Jagatud mure

Ühel naisel oli suur mure, aga rääkida sellest ei saanud. Öeldakse, et jagatud mure on pool muret, aga mõne puhul pead hoolega kuulajat valima, muidu kasvab mure veel suuremaks.

Kasvas nagunii. Kasvas nii suureks, et naine tundis - natuke veel ja kisub sisemuse puruks.

Läks metsa, et ehk hakkab kõndides kergem. Ei hakanud.

Jõudis naine suure kivi juurde. Nii suure nagu maja. Naine mõtles, et kivi ju külm ja tumm - muret kellelegi edasi ei kõnele. Et kaisutab kivi ja räägib tollele. Lõi käed laiali ja liibus vastu kivimürakat.

Aga kivi oli liiga külm. Mure ei tulnud naise seest välja. Välja ei tulnud, aga kasvas ikka. Naine tundis, et... no nüüd... Haaras kahe käega kivi kõrval kasvavast kasest. Kask oli soe. Naine rääkis kasele oma mure ära. Kask osutus heaks kuulajaks. Võttis kogu mure enda kanda, naisele ei jätnud midagi.

Naine lippas koju, süda murest prii ja nii tark, et uut enam niipea sisse ei lasknud.

Selle kase sa tunned ära. Tal on külje sees triip. Tuleb välja, et mure oli isegi suure puu jaoks liiga suur, mis siis veel naisest räägid!

Tahad teada, mis mure see oli? Kask ise ei räägi, aga pane kõrv vastu puu pragu ja kuula.
Kui riskid.

Lugu tüdrukust, kes armastas muinasjutte

Elas kord tüdruk, kes üle kõige maailmas armastas muinasjutte. Loomamuinasjutte. Imemuinasjutte. Mõistatusmuinasjutte...
Vaatas tüdruk peenral tulbiõit ja uskus nägevat kroonlehtede vahel väikest haldjaneidu. Silitas tüdruk kassi ja talle tundus, et nurruja külje alt vilksatas kiiruga peidetud saapapaar...
Kui mõne ilusa hetke kohta lugu puudus, mõtles tüdruk selle välja. Et sõprade meelt lahutada. Et õhtuti oleks julgem üksi kodus olla. Et oleks imesid, millesse uskuda.

Nii ei üllatunudki ta, kui ühel päeval ratsutas õuele prints valgel hobusel. Tüdruk arvas, et tulija on tema unistuste kätetöö.

Prints tõstis tüdruku hobuse selga ja viis ta mäe juurde, mis eemalt vaadates tundus olematu, aga harjale ronides laskis puudutada taevast.
Tüdruk arvas, et mäe otsas asub printsi loss, aga tegelikult kasvas seal hoopis paar vahvat haralist puud ja nendel laulsid linnud keeles, mida isegi see tüdruk ei mõistnud.

Päike loojus, linnud vaikisid... Prints, kes saabuva pimeduse seest vaevu välja paistis ja lõhnas nagu kevadöö, rääkis tüdrukule oma loo. Oma maast ja majast. Oma kaugetest ja lähedastest. Oma rõõmudest ja valust... Ja kuna tüdruk kujutles printsi kirjeldatud tornidele tippe ja inimestele nägusid, ei pannud ta tähelegi, millal imeline ratsanik minema kappas.

Hommikul avastas tüdruk, et seisab üksi kõrgel mäel, kus lossi asemel on paar huvitavalt haralist puud, nende kohal pilvetriibuline taevas, mille vahelt päike oma säravaid kiiri läbi nõelub.

"See on kõige ilusam muinasjutt!" õhkas tüdruk ega kiirustanud allatulekuga.

"Elu koosnebki muinasjuttudest," vastas prints.
Ja kuigi ta viibis sel hetkel juba väga väga kaugel, nägi ning kuulis tüdruk teda. Oma südames.

Õel nõid ja sabata koer

Elasid kord mees ja koer. Mees oli tore ja koeral polnud ka viga. Selline kirju, siidise karva ja pika koheva sabaga. Said koos päris kaua üksmeeles elatud, aga siis läks elu kalliks ja püksirihma pingutades mõtiskles mees, kui palju kergem oleks, kui koeral saba poleks. Lipsaks tema Muri üle läve viuh välja ja vuhh tuppa, uks ei seisaks nii pikalt valla ning hulk toasooja jääks raiskamata.

Koer luges peremehe silmadest mure välja ja ustava ning armastava kaaslasena läks nõia juurde abi saama.

"Kuhu lähed?" uuris trepil päikeselaigus pikutav kass.
"Sabast lahti saama," tunnistas koer. "Et peremees murest pääseks. Sinu saba on uksest käies püsti kui tikk. Sina oled soojaraiskamise patust prii."
Ometi läks kassile koera ohvrimeelsus hinge. "Ära tee seda!" soovitas ta. "Mis koer sa selline oleks. Sabata."
"Milleks mulle saba?" veenis koer nii ennast kui kassi. "Rõõmu näitamiseks liputan ja pahanduse järel tõmban jalge vahele. Inimestel pole ühelgi saba ja ometi mõistavad kõik nende meeleolu. Tulen toime minagi."
"Ära mine!" hoiatas kass. "Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt."
"Ega ta nii väga nõuagi," kaitses koer. "Tusatseb vaid."
Ja koer läks ikka.

"Võta mu saba ära," palus koer nõida. "Nii, et valus poleks. Kui saab."
Nõid sai. Soovitas ainult, et võtab koos sabaga ära ka koera alandliku meele. Aga sellega polnud Muri päri. Mingu ikka ainult saba.

Nõid pani käed koera hänna ümber ja see kukkuski naksti küljest. Ei valu ega verd.

"Mis sa tasuks tahad?" küsis koer.
"Hinge," vastas nõid.
"Nii ei lähe ju?" hämmeldus koer. "Milleks mulle sabatus, kui kohe surema pean?"
"Sinu hinge ma ei himustagi," muigas nõid.
"Pean kedagi murdma hakkama?" muretses Muri. "Ma pole seda tüüpi peni."
"Ole rahulik," vaigistas nõid. "Kõik on juba korraldatud."

Koer kalpsas koju. Natuke harjumatu oli, aga polnud hullu. Rõõmustas ette peremehe heameele üle. Aga peremehe nägu ei selginenud sugugi. Hakkas sabata koera pigem nagu võõrastama. Kui siis paar sõpra veel pilava märkuse tegid, süngestus hoopis ja viimaks kihutas peni kuuri taha kuuti.

"Kahetsed?" kiusas kass.
"Mis siin ikka kahetseda," arvas koer. "Küllap oleksin ka ühes sabaga kord siiasamasse sattunud."

Muri polnud õueeluga harjunud. Kuuritagune tegelane ei tulnud peremehele ka piisavalt sageli meelde ja nii jäi kolmandal talvel  kange külma ja näljaga kaelarihm sedajagu suureks, et koer selle seest minema jalutas.

Traavis üle põllu, ujus üle jõe, jooksis üle mäe ja lonkis läbi metsa. Jõudis taluhoovi. Õueväravas seisis kuldkarvaline koeratüdruk, kes pikisilmi kedagi ootavat näis. Muri tulemist ei pandud tähelegi.

"Tere," tervitas Muri ega saanud silmi koeraneiult. Nii kaunis oli too. "Keda sa ootad?"

"Siitperel on suur mure. Peremees ja perenaine soovivad väga lapsukest. Täna kolm aastat tagasi käisid seepärast nõiagi juures."
"Kas nõid aitas?"
"Nõid ütles, et kolme aasta pärast tuleb sealt metsa tagant kirju koer, kes peab oma koheva sabaga perenaise kõhtu paitama. Siis jääda perenaine käima peale."
"Kas muud võimalust pole?" püüdis Muri oma sabakönti meeleheitlikult pikemaks sirutada.
"Kui seda koera täna ei tule, peab peremees mu nõiale viima. Nõid teeb minust perenaisele põnnipõlle."

"Sellist koera ei tule!" karjatas Muri. "Kulla koeratüdruk! Lähme! Põgene koos minuga! Peremees, kes oma loomalt sellist ohvrit nõuab, pole teda väärt!"
"Ega ta väga nõuagi," ohkas koeratüdruk. "On nad ju kolm aastat kannatlikult oodanud."
"Unusta truudus ja alandlik meel! Päästa ennast!" anus Muri, aga kuldkarvaline koeratüdruk jäi alistunult oma saatust ootama.

Mida kõike oleks andnud Muri, toonuks see vaid kaotatud saba tagasi! Ehk kui oleks toona allaheitlikkus ühes sabaga võetud, karanuks ta rihmaga lähenevale peremehele kätte või kõrri. Nüüd aga istus temagi osavõtmatult ja ootas. Et kui ohver toodud, saab ehk tühi koeraase temaga täidetud.

Hall hiireke, kes kartis sinist kassi

Selles urus oli kõike: ruumi, soojust, toitu, kaaslasi... Aga midagi jäi justkui puudu ja see puuduv miski kiusas halli hiirekest sedavõrd, et ta hiirevana käest uuris: "Ma tunnen, et midagi peab olema elus veel. Midagi olulist. Midagi suurt, head ja hirmuäratavalt imelist. Ma ei tea, mis see on, aga sina oled kogenud kõike. Juhata mulle teed!"

"Siis pead sa minema läbi kassidemaa," ütles hiirevana.
"Kassid on väga ohtlikud," teadis hall hiireke.
"On. Aga Sina pead kartma sinist," hoiatas hiirevana ning see oli kõik, mis tal selles elus üldse enam öelda oli.

Ja hall hiireke asus teele.

Kassidemaa oli palju palju suurem kui hiireurg. Siiski võis arvata, et mingil hetkel tuleb mõne kõutsiga vastamisi sattuda.

Esimeseks kohatavaks oli hämarikukarva sorakvuntsiline Vurru, kes end täiesti ootamatult halli hiirekese rajale ette keeras.
"Kas sa sööd mu ära?" hindas hall hiireke oma põgenemisvõimalused olematuks.
"Ei," põlastas hämarikukarva kõuts. "Sa pole söömiseks piisavalt ilus. Aga sind on tore sõprade ees meelelahutuseks mõnitada."

Ja hämarikukarva kõuts kandis piiksuja soojale künkale, pillutas hiirekest ning irvitas tema ilmetu kasuka, kribalate kõrvade ning räbala saba üle, kuni õnnetuke jäi sedavõrd otsa, et ülemeeliku Vurru käppade vahelt välja, künkast alla pudenes.

"Pea kinni!" sulges halli hiirekese põgenemistee luikvalge isakass Urre.
"Hoopis sina oled mu murdja?" alistus hall hiireke.
"Murda? Milleks? Sa oled selleks liiga... elus," arvas Urre. Ta sidus saagile kaela kuldse lehvi, soputas pehmete käppade vahel, limpsis ja sasis, aga ei hammustanud.
Halli hiirekese küljed kosusid, saba sai pikkust juurde ja kõrvad õhetasid. Hall hiireke hakkas juba arvama, et puuduv miski peab olema päris lähedal, aga siis sai Urre huvi otsa ja tülpinud käpahoop lennutas halli hiirekese otse hõbehalli kassiisand Triibu toidulauale.

"Kas sa hakkad mind kohe sööma?" küsis hall hiireke, ent Triibu ei vaevunud vastama. Ta haaras saabuja kindlalt küünte vahele ja hõõrus temaga läikima oma hõbedase toidutaldriku. Kui sellelt vastu vaatav peegelpilt sai piisavalt kirkaks, lükkas ta halli hiirekese eemale põõsastikku, keskendudes eneseimetlemisele.

Hiireke jäi hämmeldunult lamama. Veel mõned korrad liualihvimist, siis lõppes hallil hiirekesel hämmeldus otsa ning ta vudis peegelpildi imetlejast eemale.

"Oi, mis kena karvakerake!" vedas ruuge Rufi vudija endale nina ette.
Hall hiireke lohises määratud kohta. Kui oled kassidemaal, pead elama kassiseaduste järgi.

Rufi oli pikemat aega igavust tundnud ning huvitavat seltskonda soovinud. Nüüd laksas Rufi küüned pesadest pikaks, sasis halli hiirekese karva kohevaks, utsitas  hiirekest sööma värsket räime ja haput koort, lakkuma küljed läikivaks ja ütlema "mjäu". Aga mõlemad nägid, et hiireke sellest kõigest sugugi kassimaks ei muutunud. Rufi solvus ja hall hiireke kasutas juhust, et edasi liikuda.

Ja siis see juhtus. Halli hiirekese tee sulges suur sinakashall kass Muster.
Asjata polnud tal selline nimi.
Muster tõukas halli hiirekese kärsitult nurka ja küünistas ta õhukese palitu kiilikirja.
Muster aitas hiirekesel läbematult mantli seljast, käänas hilbu pahempidi ja sorgeldas voodri küünekirja.
Muster surus küüned üsna südameni ja tilgutas tinti igasse sügavasse kriimu.

Hall hiireke oli hirmust halvatud. Üritas koduurule mõelda, aga ei mäletanud. Mõistatas, kas see püüdma mindud miski on vintsutusi väärt? Kindlasti mitte. Aga sinihallil kassil olid halli hiirekesega kindlad plaanid ja armuandmine komplekti ei kuulunud.

Viuh tõmbas äkki vilgas ja kindel käpaling halli hiirekese sooja ning hoolivasse kaisutusse. Mantel kohendati õigetpidi selga ja küünemustrijäljed salviti hellade arstivate saagusõnadega.
Hall hiireke uppus hardunult piinadest päästja põhjatusse pihku. Selles oli midagi kosutavalt kodust, head ja hiirevanalikku.

"Mina söön su ära!" hoiatas kartulikoorekarva kõuts Algus.
"Sööbki," teadis hall hiireke ja surus oma usaldava ja pisut kriimustatud südame nii tugevalt vastu hoiataja kõhtu, et too uskus toitumise juba toimunuks.
Kartulikoorekarva kõuts Algus tundis lausa, et vats oli mõneks ajaks täitsa täis saanud. Roidunult keeras Algus päikese poole oma hoolitsetud kurgualuse ja hiireklambriga kõhu ning vidutas kaunilõikelisi kavalaid silmi. Nii ei näinud hall hiireke, kui suured, hirmuäratavalt imelised ja talumatult tavatut värvi need olid. Palju palju sinisemad, kui selgeim hallide hiirte taevas.

Sulguja õis

Minu lillepeenras kasvab imetore taim. Kitsaste kahvaturoheliste lehtede keskelt turritava varre tippu ehib väike, peaaegu värvitu õiepisar. Avatud õiesilmas tantsivad tolmukad nagu tähekillud, kroonlehtedelt peegeldub taevas ja pisikese taevapeegli kohal hõljub mõrkjasmagus aroom.

Enamasti on õis suletud.

"Magab," teatavad vaatlejale teised peenras kasvavad lilled.

Keset päeva?
Kummardun lähemale ja märkan õielehtede õrna võbinat. Teeskleb!

"Ma ei usu su und. Miks sa end ei ava? Maailm on imeline paik! Vähemalt see siin, sinu ümber. Iga taime jaoks on ruumi. Igal lillel on tema lemmikkoht. Keegi ei lämmata kedagi. Õu on täis lindude vidinat ja sooja maipäikest. Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad? Elu on üürike, õis. Armasta teda!"

Lill avanes ning heitis mulle pika, imestava ja pisaramärja pilgu. "Ja seda räägid mulle sina. SINA?
Sinu taevas oli sama selge.
Sindki kallistas sama päikesesoe.
Sinu kõrval viibisid parimad neist, kelle seltskonda soovida.
Ometi etendasid sa uinujat.
Mis see on, mida sa nii väga märgata kardad, et endale päevade kaupa hinnalisi hetki ära keelad?"