Wednesday, November 28, 2012

Teistmoodi õhtu

Hommikul, kui tööle sõitsin, kleepusid sõidukite esiklaasile alles esimesed helbed. Õhtuks oli pinnas kangeks külmunud, tee libe ja madalahangeline.

Kibelesin töölt lahkuma, et jõuaks veel enne bussi poest läbi joosta. Pargipimedas, veidi enne vana kivisilda, hakkas äkitselt part prääksuma. Jube. Tundsin, kuidas kapuuts peas kõrgemale kerkis.

"Sa ehmatad teised poolsurnuks!" noomisin häälitsejat. Kas sa ise ka kuulad, kuidas kõneled? Justkui õlitamata uks oleks järsku laginal naerma pahvatanud!"

"Vabandust," kostis part. Oluliselt vaiksem ta hääl küll polnud, aga see, et ta mind poeni saatma tuli, leevendas ehmatusärritust.

"Miks sa kogu aeg prille kannad?" päris kaaslane. "Kas sa muidu ei näe? Üleüldse?"
"Muidugi näen. Nad parandavad teravust, kui kaugele vaatan. Lugeda ja sinuga suhelda saaksin ilma ka."
"Luba mulle korraks," huvitus priitsakas.
"Need on ju spetsiaalselt minu jaoks tehtud. Ega need sulle pruugi sobida," muigasin, aga ulatasin prillid küsijale.
"Aaappi, kui äge!" tuiskas part  ühest teeservast teise, uurides poe parkla tulesid, künkapealse koolimaja hämaraid aknaid, töökojaesist ja paplilatvu.
Muhelesin.

Laternaist hingis mahedat apelsinivärvi valgust. Vana kontorihoone ümber veetud ohulint kahises tuules, aga jalgu püüdma ei ulatunud. Kätel hakkas külm. Surusin need küünarnukkideni jopetaskuisse. Kindad olid kaasas küll, aga kuskil kotipõhjas.

"Ma lippan ees ja vaatan, milline sa kaugelt paistad!" vuristas sinikaelne sõber ja juba ta oligi läinud. 
"Mine-mine! Vaata ainult, et puruks ei kuku!" turtsatasin lõbustatult. Samal hetkel kadus pind jalge alt ja räntsatasin näoli 
poeesistele plaatidele (tead küll, see akendealune pool, mis astmega algab.)

Kui ülespaistetav nina mind uuesti jalgadele oli lükanud, polnud prillidest lugugi. Vaateavad olid olematuiks tursunud. Või...

"Küll sa ära harjud. Nokk ongi turvalisem," lohutas kohaletormanud kaaslane. "Ja väike olla pole üldse halb. (Kukkumine oli mu kasvu tubli poolteist meetrit kahandanud.) Mahud iga puhma vahelt läbi ja lennul pole keremürakat tiibu koormamas."

Rebisin taskud tühjaks. Huh! Käed! Ei mingeid tiibu.
"Kasv kasvuks, aga nokk mind küll ei rõõmusta. Mul vaja aktiivselt ja arusaadavalt inimestega suhelda!"
"Vast tõmbab varsti tagasi. Pehmepoolne," testis suleline sõber vopsuga ninajuurele, mispeale valusähvatus mu hetkeks sädemetega üle külvas.

"LÕ-PE-TA!"

Pikemaks toibumiseks polnud mahti. Bussiaeg lähenes. Komberdasin  poeukseni. Aga kuidas ma sisse saan? Isegi üksteisele "pätikat" tehes ei ulatuks me lingini!

Õnneks keeras parklasse auto. Kärsitu meeskodanik, kes sealt kauplusse tormas, osutus tõeliseks mühakaks. Selle asemel, et daam esimesena tuppa lasta, tõrjus ta mind jalaga eemale. Juba ette teades, millist valu see põhjustab, ei hoidnud ma pahameelt tagasi ja andsin korraliku nokahoobi.

Valu oli veel suurem kui enne, aga kannatust väärt. Rüselesin ustest sisse, müügisaali soojusesse ja valgusse. Kuna suleline semu polnud siseneda plaaninudki, jätsime käigupealt hüvasti.

"Heldus! Mis sinuga on juhtunud!" imestas müüja ja tahtis kiirabi kutsuda, aga laitsin mõtte maha. Tundsin, kuidas tervis tasapisi tagasi tuleb. Maksin ostude eest ja kiirustasin bussipeatusesse. Jõudsin üsna viimasel minutil.

Bussijuht hüppas kärmelt välja, aitas mu trepiastmetest üles ja tõstis kotigi salongi. Narritas muidugi, et sättigu ma end mugavalt istuma ja tundku koduselt, aga kui tohiks paluda, siis ta sokutaks mulle istumise alla ühe kiletüki, sest mine seda pardiproua seedimist tea.

Turakas! 

Kodu juures upitas abivalmis transportija mu jälle kenasti teeveerde, ehkki olin mõneminutilise sõidu ajal märksa tublimaks toibunud.

Kodustega kohtumise ajaks taastus endine vorm juba enam-vähem. Rohkem, kui välimuse pärast, pidin vastust andma, miks ostud sellised imelikud on. Pool hiina kapsast, pakk päevalilleseemneid ja kaerahelbed. 

Ise ka ei tea. Ju ma siis sel ajal veel peast pisut part olin.  Meil ju kaerahelbeid kodus küll ja sihvkasid varume ka vaid tihastele. Tea, millele mõtlesin või miks silm just neid asju sihtis. 
Silm? 
Oh sa vanapagan! Prillid jäid pardi pähe! Ei tea, kas praegusel kellaajal on juba väga ebaviisakas albukatele helistada ja paluda, et nad õige prääksuja üles otsiks?

Monday, November 19, 2012

Kuri ei tohi näha end kasvamas

See juhtus paar ööd tagas. Oli parasjagu minu kord valvet pidada. Ükski küla pole ju kurja eest kaitstud.

Ega ma täpselt teadnudki, mida pean kaitsma, kuidas ja mille eest. Ainult Maareti sõnad kumisesid kõrvus: "Kuri võib peidus olla ükskõik kus. Kuni kuri ei kosu, kurja ei sünni. Kuri ei tohi näha end kasvamas!"

Sina saad aru? Mina küll ei saanud.

Patrullisime Hiilega koos. Hiile ju pimedust ei pelga ja koos kaob valveaeg hõlpsamalt.

Jalutasime Liivasamblalt Marjamäe suunas. Öösel on kõik kuidagi teistsugune. Suurem. Süngem. Lähemal. Korraga käristas türkiissinine noorkuusirp pilve puruks. Pimedat Hiile ei karda, aga kuuvalgest hakkab valus. Jooksime Kaaruse siloauku kuuvarju, ent too oli kõrgel ja näitas kõik nurgad ära. Silkasime siis künka otsa, küüni.

Ma polnud seal kunagi sees käinud. Veskis küll. Siis, kui veski veel olemas oli, õigemini riismed endisest toredusest.

Küüni tookord ei tihanud. Pererahva pärast või... ei mäletagi, miks.

Uksed püsisid tuulevaikuses vagusi. Ei kriuksatanud kordagi. Olid nad ju ka piisavalt pärani, nii, et neid sisenedes riivama ei pidanud.

Põrandal vedeles aastakümnetetagust heinasodi. Selle kuiv tolm tuletas midagi kauget ja tuttavat meelde.

Veel kaugemat ja tuttavamat leidsime heintes talludes, kui saapanina äkitselt millegi kõva ja kandilise vastu puutus. Sobrasin heintes. Albumid! ALBUMID!

Vanamemme suur hallikaaneline, ketrajaga. Šokolaadipruun ja sissepressitud mustamustriline. Sile rohekaspruun... Teadsin ammugi, et need ära varastati. Hoopis kaugemalt. Linnast, tädi juurest. Tema, õdedest vanim, nad kord endale päris.

Miks need siin on? Kuidas küll?

Hiile hoidis eemale, aga mina ei suutnud kohtumisrõõmu taltsutada. Näod, kes mulle põnnina võõrad ja tuimad tundusid, olid korraga nii omad. Valter. Aino. Vaike... Kellegi tädipojad ja onutütred, noorikud, nõbud, nadud...Vanamemm. Plikana. Pruutkleidis. Siis juba põnnidega põlvedel... Mu oma ema. Suurte heledate silmadega ja väikeses volangidega kleidis. Siis pika patsiga, mis seelikuvärvlini ulatus... Mina! Sinisesse baikatekki mähituna (ah, pilt mõistagi mustvalge, aga ma ju tean seda tekki!), tüdrukuna väraval kõõlumas ja seal... Mõelda! Kõiki neid pilte pole ma näinudki, aga tundub nii loomulik, et nad olemas on!

"Hiile, vaata! Vaata! Ma ei teadnudki, kui väga olen sellest puudust tundnud!"

Aga Hiile ei vaata. Hiile hirmunud silmad otsivad teed õue ja juba ta ongi seal, noorkuupaistesel põllul, mis talle ometi suurt valu valmistab?!

Siis tunnen ma ise seda, mille Hiile ärgas pilk ära nägi. Kuri. See kasvab minu sees. Kuumab ja kipub kehast välja.

Anna mulle andeks. Sina, keda ma kohtasin enne, kui Maaret kohale jõudis. Anna andeks.

Tuesday, November 13, 2012

Seisukiirusmõõtja


Seisan keset maanteed.
Metsavahekurvis.
Möödasõitjatele
lehvitab mind tuul.
Valgus sillutiselt,
kuhu kukkus turvis,
roomab ihu mööda
üles, siugleb  suul.
Seisan keset maanteed.
Tulevihke paiskab
jaaniussihele
sõidukitevöö
praegu. Mis saab pärast?
Eks see hiljem paistab.
Hetkes elajale
tund on pikk kui öö.