Friday, December 24, 2010

Jõuluõnn

Jõululaupäeva ülivarajane hommikutund.
Sain end just vetsuskäimise järel teki sisse tagasi keritud (kaasa magas kõrval sügavat und), kui ahjuuks lõgisema hakkas. Teinekord valjema tuulega siiber lõksub, aga et uks niiviisi kolisema hakkab, oli mulle uudiseks. Katsusin pead padja alla peita, aga müra muutus aina nõudlikumaks - ajab sedaviisi kogu pere üles! Kerisin voodist õhema teki endale ümber ja, susse sängialusest tabamata, tuiasin asja uurima.

Vaevalt jõudsin malmpööra püstiseks ajada, kui raske uks kolksuga lahti paiskus, peenikesed sõrmed võreukse lukustusaugust välja vupsasid, luider näpp metallkeele üles lükkas ja tulijale sissepääsutee vabaks tegi.

Juuksepulstik, tokerjas habe, tohutusuur sinakaslilla nina ning kiitsakad käsivarred - kohtunud me polnud, aga kirjelduse järgi tundsin külalise ära.

"Tule kaasa, vaja on. Aga enne otsi plaastrit," torises mehike tuhka riietelt põrandale rapsides ja viibutas vigastatud käega mu nina ees.
"Tere. Saaks esmalt tuttavaks?" pidasin tuppapugeja tõredust pisut viisakusetuks, kuigi sõrmed juba peeglisahtlist plaastrikarpi ja haavapuhastit haarasid.
"Elvin," kohmas sakris mehike, oli plaasterdamise juures hell ja hüplik ning põrkis: "Kaua sa kohmerdad! Lähme juba!"
"Kust sul selline haav?" imestasin.
"Tuled, siis näed," poriseti vastuseks.
"Lase, ma panen enne riidesse. Ja jäta rumalused! Mina küll ahjusuust sisse ei roni. Lõhun enda ja kolde korraga!"
Elvin mõõtis mind altkulmupilguga ja sai siis isegi aru, et tõtt kõnelen. Marssis riidekapi juurde ja rapsas ukse lahti.

"Kuule, kas sa siin koristad ka kunagi?" urises ta.
Punastasin ja üritasin kapipõrandale pudenenud riideid kärmesti puudele riputada. No ei jõudnud igasse nurka. Arvasin, et ei jää vahele. Nii piinlik.
Elvin lükkas kapipõranda nagu lükandluugi kõrvale ja astus toekat kivitreppi mööda käigusügavusse.
"Hm. Tegelikult peaks siia alla kelder jääma?" jõudsin mõttes kukalt sügada, aga Elvin traavis nii tempokalt ees, käigud hargnesid vasemale, paremale, üles ja alla, et pidin tal kogu aeg silmadega kuklast kinni hoidma.

Korraga seisime väikeses sepikojas. Koldeleek pritsis ahtakese ruumi sooja valgust täis, seintel rippusid korralikes ridades tangid, vasarad ja muu mulle tundmatu tööriistavaru.

"Mis ma tegema pean?"
"Tange hoia. Ma taon. Pihta saanud käsi ei kannata enam põrutamist," nipsas mehike, pusis ja susis ääsi ümber, korjas mahakukkunud riistad kokku ja sepatöö läks lahti.

"Mida ma hoian?" ei adunud ma tangidega pitsitatavat, sest kuigi sädemeid tõusis ja lööke kajas, polnud valmivast esemest silmale suurt midagi näha.

"Sõnu. Soove ja sõnu," viskas Elvin suletud hammaste vahelt. "Ära lobise. Hommikuks peab valmis saama."

Ja tead. Iga uue eseme valmissaamise järel teravnesid mu meeled sedavõrd, et õige varsti neid imesünnitisi imetleda võisin. Ehkki jahtudes jälle nähtamatuiks tahkusid, võis kompides nende õnnetoovat hobuseraua kuju käe all tunda. Tillukesed õnnesirbid ilusatest mälestustest, headest sõnadest ja südamest tulnud soovidest. Veendusin, et Elvin tunneb meie küla rahvast minust palju paremini, aga mõne meenutusega oskasin minagi teda üllatada.

Olgu veelkord tõeks välja öeldud: Välimuse järgi ei maksa kedagi hinnata!
Kuidas Elvin kõiki neid häid ütlemisi alasile poetas! Kuidas ta hiljem mind maa-aluses käigustikus ikka ja jälle eksimast hoidis. Kuidas me valmis saanud nähtamatuid õnneohutisi majasissekäikude räästaalustesse riputasime... Kui õnnelik oleks meie küla õnneraudadetagi katuseservade all! Õnnelik lihtsalt seepärast, et meil on Elvin!

Ei jäänud Sinagi õnne-hobuserauata. Ära torkima mine, pillad veel alla. Nähtamatu ju.

Häid jõule, kallis koduküla. Elvin veedab tänase õhtu koos meie perega. Vähemalt hommikul jäi kokkulepe selline.

Sunday, December 19, 2010

Lariseja koer

Mäletad selliseid pillimeeste ja pikkade laudadega pidusid, nagu vanasti tehti? Meil, Albus, peetakse neid ikka veel. Niisuguseid, kuhu peolisi ka järgmise päeva ennelõunaks jagub.

Istume jälle paarikümnekesi laua ümber (selliseid laudu jagus saali veel hulga, ehk õige pisut lühemaid), puhume juttu ja vaatame, käsi põsakil, lava ees kepsutavaid tantsupaare. Muusika on vali, ega sellest üle suurt midagi kuule, seepärast kostab hästi kõrvu ainult Arderi hääl: "Ega mul selle vastu ole, et sa mind jutu sees mainid, aga... mõtle, nüüd kõik kurjad, et ma rahapaja tühjaks lükkasin!"
"See ei olnud ju sinu süü!" kergitan üllatuses kulme. Kas keegi tõesti võiks asja sedapidi tõlgendada?
"Kuula, ma räägin sulle. Lihtsalt, et sa mu hingeeluga paremini kursis oleks," pihib Arder valjult üle laua. Ega tal häälepuudust ole, pigem peab tagasi hoidma.

"Ükskord poisina läksin pimedal ajal kodu poole. Udu ka. Äkki hakkas nagu kella tilin kõrvu kostma. Mis sa oskaks arvata, kui lähed üksi pimedas ja korraga on selline kella tilin?"

Ei teagi. Äkki, et lehm? Aga kes tänapäeval lehmale krappi kaela paneb?

"Ja siis selline urin ja larin ja kell ikka kilksub," tuletab Arder kunagisi üleelamisi meelde. "Ma olin ikka päris hirmul."

No lehm ei larise. Siis ma küll ei tea.

"Koer oli keti lahti tõmmanud ja jooksis ringi," muigab Arder, just nagu keti lahti tõmmanud larisev koer oleks vastutulija, kellega kohtumine muhelema võtab.
Siis haarab kõrval istunud Eert mu mõlemast jalarandmest, nii et korraks ka minu häält saalis kosta on, ütleb, et tahtis tähelepanu ja kutsub tantsule. Nii jääbki kuulmata, kuidas Arderi koeralugu lõppes.

Eert sobib meie hulka kui valatud, sest temagi mõtted liiguvad imelikke radu. Seekord on ta peokäimadeks tuhvlid valinud (õige ka, uus põrand kontsi ei salli) ja heidab nüüd need, kui pikemateks poognateks sobimatud, lähimasse saaliserva.

Pillimehed peavad vahet ja annavad järje muile esinejaile üle. Kihistame Leiega peol kohatud koerusi ja paneme, pead koos, kaugemalt kogunenute nimesid ja nägusid paika.

Järgmise tantsuvooru ajal, kui taas on põhjust põrandat mõõtmas käia, kaob Arderi pere lauast. Eks koduteele. Lapsed ju ühes.

Viimaste tantsude järel tehakse korraks saal valgemaks ja manitsetakse pidulisi: "Pillimeestel on minekuaeg käes ja ega tuisk väga pikka pidu vist soosi. Näe, Arderi pere jäi teel lumevangi."

Mõni muheleb, et nüüd ei maksa enne minna, kui Saha-Arder välja saab, koju jõuab ja traktoriga teid lahti ajama tuleb, aga paljudele toob teade minekumõtted pähe.
---
"Mis juhtus?" küsin Raavelt, Arderi kaasalt, kui teisel päeval poe ees kokku trehvame. Lumme jäämine tundub imelik, sest Arderi kanti läinud teavad öelda, et teel oli sõitmiseks ruumi küll.

"Koer!" poetab Raave tõredalt, nagu see, kes juba teab-mitmendale uudishimulikule vastama sunnitud.
"Mis koer?" jääb minu jaoks vastusest napiks.
"Arder ju eile ekstra sinule rääkis. Kas sa siis ei kuulnud?"
"Sinnamaani, et koer tuli vastu, kett järel, ise larises."
"No siis sa ei teagi, kuidas Arder tookord pääses ja miks tal just eile see lugu hinge vaevas?"
"Ei."
"Arder oli tol korral, koeraga kohtudes, veel päris poisiohtu. Ja koer suur, vaat et suurem kui Arder. Üsna selge oli, et lugu heaga ei lõppe. Siis Arder viimases hädas palus, et jäetagu talle hing sisse, et mis soerd sellest napist suutäiest saab. Et tulgu hiljem, kui enam liha luude peal."
"Nooh?"
"Saigi nõusse. Lepiti kokku, et kolmkümmend neli aastat, viis kuud ja kuus päeva - siis tuleb peni oma saagile järele ja võtab ka kõik need, kes kaasas juhtuvad olema."
"Kas siis üks koer üldse nii vanaks elab?"
"Sa oleks pidanud teda nägema. See ei olnud tavaline peni, kes oheliku küljes maja valvab ja kuudi ees konti pureb. See... ma ei saa vist veel mitu ööd korralikult sõba silmile."
"Ma näen, sul hing sees. Mis sai siis? Räägi ometi!" võttis Raave kujukas jutt enesegi põlve värisema.

"Sõitsime kodu poole. Viskas küll tuisutriipe tee peale, aga nende poolest oleks võinud rahus jätkata. Korraga koletu tume kogu larinal ees. Arderi tugev närv poleks lasknud kõrvale keerata, aga loom rammis küljega masina rajalt maha. Ja, jalad harkis, tee peal ees.
Ma olin hirmust poolsurnud. Vaatan, Arder hakkab autost välja minema. Hädaldan, et kuhu sa, hullvaim, lähed, see peletis murrab su sammupealt.
Aga Arder vastu, et poisikest võis too elajas kiusata, aga tulgu seisku täismehega silmitsi.
Sa ei kujuta ette, mis ma kõik ära tundsin, kui ta ukse enda järel kinni lõi!"

"Ja siis?" rohkem hingan kui küsin, sest...

"Arder hargitas end elukale koonu ligi ja kui käratas: "Saatana sigidik sa paistad olema, siis sinna minegi, kus sa oma ketivaia välja oled tõmmanud!"
Ja tead, nii nagu ta oma hääle ülevalt alla, kõri luurava koera poole röögatas, oli peni maa sees ja sügav auk sinna järgi. Saad aru, see ei olnud paarimeetrine kaevuauk. See oli kilomeetrite sügavune tunnel, mis alla läks. Ma ju ei suutnud end tagasi hoida ja tormasin Arderile toeks. Siis ta möirgas veel midagi sellist, et hoitagu edaspidi temast ja tema perest eemale. Ise käis häälega auguservi mööda. Noh, et saaks selle täis aetud. Muidu teab-mis pahalased veel üles pääsevad.
Ma näitaks sulle seda kohta, aga öö läbi ju tuiskas. Ei leidnud hommikul isegi.

Tead, mis ma sulle veel ütlen. See hääl, mis Arder tolle teie küla sakerdise käest sai, see võtab ikka põlved nõrgaks küll. See oli võimas hetk, kui ta seal niimoodi enda, minu ja meie laste eest seisis, aga... ega mina talle küll enam ühtegi kurja sõna öelda julge. Ja miks peakski."

Loreida saapad

Sel aastal algas talv äkki ja täie väega. Hanged nabani ja pakast nii paarikümne pügala jagu. Rõiva- ja jalatsikapp ei nõustunud aga sugugi suvest välja tulema. Rahakott oli nendega ühte meelt. Nii pidigi õhukeste saabaste sees sooja saamiseks varbaid veeretama ja tänulik olema, et sedagi vähest jala otsa on torgata.

Küllap jäi käimade kehvus külale silma. Igatahes astus üks tuttav perenaine kord otse ligi ja ütles, et tal oleks saapad ära anda. Head, korralikud ja peaaegu kandmata, aastaid kapinurgas seisnud vaid. Kui aga mulle sobivad.

No miks nad ei sobinud. Nii sooja voodriga jalanõusid polnud ammu näinud, tallaalusest veel siltki kulumata ja moelt - no mis alpi uhkust sa ikka ühelt talvesaapalt tahad. Ei midagi niisugust, mis vastutulija silma riivaks.

"Miks sa sellised saapad ära annad?"
"Need mu kadund naabrinaise omad. Mees pakkis ta asju ja kutsus vaatama, et kas on midagi tarvilikku. Uued saapad ju. Kuidas sa ikka lased ära visata. Aga jäid mulle seisma. Pole vaja läinud."
Arusaadav. Eks see teadasaamine pani ennastki neelatama, kuigi ma saapapärandajat ei tundnud. Paar päeva seisid saadud jalanõud esikus, enne kui tihkasin teisi lume peal proovida.

Tea, kust lastel see mõte tuli, et teevad maja taha akna alla lumelaterna. Lõikasid teevallidest tihedaid klotse ja ladusid hõredateks laternamüürideks. Töö tehtud, klopiti aknale, et tule laternasse tooksin. Otsisin toast küünla ja tikud ning ajasin ahjuäärsest nagist oma sinise kuuriskäigu-sulejope selga. Tuttmütsi pähe ja sõrmikud näppude otsa. Ämma kingitud triibulised sõrmikud. Põrnitsesin saapaid ja otsustasin, et... no mis seal ikka. Esimene ebamugavus ületatud, oli rõõm suur. Jalad püsisid nii soojad, et talv poleks sealt poolt meeldegi tulnud.

Madal pealelõunapäike paistis siniste varjudega lumeküngaste vahed kollakasvalgeks ja kerge tuisutuul keerutas küla korstnasuitsusid köiteks. Mõnus aeg natukesteks lapsemeelsusteks.

Trepikõrvane oli täis tuisanud ja lumest lükkamata, nii et majatagusesse pääses väikese ringiga. Aga mitte niisuguse ringiga, nagu mina miskipärast ette võtsin.

"Ema, kuhu sa lähed," hüüdsid lapsed üle aiamaalapi, mille ma juba rühkides selja taha olin jätnud.

Olnuks mul siis, mida lastele vastata!

Ilus ilm, ehk nad ei imestanudki eriti, et väikese jalutuskäigu ette võtsin. Ise olin liiga suures hämmingus, et ümbrust märgata. Kui esimesed paarsada meetrit kulges uitmise tempos, siis ristmikule jõudes läks juba jõudsamaks astumiseks ning Kaaruse majast möödudes tekkis sarnane tunne sellega, kui kaks rongi teineteisest täie hooga mööda kihutavad. Maja pidi ju ometi paigal seisma?

Üllatav, et traav mind sugugi ära ei väsitanud. Polnud vahet, kas tuul puhus vastu või päri. Ilm oleks nagu minu ees kahte lehte käinud. Nagu nähtamatu sahk oleks takistused teelt kõrvale ajanud. Ainult kurvikohad olid kohutavad. Ma pole lapsest saati karusselle ja kiikesid kannatanud, nüüd käis üks pidurdus ja pööre teise otsa.

Korraga oli hoog jälle maas ja värava juurde jõudes kannatas juba ringi vaadata. Ega sellisesse kohta tormamine sobinukski.

Me saapa-andjast naisega polnud saapakandjast sõnagi kõnelenud, aga miskipärast olin kindel, et küllap ta see Loreida on, kelle kääpa ette mind seisma sunniti. Haud ja ümbrus puhkasid paksus lumes, aga kivi peal oli nime koht näha.

"Kas ta tahab saapaid tagasi?" mõtisklesin kartuses, et pean kümneid ja kümneid kilomeetreid teadmata suunas paljajalu tagasi vantsima. Ei ole helkurit ega taskulampi ega telefoni...

Küünal jäi käe alla.

"Kulla Loreida-tädi! Kahju, et me niimoodi kohtuma peame, aga õnn, et üldse. Sa pidid hea inimene olema, kui Su saapad sedavõrd Sinu järele igatsevad. Oleksin ma meie kohtumist ette teadnud... Nüüd ainult see lihtne küünlake ühes. Minu kingitus Sulle. Saabaste eest," koukisin taskust vahajupi kohmetanud kätega välja, süütasin küünla ja torkasin selle hange uuristatud lohukesse. Häbi küll, eks mu lootused pisut isekad olid. No, et saapad omale võin jätta.

Küünal hoidis leeki kenasti küljes ja saapad arvasid, et meil aeg on lahkuda. Astusin väravast välja, lasin võru kinni ja hakkasin vaikselt sammuma. Oodates, millal hoog jälle kiireks kisub. Aga saabastel oli veel üks käik ees. Me olime vasemalt tulnud, aga nüüd tikkusime paremasse suunda, kuigi seal lumi põlvini ulatus.
Tuisu lõi üles, nii et meetrit enda ette ei näinud.

"Tütreke, sa pillasid oma kindad maha," kostis korraga hääl selja tagant. Seal seisis memmeke, kindapaar pihus. Aga mitte need minu triibulised sõrmikud vaid punased käpikud. Paksu voodri ja palmikutega.
"Need ei ole minu omad," jõudsin vastata, kui juba oli käpikupaar mul käes ja uus tuisulaine kindatooja olematuks hajutanud.

"Surnuaialt ei tohi midagi kaasa võtta. Aga kalmistult väljas? Kas ma peaksin kingituse maha jätma, kui tunne sees ütleb, et toojaks Loreida oli?" juurdlesin nõutult, aga saabastel oli oma arvamus ja kui sööstudest, pidurdustest ja keerutustest taas teadvusele tulin, seisin kodutrepil, kindad pihus.

"Mis sulle sisse läks?" pärisid lapsed pikema imestuseta, kui tuppa jõudsin. Laternasse oli küünal leitud ja kuuseheki taha kadunud päike andis lumelambile voli särada. Tuli praksus ahjus ja köögist kerkis kartulipraadimise lõhnu. Proovisin nagi varjus kindaid kätte. Pehmed sellised. Armastusega kootud. Ei saa olla, et nende kinkija kurja kavatseks.

"Kellele sa selle koha katad?" küsisid tüdrukud, kui söögilauale ühe taldriku lisaks panin. Aknale küünla süütamist nad ei imestanud - advendiaeg ju. Aga mina mõtlesin, et kui Loreidat lubatakse ja tal soovi on, võib ta tulla ja istuda meie tagasihoidlikku õhtulauda. Kui ei taha koos meiega, tulgu hiljem. Ahjusooja jätkub veel tükiks ajaks ja toidu... jätan panniga pliidiservale.

Veel mõtlesin ma, et räägin selle loo Sulle. Loreidast, tema saabastest, meie kohtumisest ja jõulukingist. Et äkki Sina tundsid teda ja oskad selle helde naise elust midagi pajatada. Ja et see oleks kingitus temale. Minu poolt.

Aga saapad panen homme jalga ja usun miskipärast, et jõuan nendega sinna, kuhu plaanitud. Pikk retk ees. Ehk toovad mu kiiremini koju kui muidu saaks.


Wednesday, December 15, 2010

Unistame koos

Lumi on täna nii valusvalge ja sädelev. Ja seda jätkub kõikjale. Nagu muinasjutumaa! Tahad, kujutleme siia kuningalinna?

"Terve linn ei mahu ehk meie külasse ära? Kujutleme ainult lossi?"

Olgu. Las olla loss. See võiks olla seal Oru talu künka peal. Või Kaarusel. Siis on kaugele näha. Ja kui vaenlased tulevad, on küngast keerulisem vallutada.
"Kui loss on nii uhke, et vaenlasi ligi meelitab, unistaks parem midagi tagasihoidlikumat? Tavalise maja? Ja mitte mäe otsa. Parem kuhugi metsatuka varju?"

Tead, kui ilus on meie maja, kui õhtupimeduses jõulutuled akendel plingivad. Sügavasse lumme lükatud rajad on nagu salakäigud ja vallid seal kõrval nagu kaitsemüürid - ongi juskui kuningakoda!
"Milline kuningas võiks olla?"

Väga võõrast ei tahaks. Võib-olla satub kuri või ülbe või pirtsakas.

"Ma võin ehk ise kuningas olla?"

Muidugi tohid. Ja mina olen haldjas. Kuningatel peab ju olema kuningriigis üks haldjas, kes aitab lohesid minema võluda ja pehmendab needust, kui keegi üritab kuninga pereliikmeid kedervarrega surnuks torgata.
"Sul peaks siis kõrge tipuga kübar, lai kuldsete tähtedega keep ja võlukepp olema?"

Ja sinul peaks olema kullast kroon, pikk punane kuningamantel ja valitsussau.
"Me näeks nendega vist üpris naeruväärsed välja?"

Tavaliste riietega võib ju ka haldjaks ja kuningaks olla. Tänapäeval näevad kõik kuningad tavalise inimese moodi välja. Ma usun, et haldjad ka.
"Mida kuningas oma lossis teeb?"

Ma ei tea. Istub troonil ja valitseb riiki?

"Meie tugitool on liiga kõva, et seal kaua istuda. Igav hakkab ka. Mida kuningas veel teha võiks?"

Noh, kui sa oleksid meie korteri kuningas, võiksid kaaskonnaga õue jalutama minna. Kassid oleksid kindlasti nõus õukondlasteks hakkama.Ja kui sa suudaksid kuurist möödudes küttepuid käsutada, nii et neid sületäiejagu pliidi ette ilmuks, võiksin ma sulle haldjana õhtusöögisupi valmis võluda.
"Kuningad ehk ei käi puukuuris puid toomas? Ma võin niikaua laps olla."

Ma pole ka eriti kindel, kuidas mul haldjana see supi võlumine õnnestuks. Ehk olen ka niikaua hoopis ema.
"Suures lossis oleks kuningal vist kõle elada. Mulle küll meeldib, et meie koduks loss ei ole. Tahad, ma keedan meile teed, kuni sa ahjudesse tule teed?"

Monday, December 13, 2010

Punane pesulõks Priskilla, sinine pesulõks Partolomee, lõksupikud ja kolmekümne neljanda korteri haldjatüdruk

Mida Sa tegid suvel, kui päikesekuumus talumatuks muutus? Läksid varju, eks?

Pesulõksud oleksid ka läinud, aga neil oli minemiseks viijat vaja. Priskilla ja Partolomee õnnetuseks suruti nad pesunööriposti äärde üht luitunud marlilappi kinni hoidma. Suruti ja unustati. Kui teistel läks õnneks aeg-ajalt tubast elu nautida, siis nemad valvasid vapralt oma varandust.

Mida Sa tegid sügisel, kui tuul külma vihmavett näkku loopis? Või esimeste talvetuiskudega, mis kinnastatud käed sügavale taskupõhja ajasid?

Pesulõksud lõid nööri ümber tireleid, et natukegi sooja kontidesse saada. Sa ütled, et pesulõksud on plastmassist ja plastmass ei karda külma. Oled Sa ise kunagi plastmassist olnud? Kas või natuke aega?

Lõksupikud (teate, need pisikesed, millega taskurätte ja siidlinikuid riputatakse) lõgistasid hambaid ja Priskillal ning Partolomeel oli nende tervise pärast tõsine hirm. Kes kord nöörile kinnitatud, pidi kõvasti pingutama, et toasooja pääseda. Pesu toodi õue aina harvem (mis tast sinna tuisu kätte...).

Siis hakkasid aga jõulutervitused postkasti vupsama ja korraga tuli inimestele tubades meelde, et nad teavad, kust saab ilusaid tillukesi kaardikinnitusklõpse...

"Nüüd kõik hops-hops tuppa ja kui jõuluaeg läbi, vaadake, et te siis kapisoppidesse kaote! Kevadeni vähemalt," manitses Priskilla. Lõksupikud hüppasid laastukorvikesse, millega neile järele tuldi ja pilgutasid hüvastijätuks oma pisikesi vedrusilmi.

"Neetud lapp!" urises Partolomee. "Tema pärast peame siin teab-kui-kaua virelema. Eelmise talve oli Partolomee rippunud nööri küljes esikunagis. Olid ajad!

Priskilla aga naeratas. Lõksupikkude pakase käest pääsemine oleks nagu toasoojanatukest temanigi toonud.

Siis juhtus ime. Ühel päeval laoti pesunöörid otsast otsani täis. Pluuse, kleite, seelikuid, pikki ja lühikesi pükse, padjapüüre, linu, tekikotte, kardinaid, köögirätte ja saunalinasid...
Lõksupikke õnneks välja ei aetud, see koorem käinukski neil üle jõu. Pesuhoidjateks õngitseti vastavatud pakkidest kollaseid, rohelisi, siniseid, punaseid ja valgeid lõkse.

"Nüüd on meie võimalus," sosistas Partolomee ja nihkus läheduses lehviva kleidi kinnitajaks. "Tule! Lase see vana kalts lahti!"

Aga Priskilla ei suutnud oma riidetükile seda teha. Ehk oli too kunagi olnud väärikas õhuaknakate? Või kurnariie? Või teisi rõivaid kaitsev triikimislapp? Kuidas röövida talt see viimanegi õhkõrn lootuskiir ja heita kangaräbal kõdunema postiäärsesse hangeauku?

Priskilla nägi, kuidas külmalõhnalist pesu kausidesse ja vannidesse kokku murti, kuidas lõkse üksteise järel lõksunöörile näpistati, nii et kandja kaelas oli lõpuks justkui hundikihvadest kee. Korraks tõi see taas naeratuse Priskilla näole. Partolomee ilusate jõulude pärast.

Priskilla pidi nüüd kahe eest lapi küljes rippuma. Suurem detsembrialguse tormipuhang kangutas ta küljest tükikese ja virutas kaugele eemale, aga Priskilla jäi püsima.

Ja tead, siis, kaks päeva enne jõule, juhtus üks täiesti uskumatu asi!

Kolmekümne neljanda korteri tüdrukuke Ariadne-Mariiheleen rullis end õuel sügava valge lume sees vasakult paremale ja paremalt vasakule, kibuvitsahekist kiviktaimlakünkani, liivakastist keldrimäeni ja jäi pesunööride juures, selili helvestemeres, oma suurte siniste silmadega taeva poole vaatama.

"Tere," ütles tüdruk marlilapile. "Sind on vist natuke liiga kauaks nöörile unustatud? Ma arvan, Sind peaks lausa natuke üle pesema."
"Tere," ütles tüdruk Priskillale. "Oi. Sa oled ju haige! Ma pole kindel, kas oskan su haava ravida, aga kohe kindlasti ei tohiks sa haigest peast külma käes kükitada."

Ta vajutas oma roosas kindas käekesega ettevaatlikult lõksu lahti ja viis nöörilt leitud varanatukese tuppa. Pesi lapikese sooja seebiveega puhtaks ja vannitas seal samas Priskillatki. Lapp kuivatati vannitoa radiaatoritorul ja triigiti kahelt poolt korralikult sirgeks.

Ehh! Loomulikult ei läinud marlitükk pesus oluliselt valgemaks, aga Ariadne-Mariiheleeni meelest oli see väga armas ja pehme. Ta vooderdas lapiga aknalaual karbikese, kuhu päkapikk hommikuks maiustusi tõi.

Priskillat läks tal samuti hädasti vaja. Priskillaga kinnitati karbi serva külge väike inglikestega ümbrik. Ümbrikus peitus väga tähtis kiri. Mis Sa arvad, kellele? Loomulikult jõuluvanale endale!

Kirjas seisis:
"Ea jõuluvana! Palun kinki isale us autotö sest isa on väka ea autoiut ja emale to õmplusmasin et ta ei pea koku aek käsitsi parantama ja oleks rõmus näku ja palun kas päkapik saks sele pesulõksu ära parantata se on väka tupli pesulõks. Ariadne-Mariiheleen"

Sunday, December 12, 2010

Täiskuuööd nelja tee ristil


Kui plaanid täiskuuöö hingedetunnil nelja tee ristile (mis ühe raja Albu, ühe Jäneda, ühe Vetla ja ühe Valgehobusemäe suunda sirutab) seisma minna, ütle ette, et teaksin sulle seltsiks tulla.

Ega seal midagi hullu ole, Sa lihtsalt ei pruugi kõike õigesti toimetada ja asjadest päripidi aru saada.

Kui juba tulla oskad, siis küllap tead, et siin vanakurja ei oodata ja kuke verega valskust ei tehta. Sul tuleb lihtsalt seista ja selle peale mõelda, kelle pärast kohale tuldud sai, õige teeharu peale keerata ja astuma hakata. Ta tuleb vastu ja juhatab Su ise kohale.

Kõik kadunud talud on selle öö ristteelt-tulija jaoks küngastele kerkinud ja Sul on endal voli valida, kuhu külaliseks lähed. Lähedaste ligi ei lasta ja vanade hingevõlgade tasumiseks pole võimu. Mingit asja kinkida ei tohi ja kaasa võtta kah mitte. Sidumise mõttes. Paranduseks tohib. Noh, kui tuled, saad aru. Küll aga võid jutte jutustada ja endiste aegade heietusi endale kaasa kerida.

Soovitan rohkem kuulata, sest pajatamistega tuleb olla hooliv ja hoolas. Kas maksab iga albi lõksutusega kadunute rahu rikkuda, olgu pealegi tõsi kõik?
Seda ei maksa karta, et kuulates aeg üle jookseb. Pererahvas on terane jälgima, et külaline nõutud ajaks teeristile tagasi saab.

Kust ma tean? Mis sa arvad, kust enamik mu lugusid kokku on korjunud?

Aga ma räägin Sulle sellega seoses ka ühe eksimise, mis praegu just heaks näiteks pähe torkas.

***
Urmet polnud siitkandist päritki, aga kesköise külaskäimisega oli kursis ja arvas, et kui Peltsil arukalt uurida, saab omade kohta üht kui teist teada. Uue aja uurimisriistad näitasid, et kusagil jooksevad selle talu asukatega juured kokku. Eks uudishimu ajas ka. Et kuidas ennemalt elati, mida söödi ja seljas kanti... Oled telekast näinud, raamatust lugenud ja muuseumis katsunud, aga niimoodi - oma silmaga - on ikka hoopis teine tera.

Perenaine nägi, et külaline tulemas, saatis tütre tee äärde vastu. Une oli ilus tüdruk, hea käe ja silmaga, aga kurjad inimesed korjasid kunagi tal elust õnne ära. Mis sest küll mainida maksab... Seal, varjukülas, sai ta ju kodu kaitse alla tagasi.

Une põsed õhetasid õhtusest leivateost. Tüdruk lükkas lingu vajunud juuksesalgu räti vahele tagasi ja kutsus Urmeti toa poole. Sees ahi soe ja taadil tulijale mitu head lugu rääkida.

Palju tuttavat tuli kolde ligi kutsutud Urmetile ette ja palju oli kujutletust teistmoodi ka. Ta oli kujutlenud viletsuse ja hääbumise lõhnu, aga tuba haisutas männivaik ja veel midagi mõrkjasvärsket.
Kuhu mees ka vaadata ei üritanud - silmad otsisid ikka Une üles. Taadi jutt käis seekord kinnistele kõrvadele, sest Une köitis Urmeti meeled nii, et see kõigele pererahvale silma torkas. Eit kortsutas kulmu ja taat tuiutas pead. Une muidugi märkas ka ja ega see tüdrukut rõõmsaks teinud. Ei, mitte et Urmet oleks halb välja paistnud või midagi. Lihtsalt. Urmet oli siin esimest korda, Une aga ammuilma ja teadis kahe maailma üleskirjutamata seadusi. Piiga katsus seepärast end hoopis eemale sättida, aga näe - jooksis täis veepangega kaevult tulles (ega ta muidu nii öösi olekski, aga et jalust kaduda) koju sättiva Urmeti haardesse.
"Tule saada mind," nuias Urmet.
"See ei ole hea mõte," toibutas tüdruk.
"Ma tahan sind omale," tunnistas mees.
"Sa ju tead, kuhu tulid," tõreles Une. "Mine. Me ei mahu teineteise maailmasse. Ei ühel ega teisel moel."

Ei tea, mis tuhin tuli Urmetile sisse, kui teeristile tagasi jõudis. Haaras tüdruku nii kõvasti kaissu, et tollel lootustki poleks olnud pageda. Kui oleks siit ilma tüdruk olnud. Aga Une libises kui liiv mehe käevarte lõksust. Vangutas kurvalt pead, kui kahe maailma vahele sein ette seati ja jõudis veel silmata, kuidas Urmeti suunurgas pahandust-teinu naeruvirve vibeleb... Siis nägi neidis sõrmust. Millal Urmet selle talle sõrme torkas? Kuidas tüdruk ometi võõrast hõbedat sõrme ümber võis tundmata jätta? Urmet peab oma ehte kohemaid tagasi võtma! PEAB! Sest...

Aga Urmet seisis juba mitu hetke hoopis teise maailma ristteel.

Mis sai?

Ega Urmetit meie külla kauaks jagunud. Järgmise täiskuuööni vaid.
Niimoodi hoiatamata kaduski. Kuub kodus toolileenil, rahakott dokumentidega taskus...

Une on hea naine ja selle üle ei kurda Urmet kunagi. Aga kuula ta jutt lõpuni ära, kui minekuks nende talu valid. Kuula ta jutt lõpuni.

Saturday, December 11, 2010

Ristiretked

Oota, ma räägin sulle selle loo algusest peale ära.

Peedu ja Lehtmetsa küla vahel pole kunagi mingit tõsisemat vaenu ega hõõrumist olnud. Eks üheks põhjuseks võis arvata Lehtmetsa-Risti sauna, mis ümbruskonna rahva kohale meelitas. Kui mehed sinna vihaga tulidki, siis ära mindi alati suures sõpruses ja siiras üksmeeles.

Saun oli ehitatud suure maja (kuhu mitu peret elama mahtus) õuele. Majarahvas sai saunalistega hästi läbi, saunalised kiitsid majaelanikke ja kõik olid hirmus rahul.

Aga siis kingiti ühele suure maja perele kukk. Kirju ja pisike nagu rähnipoeg. Aga kus oli tigedust täis! Kargas koerale-kassile turja ja ei hirmunud inimesestki tagasi.

Meestel häda käes just pesemistoast hädal käies: nii kui sammu sauna taha teed (aga kuhu mujale sa, lihtne hing, ikka asjale lippad?) kohe kurilane kannustega kannikas.
Eks kuke peremees katsus lindu saunapäeval kinni hoida, aga või sa sihukest pead! Kuskilt ta jälle välja puges ja pesulisi peksis.

Eks see saunaskäimine oligi rohkem kangema soo lõbu. Naised, need lobistasid enda ja lapsepabulad köögipliidi kõrval pesukausis seebiveega üle ega raatsinud kuigi sageli saunateed ette võtta. Aga meestele oli Ristil pesuskäik midagi hoopis enamat. Natuke nagu kirik ja natuke nagu kõrts ja teinekord sai veel kino ka.

No aga nüüd... läksid mehed ühel nädalavahel saunast koju ja teisel nädalavahel saunast koju - küljed kriibitud ja tuharad triibulised. Ja kinnitasid kõik nagu ühest suust - kukk rappis! Kui siis veel kuke mõõtusid näitama hakati, vajus naispoole kulmuvahe umbusust üsna krupsu.

Meestel ei jäänud muud üle, kui võtsid järgmisel saunapäeval noorikud ühes. Tegid neile kõva leili ja saatsid siis lumehange hullama. Ja nagu ette arvata - nii kui paljasnäkid saunast välja said, nii oli kukk kõigil korraga kallal. Ei andnud kellelegi armu.
Naised panid kiljumisega sauna taha kraavi, et kikkarajakas maha raputada. Mehed aga, kes end pealaelt kopsiku ja eest-tagant pesukausiga katnud, osatasid kaldal:
"Kas nüüd usute? Kas nüüd usute?"

Juhuslikult logistas kimp Jäneda rahvast vankriga Vetla poole sõita ja jäi toimuvat imestama. Jäneda oli muidu ka ikka asjalike inimestega küla, aga eks igasse sigine oma ullike hulka, nii neilgi. Ja et see ainumas just tol päeval vankripärasse sattus! Eks tema lobast jutt lahti läks - raudmehed ja uskupööramised ja vees ristimised. Isegi laste ajalooõpikutesse need lood sisse pistetud. Loe ja muiga. Kui tõde ei teaks, vaata et jääkski uskuma.

Wednesday, December 8, 2010

Lugu kolme peaga lohest, kes elas külaäärse mäe küljel asuvas kaljulõhes

Elas kord lohe. Nagu juba pealkirjaski öeldud, elas ta küla servas, suhteliselt kõrgel mäe otsas ja tal oli kolm pead.

Ühest küljest on kolm lohepead tõeline varandus. Näiteks, kui tahad jõulukuusel küünlaid süüdata, külmunud torustikku arstida või pajaga eilset suppi soojendada.
Aga samas. Mis torustikku lohel seal kaljulõhes ikka oli, jõulukuuske ammugi mitte (oleks lapsed, siis ehk veel, aga niimoodi ainult enda pärast...) ja supp ei kuulunud ka lohe lemmiktoitude hulka. Teadupärast on lohed loodud printsessidega maiustama.
Ja üleüldse. Kui sul on kolm pead ja üks neist vahib telekat, teine mängib telefoniga ussimängu ja kolmas valutab eelmisel õhtul peetud peost, siis on see kokku ikka paras hullumaja.

Õnneks oli meie lohe mõnes asjas päris mõistlik. Telekat tal polnud (need digiboksi pakkujad olid ta kuidagi kahe silma vahele jätnud), ussimängu ta ei sallinud ja peavaluga lõppevate pidude tarvis nappis sissetulekuid. Iseloom oli ka lohel selline leplik. Ei kiskunud külarahvaga riidu, ei tuuseldanud teiste lohedega turniiridel. Isegi printsesse ei kimbutanud - ilusad ja kondised ja lõhnavad hästi, no kuidas sa sihukesi sööd? Istus lohe oma koopas, põletas hingeõhuga seintesse mustreid ja nakitses koopalaest tilkuva vee kõrvaseks koerakrõbinaid, mida ta kord kuus (mõnikord harvemgi) hulgilaost ostmas käis.

Mäge, kus ta ulualune asus, hüüti Musta Draakoni kaljuks. Aastatuhandeid juba.

Aga ükskord, küla järgmiste aastate arengukava koostamise koosolekul, hakkas hõõrumine pihta.
Leiti, et lohe ei tee külarahvaga piisavalt koostööd. "Ta võiks kolm korda päevas karjuseid ja alpiniste üle järsaku vedada!" leidsid inimesed.
"Eks või kah," soostus lohe. Ega tal nagunii suuremat teha olnud. Veokordi lisandus küll märkamatult, viimaks kinnitati liin iga kaheksa minuti järel käima. Lohel, kes sünnilt tumedasoomuseline, kadus rassides viimane värv nii näost kui ihult.

Nuriseti, et lohe lähedus pärsib majanduselu elavdamist. "Ükski võõras ei julge tulla, kui selline monstrum ligiduses elutseb!"
Lohe nõustunuks rohkem koopas konutama, aga transportteenus vajas ju osutamist. Katsus siis lihtsalt sõbralikumaid nägusid ette manada.

Viriseti, et lohe ei löö jõukohaselt kaasa tehnilise infrastruktuuri arendamisel. "Mõelda, kui palju soojusenergiat suudaks toota säherdune kolmepealine, posti laiali vedada, prügi põletada... Aga tema!" põlastas rahvas.

Lohe oli mõistev ja vastutulelik. Sülgas ahjudesse tuld, lehvitas tiibadega tuult tiivikuisse, väntas jõgesid kiiremale voolule. Osutas ühistransporditeenust, valvas lambaid, lõi mäenõlvale tillukese stuudio, kus huvilised üle maailma lohekoopakujundust õppimas käisid. Öösel toimis tänavavalgustusena ja peletas hulkuvaid metsloomi inimasustusest eemale.

"Lohe lõhestab külakogukonna üksmeelsust," hädaldati, sest tekkinud oli kaks leeri. Üks, kes arvas, et lohel on liiga hirmuäratav lõustastik ja teine, kes leidis, et lohe on liiga mömm.
Lohe kandis kõigi kolme näo varjamiseks laia ääre ja tiheda looriga kübaraid ning üritas asjalikke ja edumeelseid ideid pakkuda (aga, lohe juttu nüüd kuulad või?).

Veel viriseti, et lohe on koerasöögisõltlane, ülekaalulisust reklaamiv (kuigi vaene loom viimase aja töökoormusest enam keskmise draakoni mõõtu välja ei andnud), tallab lambakarjas rohukamara ära ja varjab oma kunstistuudioga küla tõelised turismiobjektid.

Et seni, kuni lohe mäe peal toimetab, elab külarahvas pidevas varingu- ja tulekahjuhirmus.

Lohe tõmbas kõrvad lidusse ja tundis end hirmsasti süüdi.

"Otse öeldes," teatasid külavolinikud, "kümnekordistub sinu eluasememaks, sest turistide sissevool on mäekuru hinna lakke löönud. Ka tuleb maksta meie poolt koostatud kindlustuslepingus näidatud summa, sest
a) sinu kohalolu tekitab pidevaid ohuolukordi ja
b) kui sinuga midagi juhtuma peaks, jätab see külarahva suurde kitsikusse.

Lohe maksis tõrkumata, kuigi krõbinad tuli nüüd rahapuudusel sageli koopalaeveega asendada.

Kord, kui lohe mäe peal, kübarad peas, rahutut lambakarja koos katsus hoida, lendas mööda ülemeremaa ninakas ja sõnakas ning silmatorkavalt "suure kondiga" lohe. Nägi meie lohet, norsatas naerda, istus mäe otsa, toetas hambus rippunud printsessi hetkeks murule ja põlastas: "Sitavares! Draakonisoo häbiplekk!" (Siivutumaid sõnu oli ka, aga mis ma neist ikka kirja hakkan panema, eks sa ennusta isegi.)

Meie lohele järsku aitas. Meie lohe võis ju kleenuke olla, aga lihased olid tal viimase aja rahmeldamistega väga korralikult treenitud. Raputas ilkuja tiibadest välja, keeras kõigile kaheteistkümnele kaelale vindi sisse ja vaatas kohta, kuhu visata. Vaatas ja ei tulnudki kaua vaadata. Lennutas otse külasse. Lennutas külasse ülbe draakoni, lambad ja kõik kolm tobedat kübarat. Ainult printsessi jättis viskamata. Jättis viskamata seepärast, et kõht oli korraga kole tühjaks läinud.

***
Meil oli nädal tagasi küla arengukava koostamise koosolek. Arutluse alla võeti
a) kas järgmise aasta lohetoit valitakse laste arvu, talu jõukuse või tähestiku järgi ning kas ja kuidas oleks võimalik kohalikke ohvreid turistidega asendada;
b) küla majanduselu edendamine, sest uuest aastast lohe kehtestatud maksud kolmekordistuvad;
c) väljaku rajamine kolmandaks loheturniiriks (sest kaks eelmist on lohe meelest kõik võimalused ammendanud;
jne, jne, jne...

Muidu? Nooh. Laseb elada. Oma ikka oma. Teab, mis tralli mõni teine veel teeks või korraldaks.
Ah jaa! Mäel on ka hoopis uus nimi. Lohe ise pani. Endale meeldetuletuseks ja... et järelpõlvi hoiatada. Valge...hobuse...

Saturday, December 4, 2010

Kohtumiseni, kuu!

Sellest on ikka kõvasti aega möödas. Võisin tookord nii kümne keerus olla ja kasvult andsin ehk praeguse keskmise koolimineja mõõdu välja.

No aga mured, eks need tundusid seda suuremad ega tahtnud kuidagi sisse ära mahtuda.

Emal oli tollal tervisega tegemist. Käis pikalt haiglas ära ja üks kui teine siis hoidis mind. Eks see segipaisatud elurütm ja tunnistamata hirm tahtsid väljajalutamist ja nii ma kolasin ümberkaudseid põlde ja metsi mööda, väsimust tundmata ja aja kadumist adumata.

Ükskord (ei tea just kellaaega pakkuda, aga eks ta talvine aeg võis olla, et ühtepuhku pime) uitasin jälle metsa poole ning näen - kuu laskub puude vahele. Niimoodi aeglaselt, nagu kuumaõhupall maa peale tuleb (ega ma tookord sedasi võrrelda mõistnud).

Ligi jõudes on asjad ikka suuremad, kuu samamoodi. Majasuurune vast (ma muidugi ei mõtle neid linna kõrgeid maju). Maabus kuu niimoodi vaikselt, poolega vajutas end maa sisse (või juhtus lohukoht alla jääma) nii, et temast mahevalge poolkaar näha jäi. Mina tõttasin vastu, hirmu üldse ei tundnud. Justkui oleksin kogu aeg oodanud.

Sai kuu end paigale seatud, kui temast astus maha heledas riides naine. Selline silmatorkavalt pikk ja sihvakas ja kellest saad kohe aru, et heade kavatsustega tuleb. Rõivad olid tal õhukesed kuid rasked või siis polnud tuuleõhku neid liigutamas.

Sammus naine otse minu ette, nii et käesirutusruumi jäi, ja ütles: "Suur segadus on sündinud. Sa oled eksikombel maapealsesse peresse sattunud ja siin üles kasvanud. Mina olen su pärisema ning tulin sind koju tagasi kutsuma."

Ma nagu oleksin midagi taolist oodanud. Ei imestanud sugugi. Ainuke arvamine, mis sinna vahele meenub, oli, et küllap ma oma näoplaani ja pikkuse siis isalt pärisin.

Ei noh. Mul jagunuks julgust kaasa minna küll. Aga siis jäin mõtlema, et sellel emal, kes parajasti haiglas lamab, ma ju ainuke. Ja kõik see aeg, mis on koos elatud...
Nii ütlesingi. Et ei saa ära tulla.

Ta oli tark naine. Küllap temalegi oli vastus ette arvata. Aga ta kutsus, et tulgu ma natukesekski kaasa. Et sõidame ja vaatame maailma.

Selliste otsustega võib teinekord väga viltu minna. Minul läks imekenasti. Kerkisime kuuga tasahiljukesi kõrgele üles ja tegime maale tiiru peale. Kõik ookeanid ja mandrid vaatasin sealt kõrgelt üle. Seepärast ma enam väga kuhugi reisile ei kipugi, et olen korra kõik paigad juba ära näinud.

Kui me hakkasime tagasi meie küla kohale jõudma, küsis kuuema minu käest, et ega ma pole vahepeal ümber mõelnud.
Kus ma siis olin. Raputasin tasakesi pead. Kahju oli teda kurvastada.
Siis ta ütles, et jääb minu üle valvama, aga et enne minekut tahaks ühe mu soovi täita.
Ega mul tookord rohkem soove olnudki.

Kaua kuu muidu maale ringi peale teeb? Ühe ööpäevaga, eks? No meil üle paari tunni küll ei kulunud. Kodus oldi mu uitamistega harjutud, keegi midagi ei küsinud ja ega ma poleks usaldanud vastata ka.

Järgmisel päeval tuligi ema haiglast tagasi. Natuke põdur veel, aga kosus silmnähtavalt.

Kuu on laskunud minu metsaservale edaspidigi. Mitte igal aastal. Kes see jõuab sõita, vahemaad ju kauged. Aga need korrad olen ikka kuidagi ette ära teadnud.
Vahel tõuseme taevasse. Lihtsalt. Seisame seal kõrgel, räägime ja vaatame alla maa peale. Just nagu üle reelingu ääre. Teinekord jutustame siinsamas. Rohkem mina küsin ja uurin, sest minu elu on ju ülevalt niigi näha.

Nüüd on jälle juba mitmendat päeva tuttav tunne sees. Ja kuu hakkab looma ka.

Rahapada

Hakkasin ühel päeval garaažiesist lahti lükkama, et paneks auto talvekorterisse ära. See ju ilus endine Eesti komme, mida tasuks jälle au sisse tõsta.
Liivakasti juures oli ka üks teenurgake täis tuisanud. Nii kui labida hange lõin, käis tera kolksti millegi kõva vastu.

Esiti mõtlesin, et naabritüdruku liivaämber või kastiauto. Mis sa ikka oskad muud mõelda. Aga kui kohta puhtamaks tegin, nägin, et ilus vaskne sang, pada küljes. Ja ei olnudki justkui maa sees, nagu sihukesed varandused tavatsevad enamasti olla. Kolksus lahtiselt, nagu oleks keegi paar tundi tagasi korraks käest pannud ja siis tuisu alla unustanud. Arvasin siis, et ehk ülevalt naabrinaine tõi kanapudru jahtuma. Aga et miks niisugusesse kohta, kus autod sõidavad? Mõni mõlgib veel masinanina ära!
Ei olnud puder. Lükkasin kindaga pealt suurema lume maha - sulaselget hõbedat täis! No kust see nüüd niimoodi äkitsi välja ilmus?

Proovisin sikutada, et tõmban teeserva ära. Ei jõua!
Ma olen omal ajal neljakümne liitrist piimavinkut küll puki otsa ubinud, aga sellel siin oli raskust kõvasti rohkem.

Vaatasin: naabrinaine röötsutab akna peal, nina vastu ruutu. Vehkisin käega, et tulgu appi, aga kus tema! Lehvitas vastu ja pööras pea mujale.

Vanasti, kui akendel olid puuraamid, sai kõik suhtlemised läbi klaasi ära suheldud. Plastaken on selles mõttes igavene nuhtlus - ühtegi heli ei lase läbi. Külma oli nii 15-16 kraadi, pall ka kokku ei hakka, et viskaks.

No mis teha siis?

Mul see vana must kuuris käimise jope seljas. Toppisin taskud täis. Kus sa jätad niimoodi vedelema, mõni tuleb veel pärast taga otsima ja ei leiagi. Taskuvahe oli lahti harunenud, täitsa palju mahutas. Mõtlesin, et käin niimoodi ühe korra toa juures ära, vaatan sealt midagi tõhusamat tassimiseks, sest hõbedat, seda jäi veel igavene kuhi potti. Aga seda ma, turakas, välja ei raalinud, et nisuke koorem voodririide läbi kulutab!

Läksin maja poole, ise muhelen veel, et näe, kus iga sammuga jõudu juurde tuleb! Jõuan tuppa - tasku tühi!

Võtsin siis, et kallan selle ämbri vabaks, millega ma kassiliiva ahju peal kuivatan. Aga ei leia ju kohe, kuhu panna. Tõin vetsust liiva jaoks oma suure punase pesukausi. Korra juba uksest sees, jäin pikemaks.

Aga vaata. Aeg oli just seal nelja-viie vahel õhtul, kus järsku pimedaks läheb.

Tulin kemmergust välja, märkasin kohe, et mis kahtlased tuled need ristmiku poolt liginevad. Ja enne, kui jope uuesti selga ja saapad jalga sain (olen mitu korda mõelnud, et peaks lühemad paelad peale ajama, muudkui lappa teisi kokku, et talla alla ei takerduks) - juba Arder traktoriga ühe tiiru majale peale teinud ja tuleb teistpidi ringiga tagasi!

Nüüd, hullvaim, lõhkus tera ära! Alles ta seda parandas!

Ajasin Arderi kabiinist alla, vaatama, aga õnneks ei olnud hullu midagi. Paja leidsime selle kurvi juurest, kust üks rajaharu suure maantee poole keerab. Korralik nõu, aga supikeetmise jaoks muidugi liiga suur. Eks vaata, kas istutab kevadel lilletaimed sisse või midagi. Aga raha - no majaümbruse ring on oma paarsada meetrit vähemalt pikk, kus sa neid vidinaid pimedas oskad otsida!

Järgmiseks päevaks sadas jälle lumekirme maha. Ütlesime lastele, et hoidku silmad lahti ja kuulaku, kas pole münte kelgupõhja kriipimas, kui õues ringi möllavad. Tüdruk on ühe juba leidnud ja tuppa toonud. Ilus sihuke. Aga teistmoodi, kui need, mis praegu kasutamisel või kohe tulevad. Ega sihukest poes vastu võetaks.

Kui sul mõni päev aega üle jääb, võta kühvel kaasa ja tule meile. Ma näitan sulle need kohad kätte, kust maksaks rookida ja otsida. Üsna pinna lähedalt peaks lükkama ja võiks siis ikka järjest võtta.


Thursday, December 2, 2010

Kottpimedas

Üks õpetaja hakanud kord õhtul, kange jõulukuukülmaga, Albu pargi servas jõeäärset teed pidi poe poole tõttama. Kivisilla kontoripoolses otsas kumas küll sooja valgust rebukollane laternasilm, aga hekiringist veesoone poole, suure kuuse alusele teesilmusele sammudes, oli pime nagu kotis.

Õpetajal polnud aega pimedusest tagasi põrkuda, sest tal tuli kauplusest läbi hüpata, enne kui bussile tormab.

Kottpimedus, mis kallakust allajõudmisega otsa pidanuks lõppema, muudkui süvenes. Õpetaja hakkas käsikaudu katsuma ja avastas - ongi kott! Kare kangakude jäänud näppude alla ja pannud peopesad sügelema.

Õpetaja kobistas, kotiseinast tuge otsides, nurgasoppi, kus üks eideke suure musta panni peal viljateri röstis.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis eideke ja saputas ivad teisele küljele.

Õpetaja komberdas tuldud teed tagasi, läks edasigi ja jõudis koti teise soppi. Seal ajas keegi vanataat käsiveskiga terasid jahuks.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis taat ja väristas vilja veskikolus.

"Kui sopid on siinpool, peab sellesse kanti kotisuu jääma," arutles õpetaja ja üritas rahvamaja suunas rüsida, aga korraga rebiti tee jalge alt ja naine kukkus kõhuli kõlkapuru ning kiviribu otsa, tõmbas põlve pealt suka puruks ja naha marraskile. See tõi talle meelde, et käekotis küünekäärid on, millega ometi kotiseina katki saab käristada.

"Ära seda hullu tükki küll tee!" kiljatas eit ühest nurgast. "Viskad enese vahtravõrasse, puistad meidki paplite peale!"
"Ära seda hullu tükki küll tee!" tõreles taat teisest nurgast. "Heidad end haavapuu harusse, kaotad meidki kase latva."

Õpetaja piilus alustatud augu praost välja ja mis ta nägi: küll oli kõrge ja küll kõikus! Suured saapad mõõtsid maad. Mitte meetri, vaid kümne sülla kaupa korraga! Sakke poe tuled särasid kaugel all. Mõni samm ja väetiseküün kadus silma eest. Mõni samm veel ja Määra mägi paistis.

Nüüd oli hea nõu kallis!

Õpetaja oli käsitöötunde teinud ja näppudes endine osavus sees. Võttis jope küljest helkurinõela ja köitis sellega kotiseina kõndija püksisääre külge. Rebis riks-raks põgenemistee parajaks ja pages säärtpidi saapaservale (hea hõre riie - roni kui redelit mööda!) Sealt juba sihtis parajat hetke ja sööstis sumdi teeäärsesse lumehange.

Arapere peatuses sai end bussile hääletatud - müts kadunud, saapasääred lumest punnis, piim ja leib ostmata.

Kodus pere küsima: "Ema, miks sa poes ei käinud?"
Naine rääkis oma loo ära. Kodused ei uskunud. Ütlesid: "Sa ei viitsinud külmaga kõndida!"

Õpetaja näitas - kääriteradel takku küljes, põlv kriimuline, sukk puru, viljasõklad soki sees. Ikka ei usutud.
Helkur tuli ükskord kevadel tormiga sealtsamast maja kõrvalt kuivaka ladvast alla.

"Noh, kas nüüd usute?" võidutses siis ema. Aga kus sa! Teised arvasid selle haraka tööks.

***
Mõni päev kotti sattumisest möödas, pidanud õpetaja jälle pimedal ajal poodi kiirustama. Kalpsas taas parginurga poole. Aga nüüd olnud tal taskulamp ühes. Naine valgustanud rada ja mis ta nägi? Kott jälle lõksuks üles seatud. Õpetaja keeranud paremale ära ja läinud koolimaja juurest trepist.

Wednesday, December 1, 2010

Valgehobusemägi

Ilmus kord ennemuistsel ajal siiakanti võõramaa mees. Meie inimeste mõistes liiga viisakas. Kuna kedagi ei leidunud, kes teda teistele tutvustanud oleks, konutas omaette. Kohalikku keelt ka ei vallanud. Siinsed vaatasid tema peale sellepärast natuke viltu, aga tarkust sisse taguma kah minna ei viitsinud.

Kuna meest omaks ei võetud, kolis ta tihedasse metsatihnikusse, kõrge künka otsa ja ehitas seal endale maja.

Unustati suisa äragi, et temasugune ka kusagil olemas on.

Külas elas noor ja kena tüdruk. Kreet oli nimi, aga kui võõraste ligi sattus, nimetas end natuke peenemalt Margarethiks. Teagi, kust tal selline alpus külge oli jäänud.

Uitas see Kreet kord metsa all, korjas kütteks hagu ja kuusekäbisid. Äkitsi väänas jala nii õnnetult välja, et enam edasi liikuda ei kannatanud.

Vaatas: maja paistab puude vahelt, siin samas ligidal. Liipas vaevaliselt läveni ja kui koputuse peale avati, nägi, et uksel see imelik võõramaalane seisab. Sellega polnud ju võimalik sõna vahetada!

"Margareth!" koputas ta endale rinde vahele.
"John," noogutas mees tänulikult vastu. Lootis ehk esimese hooga, et on kaasmaalast kohanud.
"No nii. Purjus ka veel!" halas Kreet endamisi. "Ja vaja veel kelkida, et joob!"
Kreet tõmbas ninaga, aga tuttavat alkoholihaisu ei tabanud. Tea, mis sihuke endale sisse kaanib!
"Welcome to my house, Maggie!"
"Mis mägi? Mul jäse puru!"
"I see, I see," noogutas mees.
"Mis sa ahvid: jäse, jäse," pahandas tüdruk (ise ei teadnud ahvist midagi. Kes neid siia kolkasse näitama tuli?)

Aga siis võttis mees ta hellalt kaenlasse, tassis tuppa ja pani seal jala paika. Hoopis teised maneerid kui seni kogetud!

Mees pakkus teed ja üritas veel üht-teist ütelda, aga lõpuks löödi käega ja räägiti selles keeles, milleks sõnu vaja pole.

Ükskord saabus ikka minekuaeg.
Mees silitas Kreedu heledat tukka. Nii kahju oli piigat ära lasta.
"Welcome to my house, Maggie!" õhkas ta, otse kui lootes, et tüdruk siis jääbki.
Kreet aga tundis natukest tuska. Ilus öö oleks olnud, kui aga mees aina ja ikka oma mäest poleks jahunud.

"Mis koht see nüüd siis on, kus kolatakse, et enne hommikut koju ei jõuta?" kärkis ema koduväravas.

Mis koht see oligi?
"Vel... val-ge...hoose...hobuse...mägi?" ketras Kreet mehe korrutatut kohaliku suu päraseks. Hüvastijätuõrnustel ja kodusel vastuvõtul oli nii suur vahe sees, et piiga võttis ja keeras kannalt ümber ning kõmpis tuldud teed tagasi.

Mis sa arvad, mis lausega John talle vastu ruttas?

Aga paar neist sai ja taluase veel siiani alles.