Saturday, January 19, 2013

Katkine kapp

Mulle on ikka meeldinud mööblit tõsta. Isegi, kui saan aru küll, et töö üle jõu käib.

Ükskord hakkasin kappi teise tuppa vedama. Kartulilippide peal libiseb ju hästi. Polnud vaja ülemist osa ära võttagi, jaksasin küll! Aga siis tuli uksekoht ette. Kraamisin ikka ülemise kapi sisust tühjaks, ronisin taburetile ja sasisin sisuümbrise sülle. Kapp oleks kerge olnud, aga kedagi polnud õpetamas, et kergita enne tüüblitest välja, siis alles maadle endale kaenlasse. Nüüd juhtus nii, et kapi sain kätte küll, aga pulgad, mis kappe koos hoidsid, väänasin kõveraks ja kui sirutama hakkasin, murdusid hoopis ära.

Ai.

Mismoodi ma pahanduse heaks teen? Meespere torises niigi, et ma liigset innukust üles näitan, kus seda tarvis pole, ja mööblitükkidel rahus seista ei lase. Üsna uus kapp ja nüüd selline õnnetus!

Proovisin sissejäänud jupid alumise kapi laepealsest välja urgitseda, et löön naelad asemele. Ei saanud. Mis kinni, see kinni. Viilisin viimaks murdeservad siledaks. Muidu ei saa ju üht kappi teise otsa.

Milleks neid pulki üldse vaja! Üks kapp siis ilma hoidmata teise peal ei püsi? Selgus, et ega hästi püsi jah. Ulatub käelaba jagu üle esiserva. Muidu pole midagi, aga kui asju täis laod, hakkab end ettepoole maha kaaluma.

Tühjendasin kapi teist korda. Ladusin rasked asjad taha, kergemad ette. Polnud väga vigagi. Kindluse mõttes tõin majaesisest ühe raske kivi, peitsin kirjadega karbi sisse ja sokutasin kapi otsa, taha nurka. Karpi panin sellepärast, et keegi küsima ei hakkaks, miks mul kivi kapiotsas on.

Siiamaani seisab kapp püsti. Ega ma teda eriti enam vedada pole soovinud ka. Kui, siis sedapalju, et saab tagant tolmu võtta.

Ei teagi, mille peale mul see kapi asi täna meelde kargas. Küünitasin kohe korraks kontrollima. Ilusti seisab. Kivi ka alles. Ümbriskarp eriti tore. Vanaema oma. Mingid kentsakad konkskirjad peal. Seda oleks uhke teistelegi näha tõsta. Aeg ju edasi läinud, vanad väärtused jälle au sisse tõusnud ja need, kes kapilõhkumise pärast hurjutaks, ammu eemal. Aga las ta jääb. Mine tea, milleks hea.

Veskivare

Albu poolt tulles jääb enne Lehtmetsa ristteed paremat kätt põllu peale üks suur kuusk, kivihunnik ümber.
Kunagi hakkasid paharetid sinna veskit ehitama. Püstvõlli jaoks istutati kuusk, sest kuidas sa suurt palki pärast valmis hoonesse ajad, sobilikku suurt puud  ei hakanud samuti silma. No ja hakka mõnd palgijurakat veel püsti ubima ning maasse kaevama! Kiiret ju polnud. Eks kivide kogumine võta omajagu aega.

Miks kurivaimud  Kaaruse künka pealset veskit ära ei kasutanud? Kas seepärast, et too oli puidust või seepärast, et liiga lagunenud? Või tõusis seal üleval tuul vajalikust tugevamaks? Või tahtsid lihtsalt algusest peale kõik ise teha? Või milleks neil üldse veskit vaja? Kondijahu jahvatamiseks? Mine võta kinni!

Hakkasid, kirevased, kive kohale kandma. Alguses käis töö üsna ladusalt, pärast enam nii väga ei viitsitud. Mõnikord läks mitu aastat mööda, enne kui meelde tuli uue kiviga tulla.

Puu aga kasvas vahepeal paraja pikkuse täis.
Kivihunnik tundus ka viimaks kena kõrge.

Alustasid paharetid müüriladumist. See töö vist puraskitele passis: õhtul hilja alustasid ja enne koitu olid müürid üleval. Aga mine tea, võib-olla on sellega mingi seadus ka, et ühe ööga ja enne valget peab valmis saama. Koiduni oli natuke aegagi, aga siis avastati, et kolm kivi jääb puudu. Eelmisel ööl kive kokku arvates olnud kõik alles.

Mis seal pattu salata. Ma jõudsin sealt kivikuhjast just tollel vahepealsel päeval aiakärutäie kive oma õuele tarida. Lillepeenra ääriseks. Ega üle kolme kivi käru peale mahtunud, ent rohkem polnud tarviski. Teised leidsin juba enne, lähemalt. Kust mina teadsin, mis sala-asju põllul aetakse. Tundus tavaline kuusk ja harilikud kivid. Ega ma väga suuri oleks suutnudki, aga vaat need viimased ja väikesed nüüd just vajaka jäid.

Asi see kolm kivikest kokku olnuks korjata! Aga igale kivile käis kindel märk külge. Kes ütleks, millised kolm just puudu jäid! Enamus märke ju müüri sees mördi all peidus.

Lammutasid kurjamid veskiseinad laiali, hakkasid märke uurima. Et milliseid kolme kivi otsima minna. Selle aja peale päike väljas, putkasid uut ööd ootama.

Paar ööd hiljem kadus mul peenraservast kaks kivi ära. Kolmas oli sealt juba varem hulkuma läinud. Kes võttis, milleks tarvitas - mina küll ei tea! Kolm tõmmut, toekat ja kurja olemisega meest käisid mitmel korral küsimas, aga... mida pole näinud, seda pole näinud. Ei osanud ma neid juhatada kuhugi. Ega mulle otse öeldud, aga arusaam jäi sihuke, et just seda kivi on kindlasti tarvis. Asendada ei saa. Vähemalt mitte enne, kui otsitav üles leitud. Uurisin ise mujalt juurde. Kaht samasugust olla ei tohi. Üks hakkab teisele vastu töötama. Rikub terve ettevõtmise ära.

Naabrinaine kartis, et see lillepeenrakivide lugu mulle veel kalliks maksma läheb. Tea nüüd... Ise tunnen küll, et süüst puhas. Ega ma ju meelega!

Lilled kasvasid seal peenras igatahes inimesekõrguseks. Kas nüüd just nende kivide pärast. Ehk aitas ohter hobusesõnnik või oli asi sordis.

Sunday, January 6, 2013

Paljasjalgne külaline

Ühes majas hakkas Vanakülm kondamas käima. Paljajalu, suuremat sodi maha jätmata. Ega temast ka hääletüli olnud. Et paugutaks uksi või kriuksutaks põrandalaudu. Aga ta oli sul igal pool ühtepuhku ees ja ehmatas. Lähed sahvriastjast lihatükki võtma - tema laiutab ukseavas ning teelt ei liigu. Ajab oma näo ainult  hääletule irvele. Jäta või söök tegemata, ega niisugusest ju jõuga mööda minema kipu.
Kiirustad aidanurga taha asjale - tema nõjatab vastu seina ja vahib pealt!
Hakkad perele toitu lauale kandma, tema sätib end laua otsa, kadund vanaperemehe kohale. Hakkad söögi ajal leivaviilu võtma - lükkab selle käest põrandale.
No mis teed sihukesega? Vastu ju hakata ja kurjaks ajada ei julge. Mine tea, mis siis ette võtab.

Aga kuidas sa elad nii?

Perenaine arvas algul, et ehk  ongi vanaperemees ise (mine tea, missugused nad sealpool välja võivad näha). Või saatis kellegi mõnd arusaamatust lahendama. No aga too käib ja käib ja lahendust ei paista kuskilt. Muudkui toetab end siia ja sinna tüliks ette, heidab jala üle põlve, hargitab oma kondiseid varbaid, jõllitab ja ajab hambaid irvi.

Perenaine läks külast nõu saama. Nõuandja uuris naiselt üht ja teist. Ise vaatamas ei käinud. Ega tark nii ei teekski, meelitad viimaks tülitaja veel endaga ühes. Lõpuks jõuti  arusaamisele: Külm tuli tuttavaid jälgi mööda!

Eks perenaine oli hakanud vanaperemehel-kadunul rõivaid vahetama. Too olnud turd ja raske. Perenaine kamandas lapsed appi. Mugavuse või muu pärast tõsteti koolnu korraks jalgade peale püsti. Temast need jäljed jäid!

Rumal temp tehtud, mis siis saab nüüd?

Perenaine pakkus, et läheb küürib üheksaväelase veega põrandad puhtaks.
"Seda nagunii," arvas tark, aga teadis ka, et küürimisest üksi ei aita. Praeguse aja peale ju jälgi kõik kohad täis. Tuleb lapulisele tulest pühitsetud pastlad jalga panna.

No kuidas veel seda teed?

Teadja soovitas Külma sauna meelitada, kuumaga uimaseks ajada ja siis kuidagi pasteldesse astuma petta.

Hea öelda!

Naine läks koju tagasi, ise mõtleb: "Keda ma Vanakülmaga sauna saadan? Pole meil sulast ega peremeest. Lapsed üksi. Peab ise minema."

Küttiski sauna kuumaks. Leidis lakast vanaperemehe pastlanarud, käis neist mitu korda pihlakatulega üle.  Viis sauna eestuppa pingi juurde.
Aga kuidas Külm sauna saada? Eks peab ise enne minema.

Heitiski perenaine hame seljast ja ronis lavale. Ise kartis, et ega Külm tule. Aga tuli küll. Pressis enese madalast uksest sisse ja toetas taguotsa lavale.

Kõik kuum oli korraga kadunud. Naine supsis veel paar korda kerisele leili visata, aga vesi hangus kibus, tuli kustus ning kui tulehoidja üritas koldesse puid juurde pista, lükkas Vanakülm käe halu ja ahjusuu vahele.

Seinad muutusid härmast valgeks. Laest rippusid pikad purikad alla. Kerisekivid õhkasid külma ja kadu.

Perenaisele tuli koletu hirm peale. Uskus, et nüüd on ots käes. Tahtis uksest välja joosta, aga  Vanakülm jõudis ette. Ei lasknud. Perenaine proovis puuhunniku taha varju minna, Vanakülm tiris küünarvartpidi lavale tagasi. Viimases hädas haaras naine keriselt kaks jääkirmes kivi ja hakkas nendega Külma klohmima. Paistis, et see Külmale meeldis. Keeras end nii- ja naapidi, kohendas end lavalaudadele kord selili, kord külili, kuni jäi lõpuks üsna rammestunult maoldama.

Perenaine põgenes kiiresti leilitoast, aga juba Külm kannul. Kes teab, mis mõtted peas, haaras naisel kõhu ümbert kinni, tahtis endale sülle tõmmata. Aga pingiotsale istudes astus kogemata vanaperemehe pastlad jalga. Astus pastlad jalga ja kadus nii äkki, et tasakaalu kaotanud naine põrandale kukkudes tuharad vastu pingi lõppu puruks kriipis ja puusa peale suure sinise pleki sai. Aga see ka mõni häda!

Perenaine ajas ruttu riided selga, tõi üheksavägisevett ja uhtus kõik seinad, laed, põrandad ja põrandanurgad üle. Pihlakapulki ja kadakasuitsu veel otsa. Õhtuläbi sulatas end rehetoas toobris ja puges siis ahju peale lambanahkadesse magama. Sauna ei julgenud mitu aega minna. Ei üksi ega perega.

Aga aitas! Vanakülm enam külla ei tulnud. Mis teda täpselt kohale meelitas või kuidas pastlad ta tee mujale juhtisid? Kes kõiki neid kalmualuste käike ja kombeid teab.

Kõiki ei tea, aga mis teada, seda unustada ei maksa. Kas või seda, et kodu põrandad on elusa jala hellituseks tehtud ja teistsuguseid ära sina sinna luba.