Esiti pühendus osavnäpp eelkõige ehitustööle ja vilumuste lihvimisele, aga mida aeg edasi, seda enam hakkas endale väärilist järeltulijat tahtma, et tarkused vereliini pidi edasi läheks ja nimi läbi põlvede kuulus püsiks.
Aga ei antud talle ohtrat järelkasvu, kelle hulgast mantlipärija valida. Üksainus võsuke võrsus, seegi tüdruk. Nõtke küll ja nõukas. Ehituskunst jäi piigale kui mängeldes käte külge, oskas mõõta ja mudeleid teha, selliseid ehitisi kavandada, milliseid keegi ennemalt näinud polnud, aga see ei parandanud meistri meelt. Tüdruk on tüdruk. Ei sellest saa nime kandjat ega ameti pidajat.
Nii sündis, et kui uuele koolimajale keldrit valati, müüris pettunud ja kuri majameister oma ainsa tütre hoone alusseina sisse. Justkui ehitisele õnnistuseks, ehkki selline komme juba ammu külast kadunud.
Müüril polnud ent piisavalt paksust. Neiu nägu ja niuded mahtusid seina sisse ära, aga üks rinnanibu jäi kogemata kombel nähtavale. Ei osanud meister seda pisikest kühmukest suure meelepaha sees tähele panna. Tegi maja valmis ja ju oli ohvrist abi: seinad seisavad sirged siiamaani! Jaksavad kivikatustki kanda. Iseasi, kas tehtud kurjast meistrile endale kasu sündis. Kuuldavasti oli see tema viimaseks ehitustööks jäänud.
Aga... sosistatakse, et... kes meesterahvas vundamenti vahtides müüripiiga rinnanibu üles leiab ja selle kihvade vahele kahmab, nii et pooled hambad suust välja pudenevad, see saab neitsi nõukuse enese sisse imeda. Mina kaldun uskuma. Ütleb ju vanasõnagi: harvad hambad - kerge pia, tihedad hambad - raske pia.
;)
