Wednesday, July 31, 2013

Kuuekäeline tütar

Vuudu oli jälle käinud külast tüdrukut näppamas ja seekord võttis veel külavanema tütre. Ja just selle kõige ilusama. Iida.

Muidu läheks ja tooks tüdruku lihtsalt tagasi, aga Vuuduga ei lähe lihtsad asjad läbi. Esiteks üks tavaline inimene paljakäsi Vuudu vastu ei saagi. Vuudu on selleks liiga kuri, kaval ja kange. Nimest võiks ju arvata, et mingi uudu, aga kui Vuudu ise täiskuuöödel oma nime metsas hüüab, kukuvad taredel aknaluugid nii kõvasti kinni, et hõlpsam on uued aknad uuristada ning teerajad tõmbuvad hirmust kitsaks, lühikeseks, õhukeseks ja üritavad trepi alla peitu pugeda.

Ka on Vuudu kõige oma elamisega inimsilmale nähtamatu. Ja veel. Tal on kuue käe ja kolme silmaga tütar. Arvatavasti teda ta nende külaneidudega toidabki. Keegi ju päris täpselt ei tea ka, aga ükski tüdruk tagasi küll pole tulnud.

* * *
Alku istus kivil ja kratsis kukalt. Tema head mõtted siginesid ikka sügamise peale.
Ega Alkule too Iida ei meeldinud. Ilus küll, aga sihuke õel, salakaval ja ennasttäis tüdruk. Aga külavanema võsu on ikka kuidagi inetu metsa jätta. Otsima vähemalt peaks. Mingi aja. Ja ega kedagi teist väga otsima saata olekski. Kes liiga vana, kes ülemäära noor, kes kehalt kidur, kes matkamiseks matsakas, kes suuna hoidmiseks suutmatu, kes lihtsalt kardab.

Nii et siis Alku.

Aja poolest vedas, sest selleks, et nähtamatu nägemiseks silmadele väge juurde saada, tuleb heinakuu viimasel teisipäeval suure vihmaga selg ees kolm korda läbi läätspuuheki joosta. Sattuski just õige päev ja õige ilm. Mis sa muidu üldse poolpimesi sinna metsa ronid.

Lähim läätspuuhekk asus siinsamas naabri krundi piiril. Alku liikus ettevaatlikult, et oksi puruks ei talluks ja naabritega tühja pärast pahandust poleks oodata. Kolmas jooksukord kruvis silmaläätsed sellise teravuse peale, et lausa valus hakkas, aga kohe oli ka toimet tunda. Alku nägi juba heki juurest ära, et peenramaal ühes mügrikäigus haraka nokast kukkunud hõbesõrmus peidus on. Ämbreid tassiva ema suure seljavalu märkas ära, kuigi seda pere eest hoolega varjati. Kolmandaks silmas mees, et tuul ploomipuus pesa ehitab. See asi tuli küll kohemaid ära keelata, sest tuulepesa rikuks väärt viljapuu ja pidev puhumine pillaks poolküpsed ploomid maha.

Alku harutas pesahakatuse okste küljest lahti ja sidus puhta rätiku sisse. Ehk läheb teel tarvis. Sõrmuse võttis ka. Ja seljavalu. Tundus küll kahtlane, kas ta viimasega Vuudut karistab. Nii suurt valu ei tihka vaenlaselegi tahta.

No ja oligi mees minekuvalmis.

Eks palju tegi terav nägemine tüli ka. Metsas seisid suured värsked raieväljad, aga et puude hinged veel uut kohta polnud leidnud ja Alku nad ära nägi, tuli tal laiadele lagedatele vaatamata tihedas oksarägastikus rassida.

Aeg kulus. Päev kustus ööks ja öö näitas asju, millest pole kindel, kas nad sulle head või halba ennustavad. Oli see ju rohkem Vuudu kui Alku kodu. Kas või see kerekas kassikakk, kes kõrge kuuse madalamate okste vahel närviliselt silmi pilgutas. Vasakut, paremat, vasakut, paremat. Ei kordagi mõlemat ühteaegu. Huugikullil ju häälgi nagu Vuudul. Kes teab, mis vereside sees. Aga looduse poolt näkkumaalitud naeratusele vaatamata paistis suurkõrviku üüratu mure mehele kätte. Pesas oli kohta kolmele, aga ühe jäljed jahtumas. Näed siis! Ei käi Vuudu sugugi ainult külapiigasid pätsamas, kõlbavad kulliplikad ka.

"See on siinsamas, suure tamme tagant kurakätt," hoidus kassipeakull Vuudu nime nimetamast. "Peremeest ennast pole parajasti majaski. Läks uuele piigale peeglit tegema."
"Millest?" ühmas Alku, just nagu see oleks kõige tähtsam asi küsida.
"Laukavees lebavast kuupoolikust. Nüüd põrnitseb sinna oma kurja silmavaadet sisse. Sellega läheb aega."
"Pole ju kuud? Pilves puha," imestas mees.
"Peegel on juba eile püütud. Soosilmasügavas mahajahutamisel," teadis tark lind. "Uuele pruudile pulmakingiks."
"Mis eelmistest tüdrukutest sai?"
"Polnud tütre kasuemaks kõlbulikud. Ilusad küll, aga isekad. Nii juhtub, kui oma himude, mitte tarviduse järgi valikuid teed. Praegune pruut tõotab tulla samasugune. Eelmised saatis minema, mis muud. Hulguvad oma peeglitega soo peal ja padrikus, lasevad eksijatele kurja valgust silma. Vaata, et sina neisse sisse ei kiika! Hingest jääd ilma!"
"Miks ta sinu kodus krattimas käis?"
"Et tütrele tiivad teha. Too igatseb lennata. Kuus kätt on, aga need ei kanna, vehi mis sa vehid. Pakkusin enda tiibu. Vanaks põlgas. Teise poja külg sai kaitstes viga. Teda ka ei tahetud. Aga kuis ma nüüd päästma pääsen? Nii, et teise lapse vigase ja kaitsetuna maha jätan?" ohkas meeleheitel tohotaja-lind ja pilgutas silmist pisaraid.

"Võtame kaasa!" pakkus mees. "Kolm ikka kolm." Sasis vigase poja ettevaatlikult sülle ja hakkasid minema. Põgus vihm polnud jõudnud veel pika põua sisse pugeda. Kuivad oksad praksusid ja kutsusid kurjapeegeldajad kohale, aga Alku teravaks ihutud pilk pistis peegliklaasid puruks.

Jõuti Vuudu maja juurde, ent kõik uksed olid lukus. Vaikus. Ainult ühest toast kostus tihedat tihkumist.
"Iida? Lõpeta nutt! Aita mõelda, kus võti võiks olla. Ma päästan su välja ja varsti oled kodus tagasi," vaigistas mees, aga Iida ulgus veel hullemini. Kartis, et kodus sunnitakse sellele nohikule naiseks. Ega Iidale Vuudu vastumeelne olnud. Iida tundis, et Vuudu olekski talle just kõige parem ja õigem. Aga see jäle ja tüütu tütar!

"Võtmed on väravapuu ladvas," käis kakk üleval ära. "Aga mina neid kätte ei saa. Tõmbab oksad kokku, ei anna!"
Alku vaatas oma kaasavõetud vara üle. Tuul? See hakkab ju kohe pesa ehitama, mis tal võtmest. Ega sõrmusegagi puu südant pehmeks tee. Jäi siis see kõige alatum asi.

Alku lasi vaevaja vangist välja. Esimese hooga ei saanud puu toimuvast arugi, plaksutas aga lukuavajatega ladvaraage kõrgel üleval, aga siis raputas valuvärin oksasõrmed harali ja piinades tüvi vajus nii maadligi kägarasse, et mees ja linnud sealt kerge vaevaga võtmed maha noppisid.

Alku hindas võtmeid ja lukuauke, et kuhu miski passib.
"Õde on selle läve taga!" tundis haavatud noorkakk õige ukse ära.
Elus oli. Tiivad küljes ja suled siledad. Ainult silmamunad hirmupingest marraskil, nii et neid mõnda aega kummeliveega kasta tuli. Küll hoolitsev ema selle varsti korda saab.

"Parempoolne! Parempoolne keera lahti, muidu lased kurja välja!" juhatas kakuema, kui nägi, et mees vale luku auku võtit ajab. Aga või too kuulas!

Alku oli oma teritatud pilgu mõlemast lukusilmast sisse lasknud ja talle oli hoopis imelik tuju peale tulnud.
"Hoia end, hea mees! Kuuskäsi kägistab su ära!" kiljatas kakukoor. Aga niipea, kui Vuudu tütre uks paotus, viskas Alku tuulepesahakatuse tuppa. Ja tuul asus seda usinasti edasi ehitama parimas kohas, mis ette sattus - piiga peas!
Tüdruku kõik kuus kätt haarasid juustest ja hakkasid kiharaid lahti harutama. Nii jäi Alkul aega sõrmus karmanist välja koorida.

"Sul on Õnnelinnu hõbedat?" imestas kõrvikkull. "Aga kas sa sellega end päästa oskad? Sõrmus teeb ainult siis kandja taltsaks, kui õigesse sõrme satub. Tüdrukul on neid kolmkümmend!"

Ena imet! Poisi peos sõrmust silmates ajas kuuekäeline piiga ise õige näpu ette. Sai ehte paika, tõusis Õnnelinnu anni sunnil maast lahti, tantsis end puulatvade kohal hingetuks ja laskus siis sõrmusega soetatud peremehe kõrvale, taltsam kui talleke. Või mis peremees!  Mitte orjaks vaid armsamaks tahtis Alku Vuudu tütart ja neidis oli selle oma kolmanda silmaga kohe ära näinud.

Kuidas ta kallistas! Nii, nagu ükski kahekäeline iial embama ei õpi.

Korraga seisis Vuudu väravas, vastne pruudipeegel pihus. Alkul ei olnud enam ühtegi abimeest alles: hirmunud linnud kangestusid tarevarjus kui kivikujud. Ei suutnud jõu ega nõuga aidata. Tuul oli pesaga väravapuu võrasse kolinud. Vuudu jäi Alku ja väravapuu suure seljavalu vahele, nii et ka seda kätte ei saanud. Sõrmus oli kindlalt Vuudu tütre sõrmes. Või mis abi oleks siin sõrmusest!

Aga oli!

Isa nägi tütart ja nii õnnelikuna polnud ta teda veel iial näinud.
"Anna ta mulle, saad oma uue noorikuga üksmeeles elada," julges Alku küsida. Hullemaks küsimine asja ometi teha ei võinud. Võita oli aga oi kui palju!

Ja tead, Vuudu andiski.

Sellest peale pole ta külast ühtki teist tüdrukut ära viinud. Ja Alku on õnnelik. Keegi teine tema kaasat ei näe ja ega suurem osa aastast ta isegi. Tunneb aga küll. Ja juulis ootab mees alati kuu viimast teisipäeva. Loodab, et sajab. Istutas maja ümber isikliku läätspuuhekigi, aga seni, kuni see kosub, tohib naabrite omas jooksmas käia. Mis tüli see väike turnimine ikka teeb.

Puu! Arvad viimaks, et Alku ta tolle tohutu valu kätte vaevlema jättis? Ei sugugi. Valudega on ainult see häda, et neid ei saa päris olematuks teha. Pisemaks jagada küll. Alku nooriku nobedad sõrmed hõõrusid selle tolmpeeneks ja puistasid laiali. Mul endalgi killuke küljes. Ei võta ma seda kui häda. Hea meel, et abiks saan olla.

:)

Sunday, July 7, 2013

Muuda mind, Maaret!

Tema juurde on keeruline minna, isegi kui teed tead. Sa pead ootama õiget ööd, ütlema õiged sõnad ja su häda peab päriselt olemas olema, mitte välja mõeldud.

Oreli tundis, et tema häda on Maareti sekkumiseks sobivalt suur. Elada see ju enam ei lasknud, aina pitsitas ning painas.

Oreli oli söakas ja nõukas naine. Töö ees hirmu ei tundnud. Haigused peletas üpris hõlpsasti eemale. Julges öelda ja vastutada, naerda ja nutta. Jaksas Raho sammudega paaris astuda, ehkki need aeg-ajalt sõlmi sisse tegid ja segadusse ajasid.

Aga Aijat Oreli kartis. Sestpeale, kui Aija neile ilmus, hakkas kõik kuidagi viltu kiskuma.
Raho kippus oma radadele. Tembutas ja muheles enam. Kibeles Aija ligi aega viitma.

Aijas oli noore tüdruku elu ja edevust. Aija ilu ja itsitused võlusid Rahot, aga ei ajanud naerma Orelit. Ajasid hoopis südame täis. Täis südant on niisamagi raske kanda. Katsu seda kaasa tarides veel tööd teha! Nii sündiski, et tavapärasemadki toimetused tegid tuska. Kõrvale tõmbuda Oreli ei tihanud ja toimuvat pealt näha oli hoopis hirmus. Oreli tundis, et kui Aija jääb, võidab ta Raho endale. Kas tahtmatult või tahtes. Kui Aija läheb, läheb Rahogi. Kui mitte muidu, siis hingega, aga siis pole ju vahet...
---
"Mida sa tahad, et teeksin?" torises Maaret.
"Tahan, et Raho rahule jäetaks. Et elu oleks nii, nagu ennemalt," pomises Oreli.
"Mida sa tahad, et MINA teeks? Saadan Aijale sõnad sappa, mis ta naeru hapuks ja südame süngeks ajaks?"
"Ei." Sõnas seisab salavägi. Väikese lased lendu, aga kohale jõudes on kaljusuuruseks kasvanud. Kes teab, mis kurja sünnitab.
"Keerutan talle kanepinuku, millest niite tirides tüdrukul elujõud seest kaob?"
"Mine nüüd!" Oreli ei soovinud ometi kellegi haigust või surma.
Asi ei olnud ju Aijas. Kõik lihtsalt... kujunes kuidagi.
"Segan Rahole rohtu, et ta Aija unustaks ja sinu seelikuisse kinni jääks?"
"EI!" Igal arstimil on alati ka karistus kaasas. Oreli ei tahtnud Rahot karistada. Armastada ja hoida tahtis.
"Ma ei suuda neid koos näha! Tahaksin, et aeg oleks vanas tagasi," nuutsus Oreli.
"Tead ju, kuhu aega ilmusid, kui minu jutule tulid. Selles ajas pole neid kumbagi veel olemaski. Kui nii kergem, eks püsi siin!" põrises Maaret.
Oreli vajus hoopis norgu ja pühkis vargsi varrukaotsaga silmanurki, kuhu vesi enam ära ei mahtunud.

"Mida sa kõige rohkem kardad?"
"Et Raho ära läheb."
"Kas parem surm või haigus, kui et Aijaga?"
"Parem Aijaga."
"Tule siis, kui su häda on päriselt, mitte välja mõeldud," ühmas Maaret ja läks läve tagant järgmist abivajajat hankima.  Vaatas taiatark uksel üle õla Orelit, kes hädiselt pingiveerel kükitas ja tiperdas tolle juurde tagasi.

"Olgu, ma aitan." Maaret soris mõnda aega oma rohukottides ja tõmbas viimaks ühest välja kuivanud, aga ikka veel valgete õitega kelluka. "Mine ja otsi üles selline taim. Ei siin ega sinu kodu juures seda kasva. Tema leidmiseks pead kõndima vähemasti tolle mere äärde, mille kaldal muistne kivilinnus kustub ja valged tuulepüüdjad vihuri-iile nopivad. Kaasa korjata sa teda ei tohi. Südames pead sa ta ühes võtma, koju kandma ja kohale jõudes tema pildi oma palgele manama. Kui sellega hakkama saad, on su häda otsas."

Tõtt öelda, Orelile tundus pakutav abi imelik. Aga kuna ükski teine polnud sobinud, haaras tollestki.

Tee osutus pikaks ja ilm lilleotsijat ei hoidnud, aga kohale naine jõudis ja kelluka leidis. Kõrges hõredas õisikus nõtkusid suured valged kuljused.

Oreli silmitses õisi lähemalt, et nende ilme tagasiteel kaotsi ei läheks. Vaatas ja muigas. Tundus, nagu oleks keegi taimele teravatipulised rätid pähe sidunud ja nende pikad otsad kahele poole inglitiibadeks seadnud. Õite "ninad" seisid üsna samamoodi nösus kui Orelil endal ja nina all koolduv kroonleht manas kelluka näole laia kelmika naeratuse.

Samasuguse näoga pidi Oreli tagasi koju jõudma.

Et kõndimist jagus kauaks ja tuttavad vintsutused tuli taas läbi teha, ei julgenud Oreli lille ilmet magadeski näolt maha pillata. Kas sellest või millestki muust - noorikule näis, et tagasirada on tublisti lühemaks keritud ning ei päike, pikne, öövilu ega väsimus kimbuta nii karmilt kui teistpiditeel.

Oreli astus koduväravast sisse. Kui armsalt kodune oli siin iga nurk! Perenaise puudumisest veidi unarusse jäänud, seda küll, aga nüüd ju koldehaldjas taas tagasi! Armsalt naeratasid tulijale ka Raho ning Aija ja imestusega tajus Oreli, et polegi vahet, kas nad teevad seda koos või eraldi.

http://osaline-iseendaga.blogspot.com/2010/12/taiskuuood-nelja-tee-ristil.html

Friday, July 5, 2013

Nähtamatu naine

Üks mees oli oma riided välja nöörile kuivama riputanud. Unustas. Alles kesköö paiku tuli meelde. Hommikul läinuks neid rõivaid tingimata tarvis. Mees käis õues, kahmas käsikaudu asjad kaenlasse ja kõndis tuppa tagasi. Tundis küll, et midagi justkui teisiti, aga või sa pimedas näed!

Toas vaatas mees: püksisäär riputades puntrasse jäänud ja see, nagu liblikavõrk, pimedusest kellegi lõksu püüdnud. Siputas see keegi, rapsis ja rabeles, aga vabaks ei pääsenud.

Mees silmitses lähemalt. See ju öö-naine! Eks vaeseke komistas pimeduses ringi silgates mehe kaatsadesse ja jäi juukseidpidi kinnituspaelade külge.

Mees võttis Öö endale naiseks. Toreda naise sai, eriti ööseks. Eks too tegi ja toimetas päevalgi, aga päeval pole ju ööd näha. Nii jäi ka Öö nähtamatuks.

No palju meil öösel külalisi käib? Ikka päeval. Kõik, kes meest nägid, märkasid vaid seda, et ta üksi on. Öö oli ju sel ajal nähtamatu. Mehel endal kippus ka viimaks ununema, et keegi veel kõrval. Eriti, kui kenad näitsikud juttu puhuma sattusid. Aga loomulikult sattusid! Mees ju sihuke nõukas ja tarmukas, nägus pealegi.

Juhtus üks eriti kena ja tragi piiga mehe pilgu ette. Vähe sellest, et mees Ööd päeval ei märganud, nüüd unustas ta öö-naise nägemise ka öösel ära.

Öö sõi püstijalu kolde kõrval, sest lauas sai tema koht täidetud. Öö magas püstijalu kolde kõrval, sest sängis lõppes tema ruum otsa.  Küllap Öö oleks vargsi minemagi jalutanud. Keegi ta kohalolu nagunii hoomata ei osanud. Aga Öö juuksesalk haakus endist viisi mehe püksipaeltesse!

Öö pikad öömustad juuksed olid lasknud noorikul vabalt kõndida kaevu ja lauda ja isegi kõige kaugema rabataguse heinamaatüki juurde. Aga äraminekuks jäi kiharail pikkusest puudu. Lahtiharutamiseks sasinesid paelad juuksejõhvidega liiga puntrasse ja häda sellele, kes kääridega öö soengut sonkima läheks! Pigem ta siis juba... jääb.

Wednesday, July 3, 2013

Taaskasutus

Sa kruvisid mul nupud eest
ja võtsid sahtli välja seest
ning, vaatlemata varasid,
mu kolist tühjaks valasid.
Sai korpus tolmust pühitud,
pind kooritud ja nühitud
(ka lihvisid ning harjasid
mu kapijalamarjasid.)
Sõi liimi tapp, siis peale lakk.
Jäi algamata vastuhakk -
liig kätteõpitult kõik käis.
Kui valmis sain, siis jälle täis
Sa lastisid mu laeka. End.

Lukk koiduni ei avanend.

Monday, July 1, 2013

Teine kuninganna

Elas kord Kuningas, kes tundis, et käes on naisevõtuaeg. Kuningal oli küll üks kuninganna juba olemas, aga ta tahtis teist veel ja nii ta siis võttiski. Mõnel pool võib see veidi tavatu tunduda, aga tema kuningriigis tohtis.

Mida Esimene Kuninganna niisugusest asjast arvas? Kes teab. Olles ise ka kunagi kuninganna olnud, märksa väiksemas kuningriigis küll, oskan aimata, et ega niisugune uudis rõõmsaks tee. Et mitte tujul rikneda lasta, tegeled siis muude tähtsate toimetustega ja neid juba kuningannal jagub: hoolitsed, et su rahvas oleks terve ja toidetud; otsid, kust saaks printsile mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti, sest ta on oma vana, mis polnudki veel kuigi vana, ratsasõidul kes teab kuhu kaotanud; kuninga kasukas vajab kohendamist, troonisaali peeglid puhastamist, parkett poleerimist... Siis ei ole aegagi sellisele ebameeldivusele mõelda ja lõppude lõpuks võid loota, et too teine kuninganna läheb varsti lihtsalt kaotsi. Nagu uus sokk, mis on ainult ühe korra jalas käinud või lossivõtmed, mis just äsja said hetkeks käest pandud või hamster, kelle puuriuks on kogemata lahti ununenud... Võib-ka olla, et Esimene Kuninganna Teisest Kuningannast midagi ei teadnudki. Riik on suur, tegemist palju. Ehk ei tulnud Kuningal meelde öelda ja kuulujuttude kuulamiseks on esimesed kuningannad liiga väärikad.

Aga Teine Kuninganna? Tema ju ikka teadis, et Esimene on olemas?
Eks muidugi. Selliseid asju tavaliselt ikka teatakse.

No aga esimese ja teise kuninganna võtmisel on ka hoopis erinevad reeglid.
Esimene tuuakse kirikukellade helinal kuldses tõllas lossi paraadtrepi ette, kantakse alamate juubelduse saatel kätel lossitrepist üles, tema kõrval seistakse pidulikel vastuvõttudel ja väljasõitudel, naeratatakse koos pressile ja rahvamassile.
Esimene kuninganna peaks olema heade kommetega, tark, vaimukas, kena, puhas, töökas ja ...leplik. Ta on ju kuningriigi Esimene Kuninganna! Teda imetletakse ja temast võetakse õppust. Oleks lubamatu, et ta kuningriigile kuidagi häda või häbi teeb.

Esimeseks kuningannaks kujunemine on terve omaette teadus.

Teine kuninganna viiakse tavaliselt kuhugi kuningriigi kaugemasse soppi ja temast pole kombeks juttu teha. Mõnel puhul peab talle kuskile sinna laanesügavusse, mäekõrgusesse või kõrbevaikusse lossi ehitama. Kui veab, on tal juba enesel maja olemas.
Teisele kuningannale määratakse kindlad (enamasti ülimalt ebakindlad) kokkusaamisajad ja siis peaks teine kuninganna olema õnnelik, hoolitsetud, ilus ja viimseni kuningale pühendunud. Kuna kuningas kulutab sinnasõiduks väga palju väärtuslikku riigiaega ja -raha, on see igati mõistlik nõudmine.

Miks teiseks kuningannaks hakatakse? See pole ka ju sugugi hõlbus amet. Kogu aja pead sa ihuüksi hoolitsema selle eest, et su (mis sest, et pisike) õukond oleks terve ja toidetud. Et su väike prints või printsess, kellest keegi kunagi teada ei saa, et ta on prints või printsess, saaks mõistliku hinnaga uue kuue või sulega bareti. Peeglid vajavad poleerimist ja parkett puhastamist ning kuna kuningas nii harva külla satub, poleks sobilik teda ka katust paikama või treppi parandama paluda.

Tead, kui Kuningas tuleb ja uksel seisab ning Teisele Kuningannale otsa vaatab... siis ununevad kõik trepid, katused, peeglid, parketid ja baretid. Siis tunneb Teine Kuninganna, et ta on Esimene. Päevaks? Tunniks? Mõneks minutiks? See pole üldse tähtis ja tähtis pole ka see, et kirikukellad ei helise ja rahvast juubeldamas pole. Heliseb ja juubeldab Teise Kuninganna süda. Just nii kaua, kui aega antakse.

Millest me rääkima hakkasimegi? Kuningast. Ja sellest, et ta võttis endale veel ühe kuninganna.

Teine Kuninganna oli peaaegu sama tore kui Esimene. Kuna tema loss oli väiksem, oli ta ehk isegi natuke puhanum ja rõõmsam. Ja kuna ta sai alles äsja võetud, oli ta Kuninga jaoks üsna avastamata ja huvitav.
Oleks ta ainult pisutki lähemal elanud! Teise Kuninganna juures oli hea ja põnev, aga tee sinna väga pikk ja igav. Kuningas otsis, kas keegi oleks piisavalt vaimukas ja usaldusväärne, et temaga need pikad rännakud kaasa teeks ja aja ära sisustaks. Leidiski.

See pole just tavaline, et kuningas teise kuninganna juurde kellegi kaasa võtab. Teisest kuningannast pole ju sobilik juttugi teha ja tema esitlemine kuninga tuttavatele ei käi tegelikult kombega kokku. Seepärast oli Teine Kuninganna esimesel korral päris üllatunud, kui Kuningas saatjaga sisse astus. Aga et üks tulijatest oli Kuningas, kaotas kohtumisrõõm üllatuskohmetuse.

Teine Kuninganna nägi, et saatja on igati väga väga väga tore. No kohe kõiges. Saatjaga lihtsalt oli üksjagu muret. Ta oli kogu tee Kuningat lõbustanud. Ei sobinud teda ju ka Teise Kuninganna juures tähelepanuta jätta.Teine Kuninganna mõistis, et Kuningast ongi viisakas nüüd omalt poolt saatja meelt lahutada, ainult et Teise Kuninganna Esimeseks Kuningannaks olemise aeg kahanes niiviisi tundidelt minutitele. Teise Kuninganna ilus- ja õnnelikolemine ei tahtnud enam kõige paremini õnnestuda. Eriti sel hetkel, kui ta taipas: see saatja ei ole lihtsalt saatja. Temast saab Teine Kuninganna.

"Kuidas teine? Kolmas ikka!" küsid sa. "Teine kuninganna on juba olemas. Selleks on Teine Kuninganna!"

Võib-olla kuskil mõnes teises kuningriigis ongi nii. Selles mitte.