Tuesday, February 21, 2012

Toojale tasu

Mõni eksimus maksab ränka hinda.

Oli november. Üsna novembri lõpp. Selline hämaruse, ängistuse ja hirmude aeg. Päike tõuseb hommikul natuke enne üheksat ja loojub õhtul poole nelja paiku. Ma tean. Silmad ripuvad siis kogu aeg kalendris ja ootavad pööripäeva.

Karmil aastal laiutab sel ajal juba suur lumi maas. Tol sügisel mitte. Alasti jäänud võsa niisked sõrmed kriipisid jahedat metsaõhku, üritades haarata katteks üksikuid õhus laperdavaid leheräbalaid. Vettinud mätastevahe imes end kummisaabaste külge. Küllap ma sellepärast hiljapeale jäingi. Tahtsin raja sirgemaks lõigata, aga ojanired ning mahalangenud puud ajasid suuna sassi. Värve jäi järjest vähemaks, sammud kahanesid üha lühemaks, metsaseinad koondusid muudkui kokkupoole. Pimedus aina kosus ja kasvas, väsimus koos temaga, kuni peataolek ja jalgade jõuetus mu ühe viltuvajunud kase tüve vastu tuge otsima surusid.

Nii. Mina rohkem ei julge ega jaksa!

Varisesin määrdunud ja märja kõivu sellele küljele, kust suunast veel viimast valgust heletas ja märkasin, et seal polnud sugugi taevas, mis teekäijale puude vahelt rada juhatas, vaid... voodi. Puhaste valgete patjade ja linadega magamisase.

Ebanormaalne.

Uudishimu lohistas mu lähemale.
Paks villane tekk. Pehme madrats. Kuivad värvimata sängilauad. Just nagu oleks keegi just äsja maja minema viinud ja voodi maha jätnud.

"Ae!"
Vastajat ei kuskil.

See oleks kah inetu nüüd, kui ma siia magama vajun ja keegi oma koormastkukkunud mööblitükki tagasi tuleb nõutama.

Millisest koormast? Siia risu ja rägu vahele midagi niisugust kogemata küll ei saanud sattuda.
Ehk on keegi hea haldjas mind hädas aitama tulnud? Aga kui on hoopis kuri vaim valvamas?
Ükskõik.

Istutasin end asemeservale. Nüüd alles tundsin, kuidas jopp seljas on end õhurõskusest täis joonud ja jalad kummikutes külmetavad. Lörtsakas vammus voodinupu otsas rippu, kummikud sokkidega sängi serva all, tungisin sõbasooja.
Mm... Ei kiida nad täisvillatekkisid ilmaaegu!

"Ahh!" pani teadvus tiivad kokku.
_ _ _
Ärkasin selle peale, et ümbrus valgeks lahvatas. See ei tulnud aga koidikukumast, vaid kahest suurest silmast, mis mulle niisuguse põhjatumusta tühjusega otsa puurisid, et öö nende kõrval keskpäevana paistis. See ei saanud olla koer ega hunt, kuigi kujus kõvasti sarnast. Aga suurusest! Kasvult oli ta kõrge kui vanadusest kummuli kukkunud kuuse juurepulst.

Kangestusin. Siis sain aru, et elajas ei sihigi pilguga mind. Hoopis kedagi kaugemal peatsi pool, kuhu ma nägema ei ulatanud. Seal, kust kostus sügavaid hingetõmbeid ning vali hurjutav hääl: "Hhh...ust!"

Tumesilm taganes hoiatava larinaga. Taganes, aga ära ei läinud.

Larin ja tõrjumine.
"Hust!" ja "Larrrr!"

Ühtäkki (vist lasi hurjutaja hirmutise küljest viivuks silmad lahti) ajas kolevaim hambad laiali ja kargas rüminal maharahustajale rindu. Vähkresid vasemale ja paremale, nii et mättad ja oksasodi tuiskas.

"Mis sa vahid! Vilista!"

Mina või?
Armas aeg, ma pole kunagi seda kunsti mõistnud!

Ajasin suu torusse, kuigi juba ette teadsin, et muud, kui törts sooja õhku, huultelt üles ei tõuse.

"Vilista!!!"

"Ee..." Korraga meenus, et jope taskus peab mul üks tilluke abimees olema. Küünitasin käe oma tuulelelu järele ja nüüd kostus metsa all märksa häälekam heli.

"Loll oled või?" käratas vilenõudja, kui puude- ja luuderaginal asemest mööda veeres. Niipalju jõudis, et linnuvile mul suust oma suurde kämblasse kägardas.

Mida ta tahab? Müra või muusikat?
Tegin seda, mida ainsamalt hästi teha mõistsin ja mida juba tükk aega kuuldavale tuua olin igatsenud. Kiljusin. Kogu südamest. Kõik hirmud ühe valuga hinge tagant priiks.

Soerd lõtvus, sikutas saba jalge vahele ja leekis laanepõhja. Tema vastane kergitas end samuti maast üles, tuikus sängi suunas ja räntsatas asemele istuma.

Vägilane võttis särgi seljast. Kartsin, et näen vere voolamist ja lahtist liha. Tükke lipendas rinnal ja käte peal küll, aga vere asemel nirises midagi õrn-helesininist.
Siniverelistel siis tegelikult ka veri sinine sees? Arvasin, et lihtsalt öeldakse nii.

Mees silitas peoga üle haavade ja naharibad liibusid oma kohtadele tagasi. Ei ainsatki armi ega kriimuviga!
Ometi rammestas võitlus ja ihu parandamine teda sedavõrd, et elukaga maadleja varsti jõuetult linadele vajus. Enne tõmbas jalutsist välja midagi ohjade sarnast ja viskas mulle sülle.

"Koputa ja sõida!"
"Kuhu?"
"Kus aga elamist märkad. TUME ei tohi tuppa saada!"
Ütles ja kustus.

Ega mul mujale koputada olnud kui sängilaua vastu. Voodi nõksatas ja tõusis õhku. Kuuselatvade kohalt märkasin tühisilma musta kuju ja juhtisin sängi samas suunas sõitma. Kiiremini vaid. Et enne teda majade juures maanduda.
Aga mida kohale jõudes tegema peaks?
Nõu küsida polnud kelleltki. Tööandja lamas teadvusetult asemel.

Uksed-aknad on ju kõik nagunii kinni? Korsten üksi jääb. Aga millega ma selle sulgen ning kas pean koidikul uuesti katteid maha võtma tulema?

Et muud paremat pihku ei jäänud, võtsin selja alt padja ja pistsin esimesse korstnasuusse. Hetkega kerkis uus padi turja taha ja suitsuavasse torgatud sulekotist sai läbipaistev ning siniselt sädelev soomustik. Küllap aoaeg selle auklikuks kulutab.

Nii et siis õigesti talitasin?
Suunasin sõiduriista uute ja uute korstnateni ja toppisin need patju täis. Algul põnevusest, siis harjumusest, lõpuks lihtsalt seetõttu, et käed vajalikke liigutusi käskimatagi teha mõistsid. Kuni uni päästma tuli.

Ärkasin oma kodus, oma padi pea toeks. Märg vihmariie vedeles voodi ees.
Kummikuid ei kohanud kusagil. Tühja neist jalanõudest, olidki juba hõredaks jäänud, aga sokkide pärast hakkas hale. Ent kust sa neid enam leidma lähed!

Päev möödus kui vati sees. Väsimus röötsutas silmalaugeil, taipamine oli tagasihoidlik ja ümberkaudsed tundusid lärmakad ning kärsitud. Aga lähed sa küll ülemusele ütlema, mille kallal öö otsa rassitud sai!

Polnud tööpäeva lõpul tähtsamat tahtmist kui tekialusesse pugeda. Nii tegingi.
Taevalik!

Mõni tund und maitstud, äratas mu tuttav vilepillimäng. Ja mitte lihtsalt ei äratanud. Kutsus. Nii, et ükski vägi voodis kinni hoida ei suutnud. Kõndisin paljajalu esikusse ja sealt edasi trepikotta. Lendase juba ootas. Ja mees seal sees. Minu linnuvile suus.
"Anna see tagasi!" palusin, aga vilepuhuja vaid muigas ega halastanud enne, kui oma eilsele kohale kobisin. Koputas vastu voodilaudu ja eelmise öö reis algas taas.

"Eile ma ju aitasin sind. Miks täna uuesti?" torisesin.
"Aga mistarvis sa mu asemel aelesid?"
"Aga miks sa eksitad inimesi oma magamispaiga ja palakaga?"
"Aga miks sa kolad minu metsas, kui teed ei tunne?"
"Aga miks sa sead puud nii, et suund sassi läheb?"
"Aga ehk mulle meeldib teisi enda eest tööle panna?"
"Mul on ju magada ka tarvis!"
"Aga mis mul sest! Mulle su seltskond sobis."

Ja ei andnud mu vilet tagasi. Ja ei annagi!

Niipalju on halastanud, et igal ööl õue ei aja, aga ega ta tulemisest ette ka hoiata, et oskaksin varem välja puhata.

Hea sõber, kes sa mu hädale abi tead! Tee nii, et ma selle väikese vilevidina tagasi saaksin. Lihtne asjake, küllap on neid ilmas teisigi, aga mind need teised ei aita.
Ära aga appi rutates iseomale õnnetust kaela kutsu. Ilmalistest pole ju lendajamehele vastast.

Ega ma eriti looda. Lihtsalt kurtsin ära, et kui ta kogemata kutsumiskanni kaotama juhtub ja sina leiad, siis teaksid. Või et kui säherduse sängi ligi satud, taipaksid minust arukam olla.

Eks ma kannan oma karistust edasi. Enese rumalus ju.

Thursday, February 16, 2012

Kärneri tütar Kata ja Koonuonu

Albu Toiduaida naised on mitu korda jahmatusjutuga tulnud, et keegi neid töö juures teretamas käib. "Hõikad tervituse vastu, tõstad pea, et vaadata, kes kõnetaja on, aga köögis pole kedagi," kinnitavad nad. "Tihti oleme mitmekesi koos kuulnud ja korraga tervitanud, aga näidanud ta end pole. Jube ka, ei tea, kas tahakski näha."
"Mehe või naise häälega?"
"Vat ei olegi osanud tähele panna," kahjatsevad naised ja on järgmisel korral taas sama targad. Jälle käinud teretamine märkamiste jaoks liiga kähku.

Aga tead, mida mina tean?

Kunagi olnud mõisas ametis kubjas, kes igal vabal viivul inimeste järgi nuhkis ja nende juttudest-tegudest härrale ette kandis.
Põhjas teenijarahvas trepi varjus parunit, haistis kupja tundlik nina halva jutu haisu. Kurtis köögitüdruk tallimehele kaevu juures härra kurjust, kerkis salasosin kupjale sõõrmeisse. Varsti uskus sellegi ära aimavat, kui keegi mõisa poole vähe vihasemalt vaatas või hapumalt hingas.

Härra oli niigi karmi käega, igasugused kurjad kuulmised ajasid ta rusikad täitsa raevu.

Tükk aega ei saanud rahvas aru, kuis kõik varjatud vestlused härrani ulatuvad, sest kleenuke kubjas oli osav uste taha hiilima ja puude ümber painduma. Ometi leidus tema nuhkimistele nägija - kärneri nooruke tütar Kata.

Aednik unustas tööd tehes pisipiiga tihtipeale põõsaalustesse istuma ja seal jäi lapsele varsti silma, kuidas üks väle onkel, nina pikal, pingitagustes piilub ja ukseservades hulgub. Hakkas teda mõttes koonuonuks kutsuma. Sai tüdrukuke ka sellest aru, et neile, keda kubjas kuulamas käib, sellest head ei tõuse.

"Miks sa siin tudud?" uuris ta asja tehes, kui avastas kupja kalmuselehtede all külameeste mõrujutte mõõtmast. Mehed uurisid upakilolijat umbusklikult.
"Onu! Kus mu isa on?" küsis ta valjul häälel, kui nägi, et lööprisalgal jälitaja kannul.
Pealtkuulatavad põrnitsesid vahelejäänut vaenulikult.
Keelekandja oli avalikuks tulnud.

Kord, kevade arenedes, silmas Kata, et tema isa aidaväravaaugus istet võttis ja end aidamehele midagi ütlema asutas. Veel nägi Kata, kuidas kubjas nagu kuri vari avatud väravate siseküljele kleepus.
"Nüüd on isal aeg halba oodata!" hirmus Kata, lipsas kähku koguka aidaväravapoole ja seina vahele ja hõikas sealt: "Tere!"
Juttu alanud mehed tõstsid pilgud uksesuhu ja kohe oli kupja libe kuju silmades sees. Ehmunud nuuskur hüppas seljaga vastu väravat, nagu avaneks sealt põgenemiseks otsetee. Hüppas aga nii õnnetult, et väike tüdruk värava ja seina vahele pitsus ja elutuna maha varises.

Enam ei olnud sellele kupjale pealekaebamisteks päevi antud. Omakohus käis kohe ja keegi ei hoolinud, mis härra asjast arvaks.

Selline lugu Sulle.

Kui toiduaidas teretust kuuled, siis... kas pole see mitte Kata hoiatav hääl? Vaata ringi, ehk jääb silma ka varjudes vilksatav kummitaja koon. Mõtle hoolega järele, mis sõnad just öeldud said ja mida veel rääkida plaanisid.

Saturday, February 11, 2012

Vastuvõtmata kingitus

Albu mõisas elas kord nii jõhker ja kuri härra, et kui tal aeg tuli taevaväravate ees seista, saadeti parun pikema jututa vanakurjale karistada. Aga niisugust õelust ei tahtnud isegi põrgu peremees oma valdustesse vastu võtta. Pandi targad pead kokku ja otsustati, et saadetakse mees vaimuna oma mõisa ja maja valvama.

Arvad, et liiga kerge karistus? Esmapilgul võib ehk nii paistagi, aga pikapeale muutub selline saatus painavamaks kui põrgukatel. Selles on ju ikka keegi teine ka veel sees, kellega koos karjuda ja igasugune tunne - olgu siis hirm või valugi - on parem sajandeid kestvast tühjusest südames.

Jalutas endine härra vaimuna oma õuel ja tubades, uued omanikud elasid omasoodu, temast välja ei tehtud. Kui keegi märkaski ja hirmukisaga minema jooksis, ei tundnud vaim-parun sellest kurbust ega rõõmu. Midagi ei tundnud. Nii kadus igasugune isu kedagi kimbutada või muidu kometit teha. Või kus sa võisidki! Nii nagu luust-lihast rahval tuleb aeg-ajalt kontrollidega kokku puutuda, käivad kummitusedki iga saja aasta järel komisjonist läbi. Seal siis vaadatakse ja vaetakse, kuidas edasi. Kas paremalt või hullemalt. Ja hullemaks annab alati asju ajada. Nii et härra oli oma tegemistes üpris ettevaatlik.

Sai tal järgmistest järgmised sada aastat täis, komisjon vaatas paberid läbi, hindas kuulujutud hindele hea, küsitles kannatajat risti-põiki ning otsustas, et võib küll võimaluse anda. Nii ütlesidki: "Kui kellelegi kingituse teed ja see sinult ka vastu võetakse, tohid vanapagana väravate taha koputama tulla. Sellega on sisenemisluba käes."

Et asi see siis kingitusi on teha?
Aga võta näpust!

Kas sina võtaksid võõralt lihtsalt niisama midagi vastu? Võtaksid? Kui jah, siis olgu see lugu just sinule räägitud.

Härra naases oma mõisa, süda endiselt tühjust täis, aga vaimu läbipaistvates kopsudes kipitas pisitilluke lootusekübe. Ja kui sul sadu aastaid mitte midagi pole olnud, on kübeke lootust väga suur asi. See oli nii suur, et ajas kummitaja ikka ja jälle köhatama: nurgatagustes, trepimademetel, võlvkeldrinurgas ja lakapealsel. Tuletas inimestele meelde, et niisugune asukas majas olemas.

Aga nii tulid meelde ka kõik need kurjad lood, millest memmed-taadid veel jutustada teadsid. Need lood tegid köhatusekuuljad valvsaks. Tegid valvsaks needki, kes midagi ei kuulnud: ei köha, ei samme, ei uste kriuksumist ega põrandalaudade naginat. Ja imelik küll. Ega keegi polnud ju inimestele ütlema läinud, et vaim-parunile selline ülesanne anti. Ometi kõik nagu teadsid isegi.

Ma räägin mõned juhtumised.

Aega oli palju mööda läinud. Mõisas elas hoopis teise nimega härrasrahvas, kellel polnud kunagise paruniga mingit vereseost. Mõisaomanikel sel ajal enam kuigi hästi ei läinud. Suur maja oli rohkem kuluks kui uhkuseasjaks. Tallimees tahtis palka, toatüdruk tahtis palka, virtin tahtis palka ja aednik tahtis palka... Igaühel oli õigus midagi saada, aga raha sisse tulema ei kippunud eriti kusagilt. Nii nägi proua garderoob üsna nigel välja. Ikka pidi kleite tellima, millega mitu hooaega läbi saaks ajada. Uue pitskrae ja kätistega sai rõivale värskema ilme anda, aga ega siis teistele prouadele midagi märkamata jää! Ja need teised prouad olid hirmus tähelepanelikud ning ütlemistes halastamatud.

Meie proual seisis tähtis küllaminek ees ja küll ta oleks endale uut kübarat tahtnud. Väga uhket poleks palunudki. Pigem sellist lihtsat ja elegantset. Sellisest kübarast oleks hea enesetunde tekitamisel palju abi olnud.

Ja vaata! Ühel õhtul oma magamistuppa astudes märkas ta peeglilaual peakattekarpi, tegi lahti ja nägi: kaunis must kübar rohekalt läikiva sulega. Veel ilusam kui see, mida oskas himustada.
Kust niisugune kingitus tema lauale sai? Olid nad ju härraga just rahaasju arutanud. Ei, härra ei saaks talle kindlasti praegu uut kübarat lubada.

Kübar oli nii kaunis! Kiusatus oli nii suur! Aga miski proua südames hoiatas, et see asi pole õige. Proua taganes sammujagu, haaras ahju kõrvalt tuletangid, võttis kübara tangide vahele ja lennutas rõduuksest välja. Uhke peakate lahvatas põlema ja kadus enne kui maapinda puutus. Lumele ei langenud ainsatki tuhakübet.

Vaat siis!

Hiljem, kui mõisnikud kõik kes kuhu võõraile maile rändasid, tehti tühjaks jäänud majja kool. Kära ja madinat oli nii palju, et kellelgi polnud mahti vaim-paruni samme kuulata või temast lugusid mäletada.

Kord oli vaja koolidirektoril minna kõnet pidama. Direktoril oli parajasti kõva nohu ja... ütle nüüd! Viimasel hetkel enne rahva ette astumist avastas, et puhtad taskurätid on karmanist otsa lõppenud. Märkas samas veel midagi. Ukselingil heletas valge rätike. Puhas ja triigitud. Ilma igasuguse ilustuseta. Just nagu tema jaoks valmis säetud.

Keegi poleks saanud väita, et selle rätikuga lood valed on, kui direktor selle tasakesi põue oleks pistnud. Aga direktori enda süda ütles: "Ära võta. Kahetsed!" Ja enne, kui koolijuhi käsi linki jõudis puutuda, lipsasid ta näpud taskusse tagasi, haarasid sealt niiskeks nuusatud rätinutsu ja leidsid koha, kuhu midagi veel mahtus. Ukselingirätik lahvatas sellise valuga põlema, et käepide pisut aega lausa tuld hõõgus.

Vaat niisugune lugu.

Eelmisel reedel, tunniks asju valmis pannes, leidsin, et töölehele on üks tabel trükkimata jäänud. Hakkasin kähku hariliku pliiatsiga vajalikke jooni vedama.
Naksti! Pliiatsisüsi murdus ja loomulikult polnud mul varupliiatsit võtta. Korraga märkasin lauanurgal teritajat. Uhiuus. Samblaroheline. Just nagu minu jaoks tehtud.

"Pane oma kingitus taskusse tagasi!" tegin nõudlikku õpetajahäält ja puurisin silmadega õhku selle koha peal, kus kummitaja-härra minu arvates parasjagu seisma pidi. Teritaja hüppas hooga üles ja põrkas tagasi vastu lauakatteklaasi, nii et sellel nurk ära tuli. Pliiatsiteritaja oli kadunud ilma igasuguse tulevärgita.

"Küllap minagi elus eksinud olen, aga vabatahtlikult ma sinu saatust üle ei võta," vastasin ja kiirustasin ruttu teiste juurde. Julgus sai otsa.

Miks ma talle nii ütlesin?
Arvad sa, et kingitus kellelegi niisama kätte tuleb? Sellelt härralt küll mitte. Niipea, kui tema on end kingiandjana vabaks tinginud, peab kingisaaja härra asemele astuma. Tundub põnev? Praegu ehk küll. Sest praegu saad veel oma soove ja mõtteid tahtmist mööda ümber teha.


Saturday, February 4, 2012

Haldjatoit

Juhtus kord ilusasse õitsvasse orgu kaks emandat. Vanataat tundis neid varasemast, teadis, et mõlemad tublid toiduvaaritajad oleks, ja kinkis kummalegi kulbi ning paja. Naised rõõmustasid kingituste üle. Üks naistest tassis oma katla oru keskele ja ütles teisele: „Mina jään siia söögitegijaks. Mine sina mäe peale!“

Teine läkski.

Meisterdas kumbki emand kolde, tõstis kolde peale pajakese ja ehitas paja ümber majakese. Orus olid vägevamad puud – oru majapalgid said pikemad. Mäel kasvasid männid kidurad, mäe-emanda tareke mahutas naise hädapärast ära, aga ega rohkemaks vajadust olnudki.

Hakkasid emandad otsima, mida patta panna, aga ümberringi õilmitses ainult lilleilu. Korjasid kateldesse õietolmukollast ja keetsid pudruks – see tundus muust toidust etemgi! Varusid ka talveks tagavara: mäe-emand peoga, oru oma vikatika. Niitis viimaks kogu oru lilledest lagedaks. Palju õietolmu varises mulda, palju jäi alles ka.

Orus oli aga teisigi elanikke. Juba enne emandate tulekut elutses seal tuhandeid tiivulisi haldjaid, kes suvi läbi õielt õiele lendasid, sügisel kõhukesed korralikult lillepudi täis sõid ja talveks lumeteki alla unele suikusid.

Nii oli ennemalt olnud. Aga nüüd niitis oru-emand haldjarahva toidulaua tühjaks. Näkitsesid tiivulised siit-sealt, kuhu palukesi oli kukkunud ja heitsid tühjade kõhtudega magama. Aga oh häda! Otse keset kõige karmimat pakast ajas nälg haldjarahva üles. Habisesid ja lõdisesid ning ei osanud muud teha, kui läksid oru-emanda ukse taha.

„Pai perenaine, anna meile süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ palusid hädalised.

„Mis ma vastu saan? Muidu eest mina teid ei toida!“ nähvas oru-perenaine.

„Mida toidu eest tahad?“ uurisid haldjad.

„Rahahõbedat!“ nõudis perenaine.

Haldjarahval oli küll rahakirst võõra silma eest ära pandud. Teha polnud nad selle sisuga seni muud mõistnud, kui müntide hõbe- ja kuldkülgedega lusti pärast päikest peegeldada. Lennatigi nüüd raha tooma.

Nõtkus iga süüasoovija tagasi, raske hõbedalitter õlul. Emanda paled lõid heameelest õhetama. Tõstiski paja tulele.

„Sellest pajatäiest ju kõigile ei jagu?“ muretses haldjarahvas.

„Mul suuremat pole!“ käratas emand.

„Luba, me sikutame suuremaks!“ pakkusid toiduootajad.

„Segi peast! Või minu söögiriistu rikkuma!“ hurjutas naine ja tõrjus haldjad kulbiga koldest eemale.

Peagi sai puder valmis, aga et pada oli pisike, ei jätkunud sellest õieti maitsekski.

„Tee teine potitäis veel!“ palusid haldjad. Me ju tõime sulle toidu eest hõbedat.

„Tooge kulda, siis teen!“ lubas emand.

„Kas siis teed rohkem?“ usutlesid haldjad.

„No teen!“ noogutas naine vastumeelselt.

Haldjad läksidki kulda tooma. Veeretasid külmetavate käte vahel kuldrahasid. Lootsid, et tagasijõudmise ajaks pudrutaldrikud juba ees auravad. Aga ahne perenaine tahtis enne mündid üle katsuda. Pani siis pudrupoti tulele, aga süüa sai valmis ikka samapalju kui ennemalt.

„Sa ju lubasid!“ nuuksusid haldjad.

„Nagu lubasin, nii ka tegin,“ turtsus emand. „Ega mina ole süüdi, et mõni vahele trügis ja teiste eest toidu topelt sõi!“ lükkas ta nõudjad üle läve pakase kätte ja läks tagakambrisse raha lugema.

„Mäe peal elab veel üks toidutegija,“ meenus hädalistele. „Tea, kas seegi teistsugune?“ arutati isekeskis, aga et muud abi ei leitud, võeti mäe tee ette.

„Pai perenaine, anna meile sooja ja süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ paluti mäe-emanda ukselävel.

„Mu tuba on tilluke, te ei mahu ehk sisse ära?“ muretses mäe-perenaine.

„Las me sikutame su tare suuremaks!“ pakkusid tulijad.

„Kui aga ära ei lõhu?“ kartis naine.

„Ei lõhu!“ lubasid haldjad, võtsid seina- ja katusenurkadest kinni ja hakkasid sikutama. Ennäe imet! Maja muutuski palju suuremaks.

„Mu pada on pisike, peate ehk kaua kannatama, enne kui kõht täis saab,“ kartis emand.

„Me sikutame su paja parajamaks!“ tõotasid toidutahtjad, võtsid katla põhjast, servast ja sangadest kinni ja hakkasid tirima. Pada saigi suur! Nii suurt pada polnud perenaine näinudki.

„Mul pole ehk nõndapalju pudrujahu, mida potti panna,“ pelgas mäe-emand.

„Küll me sikutame jahukotid kogukamaks!“ kilkasid haldjad ja haarasid kotiotstest kinni. Ja näe! Mitte ainult kotiküljed ei saanud suurust juurde - sisu kasvas samamoodi!

„Ärge ehk ära mingegi,“ pakkus mäe-perenaine, kui kostilistel kõhud täis. „Väljas ju külm, jääte ehk kevadeni?“

Aga haldjad läksid ikka. Neil oli lumeune vajadus veres. Lubasid kevadel mäe-perenaisele kindlasti jälle külla tulla.

Kas talvistest külalistest või muu asja pärast… Kahe emanda õieputrudega sündisid kummalised lood. Mäe-perenaise puder oli alati magus ja lillekollane, mahe nagu perenaise naeratus. Oru puder sai kibe ja hallitusehall nagu perenaise enese kipras pale. Vanataat vihastas viimaks ja võttis talt paja ja kulbi käest ära.