Kuninganna soov

Jõudis kord Kuninganna riiki Suur Võlur, kellest teati: ta täidab kõik soovid.
Sa mõtled nüüd, et see on võimatu. Võiks ju soovida kõigi tähtede allatoomist või midagi muud sama hullumeelset ja seda ometi ükski võlur ei suuda.

Võib-olla see Võlur oleks suutnud? Me ei saa seda kunagi teada. Keegi ei soovinud temalt iial midagi niisugust.

Miks?
Võluri tingimus oli, et ta täidab ainult ühe sinu soovi, oled sa mees või naine, laps või vanur, kuningas või orjahing. Ja sel juhul ei hakka sa oma soovi ilmvõimatu peale kulutama vaid tahad midagi, mis on tõeliselt tähtis. Et oleksid iseenda isand. Et tuli su tare tagasi annaks. Et su lähedane saaks terveks...

Võlur kõndis külast külasse ja täitis soove. Aitas kadunuid leida, haigusi eemal hoida, kiusajatest päästa ja vanaduspäeviks raha säästa. 

Rändas Võlur, kuni jõudis kuningalinna. Õigemini kuningannalinna, sest kuningat selles riigis polnudki.

Arvad nüüd, et Kuninganna kutsus võluri kohe enda juurde? Kaugel sellest. See oli üpris tagasihoidlik kuninganna. Ta tuli oma sooviga lagedale alles siis, kui kõik teised oma tahtmised ära olid tahtnud ja siis ka ainult seepärast, et Võlur ise kuninganna soovi kuulama saabus. Käskimata.

Kuningannal oleks olnud mitu olulist soovi, aga kõik need saaks täidetud, leiduks vaid õige kuningas. Nii mõtleski Kuninganna küsida: "Võlur, võlu mu riigile hooliv ja armastav kuningas!"

Oma tagasihoidlikkuses sattus Kuninganna aga küsimust esitades pisut ärevusse ja soovis hoopis: "Võlur, hooli ja armasta mind nagu kuningas!"

Kuninganna taipas, mida ta just öelnud oli ning vakatas piinlikkusest. Võlur vaatas kohmetut küsijat ja taipas, et ükski kuningas ei suudaks iial Kuningannat armastada nii nagu tema - Võlur.

Taskutantsija

Leidis kord mees tüdruku. Tillukese. Ei, mitte et noor. Kasvult selline pisike. Parajasti peopesa pikkune.
Mees tõstis tüdruku käeselja peale ja vaatas. Tüdrukule vaatamine meeldis. Tüdruk hakkas tantsima. Keerles ja keksis. Kui jalad puhkust palusid, lennutasid tiivad seda innukamalt. Õrnad ja helesinised tiivad. Nagu kiilil. Eks ta haldjatüdruk oli, kes muu.
Mida pikemalt mees vaatas, seda uhkemalt tüdruk tantsis. Enne väsis mees vaatamisest kui tüdruk tantsust.

Kui vaataja ära tüdines, torkas ta tantsija endale taskusse. Kasinake. Kaob veel muidu ära. Või kus mujal teda ikka hoiad või kelle ees kiitled?

Tüdrukule meeldis mehe taskus. Eriti, kui too oma käe karmanisse unustas. Tüdruk lubas siis oma pikkadel pehmetel juustel lahtiselt langeda ja keris end peopessa puhkama. Kerge, soe ja siidine. Nagu päevakoer.
Vaevalt sai mees käe taskust tõmmatud, kui külje kohalt küsiti: "Millal sa mu valguse kätte võtad? Vaata mind! Pane mind tantsima!"

Eks see oli ühtepidi tore tunne. Aga elu tahab elamist. Puud lõhkumist. Hein niitmist. Põld kündmist.
"Mine, lenda ringi! Näe, kass peesitab päikese käes! Mine, tantsi talle! Vaata, liblikad lõbutsevad lillepeenras. Lusti sa ka!" soovitas mees. Alul hellalt, viimaks üsna kärsitult.
Tüdruk kibeles aga taskusse tagasi. Mees ei mõistnud viimaks muud teha, kui õmbles taskud pealt kinni. Et kiusajast vabaneda.

Vabaneski. Tüdruk ei tulnud enam kunagi, kuigi mees teinekord lausa igatsusega tantsuaegadele tagasi mõtles. Ja mõlgutas, kus tüdruk praeguseks on. Kaugel või lähedal. Tantsib või puhkab. Haldjarahvas. Kes selliste käike ja peidukohti teab.

Aga ehk ei olnudki kaugel? Teisel pool tihedat õmblust ehk? Helesinised tiivad jõuavad mõnikord kiiremini taskusse lipsata kui nõelavõõrad käed niiti vedada.