Peedu küla kadunud kurjatantsumägi

Pulksilla taluhoonete vastas lagedal künkal kükitas küla heinamaa. Ilus kõrge küngas oli. Sobinuks hästi kiigeplatsiks, aga kiike sinna ei ehitatud ja pidusid seal ei peetud. Isegi karja ei lastud kingule kepsutama, ehk küll loomadel ja karjalastel värske ädala peal paariks päevaks tegemist jagunuks.

"See on nõiutud koht!" hoiatasid vanad.

Eided-taadid ajavad ühtepuhku imelikke jutte.

Kord läks ema tütrega niidult koju. Seltsamalt heinamaalt. Kuigi tööpäev väsitav, kibeles tüdrukul tantsulust jalgades.
"Ära siin tantsi!" keelas ema. "See on vanatühja tantsukoht. Nõiutud paik!"
Tüdruku õhin sai otsa. Ei tantsinudki.

Läksid varsti jälle üle heinamaa. Rehad õlal. Olid käinud kaarutamas. Jälle tahtis tüdruk tantsida.
"Ära siin tantsi!" manitses ema. "See on vanakurja keerutuskoht. Nõiutud paik!"
Tüdruk taltus. Ei tantsinudki.

Kolmandal korral oldi heinu kärbistesse kandmas. Tüdrukul jälle tantsuisu taldades. Ema jäi kärbise taha, ei teadnud keelata.

Nii kui tüdruk keksisammu tegi, must peigmees platsis: "Kuis sa üksi tantsid, koos on lõbusam!" Haaras tüdrukul kätest kinni ja lahti enam ei lasknud. Ja ei lasknudki.

Külarahvas näeb, kuidas tüdruk tantsib, käed laiali, silmad ilmale suletud. Ja miski asi ei aita! Hüüad - ei kuula. Hakkad paigale sasima - rapsib lahti.

Küla tark teadis nõu küll, aga see polnud suuremat abiks: Tuleb tantsijast ilusam tüdruk leida ja saata see paari lahti plaksutama.

No kes see ohverdab oma kena tütre albi piiga asemele?

Aga kaua siis inimene, olgugi noor, tantsida jaksab!

Ema hakkas ilusat tüdrukut otsima.
Lehtmetsas leiduski selline. Imeilus tüdruk oli. Tubli ja töökas ka. Ega ema-isa teda oleks minna lubanud, kui tüdrukul ema ja isa oleks olnud. Aga ei olnud. Orb oli.

Tantsiva tüdruku ema ootas, kui rahvas vaatemängust tüdines ja meelitas orvukese kingule. Ütles: "Kui mu tütar tantsuga sinu juurde jõuab, siis plaksuta. Ta nii ootab, et keegi plaksutaks, aga teised on kadedad."

See tüdruk kade ei olnud. Jäigi tantsijat ootama. Ei teadnud nõidusest ega juhtunust midagi. Kes talle rääkima läks!

Tantsiv tüdruk tuiskaski mäetagusest välja, juuksed sakris, palg higine. Orb tüdruk plaksutas.

Vanakuri vaatas: plaksutaja neid palju ilusam! Lasigi tantsupartnerist lahti ja haaras uue järele. Aga oh üllatust! Ilus tüdruk ei osanud üldse tantsida! Vanatühi üritas nii ja teistpidi, aga ei saanud piigat liikuma. Proovis polkat ja padespaani, kikapuud ja lapaduud, aga tuluta kõik. Vaenelaps. Keegi polnud õpetanud. Polnud mahti saanud teisi ka pealtkaemas käia.

Senikaua olnud ema oma oimetuks tuuseldatud tütrega juba kaugel.

Vanasaks müdistas ja madistas veel tüki aega orvutüdruku ümber. Pusis ja sasis. Viimaks tüdines ära. Tüdruk, see ei taibanud asjast üldse midagi. Arvas, et künka peal tuul tirib. Seisis natuke, nägi, et rohkem plaksutamist ei paluta ja läks koju tagasi.

Külarahvas oli aga hulga aega hirmul. Kardeti musta mehe kättemaksu. Lasti kohale sõnad peale lugeda. Igaks juhuks veeti mägi päris teise kohta minema. Kuuldavasti kuhugi Albu kanti.

Mitu päeva veeti. Mäletan, mul oli mäest veel nii kahju. Mis süüd temal ses! Lõpuks jäi järele kole, konar ja kruusane plats. Keegi ei taha seal tantsida. Kuri ka mitte.

---

Mis ma oskan soovitada? Enne, kui tantsimist, laulmist või muud tegevust algad, uuri järele, kas koht selleks ikka sobiv on ja ega kellelegi toimuvast tüli teki. Sulle omale kõigepealt.

Hirmuvõtja Hiile

Ma ei tea, kui vana Sa arvasid mu olema. Päriselt olen nii vana, et omal ammu lapsed, kelle pärast südant valutada, ja nii laps, et minu pärast ikka veel südant valutatakse.

Väikse tüdrukuna pelgasin hirmsasti pimedust. Või, mis ma räägin, noorikupõlveski tõrkusin hämaruse saabudes elektrivalgusest välja astumast. Jalg kippus siledagi pinna peal takerduma ja asjad külge haakuma, kui silmanägemist toeks polnud. Uh neid hirmu-uhkasid, mis ihust üle käisid, kui järjekordselt juustpidi oksaraagudes rippusin.

Kord läksin lauda taha solgiämbrit tühjaks läigatama. Laiskus laskis mu sellega alles pimedikus toast välja. Lumi heletas hääbuvale taevavalgusele tuge, aga tagasiteeks oli taevas kustunud ja maapale tuhm. Tuttavat rada tulnuks ju teada ja ühtki püünist ei pidanuks piiluma. Võtsin pikemaid samme ja sirutasin sääri, aga siis korraga sain matsu selga ja lendasin otseti hange. Enne, kui kõrvad lund täis tolmasid, kuulnuksin nagu heledat naerulõkerdust kajamas.

Haiget ei saanud, aga hirm... Hirm oli nii suur, et puhkesin nutma.

"Kas sa said viga?" tungis tühjaksraputatud kuulmeavadesse kohkunud tüdrukuhääl. "Anna andeks!" Sitke käsi rebis mu hange küljest lahti ja peksis lumepuru palitult. "Sa olid nii naljakalt köötsus ja kohe kutsusid kiusama," tunnistati häbelikult. Hääle peale kadus hirm, kuigi hääletegija ise silmale hoomamatuks jäi.

"Ega ma valust," luksusin, häbenedes oma täiskasvanu-nuukseid. "Ehmatusest ja... hirmust," ütlesin ausalt.

"Hirmust?" imestas hääl. "Mida siin karta?"

"Sindki."

"Miks mind? Ega sa ometi mind seepärast pelga, et su mõnel korral rajalt kõrvale olen kallutanud, sulle oksi juustesse susanud ja jalga astumise ette sirutanud? Aga see on ju puhtast koerusest! Tead, kui igav siin hakkab, kui tubades tuled kustuvad ja ükski enam õuele ei satu!"

"Kes sa oled?"

"Hiile. Kas ma sulle siis üldse tuttav ei tundu?"

"Tegupidi ehk juba, aga nimepidi küll mitte. Miks sa pimedas luusid ja inimesi hirmutad?" noomisin nähtamatust.

"Hirmu teed sa endale ise," arvas Hiile. "Päeval naeraksid sinagi mu ulakusi."

"Miks sa siis päeval ei hulla?"

"Ei saa. Siis puhkan silmi."

Vangutasin arusaamatuses pead. Aga igal omad harjumused. "Kas sa pilkasuses näed siis vaevata? Sina keldritrepil ei kuku?"

"Näen muudki. Ainult seda ei taibanud näha, et mind pelgad."

"Aitad mu ehk aknavalgesse?" palusin.

Hiile aitas. Edasi ei tulnud, sest sealtmaalt hakkas tema silmadel valus.

Sellest korrast saidki mu ööhirmud otsa.

Hiile tuleb meelsasti kaasa keksima.

Hoiab kuuriust avali, kui puid võtan.

Aitab keldrisuust purke üles vinnata.

Võtab käevangu, kui kaugemalt koju kõndima ununen.

Ja tead. Kui ohuhirm on nii suur, et silmadeesise mustaks sööb, siis saab ka Hiile käest abi.

---

Kuula. Ma räägin Sulle.

Mul läks laps kaotsi.

Suur laps juba. Hakkadki uskuma, et teda hädad ei ähvarda. Ja siis hüütakse sulle öötunnil, et... kadunud.

Otsisin, kust oskasin. Ei leidnud kätte. Tead, mis mõtted pähe tulevad, kui selline asi sünnib? Kui kuskilt ei mõista abi haarata?

Hea, kui ei tea.

Silm jäi kapiuksele pidama ja Elvin tuli esimesena meelde. Lükkasin kapipõhja käimisprao, ronisin trepist alla ja läksin Elvinit leidma. Külaalune on tunneleid risti ja põiki täis, aga seekord ma eksimist ei peljanud. Kui tead, keda otsid, ja teda väga vajad, jõuad kohale eksimata.

Elvin ajas end unise kolde äärse aseme pealt üles, aga polnud, ootamatule äratamisele vaatamata, kübetki kuri.

"Mul on talle ohutis olemas," porises ta pahameeleta. "Aga pole jõudnud kaela ümber siduda."

Tundsin, et hirm hakkab ligi hiilima. Aga hirmu ei tohi tunda. Hirm saadab hädad kaela.

Elvin viskas hõõguvatele sütele vett peale, et Hiile näeks tulla.

Tuligi.

Hiile keerutas mulle näpud kõvasti ümber kaelasoonte, harutas lahti kõri piinanud paanika ja kiskus õud-oleku õlanukkidest välja.

Hirmu võttis ära, aga targaks ei teinud.

Hoidsime kolmekesi kätest ja vaatasime, aga küllap valesse suunda. Tõde ei andnud end aimata.

Tead, mis tunne oli sedaviisi seista? Hea, kui ei tea. Kolm juba käsipidi kokku liidetud ja ikka väge vähe...

Maaret. Vast Maaret ometi avitaks, aga ei ole neljapäev ja kuulgi veel kild küljest.

---

Ma ei tea, kui viljakaks sa mind pidasid. Aga mul on järglasi päris parasjagu. Ei liiga vähe ega liiga palu. Ülearust pole kindlasti.

Tead mis. Küllap oleks meie istumisest seal küla all napiks jäänud. Aga mu vanem tütar, kah udujärves ujunu, oskab ohutamise kunsti enamalt. Justkui kogemata õnnestuvad need asjad tal käes.

Tema saatiski peatselt meie soovitud sõnumeid.

"Sa pead keskmise tütre ka järvele tooma," ohkas siis Elvin.

"Ta ehk ei tunne piisavat tuge," pelgasin oma panust piskuks. "Ehk tal juba oma järv valmis vaadatud. Või meri. Või ookean. Kuipaljukest ma talle kodu armsaks olen teinud?"

"Ehk ei ole veel hilja?" uskus Hiile.

"Igal on oma õnn. Olgu siin või mujal. Et tal aga hästi läheks," igatsesin.

Elvinile tuli ohutis meelde.

Surusime oma kätepaarid kõik korraga selle ümber. Hiile oma sitked ja hirmuviijad sõrmed. Elvin oma õblukesed ja õnnetoovad näpud. Mina oma joonemustrilised ja küllap kasinalt pai teinud pihud. Et ta tunneks end alati hoitu ja oodatuna, see tagasileitud tüdruk.

Ohatise äraohutamine

Üks naaberküla emand oli enesele keset talve ohatise huule peale saanud. Tuli see pakasest, tuulest või manas keegi kurja sõnaga - olemas ta oli ja ära minemist ei himustanud.

Eks see tegi emanda tuju sandiks. Eluaeg ilus inimene oldud ja nüüd nägu sedaviisi rikutud. Katsu sa nõnda külarahva silma alla sattuda või kodus mehele meeldida.

Neil oli kõrvaltalus ravitseja olnud, kes vitstega veekoha kätte juhatas, viina veeks tegi ja mõnegi tõve maarohtutega maha sai, aga et teadupärast on kuulsus muil mail kiirem kasvama kui kodus, elas too viimasel ajal enamasti külast kaugemal.

Tuli siis emand minu käest nõu küsima.

Eks ole küll omal ajal rohtudega arstitud ja sõnadega salvitud, mõni abi on aidanudki, aga aeg on õpetanud sõnadega ettevaatlikumalt ümber käima ja ürdikarbid on kitsa aja kannustusel tühjaks tarvitatud. Seda oskasin soovitada ometi, et kuu kasvab, varsti täisratas tagasi, mindagu keskööl teeristi kaudu vana Maareti jutule. Küll tema juba nõu teab.

Võisin ette arvata, et mul endal kaasa tuleb minna. Aeg hakkas juba ümber saama, kui hädaline emand ähkides kohale jõudis: nahk lumerähasel teel tallamisest märg ja suurrätt seitse ringi suu ümber seotud.

Maaret oli ise vastas. Talle tuli täna külalisi rohkem: Rika - Lorenti seljahädaga, Kaise - Kaarli jalavaluga. Isegi Aaru nägin ära. Kurtis, et on hakanud asju unustama.

Maaret põrnitses tulijaid altkulmu-pilguga. Ega ta kuri olnud, läbinägelik hoopis. Kaisele pistis salvi pihku, küllap käiski Kaise ainult uut rohtu saamas. Aaru ja Rika kutsus edasi, aga meie poole porises: "Kui muud pole kurta, siis selle pärast ei maksa taresse tulema hakata. See on tuulest tulnud ja teda peab tuulde tagasi laskma."

"Kuidasmoodi?"

"Kõnnid teed tuulega samapidi, aga nii kärmesti, et tuule kukalt tunned. Surud suu selle vastu, siis keerad selja ja sõnad: "Sina musutasid mind moka peale, mina sind laka peale. Tagasi ei taha!" Nädala pärast oled hädast prii!"

"Kuidas sina sellest nüüd aru said?" päris naaberküla emand, kui omas ilmas tagasi olime.

"Tuleb tuulega ühes suunas nii kiiresti lipata, et tunned nagu jookseks vastutuult?" tõlkisin Maareti tarkuse oma aru järgi. "Sõnad jätsid meelde? Ma saatsin sulle igaks juhuks sõnumiga ka."

Emand sõnumit polnud saanud. Ju siis sai keegi teine ja imestas. Aga meelde need meile jäid, näe, oskan praegugi veel üles tähendada.

---

Saledaks on jäänud see naaberküla perenaine. Kas ohatisest sai lahti, pole õnnestunud näha: silkab alati nii kiiresti mööda. ;)

Head und!

See kõik oli hirmus kähku käinud. Jannus oli Rikale Aegviitu vastu tulnud. Tuiskas jah, nii et paar korda lõi esiklaasid tihedat lund täis ja Jannus oleks tagasiteel äärepealt Perila teeotsast mööda sõitnud. Aga metsavahe oli vaiksem ning siis jõudsid nad veel sahale sappa. Rika oli mutikest järele teinud, kes oma mobiiliga üle vaguni lärmas. Sahk puksis end ühest paksemast kohast läbi. Jannus võttis kiirust vähemaks. Ja siis - hoogu polnud ollagi - hüppasid saha kõrvalt auto ette mingid loomad (põdrad? kitsed?), Rika kiljus ja haaras roolist, auto keerles teel oma poolteist ringi (nina jäi igatahes tulekusuunda), Jannusepoolne uks paiskus lahti ja rihmaga kinnitamata Jannus lendas salongist välja.

Jannust polnud kusagil.

Sahamees märkas ja jäi pidama (huvitav, et tema loomi ei näinud). Rika kutsus Lorenti ja Jurise. Mehed lasid ümbrusele tuled peale, aga ei leidnud midagi ega kedagi. Rika kutsus ka politsei, kuigi ei temal ega autol midagi viga paistnud olevat. Kaevati hangedes ja kammiti koertega, aga tulemusteta.

Mitu päeva otsiti.

Jannus jäi kadunuks.

---

Jannuse pea tuikas. Askeldava naisekuju taga hubises kõhn koldeleek. Reena? Siis on ärkamiseni veel aega.

Ega nad Reenaga igal ööl kokku juhtunud. Mõnikord. Siis, kui Jannuse unenäotee Kõrveküla metsa poole põikas. Nõmmelt algas paks kuusik ja sealt keeras tee paremale. Sammaldunud roopapaar vonkles puude vahel, lipsas vana seitsmeharulise lõhmuse juurest vasakule, sealt künka otsa ja jäi kuuskedealuse hütikese juures pidama.

Millal Reena Jannuse unedesse ilmus? Juba kunagi poisipõlves. Jannus mäletas selgesti esimest kohtumist. Unes oli ema ta teepervele seisma jätnud ja ise hakanud metsaservas puuhalge riita laduma. Kuivi lõhutud kasehalge. Kuusiku all. Jannus oli ringi vaadanud, et kust need halud tulevad. Nägigi, et eemal üks habemik vanataat puid lõhub. Korraga oli Jannus teadnud, et peab selle mehe eest peitu saama, enne kui teda märgatakse. Ta hakkas rada mööda jooksma, kuni jõudis madala hurtsikuni. Selle seinatagusest varju otsides ta Reenaga kohtuski. Reena oli Jannuse tookordse hirmu välja naernud. Pärast käisid nad lõhmuse harude vahel ronimas ja Kulleojal (kaardilt ega ilmsi metsas kolades pole Jannus seda veeniret leidnud) kooretükke ujutamas. Siis saatis Reena ta tagasi suure teeni.

Oli aeg, kus Jannus rippus mõttega Reenas nii kinni, et teisi tüdrukuid ei näinudki. Aga siis tegi endale selgeks: uni on uni ja elu - elu.

Kunagi püüdis Jannus Reenast Rikaga juttu teha, aga Rika muutus kiusakaks ja päris asju, millele Jannus mõelnud polnud ja mida ta Rikaga arutada ei tahtnud. Nii jäigi. Rika Lehtmetsa ja Reena Kõrvekülasse, Kulleojale.

Reena maja seinapalgid lõhnasid värskelt ja vaigumagusalt. Jannus ise oli neid möödunud suve unedes paika ladunud. Ja kolde ehitanud. Esimene tuligi sai sinna üheskoos tehtud. Ainult et... kunagi varem polnud tuba niiviisi lõhnanud ega tuli niiviisi praksunud. Ka see, kuidas Reena tema aseme kohale kummardus ja otsmikku katsus, oli kuidagi teistmoodi. Päriselt. Reena juuste lõhn, riidekurdude kahin ja Reena hääl... Jannus tabas end mõttelt, et sellise Reena küljest poleks ta toona suutnud oma tundeid lahti harutada.

Kas praegu suudab?

"Pikk palavik on su nõrgaks teinud. Katsud ehk midagi süüa?" küsis Reena tasasel häälel.

Jannus võttis ulatatud leivatüki vastu. Reena kohendas ta paremini istuma ja hoidis kaussi söömise ajal oma käte vahel.

"Nii teistmoodi on täna siin," tunnistas Jannus kohmetult. Kuidagi kohatu näis Reenale märku anda, et too unenäoelu elab. Reena jaoks oli see ju päriselt.

Aga Reena teadis niigi. "Sa imestad häälte üle? Lõhnade ja maitsete üle?" naeratas ta kurvalt. "Sa tunned neid päriselt?"

"Jah, Reena. Ja see kõik on nii väljakannatamatult hea, et teeb lahkumise peaaegu võimatuks," pahvatas Jannus.

Reena silmitses Jannust teravalt, otsides märke, kas mees on piisavalt tugev tõde teadma. "Jannus. Sa valisid minu."

"Misasja?" ei tabanud Jannus nii ruttu Reena sõnade sisu.

"Jannus. Sa olid tööst kurnatud ja jäid roolis tukkuma. Mina... ma just keerasin hobused koduteeotsast sisse, kui sa mu reele hüppasid. Ja hoidsid nii kõvasti kinni, et ma ei jaksanud sind maha lükata."

Reena rääkis Jannuse silmade ette selle jaanuarikuu tuisuöö, teekraavihanged, sahatuled, Rika vadina ja Reena hobused.

"Jannus," palus Reena poolihääli. "Annad sa mulle andeks?"

"See polnud ju sinu süü, et ma magama jäin," silitas Jannus Reena pikki ja põimimata juukseid.

"Kui ma oleksin su reelt maha lükanud, oleks sind ehk sealpool üles leitud," ohkas Reena. "Aga ma polnud selles lõpuni kindel ja... ehk ei tõuganud ma sind kogu jõust sest..."

"...sest?" nõudis Jannus lause lõpetamist.

"Esimest korda olid sa minu juures niiviisi. Oma ihusooja ja hingeõhuga. Oma kramplikult kinni hoidvate sõrmedega... Ja ma ei raatsinud."

---

Jannust ei leitud kevadelgi. Sest kes oleks osanud oma uneööl keerata Nõmmelt paremale ja sealt kuusemetsaalust rada pidi vana lõhmuse juurde? Rika ehk, kui ta oleks kunagi Jannust kiusamata jutu lõpuni kuulanud. Aga küllap on hea, et Rika tookord ei kuulanud ja nüüd otsida ei mõistnud.

Rika läks suvel Lorentile mehele. Külarahva arust liiga ruttu. Sest jutte liikus igasuguseid. Mõni isegi kahtlustas, et viimati Rika ise varjab midagi koletut.

Rika varjas küll. Isegi Lorenti eest, aga see polnud see, mida inimesed mõtlesid. Rika ei osanud seda kuidagi Lorentile öelda. Et ta on Jannusega paar korda kokku saanud. Unes. Jannus ütles, et ärgu Rika otsigu. Et Jannus on Reenaga. Et Rika on tubli ja tore tüdruk ja saab hakkama. Kui hätta jääb, siis Jannus võib appi tulla. Aga ainult unedes.

Muidugi jäi Rika hinge kripeldama kahtlus alatust kokkumängust. Muidugi Rika solvus. Rikal ei olnud mingit Une-Matit vaja. Lorent toetas Rikat kõik see pool aastat. Kunagi, enne Jannust, oligi Rika hoopis Lorentit tahtnud, aga Lorent polnud osanud tüdrukut sellise pilguga vaadata.

Nüüd oskas.

Vale väravapuu

Vanataat tahtis Lehtmetsa ja Peedu vahele väravasse puu kasvama panna. Vetla, Jäneda ja Mägede poolt tulles jäi külaserv metsa sisse peitu, aga Peedult liginedes lõppes mets just piiri kohal ära. Sinna oleks uhke väravapuu kohe hästi istunud. Selline puu, mille kõrge ladva ja laia võra lustakas lehekohin külalistele juba kaugelt Lehtmetsa küla nime kuulutaks.

Korraldati konkurss. Kõige kõrgema ladva, laiema vöökoha ja jämedama juurega osaleja saab hea ameti ja vabaduskirja, mis talle vähemasti sajaks aastaks sae- ja kirvekartuseta elu tõotab.Puurahvas on liikumises teadupärast laisavõitu. Okstega veel viitsivad vehkida, aga sammu naljalt edasi ei astu. Mõnda hakkas siiski väärikas ametikoht ja turvaline elu meelitama.

Aegviidu poolt tulid Kase-Kaarel ja Tamme-Taavet. Niiviisi sammudes ja juttu puhudes oli Kaarel hooletu jala ette vaatama ja lõi Suuresaare talu õunaaia ääres suure kivi vastu varba ära.
"Astu sa edasi. Annan jalale pisut puhkust," jäi Kase-Kaarel Suuresaare laudatagusesse vigastatud kohta tohterdama.
Tamme-Taavet jätkas teed. Suuremat häda ei paistnud sõbral olevat ja kui too ei jõuagi õigeks ajaks kohale, siis noh, ongi üks konkurent vähem.
Kaarli suure varba surin hakkas just üle minema, kui Suuresaare peremehel sai uus pesakast valmis. Mees vaatas ringi, nägi kaske, ronis redeliga okste vahele üles ja sättis kasti paika. Sai pesa pandud, seal linnupere platsis. Sidistasid-sädistasid ja enne kui Kaarel arugi sai, oli pesa mune täis. No kus sa nii kalli koormaga kõnnid!
Tamme-Taavet jõudis senikaua Päärna õuele. Korraga kerkis koletu äikesepilv, piksenooled sähvisid sinna ja tänna ning siuhti oli Taavet välguvaiaga maa küljes kinni.

Aga ega siis Taavet ja Kaarel olnud ainukesed kogunejad!
Mägede poolt müttasid tulla kaksikvennad Papli-Päärn ja Papli-Pärt. Tee viis koolimaja väravast mööda. Koolilastel said just tunnid läbi, hakkasid hoovi peal "tagumist paari" mängima. Võtsid paplipoisid ka kampa. Vennad sattusid sellisesse hoogu, et mängisid veel mitu aega. Ei märganudki, et lapsed ammu kodudesse laiali läksid.
Vetla poolt vedas end konkursikohale Uibupuu-Uuno.

Tegelinski foto

Ega tal erilist lootust olnud: kasv kängus, kintsud kitsad ja kõverad. Aga katsetada ikka tasub. Mine tea, mis õnne elu näitab!

Jõudis ülevaatuse aeg kätte, Vanataat tuleb kohale ja näeb - kaks kandidaati ongi! Uibupuu-Uuno on üks. Kidur ja kuivetu, vaat et kaob Taadi näppude vahele ära. No kevadel õitseb kenasti ja sügisel kannab saaki, aga pisike kui põõsatutt ja kohin nii kehv, et seda ei kuule ta isegi!
Teine kandidaat oli vägilasekasvu, sirge rühiga ja tugevat tõugu, aga viga vaat et Uibupuu-Uuno omast hullem veel - ei ole lehtpuu!
"No kas sul aru peas!" hurjutas Vanataat. "Kuidas su meelest üks kuivanud kuusk Lehtmetsa küla esindama kõlbab?"
"Ei ole ma kuusk ega kuivanud," kaitses end kogukam kandidaat. "Ajasin talveks vammuse maha, nagu iga teinegi lehtpuu. Kui pungadest sõrmed välja sirutan, siis pai-näpud, mitte kriimu-küünised. Või vaata, kui kauniks ma oma tüveümbruse mõistan sättida!" haaras kohatahtja maast roosikimbu, mille üks Lehtmetsa tüdrukult korvi saanud Peedu küla mees pahameelega teekraavi oli lennutanud. Haaras ja torkis juurtepealse õisi täis. "Lehise-Leo olen," ulatas ta Vanataadile teretuseks oma käbisõrmustatud käe. "Ei leia sa teist sobilikuma nimega puud!"

"Nooh, jaah," sügas Vanataat kimbatuses kraevahet. Magus roosilõhn ajas pea veidi uimaseks ega lasknud selgel meelel aru pidada. "See su talvine olek! No mis väega ma saemehed sinust sel ajal eemale saan?" puikles Taat.
"Talveks ma võtan lume õlgade peale," lubas Lehise-Leo.
"Aga võra poolest sa ju kuusk, mis kuusk. Ei ole ikka seda kaharust, mis võiks!" ei andnud Taat järele.
"Kas muidu saaks?" usutles Leo.
"Muidu isegi saaks," nõustus Taat.
Uibupuu-Uuno kehutas end juba kangesti Taadi ja Leo vahele. Võit tundus oksaulatuses olema.

"Kas selle tühja asja taha nüüd minu võimalus jääb?" kurjustas Lehise-Leo endaga. Võttis rammu kokku, ajas musklid punni ja... käristaski tüve kahte lehte laiali!

Tegelinski foto

Selline tegu avaldas Taadile muljet. Niisugune tükk näitas õige kangelase kätte.
"Sina, Leo, oled oma ameti auga välja teeninud!" kuulutas Vanataat.

Uuno nägu läks vissi. Näha oli, et ta otsust ülekohtuseks pidas. Ronis Saare talu teevalli otsa, aga pidi sealtki hiiglasemõõtu Leole alt üles vahtima. Suurest kadedusest kuivetusid õiesüdamed, nii et neist sel aastal õigeid õunu ei sündinudki. Ega ka iial edaspidi. Pardimuna suurused pabulad vaid.