Päev pilvesõrmede vahelt nõmmele nõristas päikest.
Ma seisin väraval. Kohtama ootasin iseend.
Kui lõpuni nautimisväärne ka algul ei näi kest,
ehk eelistust väärib, kes kunagi sellesse sisenend?
Ma tulin. Mul käes olid kirves ja tahutud tõrvahalg.
Ma voolisin lõkke, kus äratus suitsu hall tüll.
Ma astusin eemale. Leesikaid praksus mu jalge all.
Me võiksime niimoodi surmani koos olla küll.
Päev möödus. Siis öö. Jälle päev... Aga lõke jäi põlema
või raputas kold oma kullaga ehitud päid?
Külm hoidus meid võtmast, kui minu ja minu – me mõlema
poolhärmatand sukeldusjäljed jõepinnale jäid.
Öö pilvesõrmede vahelt nõmmele nõristab tähti.
Ma seisatan väraval. Käes on mu lahkumistund.
Kes aga jääb siia ja kes peab end rebima lahti?
Aeg kaotanud taju ja teadmise, kumb on kumb.
