Pipraroheliste silmadega nõid Varta

Selle loo rääkis mulle Maaret, kui möödunud neljapäevaööl tema juures kuulamas käisin. Õigupoolest tahtsin Loona järele pärida. Sa ei tea Loonat? Ma ei ole vist tõesti tema lugu jutustanud. Ükskord ma räägin temast.

Tahtsin Loonast teateid, aga Maaretil oli teine tuhin.

"Kunagi, kaua-kaua aega tagasi, elas Lehtmetsa-Ristil (umbes selle koha peal, kus praegu uue roheka plekk-katusega majake seisab) külanõid Varta. See oli ammu. Sa ei mäleta teda. Keegi ei mäleta. Mets ulatus siis teeharudeni ja Varta osmik puude vahel jäi silmale tabamatuks.

Kas Vartat üldse külanõiaks võis pidada? Külaga tal asja ei olnud, külarahvasse ei puutunud ta heas ega halvas. Kui keegi tihkaski nõu küsima minna, puuris Varta tulijat oma metspipraleheroheliste silmadega ja hädalise soov suri suhu.

Varta iga oli võimatu määrata. Nagu nõidadel ikka. Ta võis vilka ja väledana oma õuepuuslike ümber tantsida, võis ka targa ja tohedana rohukrantside keeduleeme kohale kummarduda.

Kõige noorem oli Varta laupäevavidevikkudes.

Siis seisis Varta vahapalgse ja sügavsilmse vilbusena ristteel ning eksitas võõraid rännumehi oma varjulisse hütti. Mis seal sündis, ei oska ükski arvata. Kindel on, et keegi meestest enam majast tagasitulejaks ei tõusnud.

Nende ööde harunedes laulis Varta oma ukselävel ja see kostis, nagu uluksid hundid, klähviksid rebased ja kõneleksid öökakud. Kõik ühteaegu.

Varta oli kasvult kõrge ja kondilt tugev. Eksitatavad jäid talle enamasti kogult allagi.

Aga siis, ühel õhtuhämaral, seisis Varta vastas rännuline, kellele nõid vaevalt habemeni ulatus. Varta viskas harjumuspärase jultumusega oma silmade sügavrohelise ja hukutava leegikonksu uue ohvri pahaaimamatusse pilku. Viskas, aga võitjaroheline lahustus vastase terashallis vaates kahvatukollaseks. Uuesti ründas Varta ja uuesti pritsus pilguhaak kutsikanirena tagasi nõia kulmukaartealusesse. Varta langetas võidetult pilgu ja võõras sidus tema silmavaate sügavamate puujuurte külge kuivama.

Tunniga tuhmus Varta seni alistamatu pilk.

Päevaga mõranes posijamoori loitsusosin.

Nädalaga sai Varta vägi päriselt otsa.

Võõras jätkas teed ega vaadanud tagasi.

Ei tahtnud Varta hütti ega ürte.

Ei puutunud Varta mürgipurke ega puuslikke.

Ei vaevunud arvama, mis Vartast ülepea edasi saab.

Ei saanudki midagi.

Ei plekkigi jalgadest siledaks lihvitud kodulävel. Ainult sihitu silmavaade, mis nüüdki veel teinekord selja tagant ligi hiilib ja hämaraskõndija tee hetkeks heledaks lööb. Nagu oleks latern jalutaja turja kohale tõstetud.

Ainult vaade. Aga sellest ei sünni kellelegi kurja. Ei õiget ehmatustki."

"Huh!" pihtisin tagasiteel Antsule, kes oli end ka Maareti järi peale juttu kuulama jätnud. "Kas või karda!"

"Tead, mis?" mõtiskles Ants. "See lugu pole sugugi nii vana, nagu Maaret kinnitab. Ja olen seda hoopis teises võtmes kuulnud. Et Varta siis mitte veel nõid polnud, kui võõraga võitluse kaotas. Et ta alles sestpeale laupäevaöödel ristmikul redutas ja ei hukutanud, vaid ootas. Ja et... Kas sina juhtud teadma, mis Maareti teiseks nimeks on?"

Antol

Tema majake losutas Läänekopli nurgas metsatuka varjus. Nii peidus, et silm haaras elamist alles siis, kui juba jalgupidi Antoli õuel seisid. Kummaline, kui lähedal see tegelikult asus, üle karjamaa ja kuivenduskraavi põigates. Õiget teed Antolini tulnuks tallata mitme künka ja käänaku jagu.

Tara Antoli elamisel ümber ei olnud. Nõnda ka väravat, mida võõra eest tabastada. Antoli talvise toasoleku teadsid ära sellest, et ust oli tagantpoolt tool toetamas. Et lahti ei vajuks. Välja minnes viskas mees samal põhjusel jämedast traadist haakkonksu piidarõngasse. Suvel tuiutas uks aga enamasti omatahtsi.

See ei tähendanud, et Antolile sai kergesti külla minna. Tema silmad olid lukus, suu tumm ja kõrvad maailmale suletud, ehkki ka õrnem heli tervise poolest neisse teed leidnuks. Kelle eest Antol oma hinge varjas? Tundus, et kõige enam iseenda.

Antol oli vana. Senikaua, kui mina mäletan. Kuuldavasti sai ta vanaks juba üsna noores eas ja seda vaid osalt oma süü läbi. Nii võib juhtuda, kui elu poetab teele rasked valikud ja valed otsused.

Väga harva astus Antol külapoest läbi. Ei vahtinud niisama ringi, sest tema vähepruugitud pilk tajus korraga kõike. Ta astus leti ette, küsis vaid hädavajalikku ega öelnud ühtegi üleliigset sõna. Mehe hääl oli raske ja kidaline, nii et see kõigepealt rääkija suult põrandale rantsatas ja sealt end kuulaja ihu mööda üles haakis.

Midagi suurt, sünget ja valusat jäi tema minekutest maha.

Mida sellist oli Antol teinud, et see teda veel aastakümnete järel nõnda vaevas? Keegi ei teadnud.

Kord, kevadise üleujutuse ajal, olime naabrilastega kopli taga kraavikurvis maadeavastajaid mängimas. Või meid sinna lubati, eks me ikka vargsi ja keeluvastaselt, sest suur vesi nii vägevasti ahvatles.

Ukerdasime koorma all katkevatel kopratammidel ja kõõlusime painduvate pajutüvede küljes. Ei saanud arugi, kuidas mänguga Antoli aknatagusesse sattusime.

Avastamishoos jäi märkamata, et naabripere pesamuna, napilt kolmene Koort, teistest maha unus mängima. Sel pilgul, kui kohest sumatust aimasime, olime liig kaugel, et õigeks ajaks jõuda. Aga Antol oli lähedal. Antoli tugev kogu kummardus voolu kohale ja haaras Koorti õblukese keha oma laiade kühmuliste kämmalde vahele enne, kui põngerjas veepinda puutus.

Jooksime rüsinal Antoli juurde, kätteteenitud karistuse järele. Ehmatusehell Koort klammerdus Antoli kaela ümber ega andnud mehele hingamiseks ruumi. Ka Antol näis jahmunud, aga tema heitumus paistis suurem poisikese uppumishirmust.

Kujuta ette isakaru, kes udusulis linnupoegi puu otsa tagasi aitab. Nii talutas Antol meid üle purde.

"Koju!" ütles ta siis. Aga seekord ei tümisenud sõnaraskus langeva puuna kraavikaldasse, et sealt meie mantli- ja jopehõlmupidi üles ronida. Antoli hääl murdus kuhugi nende suurte pisarate vahele, mida ta oma korraksavanenud silmadesse sulgeda ei suutnud.

Puukulgur ja Kuuraiuja

Kuu kasvab ja kahaneb. Kasvatavad teda inimeste lootused ja igatsused. Kahandab aga Kuuraiuja. Ta lööb öösiti kuu küljest õhukesi heledaid laaste - kaarjaid laevukesi, mis kõrgeks kerkinud ootused maa peale tagasi õõtsutavad.

Unistusi on palju. Kuuraiujat ainult üks.

Õnneks ei küünita igatsusedki ise kuuni. Need kannab sinna Puukulgur - pisike mustaogaline ja ruugetäpiline rühkija.

Sa seda meie võrata mändi tead? Seal nad elavadki. Sõbralikus üksmeeles. Kuuraiuja annab Puukulgurile aega soove üles vedada ja Puukulgur laseb Kuuraiujal laastulaevukesi tahuda.

---

Eeda igatses last, aga last Eedale ei antud. Eeda ei saanud aru, milles ta süü on.

Eeda oli olnud maailma vastu mõistev ja malbe. Eeda kodu oli korras ja hing valmis. Polnud Eeda lapse jaoks ehk piisavalt ilus, tark või rikas? Ometi leidus temast ilutumaid, rumalamaid ja vaesemaid. Nemad said.

Eeda tuli puu juurde. Toetas oma oimukohad tüve vastu ja ahastas:

Andke mulle lapsuke. Mul on tema jaoks nii palju armastust üle!

Puukulgur toimetas igatsuse üles. Kuu paistis selle maa peale alla. Aga Eeda üsk ei hakanud tuksuma.

"Võta kass!" soovitas naabri-Reti.

Eeda võttis kaks. Võttis koera ja küülikud, kalad ja merisea. Aga SEE armastus jäi ikka üle ja Eeda õhenes õnnetuks ega õitsenud enam.

Puukulgur kutsus Eeda männi mademele.

Kuuraiuja võttis kirve, et Eeda lootused alla tuua. Vaevalt oli valmis tahutud hõbedane lootsik, kui selle avastas üks tilluke, tahtevastaselt taevasse saadetud hing, kes tundis, et Eeda on emana parim ja õigeim.

Harva küll, aga mõnikord juhtub imesid.

---

Vaik oli suur ja soovija mees. Üsna kohe, kui ta Leiet nägi, hakkas ta teda endale tahtma. Mehe soov jõudis kuuni. Kuu kasvatas end igatsuse jagu ja naeratas malbelt läkituse Leiele edasi. Leie kohmetus. Leie ellu Vaik ei mahtunud. Seepäras ei saatnud ta omalt poolt ka sõnumeid üles.

Kuu naeratusest sai Vaik julgust juurde. Mis sellest, et vaid tema enda tahe kuud kosutas.

Kui siis Leie jälle silmad kuu poole kergitas, puhkes neisse kohkumus.

Nii suur, tume ja tuhm, et Leie vaevu võrata puu juurde teed nägi.

Vaik oli otsmiku just tüve vastu surunud, et Puukulgur teate paremini pardale saaks.

Nüüd toetas Leiegi lauba tüvele.

"Ära saada seda unistust üles, Vaik!" anus ta.

"Oled minuga tulemas?" võidutses Vaik.

"Sa oled ilus," tunnustas Leie ja mõtles seda päris tõsiselt. "Oled tark ja andekas, hooliv ja ... julge, et nii ausad sõnumid kuule paista saatsid. Aga. Mul on ainult üks süda," ütles Leie. "See on juba kellegi kodu. Sinu jaoks pole seal ruumi."

"Mulle piisab ka killukesest," lubas Vaik.

"Ei," teadis Leie. "Sa tahad kõike."

"Aga kui ma ootan?"

"Siis ootad Sa ilmaaegu."

Puukulgur niheles Leie ja Vaigu oimude lähedal. Kumma sooviga teele asuda?

Siis märkas ta, kuidas Vaigu pea norgub. Et Vaik tõepoolest Leiest hoolib. Niipalju, et suudab tolle soovi täita. Et Vaigul on paha ja piinlik.

Seda märkas ka Kuuraiuja. Märkas ja tahus Vaigule õhukese hõbedase laastu, millega oma soovid pehmelt maa peale tagasi tuua.

---

"Mida sina tahad?" imestas Puukulgur, kui otsaesise krobelise koore vastu surusin. Minul ja kuul on ju oma otsetee.

"Ei erilist. Pea valutab."

"Kas tassin kurtmise kuule?"

"Pole vaja. Tallad ehk ise korraks meelekohtadel? Ja kui oskad, hõika, et kuuraiuja nii reipalt ei rahmiks."

Puukulguri pisikesed päkad pehmendasid pisteid.

"Kuidas teil endil siin?" uudishimutsesin, kui tuikamine järele andis.

"Tegemist jagub. Kui aga taldadel poleks nii terav ja pidev üles-alla ukerdamine pead uimaseks ei ajaks."

"Tahad, tule natukeseks mu kampsuni pehme hõlma sisse puhkama?" kutsusin.

"Kas Kuuraiuja ka tohib?" nuias Puukulgur.

"Loomulikult!" muhelesin. "Ainult kirves las läikida seni männi kõrval kulus. Muidu lõikab veel kogemata rõiva ligi lõnga katki."

Kohutaja Koonard

Ringihulkuja olin küll, aga valdavalt ikka valgel ajal. Eks selles oli vanamemmel ka süüd, kes pelutas: "Mine aga mine pimeda kätte! Koonard korjab su endale!"

Juba selles nimes seisis mingi ähvardus sees ja eks ma katsusin sõnakuulelik olla kah.

Mingis vanuses tekib teiste tarkuse vastu tugev umbusk. Üleüldse tahaks maailmast iseoma kogemuste varal aimu saada. Nii hakkas mindki ühtäkki huvitama, et milline see Koonard on, keda ta kimbutab ja kuhu kutsub. Ja et kas teda ikka ongi.

Vanamemme polnud enam valvamas.

Esimestel kordadel ei juhtunud midagi. Tegelikult sai vist kuude kaupa konnatud: täiskuuga ja kuuvalgeta, ehavidevikus, aohämaras ja keset keskööpimedat. Või noh, eks juhtus ikka: kord kukkusid tähed, kord vehklesid virmalised. Kord tuterdas siilipere saapanina eest läbi, kord toimetas kobras otse silmade all... Pimeelu oli kõik puha pealtnägemata ja hiiglama huvitav!

Unustasin äragi, et Koonardi kiikamiseks end õue sai aetud.

Siis ta tuli.

Ma ei näinud midagi, ei kuulnud midagi, aga taipasin kohe, et tema. Üsna inimese kõnnikiiruses lähenes ta. Imelik pelg haaras ihu ja halvas jalad paigale. Hirm võimendus läheneja iga sammuga, selle jõud pitsitas ja surus, tundsin lausa luid ragisevat. Siis seisatas Koonard mu seljataguses. Lasin end korraks lõdvaks, nagu vanamemm oli kunagi õpetanud, et enne, kui vaenlane oma üleolekujoovastusest toibub, tahe koondada ja talle näoga vastu seista. See õpetus polnud küll Koonardiga kohtumise abiks antud, aga paremat ei tulnud pähe. (Või mine tea -vanamemme tarkused olid tihti taiplikumad, kui ma neid õppides aimata oskasin.)

Koonard polnud arvanud, et ta pilgu taban. Lugesin sealt välja võidurõõmu, aga igasugune rõõm (ka see) on kurjatajale nõrk koht. Koonard oli kiitsakas, peaaegu kehatu, vaevalt minu pikkune, vimmas ja viledas vammuses, pead katva läkiläki kõrvalapatsid haarasid abitult õhku.

Võib-olla oleksin veel minema pääsenud. Kui oleksin kohe lahkunud. Ent Koonardi ehmumisest eblakana kilkasin kerglaselt: "Koonard, mis sa kollitad!"

Koonard kogus end kohe. Nüüd juba teades, mida pilgu sisse pista, salvas ta sihikindlalt tuldnõelavate silmadega ja kiristas hammaste vahelt:

"Kus tee lahutab, liidab,

aja jalgadelt niidab?

Ühe org teise küngas,

ihu sees võrgukangas?

Kus on ilusal kate,

inetus silmapete?

Võõrad kust peletatakse,

omad viiakse vette?

Omad, kes segamini

seisuselt on ja soolt.

See, kes võitleb su vastu,

ühtlasi sõdib su poolt.

Mõtle!"

Siis sidus mul suu minu enda väljaöeldud sõnadega kinni, korjas mu käevangu ja hakkas liikuma.

Iga astutud sammuga tundsin, kuidas elujõud ära niriseb ja Koonard sellest kui väge juurde võidaks. Kimbutaja küür kerkis, mütsilapatsid tõusid ikka kõrgemale pealae kohale ja võtsid võhkade kuju, lotendav ihukate liibus ikka ladusamalt koheneva keha ümber.

Koigerdasime kõik küla teed läbi, ka kitsamad rajad. Lõpuks võis see paista, nagu lohistaks toekas teekäija tühja kotti kannul.

Koonard ei korranud öeldut enam, aga sõnad siuglesid soontesse ega andnud armu.

"Mõtle!"

Mida minult nõutakse? On see mõistatus, segane sonimine või loitsusõnad, mis tahet tagasi hoiavad? Pean ma vastama? Mida?

Tee lahutab ja liidab? Aeg? Mis sellega on? Org on küngas ja kangas on keha sees? Inetus on varjatud ilus? Sõda, vesi... Midagi ei taipa! Ja ei jaksagi taibata. Ei taha jaksata.

Viimaks taiusime tundmatu väravani, mis minu ja millegi lõpliku vahel seisis. Koonard silmitses mind põlglikult ja pilklikult, otse kui osatades kohtumisel lendu lastud kerglaste sõnade eest.

Ühe tõmbega eemaldas ta mu suult sideme.

"Üks sõna!" müristas ta nagu surmamõistja, kes sul korraks veel elulootusesse uskuda laseb.

"Kus tee lahutab, liidab,

aja jalgadelt niidab?

Ühe org teise küngas,

ihu sees võrgukangas?

Kus on ilusal kate,

inetus silmapete?

Võõrad kust peletatakse,

omad viiakse vette?

Omad, kes segamini

seisuselt on ja soolt.

See, kes võitleb su vastu,

ühtlasi sõdib su poolt..." trummeldas veres. Üks sõna? See võib olla mis iganes!

Koonardi käsi haaras väravarõngast.

"Kus tee lahutab, liidab,

aja jalgadelt niidab?

Ühe org teise..."

"Lehtmetsa!" karjatasin enne, kui mõistatuse õieti lõpuni suutsin mõelda.

Koonardit raputas hämmingu- ja pettumusevärin. Sealsamas kahanes ta tagasi oma lotendavasse kuube ja laperdavate kõrvadega läkiläkisse, praotas väravat ehk vaksakese võrra ja puges sealt lahedasti läbi. Enne aga viskas silmavaate etteheitvalt kusagile üle mu õla ja kiunatas:

"See ei ole aus!"

Siis kadus Koonard ja haihtus väravakoht. Seisin keset metsatihnikut, teadmata, millises suunas minema peab.

Nii palju vitsu pole mind iial - ei enne ega hiljem - nüpeldanud. Võtsin häbenedes karistuse vastu. Küla oli mind päästnud. Kes teab, mis hinnaga. Või kes täpselt.

Miks? Kas vanamemme mälestuseks või usuti ikka veel miskipärast minusse?

Alles hommikuaos jõudsin küla tähtsamale teeristile (kus tee lahutab ja liidab). Sinna, kustkaudu meie möödanikku saame ja kust möödanik meile käib (...aeg jalust niidetakse). Elvin libistas end parajasti lähimasse maanteetruupi, sisenemaks oma käigustikku (võrku ihu sees) - ilma, mis alt vaadates teistpidi kumerdub ja orud küngasteks voolib.

Omad-viiakse-vette järve asemel hõljus tühi tihe udu, sest aeg polnud õige. Põllud-kraavid pakkusid võõrastele vaatamiseks oma ilutumat palet, hoides ilu siitmaiste tarvitada.

Istusin keset ristmikku maha ja ulgusin kogu südamest. Häbi ja hirmu ja mille kõige pärst veel. Äkki toetas keegi oma selja minu oma vastu. Olin liigutamiseks liiga lötsis.

See oli Koonard. Teadsin seda, kuigi seekord oli tunne esimese kohtumise omast hoopis erinev.

"Tõin su tunnistuse ära," lükkas ta õhukese kirjalehe mulle parema käe pihu alla.

"Kus ma sellist hoian, et ära ei kao, " neelatasin mõtte koos nuuksega alla, sest tundsin kohe, kuidas leht pihu järgi paindus ja naha sisse kasvas. Parem peopesa oli äkitselt vasakust märksa siledam.

Nojah. Vasakusse peopessa oli Elvin kord oma käikudekaardi joonistanud. Kui ma ikka lootusetult eksima hakkasin. Paremas seisid nüüd Koonardi rajad. Panin peod kokku - üsna kohakuti. Ühest kohast käis üle pisike punane kriipsukonks (nüüdseks juba hele ja armistunud), nagu oleks keegi poolvägisi käejooni juurde teinud. See oli tühjanurgast äratalutamise märk. Mõistatuse äraarvamise mälestus. Veel on all vasakul Koonardi kolm kinnitusristi ja tempel.

Mind enam Koonard ei kiusa. Haarab küll alati kohtudes käe pihku (küllap kontrollib, kas lubatäht ühes). Omasid hoiatan, võõraid mitte väga. Eks igaühel meist ole elamiseks mingi põhjus. Nii ka Koonardil.

Käsi südamel!

Sellest ei olegi väga palju aega möödas, kui Lehtmetsas, Liivasamblal, õuetee ääres mändide all piimapukk seisis. Paar korda kippusid teeristilt mannergud koos piimaga ära kaduma ja siis lubas piimamees lahkelt, et tal pole mingi vaev otse hoovist läbi sõita. Tee ju hea.

Majas elas toona üks jutupaunikust külamees, kes armastas hea ilmaga puki peal istumas käia, naisterahvaste ümber miilustada ja neile loralugusid puhuda, alati oma jutu kinnituseks vandudes: "Käsi südamel, tõsi kõik!"

Nende sõnadega vajutas ta pühalikult käe rinnale, aga muidugi mitte enda omale.

Aga ena nalja! Nendes sõnades oli justkui võluvägi sees. Kelle südame kohale mees käe surus, selle rind kõrgemale kerkis. Naised käisid ikka vähemalt korra-paar aastas juttusid kuulamas ja rindu kohendamas.

Oleks tollal säänseid võistlusi peetud kui praegu, oleks esikohad kõik meie küla naiste käes olnud. Nii püstisi büste mujal küll silma ei jäänud.

Majarahvas märkas peagi, et mehe jutt mitte ainult naiseihu ei mõjuta. Puu, kuhu vastu jutupuhuja pukil istudes selga toetas, hakkas tasapisi nõjatuja kombeid üle võtma. Selle vahega, et oksalaiutaja haardeulatusse jäid vaid kõrvalkasvajad. Aga neid krabas siis seda suurema himuga.

Siis kolis jutupuhuja majast minema. Naised kurvastasid küll, aga eks õppisid tasapisi vähemaga läbi ajama.

Kuni ükskord täitsa kogemata nii sündis, et üks juhuslik teekäija Liivasamblale sattus. Oli lötsis ja nätsus, toetas selja vastu pedakat, mille alt piimapukk ammuilma minema putkanud, ja üritas majarahvale selgeks teha, et poole päevaga Kehra äärsest Lehtmetsast meie Lehtmetsa kõndis ja et karu teda tükk aega taga ajas. Majarahvas ei tahtnud uskuda. Kahtlaselt palju ikka kilomeetreid vahet. Karud meil ka sellised laisavõitu. Pigem jalutavad kui jooksevad.

"Käsi südamel, tõsi kõik!" kinnitas mees ja tuttavaid sõnu kuuldes kiskus üks majaemandaist võõra peo oma südame peale. Ja vaata nalja! Mõjuski! Mitte küll sedapalju kui endise loralõua ajal, aga abiks ikka.

Naised hakkasid proovima: igaüks ajas oma kaasa õuele, kamandas sel selja vastu mändi ja käskis mingit petujuttu pajatada. Ja kinnitada: "Käsi südamel! Tõsi kõik!"

Katsed näitasid, et mida ennekuulmatum jutt ja usutavam jutustaja, seda parem tulemus on.

Aga kõige etemat abi annab ikka see, kui kunagine naabrimees ise meie kanti satub.

Mii

Miks majahaldjad olemas on?

Mii polnud sellest ehk õiget moodi aru saanud, aga ega niisuguseid koolitusi kusagil korraldata kah. Vähemalt Mii polnud neist midagi kuulnud.

Miks mõnes majas on haldjaks kõhetu muldvana mehike, mõnes vallatu poisiohtu haldjahakatis? Mõnd haldjat on paljude perede peale üks ja teisal jälle mahub valvajahingi ühte elamisse mitu.

Mii ei olnud noor ega vana. Vähemalt mitte haldjate ajaarvamises. Ta elas maja vaiksemas nurgakeses, tikkis nähtamatute sõrmedega oma läbipaistvaile põlledele peremärke ja tegi töid, mida iseenda jaoks oluliseks oli mõelnud ning õigeks pidas: tõmbas nõela vaibast, kui perenaine sellele peale pidi astuma, hoidis noasahtli suletult, kui pisike perepoeg üksipäini kööki avastas; sikutas pliidisiibri irvakile, kui pererahva kärsitus selle liiga kiiresti koomale lükkas; tõstis tooli eest, kui unine peretütar ööpimedas ämbri juurde jooma jalutas... Selliseid suuremaid ja väiksemaid asju korraldas Mii. Nii, kuidas parasjagu vajalikuks osutus.

"Sinu asi pole see, mis majast väljaspool sünnib!" turtsatas kord äraviija-haldjas Ärk, kui paha aimanud Mii pereisale põllu peale järele silkas ja tolle koorma alla jäämise eest ära, vankripära taha tõukas.

Otse kui õpetuseks kukkus peretütar samal ajal ülakorrusele viiva trepi viimase astme peal põlve nii hullusti puruks, et seda tuli õmblema minna.

"Aga mida tähtsamaks pidada?" arutles Mii tookord endamisi ega tahtnud turtsujaga nõustuda.

Peremehega oligi Miil kõige enam muret. Õnnetused nagu otsinuks teda. Kord andsid lakalauad peremehe raskuse all järele, kord pidi mees korstent korrastades alla pudenema, siis jälle räntsatas vana väravavaher just selle koha peale, kus pereisa enese seisma sättis. Mii püüdis ja hoidis, lükkas ja sikutas. Ikka nii, et võimalikult vähe viga saadaks.

Pärast seda, kui sahvririiulid nii äkitselt kokku varisesid, et Mii vildakama nurga alla midagi nihutada ei jõudnud vaid ise alumist planguotsa hoidis, muutus peremees pisut imelikuks. Ta oli astjast just lihatükki lõikamas ja oleks pidanud õigupoolest peadpidi riiulilaua ja astja vahele kiilutud saama. Nüüd nägi mees hoopis, kuidas laualõpp lihtsalt õhku takerdus ja seni paigal seisis, kuni ta end eemale tõmmata märkas.

Samal õhtul lasi pereisa keeva veega kruusil käest kukkuda. Mii hoidis pihke ees ja juhtis kuuma veesahmaka kõrvale. Mees jäi mõtlikuks. Üritas lambijuhtme katkise koha näppude vahele võtta. Mii astus pistiku seinast välja. Mees katsus käe esikuakna klaasist läbi lüüa. Mii püüdis rusika kardinaga kinni...

Nii sai peremees Mii olemasolust aimu ja Mii taipas, mida peremees teab. Oleks pidanud kiuslikku ettevaatamatuste eest karistama. Avastatut peita püüdma. Aga Miil ei olnud selleks himu.

Ikka sagedamini jäid nad hilistel õhtutundidel üles oma osavusmänge mängima: Mees laskis pussnoa peost, Mii haaras enne jalgatungimist väitsapidemest. Mees lubas vinna tõmmatud hiirelõksul kinni laksatada, Mii hoidis lõksuhambaid lahti, ei lasknud mehel sõrmedele viga teha.

Mitte karmimaks vaid õrnemaks muutusid mehe mängud: veeretas keetmata muna üle lauaplaadi lippama ja muheles, kui see napilt servaveerekesel pidama jäi; ehitas kaardimajakesi ja naeratas, kui kerge tuuleõhk paigastnihkuva kaardilehekese õigeks lükkas. Mii tundis küll, et nii pole õige, aga kiusatus sai aina sagedamini temast võitu.

Ühel õhtul, kui mees nii sättis, et peenike portselanvidin riiulist maha pidanuks pudenema ja Mii seda kohendama tõttas, haarasid peremehe tugevad käed tema läbipaistvatest randmetest kinni. Võib-olla oleks Mii jõudnud eemale põigata. Aga ei põiganud.

"Mis su nimi on?" sosistas mees. Hoopis teistmoodi hääl oli tal täna. Nõudlik ja... soe.

"Mii!" habises Mii vastuseks. Pererahvaga rääkimine on midagi täiesti lubamatut, tundis ta, kuigi selle eest keegi kunagi hoiatanud polnud. See teadmine on igasse majahaldjasse sisse sündinud ja nüüd seisis Mii siin, käed peremehe pihkudes, ja rääkis oma sünnitarkuse vastu.

"Mii, miks sa mind hoiad?" nõudis mees edasi.

"Mina pean. Aga miks sina mind hoiad?" pigem hingas kui ütles Mii.

Ühtäkki seisis perenaine uksel. Korraga oli ukselävi perenaisele kõrgem kui harilikult. Naine takerdus särgisabasse ja sadas silmili köögi kivipõrandale.

Mii rebis käsi peremehe pihkudest. Mii pidanuks jõudma, aga ei jõudnud. Ärk kummardus enne, silitas perenaise punaseks puhkenud pead ja valvas, et noorik minekuteeotsa ülesleidmisel üksi ei oleks.

"Mine ära, Mii!" oli kõik, mida peremees öelda oskas.

Ja Mii läks. Ei oleks temast hoolsamat õnnetustest hoidjat olnud, aga ta teadis isegi, et sellesse majja enam sugugi jääda ei või.

Kui pesamuna nüüd sõrmed sahtli vahele jättis, polnud kedagi vahele astumas. Kui peremees kirvega pöialt sihtis, langes tera juhatatud suunas. Naabermaja Oori oli liiga vana ja vaevatud, et ühtepuhku kahe elamise vahet traavida.

Kuhu Mii läks?

Mii oleks ihanud Ärki paluda, et andku too perenaine temale hoida. Aga ega Ärk poleks andnud ja vaevalt perenaine isegi teda tahtnuks.

Mii peitis end ühe vana musta klaveri sisse. Ei sekkunud millessegi. Kui klaveri korpuse esitahvel eest kukkus, siis kinni ei hoidnud. Kui haamrike viltu vajus, siis õigeks ei lükanud.

Ma ei ole meelega häälestajat kutsunud. Iga kord, kui keegi mu tüdrukutest jalad hingeldavatele pedaalidele toetab ja sõrmedel üle luitunud klahvide joosta lubab, laseme Miil end kuhjunud kurbusest tühjaks nutta.

Imelik hõikaja

Oli sellise aprillialguse õhtupoolik, kus põldudel veel lund rohkem kui lumetust, kraavid vett täis ja kahelt poolt järsuservaliste hangekaljudega piiratud. Lume lahkumistõrksus lisas loojanguajale valgust, sombune ilm oli talvejäänuseid sulatanud päikest näitamata.

Kilde läks koju. Villase pearäti sabad lehvisid kõnnituules, puhutuule oli videvik juba varakult puhkama pannud. Kilde mõõtis pikkade sammudega käänulist metsavaheteed, käed käigule hoogu andmas. Harva, kui nii sai astuda, et midagi tassida ei tulnud.

"Aaeh!" kostus korraga rajast kaugemalt, jääsupis jalavanne võtvate pajukimpude ja leparitvade poolt. Kilde kuulatas teraselt ja lisas sammu. Metsaalune mustas märga ja pimedust. Öö tulemas - mets eksitajaid täis.

"Ajeeh!" kõlas nii selgelt, haledalt ja nõudlikult, et Kilde arvas juba tuttavate hääli tabavat, aga sai end tagasi ning teel hoitud.

Kodutulede valges ja ahjusoojas ununesid nii õhtune retk kui hõikuja.

Aga mets ei jätnud jonni. Korraldas nii, et Kildel ka järgmisel õhtul vajalik oli sealt läbi jalutada. Ja jälle lasi ta Kildel hõikumist kuulda.

"Aaaeh! Ajeeeh!"

Kilde süda sai raskeks. Tuletas meelde kõik, mis metsalibade, mummide ja tumevaimude kohta teadis. Aga kui ei eksitatagi tühja? Kui keegi tõepoolest abi vajab?

Kilde sikutas seelikusabad kõrgemale ja sumpas sinnapoole, kust hädahüüdeid kostus.

Pajude ja leppade vahelt läbi, üle põndaku, kus tugevamaid kuuski ja mände kasvas, uuesti märja peal, leppade, kaskede ja toomingate vahel, aietas heledais riietes võõras naine. Kuigi kummaliselt kägaras, võis märgata ta keha silmatorkavat siredust ja kasvukõrgust. Naise turja rutjus vana ja kuivanud männi väsimusemurtud ladvahark, naise pikad põimimata juuksed olid takerdunud oksarisusse, nii et ta sugugi pead liigutada ei võinud.

Kilde nobedad sõrmed kergitasid surupuu seljalt ja harutasid kiharad oksakimpude küljest priiks. Võõras naine sirutas end sirgeks ja alles nüüd sai Kilde aimu, kui pikk too päriselt on: kui lahtinokitud juukseripe jäi Kilde pilgukõrgusele, siis laka-algus kerkis üles pikemate puulatvade ligi.

"Miks sa eile ei tulnud? Ma hüüdsin ju siis ka!" usutles võõras noorik tänamise asemel.

"Ei julenud!" eelistas Kilde ausat vastust.

"Kuidas sa siis täna julgesid?" kiusas aidatu.

"Kartsin hulleminigi. Kardan praegugi."

"Mida?" imestas hõikuja-naine.

"Sind või. Sa nii teistmoodi."

"Et pikk?"

"Et pikk."

Naine jäi vait ja Kildegi ei kippunud kõnelema. Miski sundis lahkuma, miski pidas paigal.

"Mis sa abi eest tahad?" nõudis võõras.

"Ei... ega ma..." kohmetus Kilde, et teine tema tammumist selliselt tõlgendas.

"Iga töö peab tasutud saama. Hea - heaga, halb - halvaga. Kui palka ei võta, pane puu tagasi!" käskis pikk noorik.

Kilde silmitses naist nõutult. Peab ta teise käest tõesti midagi tahtma? Aga tollel pole ju midagi! Peale pika kasvu ja lopsakate juuste. Juuksed - selliseid tahaks endale küll (Kildet polnud kiharatega õnnistatud - hõredavõitu ja helbeis). Ei, mitte kõiki! See oleks teistpidi liiast. Aga juukseid ei saa ju ometi küsida!

"Ulata oma mannerg!" kamandas pikasalguline.

Kilde ärkas tardumusest. Mannerg? Ahjaa. Täna polnud käed käies vabalt rippunud. Paaritoobine vinku, mis minnes täis oli olnud, sai koju suundudes tühjana näppu nopitud. Kilde andis nõu naisele. Naine nööritas kaeluseaugu avaramaks, tõmbas valge riide seest rinna välja ja sõõrutas mannergu servani täis. Pistis ihusooja piimanõu sangapidi Kildele pihku ja andis viipega märku, et tollel aeg on minema hakata.

Jalad astusid, aga Kilde mõte oli mujal. Käed tõrkusid võõra nooriku rinnapiima tassimast, aga kandamit maha jätma ka ei nõustunud.

Kodus tõstis Kilde mannergul tekli pealt. Oodatud piimavalguse asemel nägi ta selget vett vinku seest vastu läikimas. Võttis südame rindu ja katsus keelega - tundis kasemahla maitse ära.

Öö magatud ja juhtunu üle aru peetud, otsis Kilde päevavalges oma õhtused jäljed üles. Ega see lihtne olnud: õhusoe oli vahepeal tõhusasti metsaalust sulatanud. Pajudealune vesi tahtis saapasäärtest sisse ronida ja põndakupealsel hakkas oksarägu sammudesse kinni. Aga kohale Kilde jõudis ja silm kinnitas seda, mida süda juba isegi aimas: madalamate lepavibude, kasevibalike ja toomingatutsude vahel, männikuivaka murdunud ladva kõrval, kõrgus nõtke kõiv, mille tihe kahar võrasoeng selle kevade esimesi pungi paisutas ja lõunast saabunud lõõritajatele esinemispaikasid pakkus.

Kilde naeratas ja lahkus. Koju. Kingituse juurde. Kiikas teklialust ja tuletas tookordseid tahtmisi meelde. Jõi janutäie. Teisegi. Kastis pead ja palet.

Ja tead. Nii ilusaid juukseid, kui Kilde sestpeale kannab, pole siinkandis ühelgi.

Üks õhtu

Sellel aprillialguse õhtul oli õhk varakevadest nii tulvil, et vaevu ninasõõrmetest sisse mahtus. Sulatustöödest väsinud päike lebas laiade laikudena küngastel ning kraavivagudes, mille vee tuulevaikus siledaks vajutas. Lauluks lahtiköhimata hääl tõstis lõokesed vaevalt põlvekõrgusele, kured huikasid taasleitud kodudele kohmetuid tervitusi, musträstad hüplesid lumevabadel kuluplatsidel, ilma et oleksid oma kuriseval vilel üldse kõlada lasknud. Ainus, kelle kutsehüüd kiledalt kõrva lõikas, oli saag külataguses padrikus. Hõikas ja surus noka järgmise puu tüvesse.

"Miks sa nii teed?" veritsesid lepad, nutsid kased ja venitasid kuused oma kahvatukuldseid vaigupisaraid.

"Mis nüüd mina! Peremees sunnib!" vabandas saag. "Poleks ta mind tublisti toitnud ja trossist käima tõmmanud, oleksin kuuri all edasi tukkunud."

"Miks sa nii teed?" hurjutasid puud peremeest.

"Mis nüüd mina! Külm sunnib! Poleks ta nii pikalt piinanud, oleks mullusestki varust välja tulnud."

Külm oli kõhetu, sorgus ja soojavõetud, talvisest kurjusest ja toorusest vaid riismed järel. Kevadisel külmal rõhusid talvised teod hinge. Rõhusid nii, et külm lahkus. Langevate puude poole vaatamata. Sae laulu kuulamata.

Tegelikult polnud süüdi ju temagi. Ilm on kord lihtsalt nii seatud. Nii, et aeg tülitab talve. Talv õrritab külma. Külm kihutab mehe metsa. Mees kiusab sae käima. Saag hammustab puu-siredikke säärest.

Teises küla otsas kasvas hõreda võraga elektripost. Tema vastu nõjatus teeline. Maha ei istunud, sest istumiseks polnud maa veel küps.

"Hea, et ma pole metsapuu," ohkas post.

"Hea, et ma pole talv," mõtles inimene. "Hea, et selleni on veel nii palju aega."