Õige sõprus on ühepoolne

Tean, et su süda mind on triiki täis.
Triikrauaga ta pinnal silun kortsu.
Kas lootusetusesse murran kord su,
ma veel ei ole otsustand. Eks näis.

Ma tahan – jalust et su lööks mu õnn
ja et mu jaoks sa siiski püsiks jalgel.
Las olla kõigi tarvis päevavalgel,
kui suur su härm ja kaotamine on.

Sa tead, kuivõrd see vihastab, mu lelu,
kui kuulen, et su kurba üksindust,
mis olema peaks ilmetu ja must,
on leevendamas mulle võõras melu.

Su vaikiolemine solvab mind ja
nii ülekohtune ja autu näib.
Su enesesse-kapseldatus käib
mu tulevikuplaanidele pinda.

Ma pole kõike välja öelnud veel.
Kui sulged ukse, aknal mainin üle,
et õnnelikuks teen ma teise süle.
Kes masendub, on ise väiklane!

Ma pettusin su kehvas sõpruses
ja jõuliselt nüüd ümber lükkan müüdi,
et minagi su ängis olen süüdi.
Sest sõber, mõistagi, just nõnda teeks.

Ma loen palju... :S

Kriibe

Tahtsin tunda, mida Sina tunned
siis, kui pilk on lukus, süda väljas.
Otsida ei tulnud, keda unne
kiigutada hingesopis häljas.

Hetkeks kinni iseenda taha
jäin, kuid kukkumiseks polnud isu.
Sa ei usu, aga ma ei taha
midagi, mis tõukaks siruli Su.

Lihtsalt ilma ilmaolekuta
pole kohta äratundmisele.
Tahtsin, et mu tunne oleks tuttav
siis, kui taas end sätid puhkustele.

Kahele poole

Sel kevadel oli kaks looget, kaks kallast -
üks lumine vaikus ja jäljed jää sees,
ja teine, mis kirendas sinilill-lillast,
kus kilgates silkasid lahtised veed.

Seal keskel sai lõkkeks üks salalik süsi,
käest neelates tahti ta ootaski, et
kord tuleb, kes usub ja üle ei küsi,
kas kõik pole viimati enesepett.

Üks jõgi, mis põgenes vastu ja päri,
ja tuli, mis kustus, kui kõht oli täis.
Sest tuli, kes uskus ja üle ei päri.
Ta lumised silmad on lillesid täis.

Nuta, tüdruk.

Nuta, tüdruk. Hoitud pisaraist
ongi liiga kuivaks jäänud tagi.
Nuta, tüdruk, ega õiget naist
sinust muidu välja selitagi.

Kevad sobib suurte vete jaoks.
Millal veel kui mitte kohe täna?
Korja oma nõutus oksaraoks,
saada suure mere poole ära.