Tuesday, April 30, 2013

Linde ja linnukeel

Linde istus hommikul õuetrepil ja kammis juukseid. Maja ees kesapõllul lõõritas lõoke. Pühendunult ja pidulikult.
"Tiudiit tidiri-riit piudi-riit triit
tiuiit triit
tididi-ridididi triit tiuiit..."

"Mis sa vuristad, räägi selgelt!" muigas tüdruk, kiskus kammipiide vahele jäänud juuksepusa pihku ja pildus trepi kõrvale sirelipõõsasse.

Lõoke märkas seda. Vaevalt jõudis Kilde tuppa astuda, kui linnuke väärt ehituskraami pessa viis.

Vanasti peeti tavaliseks, et hobusejõhv pesaseinad pehmed ja painduvad hoidis. Nüüd müttas välja peal traktor ja temast jäi mälestuseks vaid mõni mahakukkunud metallitükk või inetu õlilärakas.

Lõoke põimis ja punus. Elamine muutus mugavaks. Peaaegu ei raatsigi põllu kohale tõusta. Aga kus sa! Süda ju kutsub.

"Tead sirelit, sees kriitvalge niit?
Mu kiit! Mu kiit!
Tirisin-tarisin, seinaks sidusin.
Siidipadjad said pojad siit..."
kuulis Linde, kui järgmisel korral õue lippas. "MIDA? Ma mõistan sind, lind?" juubeldas tüdruk.

Järgmisel päeval kuulis Linde lõolt, et hiireviu kimbutab hiirt, Priidul kerkib puuriit ja millist rada käib Tiit... Linnul olid kenad ja kelmid laulud ning need jäid Lindele aina kergemini meelde.

Ainult külarahvas kurtis, et tüdruku kõnest enam sugugi aru ei saa. Ainult üks tididi-ridididi triit tiuiit...

Thursday, April 18, 2013

Siisi sinine ümbrik

Toosi sattus talgu ajal kogemata salaja Siisi sahvrisse.
Ju ta ikka natuke ise tahtis ka.

Toosi märkas, et Siisi sahvriakna vahel on seitse surnud porilast. Küllap nad nälga...
Toosi täheldas, et Siisi munakorvis on kahel munal koor kortsus. Küllap vaevlevad kanad janus.
Toosi silmas, et astjakaanel on suur sälk sees. Eks lõigati talguliste lihale tünniteklist lisa!
Veel nägi Toosi, et Siisil on moosipurkide vahel suur sinine ümbrik. Toosi oleks meelsasti sinna sisse piilunud, aga toapõrand teatas Siisi tulekust ja Toosi põgenes rehala kaudu talgurahva sekka tagasi.

Kes oma kirju keediseriiulisse peidab?
Kes peidab, sellel peab saladus olema.
Ümbrik oli suur ja sinine. Järelikult on saladus samuti suur. Sinine?

Toosi hindas talgulistest kõige suuremaks Sonni. Ja Sonn kandis sinist rätti kaelas.
Toosile tundus nüüd, et Sonn vaatab Siisit pehmema pilguga kui teisi tüdrukuid.
Toosi tahtis, et Sonn Toosit sedaviisi vaataks.


Töö sai tehtud ja Siisi rehealusest ehitati talgupeopaik.
Suppi oli suur pajatäis ja lihakausidki kanti lauale.
Toosi sosistas Sonnile, et too oleks toiduga ettevaatlik. Piduroog olla porilasi ja nende valgeid vaklu täis. Munavaagnast olla Toosi enesele terava puupinnu suulakke saanud.
Kui Siisi enne tantsu algust korraks ära käis ja koguka kastiga tagasi tuikus, suur sinine ümbrik äärtpidi põlletaskust paistmas, muigas Toosi Sonnile, et ei tea, kelle sülle täna kiri susatakse. Tema olla Siisit samasugust ümbrikku Tõnnile, Jannule ja isegi Sõge-Simmule hõlma vahele torkamas näinud. Et kes teab, mis salaasju see pealtnäha viisakas Siisi nõnda nurgatagustes ajab ja õiendab.

Siisil olid kastis keedisepurgid. Iga talgulise jaoks üks. Suure sinise ümbriku seest tiris Siisi moosisaajatele tänukaardi kaasa. Kõige toredam kaart oli Toosile. Kuldsete roosidega. Siisi meelest oli Toosi ise ka ilus nagu roos. Siisi näinuks heal meelel, et Sonnist ja Toosist kord paar tuleks. Need kaks tundusid nii kenasti klappivat. Siisile endale meeldis Siim. Väga meeldis. Mis sest, et paljude jaoks paistis Siim kidur ja põdur, vaikne ja varatu. Siisil oli Siimu jaoks ka kaart kuvääris. Natuke pikema tänusalmiga kui teistel. Siisi oli lootnud, et ehk Siim tahab teda tantsimagi. Aga paraku kargas Toosi teisel käel istunud Siim istmelt püsti ja tormas tusaselt minema juba enne, kui Siisi oma sinise ümbriku põlletaskust kätte sai.

Tuesday, April 9, 2013

Albu küla lood

Valmistusin matkaks ja palusin Kukenoosi rehe omanikel võimaluse korral tulla ja oma tähtsast hoonest paar sõna rääkida.

"Oh, ei mina räägi midagi!" arvas Helgi, muretses, kas paksu lume tõttu üldse sinna ligi pääseb (8.aprillil!) ja lubas raamatust ("Mööda kodukandi radu") rehe kohta käivad leheküljed välja kirjutada ning mulle saata.
Tänaseks oli tal kodutöö korralikult tehtud.

"Kui sa saad kuskile kirjutada," vuristas ta "siis lk 81 on midagi 1795. aastast, lk 47 enne 1693ndast, lk39, 123, 124, 237, 235... Aga kui sul on aega, siis Vello teab, et see Džungel, millest me rääkisime, et seal oli mõisa ajal magasiait. Karl Saar, Vello isa tädimees, elas seal, kus Noore Aini juurde saab, tead küll, kus need tünnid on. Ta oli rätsep, tuli linnast ära, moodustas siin tuletõrjeühingu. Juta poolt, jõe poolt, noh, läks üks uks lava alla. Üleval oli lava, all naised said süüa teha. Vello mäletab, et seal tehti pidude ajal võistlusi. Oma kuuemeetrise tõrvaposti otsa löödi risti puu ja sinna pandi asuniku pudel. Keegi teine polnud kätte saanud, aga Peedul elas üks Jäägri nimeline mees, pool nägu põlenud, oli brigadiriks. See oli alla toonud.
Ees, Preemanni augus sai ujuda. Sealt pandi laua laiuses rada üle, kui rattaga viltu sõitsid, olid sees. Märklaua pihta lasti õhupüssiga. Selliseid asju Vello mäletab. Ja Pihu Helgi koha peal elas Põdruse Leena. Tal oli poeg Põdruse Kutt. Tead, seal kus sa vahest peatuses bussi ootad, alajaama juures, seal on vanad Vainu küüni varemed. Ükskord oli pritsikuuri juures silt, et pidupäeva puhul Vainu küünis näidatakse inimsööjaid. Kutil olid klaaspurgi sees kirp, täi ja lutikas. Suurendusklaasiga vaadati. Ja selline jutt veel Kutist, see küll enam siia pritsimaja teemasse ei puutu: Põdruse Kutt  läks Ruustalu majja, tead, seal, kust Silvi juurde keerab. Böningu maja, jah. Ruustalu majas oli peretütar, Kutt läks jumala alasti, kartulikorv ees. Läks kanamune küsima.
Nüüd mul saab aku tühjaks," sädistas Helgi ja lõpetas ruttu kõne. Aga kuuldustki piisas, et mõnda aega mõnusalt muheleda.

"Sina veel nii hilja siin ja kihistad omaette," üllatasin Kaid, kes koolimaja (Ahula) koristama saabus.
Lugesin talle jutu ette.
"Ene (Kalmaru) rääkis, et nemad sõitsid sinna pidusse praagapütiga. Pütt oli seest puhtaks tehtud, seisid sees püsti. Me ju väga võõrad ei olnud. Siit samast Agerist. Õde käis, mind ei tahetud lasta. Tead, miks? Õde läks ju noorelt ametikooli ära ja see tähendas, et oligi kodust läinud. Ma olin mõne aasta noorem. Hoiti.
Kelgo Villem - sellist inimest oled kuulnud? - tema oli siin kolhoosis (Kaardiväelane?) autojuhiks. Praagapütt - selle serva peal sõideti tihti pidusse. Ah et džunglis oli lava ka? Ma korra käisin, pimedas.
Karu poisid käisid seal - igavesed pussitajad..."

Kahjuks lõhkus selle vestluse viimane tunditulija.