Ühel külmal, rasketest pilvedest poetuvate pakasehelmestega õhtul sündis Unistus. Ta oli armetu ja kohmakas nagu raagus vahtrapuu viimasesse murduvasse lehekortsikusse komistanud tuul, õhukesed tiivad värskeltkoorunu unest kokkukleepunud. Vaevu suutis ta oma Inimese siplevatel sõrmedel tasakaalu hoida. Liikumisest lendupaiskunud udusulg - valge ja kohev padjaräitsakas - puudutas mööda libisedes Unistust. Niisked tiivad avanesid ja algas esimene lend – sängisüdamest aknaruudule, klaasisiledusele liibunud lumekristallide sädelusse. Inimene naeratas.
Unistusele meeldis tema Inimene, kes avas ta tiivad üha värvilisemateks ja kõrgemateks lendudeks. Varsti ei peatunud Unistus enam pilvedeski, vaid laperdas ikka sügavamale tähemaailma südamesse.
Mõnikord mängitas Inimene Unistust nõndasama – hüpitas vaateakendel uhkeldavate kleitide volangidesse, teatrikooli aknapeegeldusse, tantsusaalide parketiläikesse.
„Tahad, ma lendan kõige ilusama noormehe silmadesse?“ pakkus Unistus, kui tema Inimene oli kõrgekontsalistesse lakk-kingadesse kasvanud. Ta tiirles esisportlaste aupaiste palavas, meeleta muusikute kirekutsungite kuumas, teletähtede kassikullakroonitud kiharakuhilate kohal. Siis osutas inimene mehele, kellel polnud küll suuremat sissetulekut, parimat parukat ega kirevamat kaaskonda, aga tal oli aval ja aus pilk... ning Unistus jäi valikuga rahule.
Üha harvemini sattus Unistus taevastele tallermaadele. Üha lähemal hoidis nüüd Inimene oma Unistust. Küll aeglasemalt, kuid käsikäes, jalutasid nad sammaldunud räästailt vastsetele kivikatustele, kidurailt põõsaistikelt kohevatele enelahekkidele, hälliservadelt ülikoolide lõpuaktustele... Oli aegu, kus Unistuse jaoks Inimesel aega polnudki.
Tuli aeg, kus Inimesele oli jäänud vaid tema unistus.
Enam ei tõstnud tahe tähtede poole. Enam ei kolatud koos katuseräästail. Piisas kellatiksuga kambrist ja tolmukübemeid embavast valguslaigust poolvõõra tagatoa põrandal.
Unistus silmitses aina kiduramaks kuivetuvat Inimest, kes teda kui värvupoega päikesekiirtesse kümblema läkitas ja tundis, et aeg on käes tähtsate sõnade jaoks.
„Ma armastan sind, Inimene,“ tunnistas Unistus.
„Ma tean,“ kohmetus Inimene „ja olen sulle selle eest ütlemata tänulik.“
Siis, ühel päeval, kui muhklikud lumepilved puuladvamadalal oma koormaid vedasid ja päikeselaike Unistuse ligi ei lasknud, otsustas Inimene:
„Tõuse kõrgemale kui kunagi varem. Lenda nii kaugele, et saabumine jääks sadade koidikute kammitsasse, sest sinu tagasi tulles me enam ei kohtu.“
Ja Unistus lendas, sest Unistus oli alati kõik oma Inimese soovid täitnud. Oli täitnud, sest need olid olnud ka Unistuse soovid. Aga nüüd ühtäkki tahtis ta midagi hoopis muud ja esimest korda talitas Unistus oma Inimese tahtmise vastu. Tema, kes ta oli olnud iga soovi suhtes salliv ja iga taevassesööstuga soostuv. Tema, kes ta oli jäägitult järeleandlik ja üdini ümberasumisaldis.
Tema, kes ta oli olnud aupaklik ja hooliv kõige unistamist vääriva vastu, rabises pilvi rebestades tagasi teekonna algusesse. Tagasi oma Inimese lähedusse.
Lohutamatusepisaraliimine, pudenes Unistus oma Inimese jahtuvale randmele.
Inimene oli talle valetanud. Nad kohtusid veel. Unistus surus oma väikese, unistamistest väsinud pea Inimese surisemisest väsinud käesoonele, vaatas süüdlaslik-süüdistaval ilmel Inimese läbipaistvaisse silmadesse nagu keegi, kes on viimase soovi soovijale vastu astunud ja nagu keegi, kes teab soovija viimast soovi soovijast paremini.
„Aitäh,“ sosistas Inimene.
„Aitäh,“ sosistas Unistus.
Siis naeratasid nad. Viimast korda. Korraga.
Rasketest rebenenud lumepilvedest paiskus raagussarvilisi pakaseräitsakaid. Kuusekübaraiks, korstnakaabudeks, pikkadeks looklevateks püünishangedeks.
Kusagil
õhtukõledust lõhkuva akna lumekristallisädeleva klaasiga kaitstud kambriõdususes sündis armetu, värskeltkoorunu unest kokkukleepunud tiibadega Unistus.
Wednesday, October 27, 2010
Sunday, October 24, 2010
Udujärv
Naba nelja tee ristil, kuklaga Valgehobusemäe poole, seisab küla, mis kahe kihelkonna piirid kokku ühendab. Lehtmetsa - lubavad sissesõitjaile viidapuud, kuigi ajakamm siinsete metsade pealaed hõredaks ja puudepiirid küla kõrvade taha on taandanud. Kaduviku käed on noppinud hooned nii Rajasaarest kui Peltsilt, Orult kui Ellult, peitnud poe, kõrtsi ja koolimaja ning veskimäe tuuliku üsna juure pealt maha murinud.
„Siin jõuaksid just nagu maailma lõppu!“ ühmavad mujalttulijad söötis põllulagedaid, kõrgepingeliinide ahelaid ja kinni kasvavaid kraave pilguga mõõtes.
„Igavene november!“ väristavad õlgu need, kes laane- või linnatoredusega harjunud.
Ometi on küngaste vahel kükitamas majapidamisi, kus elujärg eest ei kao ja kuhu järeltulijaid järjekindlalt jätkub.
Virumaa poole väljaruttaja märkab vasakul, enne metsatukka ja varsti vilksatavat majakollast, eemal oru sees verevaid katuseid õuepuude vahelt paistmas. Vana saunikumaja, mis tavavastaselt perehoonetega ühte kobarasse passitatud, on nüüdseks palke pidi pidulisema pinna alla peidetud. Avara köögi ahtake aknasilm, kah vastsema raami ja klaarima klaasiga, piidleb ent endist viisi Mäe talu taguse ja Valgehobusemäe vaatetornitipu suunas. Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
---
„Mis see valge seal metsa ääres on?“ uudistas üks põngerjatest, kes värskelt pestuna ja rätti mähituna saunaköögi akna alla pingiotsale tuppa viimist ootama oli tõstetud.
Pliidikatel auras ja konar kivipõrand läikis suure plekkvanni külgedest mööda lipsanud veesülgmeist. Kõver kolmeharuline kausijalg logises järgmise hädalise all, kes peadpidi pesuvette oli pistetud ja kelle juukseid vanamemm omakeedetud seebiga vahule ajas.
„See on järv!“ pakatas vastöeldud sõnade uskumissoovist pingilkükitaja kõrval kügelev tüdrukutirts, kes poole aasta jagu küsija elueast maas ja kelle nimi kõlas kui põrandakividel katki kukkuv portselantass. Kild olgu ta nimi selles loos, sest vaevalt et selliselt maha pudenenud nimest enamat näppu jääks.
„See on järv!“ kordas Kild, ise ikka enam oma sõnade võlusõnumisse kinni jäädes ja kujutledes, kuidas kesksuveöö kuuvalgus veesooned maapõuest valla aitab ja udukanga taga nõiutud järvesilm salapäraseid kümblejaid varjab.
„Mis sa ajad narri juttu!“ nähvas viimast vannistvõetut rätti mähkiv vanamemm pahuralt. „See on udu. Nagu sa siis ise ei teaks.“
Kas Kild teadis udu? Kild teadis, kuidas udu sees niiskusepärlid naha külge klammerduvad, kuidas tihe valge aur puhangutena just nagu sinust läbi voolaks ja kuidas jaheduse ja jubeduse värinad udus jalutaja ihu raputavad. Kild teadis, et udu on vett täis imbunud õhk, ometi oli selle sisse nii lihtne mõelda tantsivaid ööhaldjaid ja hulkuvaid libasusisid. Kild kartis ja armastas seda salapärast valget, mis mõjus pea sama nõiduslikult kui äsja kujutluspilti ärganud järv. Vanamemme järsus nähvatuses oli aga midagi sellist sees, mis võluveed hetkega maavarju tagasi vaotas ja udupaelagi mäeesiselt lühemaks ning õhemaks harutas.
Järgmistelgi pesuõhtutel paistis helendav niiskusviirg aknasse, aga enam ei taibanud või tihanud Kild selles järvepinna peegeldust ega salapäraseid suplejaid näha.
Aga kunagi, kui vanamemm oli Killule kulmudeni kahanenud, saunapõrand laudadest katte saanud ja pesupaiga maine minetanud, juhtus tüdruk ühel sarnasel udutunnil uneledes värvikobrulisele aknalauale toetuma. Hetke jõudis ta ammu avastatud järvepeeglisse piiluda, kui vanamemm ukselävelt põrkis, just nagu piiga meeleradu aimates: „Vaeva silmi palju vaevad – putke täis heinamaa ja pajusse kasvanud kraaviäär – ei enamat!“
Kild kohmetus ja heitis pilgu kiiresti mujale, aga kummaline kibelus ei andnud asu, nii et ta järgmisel õhtul, kui kõik tubased end sängidesse sättinud, lahtiununenud ☺ kambriaknast õuerohule siugles ja, villane rätt õlavarjuks, kastekülma nurmeädalat mööda taamal helenduva uduliniku suunas lippas.
Kas oli aeg aeglasem või tarm takerjam – tee edenes oodatust armetumalt. Taldadel olnuks küll kui tuul all, aga uduviirgu see lähemale ei lennutanud, nii et Kild juba kimbatuses koduteed kaalus. Seljataha vaadates oli kodugi kaugele jäänud, kaugemale, kui Kild arvanuks õige olema ning tüdruk otsustas alatud tee lõpuni käia.
See oli siiski seal. Järv.
Kuu sõrmitses pinnasiledust, nagu oleks ta kätt ulatamas kümnele haldjavetesse uppuvale suguvennale. Aeg-ajalt tuksatas vesi ja lasi paista järvepõues liuglejaid, kellele Kild kuju ega kiiruse järgi nime poleks osanud anda.
Järv otsekui neelas tüdruku enesesse – tõmbas sügavusse ja kergitas pinnale, veeretas ja voolis, hellitas ja hällitas...
Nüüd nägi Kild ka neid, keda ta uneski poleks arvanud siin kohata võivat: naabripere nooremat poega, kellele ometi linnas suurt tulevikku loodeti; koolitoa kõrvaltmaja perenaist, keda Kild hästi kõnetadagi ei julgenud; meelelt kergeks kuulutatud vanapapit poetee äärsest õunaaiata majast...
Siis silmas Kild vanamemme ja memm märkas Kildu.
„Ikkagi tulid,“ ohkas eideke leppija häälel. „Tõrjusin ju küll.“
Memme märgadel juustel rippus veepisarahõbedat ja põsed õhetasid värskendavast suplusest.
„Miks sa sedasi salgasid, kui ise ometi kümblemas käid?“ tundis Kild, et just see kõige suurem asi on imestada.
„See järv hoiab sind nüüd küla küljes kinni, Kild,“ tunnistas vanaema. „Kõik, kes tema vett on puutunud, ei leia iial mujal maailmas hingerahu.“
„Kas sul nii suur himu oli minust ilma jääda?“ muiatas Kild.
„Kus nüüd seda, aga tundsin, et sul omal võimalus valida peab olema,“ poetas memm.
„Ja sul jätkunuks südant mind minema lasta, ilma et ma iial udutagusest järvest aimu saaksin?“
„Teised ju lasin.“ Vanamemm heitis kärme pilgu kuu poole ja ulatas Killule koheva kuivatuslina. „Aga ega see olegi minu tahta või teha. Järv tunneb omad ära ja kutsub nad õigel ajal ise enda ligi.“
Kiirus ja mugavus on küla läbivad maanteed sirgeks ajanud ja kattega katnud, mis üha hõlpsamalt lubavad Lehtmetsa piiridest läbi tuisata. Aga endise visadusega sõlmivad siinsete kodude korstnasuitsud end taeva külge.
Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
„Siin jõuaksid just nagu maailma lõppu!“ ühmavad mujalttulijad söötis põllulagedaid, kõrgepingeliinide ahelaid ja kinni kasvavaid kraave pilguga mõõtes.
„Igavene november!“ väristavad õlgu need, kes laane- või linnatoredusega harjunud.
Ometi on küngaste vahel kükitamas majapidamisi, kus elujärg eest ei kao ja kuhu järeltulijaid järjekindlalt jätkub.
Virumaa poole väljaruttaja märkab vasakul, enne metsatukka ja varsti vilksatavat majakollast, eemal oru sees verevaid katuseid õuepuude vahelt paistmas. Vana saunikumaja, mis tavavastaselt perehoonetega ühte kobarasse passitatud, on nüüdseks palke pidi pidulisema pinna alla peidetud. Avara köögi ahtake aknasilm, kah vastsema raami ja klaarima klaasiga, piidleb ent endist viisi Mäe talu taguse ja Valgehobusemäe vaatetornitipu suunas. Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
---
„Mis see valge seal metsa ääres on?“ uudistas üks põngerjatest, kes värskelt pestuna ja rätti mähituna saunaköögi akna alla pingiotsale tuppa viimist ootama oli tõstetud.
Pliidikatel auras ja konar kivipõrand läikis suure plekkvanni külgedest mööda lipsanud veesülgmeist. Kõver kolmeharuline kausijalg logises järgmise hädalise all, kes peadpidi pesuvette oli pistetud ja kelle juukseid vanamemm omakeedetud seebiga vahule ajas.
„See on järv!“ pakatas vastöeldud sõnade uskumissoovist pingilkükitaja kõrval kügelev tüdrukutirts, kes poole aasta jagu küsija elueast maas ja kelle nimi kõlas kui põrandakividel katki kukkuv portselantass. Kild olgu ta nimi selles loos, sest vaevalt et selliselt maha pudenenud nimest enamat näppu jääks.
„See on järv!“ kordas Kild, ise ikka enam oma sõnade võlusõnumisse kinni jäädes ja kujutledes, kuidas kesksuveöö kuuvalgus veesooned maapõuest valla aitab ja udukanga taga nõiutud järvesilm salapäraseid kümblejaid varjab.
„Mis sa ajad narri juttu!“ nähvas viimast vannistvõetut rätti mähkiv vanamemm pahuralt. „See on udu. Nagu sa siis ise ei teaks.“
Kas Kild teadis udu? Kild teadis, kuidas udu sees niiskusepärlid naha külge klammerduvad, kuidas tihe valge aur puhangutena just nagu sinust läbi voolaks ja kuidas jaheduse ja jubeduse värinad udus jalutaja ihu raputavad. Kild teadis, et udu on vett täis imbunud õhk, ometi oli selle sisse nii lihtne mõelda tantsivaid ööhaldjaid ja hulkuvaid libasusisid. Kild kartis ja armastas seda salapärast valget, mis mõjus pea sama nõiduslikult kui äsja kujutluspilti ärganud järv. Vanamemme järsus nähvatuses oli aga midagi sellist sees, mis võluveed hetkega maavarju tagasi vaotas ja udupaelagi mäeesiselt lühemaks ning õhemaks harutas.
Järgmistelgi pesuõhtutel paistis helendav niiskusviirg aknasse, aga enam ei taibanud või tihanud Kild selles järvepinna peegeldust ega salapäraseid suplejaid näha.
Aga kunagi, kui vanamemm oli Killule kulmudeni kahanenud, saunapõrand laudadest katte saanud ja pesupaiga maine minetanud, juhtus tüdruk ühel sarnasel udutunnil uneledes värvikobrulisele aknalauale toetuma. Hetke jõudis ta ammu avastatud järvepeeglisse piiluda, kui vanamemm ukselävelt põrkis, just nagu piiga meeleradu aimates: „Vaeva silmi palju vaevad – putke täis heinamaa ja pajusse kasvanud kraaviäär – ei enamat!“
Kild kohmetus ja heitis pilgu kiiresti mujale, aga kummaline kibelus ei andnud asu, nii et ta järgmisel õhtul, kui kõik tubased end sängidesse sättinud, lahtiununenud ☺ kambriaknast õuerohule siugles ja, villane rätt õlavarjuks, kastekülma nurmeädalat mööda taamal helenduva uduliniku suunas lippas.
Kas oli aeg aeglasem või tarm takerjam – tee edenes oodatust armetumalt. Taldadel olnuks küll kui tuul all, aga uduviirgu see lähemale ei lennutanud, nii et Kild juba kimbatuses koduteed kaalus. Seljataha vaadates oli kodugi kaugele jäänud, kaugemale, kui Kild arvanuks õige olema ning tüdruk otsustas alatud tee lõpuni käia.
See oli siiski seal. Järv.
Kuu sõrmitses pinnasiledust, nagu oleks ta kätt ulatamas kümnele haldjavetesse uppuvale suguvennale. Aeg-ajalt tuksatas vesi ja lasi paista järvepõues liuglejaid, kellele Kild kuju ega kiiruse järgi nime poleks osanud anda.
Järv otsekui neelas tüdruku enesesse – tõmbas sügavusse ja kergitas pinnale, veeretas ja voolis, hellitas ja hällitas...
Nüüd nägi Kild ka neid, keda ta uneski poleks arvanud siin kohata võivat: naabripere nooremat poega, kellele ometi linnas suurt tulevikku loodeti; koolitoa kõrvaltmaja perenaist, keda Kild hästi kõnetadagi ei julgenud; meelelt kergeks kuulutatud vanapapit poetee äärsest õunaaiata majast...
Siis silmas Kild vanamemme ja memm märkas Kildu.
„Ikkagi tulid,“ ohkas eideke leppija häälel. „Tõrjusin ju küll.“
Memme märgadel juustel rippus veepisarahõbedat ja põsed õhetasid värskendavast suplusest.
„Miks sa sedasi salgasid, kui ise ometi kümblemas käid?“ tundis Kild, et just see kõige suurem asi on imestada.
„See järv hoiab sind nüüd küla küljes kinni, Kild,“ tunnistas vanaema. „Kõik, kes tema vett on puutunud, ei leia iial mujal maailmas hingerahu.“
„Kas sul nii suur himu oli minust ilma jääda?“ muiatas Kild.
„Kus nüüd seda, aga tundsin, et sul omal võimalus valida peab olema,“ poetas memm.
„Ja sul jätkunuks südant mind minema lasta, ilma et ma iial udutagusest järvest aimu saaksin?“
„Teised ju lasin.“ Vanamemm heitis kärme pilgu kuu poole ja ulatas Killule koheva kuivatuslina. „Aga ega see olegi minu tahta või teha. Järv tunneb omad ära ja kutsub nad õigel ajal ise enda ligi.“
Kiirus ja mugavus on küla läbivad maanteed sirgeks ajanud ja kattega katnud, mis üha hõlpsamalt lubavad Lehtmetsa piiridest läbi tuisata. Aga endise visadusega sõlmivad siinsete kodude korstnasuitsud end taeva külge.
Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
Subscribe to:
Posts (Atom)