Sunday, May 23, 2021

Hall-kärbsenäpp ja punase raamiga aiakäru

 Aias, õisi puistava kreegipuu all ning alles valmiva rododendronipeenra kõrval, seisis erepunase raamiga hõbedane aiakäru, mullakoorem kukil. Päike puges juba maja taha metsatukka ja pererahvas oli õhtutoimetustesse haaratud. Küllap homme vabaneb käru oma koormaraskusest, täna ei ole just palju neid, kes ta muret märkaksid. Seda enam, et kevad on käes! Kes kasvab, kes tärkab, kes hõiskab suurest armastusest või lihtsalt olemisrõõmust.

Korraga laskub käepidemele tilluke hall-kärbsenäpp. 

Mõni teine ütleks: "Kuhu sa tikud! Mul niigi raske!"

Või siis: "Vait jää! Vaat, kus enda meelest kõva laulumees!"

Aga käru kuulas ja imetles ning oli tähelepanu eest tänulik. Ja ega näpp niisama sirtsunud. Head nõu andis ja luges sõnad hindavale publikule kaitseks peale.

"Sirts!" lehvitas linnuke hüvastijätuks tiibu. Võttis käru vaeva ja valu ja läks. Kuhu viis? Varesele kindlasti mitte. 

Korraga ei kaalunud mullakoorem justkui midagi. 

Käru piilus vargsi vasemale ja paremale. Veendudes, et pererahvast nägemas pole, tõmbas jalad kõhu alla, lasi rattal mõnusasti mättapadjale vajuda ja keris sangad sooja hoidmiseks kere ümber.

Head und!

1 comment:

mõtisklused said...

Aitäh toreda hetke eest!