Kaks hiidu

Ennemuiste, kui meri veel meie maile ulatus, elasid siinkandis kaks hiidu: Ambu ja Albu.
Albu elutses päris mere ääres, Ambu pisut eemal ja nagu ikka, kui naabril midagi on, hakkad seda kohe ka enesele himustama.

Albu püüdis merest hüljest ja kilu, Ambu karjatas ainult paari hunti, rebast, lamba- ja kanakarja. Kui on kanad, peab kukk ka olema ja Albu oleks teda muidugi endale tahtnud, kuigi polnud õieti näinudki, ainult kiremist kuulnud.
Ambu aga ihkas naabrilt kogu veeavarust omale. Kõigi kajakate, kivirullijate ja tuuletallajatega, saarte, laidude, laevade ja lastidega. Ja sõjakas nagu ta oli, sasiski kohe mereservast kinni ning kukkus sikutama. 

Ega siis Albu andnud. Albu sikutas, mis suutis ja et paremini suuta, rakendas kõik oma hülged, alused, hiidlased, saarlased, ahvena- ja ojamaalased ka merepiiri tagasi vedama.

No aga kuna Albul oli jõud suurem ja kaitsjaskond kangem, vedasid hoo ja hasardiga mere natuke liiga palju tagasi. Ligi 70 km, kui praegustesse mõõtühikutesse ümber arvata.

Ambu jälle oli kõik oma looma- ja kanakarjad kes-teab-kuhu teisele poole tirinud. Ainult kukk jäi kogemata alles. Istus katusel ja vaatas jõukatsumist pealt.

Hiiud märkasid: mõlemal häda käes! Ei ole merd, ei ole mere- ega maakarja. Üks õnnetu jõesaba viskles sõrmede vahel, see ka rohkem kraavi mõõtu.

Hiiud leppisid ära. Lõpuks said sõpradekski. Albu lubas Ambul jõele nime panna. See jõeosa, kus vesi ka sisse tuleb, oli ju nagunii lubaja maa peal. 

Kukk jagati kenasti kahe vahel ära, aga nõnda kui tookord, elab too tänapäevani enamasti katusel.

Olukorrast klassis

Minu klassistendile jäi veidi vaba pinda.

Otsustasin luua lühiluuletuse talvest.

No ei tuisand õigeid ridu vaimu varasalvest!

Nii ma tühja koha peale kinnitasin kinda.

Talust kooli

Käis õhtukoolis talunik.

Tund tundus pikk ja valulik

ning alatasa tegeles ta muuga.

Muu seisis pingivahes tal,

hein nina ees, põhk põrandal

ja ajaviiteks ammus ahta suuga

ning lootis, et ehk peremees,

kes tõrkus käimast tahvli ees

ja tihtipeale tunde „üle lasi“,

jääb kindlaks, et ta väike farm,

kus võlub muude hääl ja sarm,

on tööks ja õnneks ainus õige asi.

Kas diplomi mees sai või ei,

pead anda praegu ma ei või.

Kui tookord kuulsingi, siis ainult kaude.

Sest ajast merre vooland vett

on palju, kuid tean kindlalt, et

Muu õhtukooli lõpetas cum laude.

Tavalisel talvel

Kui on tavaline tali,

tuulgi pole kuigi vali,

ilmetu ja hämar ilm on üha,

rõskust imbub igast pilust -

laulda tunnetest ja ilust

pole mingit põhjust ega püha.

Kehvad ajad kitsekarjal

tavalisel talveharjal.

Tihased on sõjakad ja näljas.

Harva taevas päiksekiired.

Koerad, kassid, rotid, hiired

pigem askeldaksid toas kui väljas.

Päev nii visalt lisab pikkust,

kuid mis sest, et õnnelikkust

absoluutselt ilmastik ei soosi,

hing on õites. Mis küll teha,

kui sind suisa sunnib keha

sisse võtma hõiskamise poosi!

Näe, ei kipu muile maile!

Laulan või jääpurikaile,

porilombil harjutades uisku.

Laulan liivatatud teile,

aga eriti just neile,

kuhu pole ammu jõudnud puistur.

Laulan helkurpostidele,

pungil prügikastidele...

Vahel valjult, harva omaette.

Laulan taskulampidele,

peidus noortekampadele,

kellel jätkub ikka veel rakette.

Laulan silorullidele,

mägiveisepullidele,

kellel pole laulust külma-sooja.

Laulan merelainetele,

talvekõneainetele

nagu nende põhimaaletooja.

Laulan lihtsalt sellepärast,

et mul poleks piinlik pärast,

kaunil kallil kevadisel ajal.

Täitmata et jätsin talve

meeleheitel abipalve

olla tema hinge rõõmustaja. 😊

Atsike ja Patsike

Elasid kord väike poiss Atsike ja tema pisike õde Patsike. Nad mõlemad olid tragid, lahked ja abivalmid, aitasid kõiki ning kõik aitasid neid ka.

Igal hommikul, kui Atsikese ja Patsikese ema ning isa tööle läksid, vudisid Atsike ja Patsike lasteaeda. Ka seal ootas ees palju toimetamist.

Ühel päeval, kui Atsike ja Patsike parajasti lasteaia õuel mängisid, hakkas sadama kohevat valget lund.
"Tere, lumi! Küll sa teed päeva ilusaks!" imetlesid Atsike ja Patsike.
"Tere, Atsike ja Patsike!" rõõmustas lumi. "Kui tore, et ma teid kohtasin! Tahaksin ka väga seda ilusat päeva näha, aga mul ei ole silmi. Kas teie oskate mind aidata?"

Lumehelbed ühekaupa on väga väikesed. Seal pole tõepoolest silmade jaoks sugugi ruumi.

Atsike ja Patsike pidasid natuke nõu, kutsusid teised lapsed appi ja ehitasid lasteaia õuele kolm pirakat lumemeest. Ühel olid säravad hallid kividest silmad, teisel kavalad pruunid käbidest silmad ja kolmandal pehmed rohelised samblast silmad. Nii saigi lumi huviga ümbrust uudistada.

"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas lumi.
"Aitäh, lumi!" kiitsid Atsike ja Patsike. "Sind oli nii vahva aidata!"

Järgmisel hommikul, kui Atsike ja Patsike lasteaeda kiirustasid, tuli neile vastu vali tuul.
"Tere, tuul!" tervitasid Atsike ja Patsike. "Ära torma nii suure hooga. Me oleme ju väikesed. Sa lükkad meid pikali!"
"Tere, Atsike ja Patsike!" vastas tuul. "Kahjuks oskan ma joosta ainult edasi-tagasi. Kui vahepeal keerutada mõistaksin, oleks ehk hoog väiksem," vabandas ta.

Atsike ja Patsike jõudsid lasteaeda, pidasid natuke õpetaja ja teiste lastega nõu ja meisterdasid siis terve kuhja väikeseid värvilisi tuulekarusselle. Kui nendega päeval õue mindi, takerdus tuul karussellidesse, keerutas  end lustiga küll üht- ja teistpidi, kuni jäi lõpuks kenasti taltsaks ja tasaseks.

"Aitäh, lapsed!" tänas tuul.
"Aitäh, tuul!" kilkasid lapsed. "Sind oli nii lõbus aidata!"

Ühel õhtupoolikul potsatas lasteaia aknale tilluke tihasepoiss. Ta oli nii kurb ja räsitud, et Atsike ja Patsike ruttasid küsima: "Tere, tihane! Mis sinuga juhtunud on?"
"Tere, Atsike ja Patsike!" säutsus tihane hädise häälega. "Mu tiivad ei kanna mind. Ma ei jaksa isegi kõndida. Olen vist haigeks jäänud!"
"Tead, tihane! Me arvame, et sul on lihtsalt kõht väga tühi!" rahustasid Atsike ja Patsike, küsisid õpetajalt natuke päevalilleseemneid ja puistasid neid õue lumele.

"Aitäh, Atsike ja Patsike!" tänas tihane. "Sellest oli tõesti abi!"
"Aitäh, tihane! Tule jälle!" naeratasid Atsike ja Patsike.

Õhtul koju minnes oli ilm hirmutavalt pime. Mitte midagi ei olnud näha.
"Kuidas me niimoodi kodu üles leiame?" muutusid Atsike ja Patsike murelikuks.
"Ärge kartke! Me tuleme teile appi!" lohutasid lumi, tuul ja tihane.

Lumi, kes oli lasteaia õuel vaatamist õppinud, tõstis oma pilgu taevasse ja nägi, et päike on paksude pilvede sisse kinni jäänud.
"Oi-oi! Kahjuks oskan ma sadada vaid taevast maa peale, mitte vastupidi," muretses lumi.
"Aga mina võin end nüüd vabalt pilvedeni keerutada!" rõõmustas tuul.
"Võta mind kaasa!" õpetas tihane. "Ma harutan päikesekiired pilve küljest lahti."

Nii tehtigi. Ja tead, kohe varsti polnud õhtu enam sugugi pime, sest päike oli veel päris kõrgel, mitte nagu aasta kõige pimedamal ajal.
🌞