Jõuluõnn

Jõululaupäeva ülivarajane hommikutund.

Sain end just vetsuskäimise järel teki sisse tagasi keritud (kaasa magas kõrval sügavat und), kui ahjuuks lõgisema hakkas. Teinekord valjema tuulega siiber lõksub, aga et uks niiviisi kolisema hakkab, oli mulle uudiseks. Katsusin pead padja alla peita, aga müra muutus aina nõudlikumaks - ajab sedaviisi kogu pere üles! Kerisin voodist õhema teki endale ümber ja, susse sängialusest tabamata, tuiasin asja uurima.

Vaevalt jõudsin malmpööra püstiseks ajada, kui raske uks kolksuga lahti paiskus, peenikesed sõrmed võreukse lukustusaugust välja vupsasid, luider näpp metallkeele üles lükkas ja tulijale sissepääsutee vabaks tegi.

Juuksepulstik, tokerjas habe, tohutusuur sinakaslilla nina ning kiitsakad käsivarred - kohtunud me polnud, aga kirjelduse järgi tundsin külalise ära.

"Tule kaasa, vaja on. Aga enne otsi plaastrit," torises mehike tuhka riietelt põrandale rapsides ja viibutas vigastatud käega mu nina ees.

"Tere. Saaks esmalt tuttavaks?" pidasin tuppapugeja tõredust pisut viisakusetuks, kuigi sõrmed juba peeglisahtlist plaastrikarpi ja haavapuhastit haarasid.

"Elvin," kohmas sakris mehike, oli plaasterdamise juures hell ja hüplik ning põrkis: "Kaua sa kohmerdad! Lähme juba!"

"Kust sul selline haav?" imestasin.

"Tuled, siis näed," poriseti vastuseks.

"Lase, ma panen enne riidesse. Ja jäta rumalused! Mina küll ahjusuust sisse ei roni. Lõhun enda ja kolde korraga!"

Elvin mõõtis mind altkulmupilguga ja sai siis isegi aru, et tõtt kõnelen. Marssis riidekapi juurde ja rapsas ukse lahti.

"Kuule, kas sa siin koristad ka kunagi?" urises ta.

Punastasin ja üritasin kapipõrandale pudenenud riideid kärmesti puudele riputada. No ei jõudnud igasse nurka. Arvasin, et ei jää vahele. Nii piinlik.

Elvin lükkas kapipõranda nagu lükandluugi kõrvale ja astus toekat kivitreppi mööda käigusügavusse.

"Hm. Tegelikult peaks siia alla kelder jääma?" jõudsin mõttes kukalt sügada, aga Elvin traavis nii tempokalt ees, käigud hargnesid vasemale, paremale, üles ja alla, et pidin tal kogu aeg silmadega kuklast kinni hoidma.

Korraga seisime väikeses sepikojas. Koldeleek pritsis ahtakese ruumi sooja valgust täis, seintel rippusid korralikes ridades tangid, vasarad ja muu mulle tundmatu tööriistavaru.

"Mis ma tegema pean?"

"Tange hoia. Ma taon. Pihta saanud käsi ei kannata enam põrutamist," nipsas mehike, pusis ja susis ääsi ümber, korjas mahakukkunud riistad kokku ja sepatöö läks lahti.

"Mida ma hoian?" ei adunud ma tangidega pitsitatavat, sest kuigi sädemeid tõusis ja lööke kajas, polnud valmivast esemest silmale suurt midagi näha.

"Sõnu. Soove ja sõnu," viskas Elvin suletud hammaste vahelt. "Ära lobise. Hommikuks peab valmis saama."

Ja tead. Iga uue eseme valmissaamise järel teravnesid mu meeled sedavõrd, et õige varsti neid imesünnitisi imetleda võisin. Ehkki jahtudes jälle nähtamatuiks tahkusid, võis kompides nende õnnetoovat hobuseraua kuju käe all tunda. Tillukesed õnnesirbid ilusatest mälestustest, headest sõnadest ja südamest tulnud soovidest. Veendusin, et Elvin tunneb meie küla rahvast minust palju paremini, aga mõne meenutusega oskasin minagi teda üllatada.

Olgu veelkord tõeks välja öeldud: Välimuse järgi ei maksa kedagi hinnata!

Kuidas Elvin kõiki neid häid ütlemisi alasile poetas! Kuidas ta hiljem mind maa-aluses käigustikus ikka ja jälle eksimast hoidis. Kuidas me valmis saanud nähtamatuid õnneohutisi majasissekäikude räästaalustesse riputasime... Kui õnnelik oleks meie küla õnneraudadetagi katuseservade all! Õnnelik lihtsalt seepärast, et meil on Elvin!

Ei jäänud Sinagi õnne-hobuserauata. Ära torkima mine, pillad veel alla. Nähtamatu ju.

Häid jõule, kallis koduküla. Elvin veedab tänase õhtu koos meie perega. Vähemalt hommikul jäi kokkulepe selline.

Lariseja koer

Mäletad selliseid pillimeeste ja pikkade laudadega pidusid, nagu vanasti tehti? Meil, Albus, peetakse neid ikka veel. Niisuguseid, kuhu peolisi ka järgmise päeva ennelõunaks jagub.

Istume jälle paarikümnekesi laua ümber (selliseid laudu jagus saali veel hulga, ehk õige pisut lühemaid), puhume juttu ja vaatame, käsi põsakil, lava ees kepsutavaid tantsupaare. Muusika on vali, ega sellest üle suurt midagi kuule, seepärast kostab hästi kõrvu ainult Arderi hääl: "Ega mul selle vastu ole, et sa mind jutu sees mainid, aga... mõtle, nüüd kõik kurjad, et ma rahapaja tühjaks lükkasin!"

"See ei olnud ju sinu süü!" kergitan üllatuses kulme. Kas keegi tõesti võiks asja sedapidi tõlgendada?

"Kuula, ma räägin sulle. Lihtsalt, et sa mu hingeeluga paremini kursis oleks," pihib Arder valjult üle laua. Ega tal häälepuudust ole, pigem peab tagasi hoidma.

"Ükskord poisina läksin pimedal ajal kodu poole. Udu ka. Äkki hakkas nagu kella tilin kõrvu kostma. Mis sa oskaks arvata, kui lähed üksi pimedas ja korraga on selline kella tilin?"

Ei teagi. Äkki, et lehm? Aga kes tänapäeval lehmale krappi kaela paneb?

"Ja siis selline urin ja larin ja kell ikka kilksub," tuletab Arder kunagisi üleelamisi meelde. "Ma olin ikka päris hirmul."

No lehm ei larise. Siis ma küll ei tea.

"Koer oli keti lahti tõmmanud ja jooksis ringi," muigab Arder, just nagu keti lahti tõmmanud larisev koer oleks vastutulija, kellega kohtumine muhelema võtab.

Siis haarab kõrval istunud Eert mu mõlemast jalarandmest, nii et korraks ka minu häält saalis kosta on, ütleb, et tahtis tähelepanu ja kutsub tantsule. Nii jääbki kuulmata, kuidas Arderi koeralugu lõppes.

Eert sobib meie hulka kui valatud, sest temagi mõtted liiguvad imelikke radu. Seekord on ta peokäimadeks tuhvlid valinud (õige ka, uus põrand kontsi ei salli) ja heidab nüüd need, kui pikemateks poognateks sobimatud, lähimasse saaliserva.

Pillimehed peavad vahet ja annavad järje muile esinejaile üle. Kihistame Leiega peol kohatud koerusi ja paneme, pead koos, kaugemalt kogunenute nimesid ja nägusid paika.

Järgmise tantsuvooru ajal, kui taas on põhjust põrandat mõõtmas käia, kaob Arderi pere lauast. Eks koduteele. Lapsed ju ühes.

Viimaste tantsude järel tehakse korraks saal valgemaks ja manitsetakse pidulisi: "Pillimeestel on minekuaeg käes ja ega tuisk väga pikka pidu vist soosi. Näe, Arderi pere jäi teel lumevangi."

Mõni muheleb, et nüüd ei maksa enne minna, kui Saha-Arder välja saab, koju jõuab ja traktoriga teid lahti ajama tuleb, aga paljudele toob teade minekumõtted pähe.

---

"Mis juhtus?" küsin Raavelt, Arderi kaasalt, kui teisel päeval poe ees kokku trehvame. Lumme jäämine tundub imelik, sest Arderi kanti läinud teavad öelda, et teel oli sõitmiseks ruumi küll.

"Koer!" poetab Raave tõredalt, nagu see, kes juba teab-mitmendale uudishimulikule vastama sunnitud.

"Mis koer?" jääb minu jaoks vastusest napiks.

"Arder ju eile ekstra sinule rääkis. Kas sa siis ei kuulnud?"

"Sinnamaani, et koer tuli vastu, kett järel, ise larises."

"No siis sa ei teagi, kuidas Arder tookord pääses ja miks tal just eile see lugu hinge vaevas?"

"Ei."

"Arder oli tol korral, koeraga kohtudes, veel päris poisiohtu. Ja koer suur, vaat et suurem kui Arder. Üsna selge oli, et lugu heaga ei lõppe. Siis Arder viimases hädas palus, et jäetagu talle hing sisse, et mis soerd sellest napist suutäiest saab. Et tulgu hiljem, kui enam liha luude peal."

"Nooh?"

"Saigi nõusse. Lepiti kokku, et kolmkümmend neli aastat, viis kuud ja kuus päeva - siis tuleb peni oma saagile järele ja võtab ka kõik need, kes kaasas juhtuvad olema."

"Kas siis üks koer üldse nii vanaks elab?"

"Sa oleks pidanud teda nägema. See ei olnud tavaline peni, kes oheliku küljes maja valvab ja kuudi ees konti pureb. See... ma ei saa vist veel mitu ööd korralikult sõba silmile."

"Ma näen, sul hing sees. Mis sai siis? Räägi ometi!" võttis Raave kujukas jutt enesegi põlve värisema.

"Sõitsime kodu poole. Viskas küll tuisutriipe tee peale, aga nende poolest oleks võinud rahus jätkata. Korraga koletu tume kogu larinal ees. Arderi tugev närv poleks lasknud kõrvale keerata, aga loom rammis küljega masina rajalt maha. Ja, jalad harkis, tee peal ees.

Ma olin hirmust poolsurnud. Vaatan, Arder hakkab autost välja minema. Hädaldan, et kuhu sa, hullvaim, lähed, see peletis murrab su sammupealt.

Aga Arder vastu, et poisikest võis too elajas kiusata, aga tulgu seisku täismehega silmitsi.

Sa ei kujuta ette, mis ma kõik ära tundsin, kui ta ukse enda järel kinni lõi!"

"Ja siis?" rohkem hingan kui küsin, sest...

"Arder hargitas end elukale koonu ligi ja kui käratas: "Saatana sigidik sa paistad olema, siis sinna minegi, kus sa oma ketivaia välja oled tõmmanud!"

Ja tead, nii nagu ta oma hääle ülevalt alla, kõri luurava koera poole röögatas, oli peni maa sees ja sügav auk sinna järgi. Saad aru, see ei olnud paarimeetrine kaevuauk. See oli kilomeetrite sügavune tunnel, mis alla läks. Ma ju ei suutnud end tagasi hoida ja tormasin Arderile toeks. Siis ta möirgas veel midagi sellist, et hoitagu edaspidi temast ja tema perest eemale. Ise käis häälega auguservi mööda. Noh, et saaks selle täis aetud. Muidu teab-mis pahalased veel üles pääsevad.

Ma näitaks sulle seda kohta, aga öö läbi ju tuiskas. Ei leidnud hommikul isegi.

Tead, mis ma sulle veel ütlen. See hääl, mis Arder tolle teie küla sakerdise käest sai, see võtab ikka põlved nõrgaks küll. See oli võimas hetk, kui ta seal niimoodi enda, minu ja meie laste eest seisis, aga... ega mina talle küll enam ühtegi kurja sõna öelda julge. Ja miks peakski."

Loreida saapad

Sel aastal algas talv äkki ja täie väega. Hanged nabani ja pakast nii paarikümne pügala jagu. Rõiva- ja jalatsikapp ei nõustunud aga sugugi suvest välja tulema. Rahakott oli nendega ühte meelt. Nii pidigi õhukeste saabaste sees sooja saamiseks varbaid veeretama ja tänulik olema, et sedagi vähest jala otsa on torgata.

Küllap jäi käimade kehvus külale silma. Igatahes astus üks tuttav perenaine kord otse ligi ja ütles, et tal oleks saapad ära anda. Head, korralikud ja peaaegu kandmata, aastaid kapinurgas seisnud vaid. Kui aga mulle sobivad.

No miks nad ei sobinud. Nii sooja voodriga jalanõusid polnud ammu näinud, tallaalusest veel siltki kulumata ja moelt - no mis alpi uhkust sa ikka ühelt talvesaapalt tahad. Ei midagi niisugust, mis vastutulija silma riivaks.

"Miks sa sellised saapad ära annad?"

"Need mu kadund naabrinaise omad. Mees pakkis ta asju ja kutsus vaatama, et kas on midagi tarvilikku. Uued saapad ju. Kuidas sa ikka lased ära visata. Aga jäid mulle seisma. Pole vaja läinud."

Arusaadav. Eks see teadasaamine pani ennastki neelatama, kuigi ma saapapärandajat ei tundnud. Paar päeva seisid saadud jalanõud esikus, enne kui tihkasin teisi lume peal proovida.

Tea, kust lastel see mõte tuli, et teevad maja taha akna alla lumelaterna. Lõikasid teevallidest tihedaid klotse ja ladusid hõredateks laternamüürideks. Töö tehtud, klopiti aknale, et tule laternasse tooksin. Otsisin toast küünla ja tikud ning ajasin ahjuäärsest nagist oma sinise kuuriskäigu-sulejope selga. Tuttmütsi pähe ja sõrmikud näppude otsa. Ämma kingitud triibulised sõrmikud. Põrnitsesin saapaid ja otsustasin, et... no mis seal ikka. Esimene ebamugavus ületatud, oli rõõm suur. Jalad püsisid nii soojad, et talv poleks sealt poolt meeldegi tulnud.

Madal pealelõunapäike paistis siniste varjudega lumeküngaste vahed kollakasvalgeks ja kerge tuisutuul keerutas küla korstnasuitsusid köiteks. Mõnus aeg natukesteks lapsemeelsusteks.

Trepikõrvane oli täis tuisanud ja lumest lükkamata, nii et majatagusesse pääses väikese ringiga. Aga mitte niisuguse ringiga, nagu mina miskipärast ette võtsin.

"Ema, kuhu sa lähed," hüüdsid lapsed üle aiamaalapi, mille ma juba rühkides selja taha olin jätnud.

Olnuks mul siis, mida lastele vastata!

Ilus ilm, ehk nad ei imestanudki eriti, et väikese jalutuskäigu ette võtsin. Ise olin liiga suures hämmingus, et ümbrust märgata. Kui esimesed paarsada meetrit kulges uitmise tempos, siis ristmikule jõudes läks juba jõudsamaks astumiseks ning Kaaruse majast möödudes tekkis sarnane tunne sellega, kui kaks rongi teineteisest täie hooga mööda kihutavad. Maja pidi ju ometi paigal seisma?

Üllatav, et traav mind sugugi ära ei väsitanud. Polnud vahet, kas tuul puhus vastu või päri. Ilm oleks nagu minu ees kahte lehte käinud. Nagu nähtamatu sahk oleks takistused teelt kõrvale ajanud. Ainult kurvikohad olid kohutavad. Ma pole lapsest saati karusselle ja kiikesid kannatanud, nüüd käis üks pidurdus ja pööre teise otsa.

Korraga oli hoog jälle maas ja värava juurde jõudes kannatas juba ringi vaadata. Ega sellisesse kohta tormamine sobinukski.

Me saapa-andjast naisega polnud saapakandjast sõnagi kõnelenud, aga miskipärast olin kindel, et küllap ta see Loreida on, kelle kääpa ette mind seisma sunniti. Haud ja ümbrus puhkasid paksus lumes, aga kivi peal oli nime koht näha.

"Kas ta tahab saapaid tagasi?" mõtisklesin kartuses, et pean kümneid ja kümneid kilomeetreid teadmata suunas paljajalu tagasi vantsima. Ei ole helkurit ega taskulampi ega telefoni...

Küünal jäi käe alla.

"Kulla Loreida-tädi! Kahju, et me niimoodi kohtuma peame, aga õnn, et üldse. Sa pidid hea inimene olema, kui Su saapad sedavõrd Sinu järele igatsevad. Oleksin ma meie kohtumist ette teadnud... Nüüd ainult see lihtne küünlake ühes. Minu kingitus Sulle. Saabaste eest," koukisin taskust vahajupi kohmetanud kätega välja, süütasin küünla ja torkasin selle hange uuristatud lohukesse. Häbi küll, eks mu lootused pisut isekad olid. No, et saapad omale võin jätta.

Küünal hoidis leeki kenasti küljes ja saapad arvasid, et meil aeg on lahkuda. Astusin väravast välja, lasin võru kinni ja hakkasin vaikselt sammuma. Oodates, millal hoog jälle kiireks kisub. Aga saabastel oli veel üks käik ees. Me olime vasemalt tulnud, aga nüüd tikkusime paremasse suunda, kuigi seal lumi põlvini ulatus.

Tuisu lõi üles, nii et meetrit enda ette ei näinud.

"Tütreke, sa pillasid oma kindad maha," kostis korraga hääl selja tagant. Seal seisis memmeke, kindapaar pihus. Aga mitte need minu triibulised sõrmikud vaid punased käpikud. Paksu voodri ja palmikutega.

"Need ei ole minu omad," jõudsin vastata, kui juba oli käpikupaar mul käes ja uus tuisulaine kindatooja olematuks hajutanud.

"Surnuaialt ei tohi midagi kaasa võtta. Aga kalmistult väljas? Kas ma peaksin kingituse maha jätma, kui tunne sees ütleb, et toojaks Loreida oli?" juurdlesin nõutult, aga saabastel oli oma arvamus ja kui sööstudest, pidurdustest ja keerutustest taas teadvusele tulin, seisin kodutrepil, kindad pihus.

"Mis sulle sisse läks?" pärisid lapsed pikema imestuseta, kui tuppa jõudsin. Laternasse oli küünal leitud ja kuuseheki taha kadunud päike andis lumelambile voli särada. Tuli praksus ahjus ja köögist kerkis kartulipraadimise lõhnu. Proovisin nagi varjus kindaid kätte. Pehmed sellised. Armastusega kootud. Ei saa olla, et nende kinkija kurja kavatseks.

"Kellele sa selle koha katad?" küsisid tüdrukud, kui söögilauale ühe taldriku lisaks panin. Aknale küünla süütamist nad ei imestanud - advendiaeg ju. Aga mina mõtlesin, et kui Loreidat lubatakse ja tal soovi on, võib ta tulla ja istuda meie tagasihoidlikku õhtulauda. Kui ei taha koos meiega, tulgu hiljem. Ahjusooja jätkub veel tükiks ajaks ja toidu... jätan panniga pliidiservale.

Veel mõtlesin ma, et räägin selle loo Sulle. Loreidast, tema saabastest, meie kohtumisest ja jõulukingist. Et äkki Sina tundsid teda ja oskad selle helde naise elust midagi pajatada. Ja et see oleks kingitus temale. Minu poolt.

Aga saapad panen homme jalga ja usun miskipärast, et jõuan nendega sinna, kuhu plaanitud. Pikk retk ees. Ehk toovad mu kiiremini koju kui muidu saaks.

Unistame koos

Lumi on täna nii valusvalge ja sädelev. Ja seda jätkub kõikjale. Nagu muinasjutumaa! Tahad, kujutleme siia kuningalinna?

"Terve linn ei mahu ehk meie külasse ära? Kujutleme ainult lossi?"

Olgu. Las olla loss. See võiks olla seal Oru talu künka peal. Või Kaarusel. Siis on kaugele näha. Ja kui vaenlased tulevad, on küngast keerulisem vallutada.
"Kui loss on nii uhke, et vaenlasi ligi meelitab, unistaks parem midagi tagasihoidlikumat? Tavalise maja? Ja mitte mäe otsa. Parem kuhugi metsatuka varju?"

Tead, kui ilus on meie maja, kui õhtupimeduses jõulutuled akendel plingivad. Sügavasse lumme lükatud rajad on nagu salakäigud ja vallid seal kõrval nagu kaitsemüürid - ongi juskui kuningakoda!
"Milline kuningas võiks olla?"

Väga võõrast ei tahaks. Võib-olla satub kuri või ülbe või pirtsakas.

"Ma võin ehk ise kuningas olla?"

Muidugi tohid. Ja mina olen haldjas. Kuningatel peab ju olema kuningriigis üks haldjas, kes aitab lohesid minema võluda ja pehmendab needust, kui keegi üritab kuninga pereliikmeid kedervarrega surnuks torgata.
"Sul peaks siis kõrge tipuga kübar, lai kuldsete tähtedega keep ja võlukepp olema?"

Ja sinul peaks olema kullast kroon, pikk punane kuningamantel ja valitsussau.
"Me näeks nendega vist üpris naeruväärsed välja?"

Tavaliste riietega võib ju ka haldjaks ja kuningaks olla. Tänapäeval näevad kõik kuningad tavalise inimese moodi välja. Ma usun, et haldjad ka.
"Mida kuningas oma lossis teeb?"

Ma ei tea. Istub troonil ja valitseb riiki?

"Meie tugitool on liiga kõva, et seal kaua istuda. Igav hakkab ka. Mida kuningas veel teha võiks?"

Noh, kui sa oleksid meie korteri kuningas, võiksid kaaskonnaga õue jalutama minna. Kassid oleksid kindlasti nõus õukondlasteks hakkama.Ja kui sa suudaksid kuurist möödudes küttepuid käsutada, nii et neid sületäiejagu pliidi ette ilmuks, võiksin ma sulle haldjana õhtusöögisupi valmis võluda.
"Kuningad ehk ei käi puukuuris puid toomas? Ma võin niikaua laps olla."

Ma pole ka eriti kindel, kuidas mul haldjana see supi võlumine õnnestuks. Ehk olen ka niikaua hoopis ema.
"Suures lossis oleks kuningal vist kõle elada. Mulle küll meeldib, et meie koduks loss ei ole. Tahad, ma keedan meile teed, kuni sa ahjudesse tule teed?"

Punane pesulõks Priskilla, sinine pesulõks Partolomee, lõksupikud ja kolmekümne neljanda korteri haldjatüdruk

Mida Sa tegid suvel, kui päikesekuumus talumatuks muutus? Läksid varju, eks?

Pesulõksud oleksid ka läinud, aga neil oli minemiseks viijat vaja. Priskilla ja Partolomee õnnetuseks suruti nad pesunööriposti äärde üht luitunud marlilappi kinni hoidma. Suruti ja unustati. Kui teistel läks õnneks aeg-ajalt tubast elu nautida, siis nemad valvasid vapralt oma varandust.

Mida Sa tegid sügisel, kui tuul külma vihmavett näkku loopis? Või esimeste talvetuiskudega, mis kinnastatud käed sügavale taskupõhja ajasid?

Pesulõksud lõid nööri ümber tireleid, et natukegi sooja kontidesse saada. Sa ütled, et pesulõksud on plastmassist ja plastmass ei karda külma. Oled Sa ise kunagi plastmassist olnud? Kas või natuke aega?

Lõksupikud (teate, need pisikesed, millega taskurätte ja siidlinikuid riputatakse) lõgistasid hambaid ja Priskillal ning Partolomeel oli nende tervise pärast tõsine hirm. Kes kord nöörile kinnitatud, pidi kõvasti pingutama, et toasooja pääseda. Pesu toodi õue aina harvem (mis tast sinna tuisu kätte...).

Siis hakkasid aga jõulutervitused postkasti vupsama ja korraga tuli inimestele tubades meelde, et nad teavad, kust saab ilusaid tillukesi kaardikinnitusklõpse...

"Nüüd kõik hops-hops tuppa ja kui jõuluaeg läbi, vaadake, et te siis kapisoppidesse kaote! Kevadeni vähemalt," manitses Priskilla. Lõksupikud hüppasid laastukorvikesse, millega neile järele tuldi ja pilgutasid hüvastijätuks oma pisikesi vedrusilmi.

"Neetud lapp!" urises Partolomee. "Tema pärast peame siin teab-kui-kaua virelema. Eelmise talve oli Partolomee rippunud nööri küljes esikunagis. Olid ajad!

Priskilla aga naeratas. Lõksupikkude pakase käest pääsemine oleks nagu toasoojanatukest temanigi toonud.

Siis juhtus ime. Ühel päeval laoti pesunöörid otsast otsani täis. Pluuse, kleite, seelikuid, pikki ja lühikesi pükse, padjapüüre, linu, tekikotte, kardinaid, köögirätte ja saunalinasid...
Lõksupikke õnneks välja ei aetud, see koorem käinukski neil üle jõu. Pesuhoidjateks õngitseti vastavatud pakkidest kollaseid, rohelisi, siniseid, punaseid ja valgeid lõkse.

"Nüüd on meie võimalus," sosistas Partolomee ja nihkus läheduses lehviva kleidi kinnitajaks. "Tule! Lase see vana kalts lahti!"

Aga Priskilla ei suutnud oma riidetükile seda teha. Ehk oli too kunagi olnud väärikas õhuaknakate? Või kurnariie? Või teisi rõivaid kaitsev triikimislapp? Kuidas röövida talt see viimanegi õhkõrn lootuskiir ja heita kangaräbal kõdunema postiäärsesse hangeauku?

Priskilla nägi, kuidas külmalõhnalist pesu kausidesse ja vannidesse kokku murti, kuidas lõkse üksteise järel lõksunöörile näpistati, nii et kandja kaelas oli lõpuks justkui hundikihvadest kee. Korraks tõi see taas naeratuse Priskilla näole. Partolomee ilusate jõulude pärast.

Priskilla pidi nüüd kahe eest lapi küljes rippuma. Suurem detsembrialguse tormipuhang kangutas ta küljest tükikese ja virutas kaugele eemale, aga Priskilla jäi püsima.

Ja tead, siis, kaks päeva enne jõule, juhtus üks täiesti uskumatu asi!

Kolmekümne neljanda korteri tüdrukuke Ariadne-Mariiheleen rullis end õuel sügava valge lume sees vasakult paremale ja paremalt vasakule, kibuvitsahekist kiviktaimlakünkani, liivakastist keldrimäeni ja jäi pesunööride juures, selili helvestemeres, oma suurte siniste silmadega taeva poole vaatama.

"Tere," ütles tüdruk marlilapile. "Sind on vist natuke liiga kauaks nöörile unustatud? Ma arvan, Sind peaks lausa natuke üle pesema."
"Tere," ütles tüdruk Priskillale. "Oi. Sa oled ju haige! Ma pole kindel, kas oskan su haava ravida, aga kohe kindlasti ei tohiks sa haigest peast külma käes kükitada."

Ta vajutas oma roosas kindas käekesega ettevaatlikult lõksu lahti ja viis nöörilt leitud varanatukese tuppa. Pesi lapikese sooja seebiveega puhtaks ja vannitas seal samas Priskillatki. Lapp kuivatati vannitoa radiaatoritorul ja triigiti kahelt poolt korralikult sirgeks.

Ehh! Loomulikult ei läinud marlitükk pesus oluliselt valgemaks, aga Ariadne-Mariiheleeni meelest oli see väga armas ja pehme. Ta vooderdas lapiga aknalaual karbikese, kuhu päkapikk hommikuks maiustusi tõi.

Priskillat läks tal samuti hädasti vaja. Priskillaga kinnitati karbi serva külge väike inglikestega ümbrik. Ümbrikus peitus väga tähtis kiri. Mis Sa arvad, kellele? Loomulikult jõuluvanale endale!

Kirjas seisis:
"Ea jõuluvana! Palun kinki isale us autotö sest isa on väka ea autoiut ja emale to õmplusmasin et ta ei pea koku aek käsitsi parantama ja oleks rõmus näku ja palun kas päkapik saks sele pesulõksu ära parantata se on väka tupli pesulõks. Ariadne-Mariiheleen"

Täiskuuööd nelja tee ristil

Kui plaanid täiskuuöö hingedetunnil nelja tee ristile (mis ühe raja Albu, ühe Jäneda, ühe Vetla ja ühe Valgehobusemäe suunda sirutab) seisma minna, ütle ette, et teaksin sulle seltsiks tulla.

Ega seal midagi hullu ole, Sa lihtsalt ei pruugi kõike õigesti toimetada ja asjadest päripidi aru saada.

Kui juba tulla oskad, siis küllap tead, et siin vanakurja ei oodata ja kuke verega valskust ei tehta. Sul tuleb lihtsalt seista ja selle peale mõelda, kelle pärast kohale tuldud sai, õige teeharu peale keerata ja astuma hakata. Ta tuleb vastu ja juhatab Su ise kohale.

Kõik kadunud talud on selle öö ristteelt-tulija jaoks küngastele kerkinud ja Sul on endal voli valida, kuhu külaliseks lähed. Lähedaste ligi ei lasta ja vanade hingevõlgade tasumiseks pole võimu. Mingit asja kinkida ei tohi ja kaasa võtta kah mitte. Sidumise mõttes. Paranduseks tohib. Noh, kui tuled, saad aru. Küll aga võid jutte jutustada ja endiste aegade heietusi endale kaasa kerida.

Soovitan rohkem kuulata, sest pajatamistega tuleb olla hooliv ja hoolas. Kas maksab iga albi lõksutusega kadunute rahu rikkuda, olgu pealegi tõsi kõik?
Seda ei maksa karta, et kuulates aeg üle jookseb. Pererahvas on terane jälgima, et külaline nõutud ajaks teeristile tagasi saab.

Kust ma tean? Mis sa arvad, kust enamik mu lugusid kokku on korjunud?

Aga ma räägin Sulle sellega seoses ka ühe eksimise, mis praegu just heaks näiteks pähe torkas.

***
Urmet polnud siitkandist päritki, aga kesköise külaskäimisega oli kursis ja arvas, et kui Peltsil arukalt uurida, saab omade kohta üht kui teist teada. Uue aja uurimisriistad näitasid, et kusagil jooksevad selle talu asukatega juured kokku. Eks uudishimu ajas ka. Et kuidas ennemalt elati, mida söödi ja seljas kanti... Oled telekast näinud, raamatust lugenud ja muuseumis katsunud, aga niimoodi - oma silmaga - on ikka hoopis teine tera.

Perenaine nägi, et külaline tulemas, saatis tütre tee äärde vastu. Une oli ilus tüdruk, hea käe ja silmaga, aga kurjad inimesed korjasid kunagi tal elust õnne ära. Mis sest küll mainida maksab... Seal, varjukülas, sai ta ju kodu kaitse alla tagasi.

Une põsed õhetasid õhtusest leivateost. Tüdruk lükkas lingu vajunud juuksesalgu räti vahele tagasi ja kutsus Urmeti toa poole. Sees ahi soe ja taadil tulijale mitu head lugu rääkida.

Palju tuttavat tuli kolde ligi kutsutud Urmetile ette ja palju oli kujutletust teistmoodi ka. Ta oli kujutlenud viletsuse ja hääbumise lõhnu, aga tuba haisutas männivaik ja veel midagi mõrkjasvärsket.
Kuhu mees ka vaadata ei üritanud - silmad otsisid ikka Une üles. Taadi jutt käis seekord kinnistele kõrvadele, sest Une köitis Urmeti meeled nii, et see kõigele pererahvale silma torkas. Eit kortsutas kulmu ja taat tuiutas pead. Une muidugi märkas ka ja ega see tüdrukut rõõmsaks teinud. Ei, mitte et Urmet oleks halb välja paistnud või midagi. Lihtsalt. Urmet oli siin esimest korda, Une aga ammuilma ja teadis kahe maailma üleskirjutamata seadusi. Piiga katsus seepärast end hoopis eemale sättida, aga näe - jooksis täis veepangega kaevult tulles (ega ta muidu nii öösi olekski, aga et jalust kaduda) koju sättiva Urmeti haardesse.
"Tule saada mind," nuias Urmet.
"See ei ole hea mõte," toibutas tüdruk.
"Ma tahan sind omale," tunnistas mees.
"Sa ju tead, kuhu tulid," tõreles Une. "Mine. Me ei mahu teineteise maailmasse. Ei ühel ega teisel moel."

Ei tea, mis tuhin tuli Urmetile sisse, kui teeristile tagasi jõudis. Haaras tüdruku nii kõvasti kaissu, et tollel lootustki poleks olnud pageda. Kui oleks siit ilma tüdruk olnud. Aga Une libises kui liiv mehe käevarte lõksust. Vangutas kurvalt pead, kui kahe maailma vahele sein ette seati ja jõudis veel silmata, kuidas Urmeti suunurgas pahandust-teinu naeruvirve vibeleb... Siis nägi neidis sõrmust. Millal Urmet selle talle sõrme torkas? Kuidas tüdruk ometi võõrast hõbedat sõrme ümber võis tundmata jätta? Urmet peab oma ehte kohemaid tagasi võtma! PEAB! Sest...

Aga Urmet seisis juba mitu hetke hoopis teise maailma ristteel.

Mis sai?

Ega Urmetit meie külla kauaks jagunud. Järgmise täiskuuööni vaid.
Niimoodi hoiatamata kaduski. Kuub kodus toolileenil, rahakott dokumentidega taskus...

Une on hea naine ja selle üle ei kurda Urmet kunagi. Aga kuula ta jutt lõpuni ära, kui minekuks nende talu valid. Kuula ta jutt lõpuni.

Ristiretked

Oota, ma räägin sulle selle loo algusest peale ära.

Peedu ja Lehtmetsa küla vahel pole kunagi mingit tõsisemat vaenu ega hõõrumist olnud. Eks üheks põhjuseks võis arvata Lehtmetsa-Risti sauna, mis ümbruskonna rahva kohale meelitas. Kui mehed sinna vihaga tulidki, siis ära mindi alati suures sõpruses ja siiras üksmeeles.

Saun oli ehitatud suure maja (kuhu mitu peret elama mahtus) õuele. Majarahvas sai saunalistega hästi läbi, saunalised kiitsid majaelanikke ja kõik olid hirmus rahul.

Aga siis kingiti ühele suure maja perele kukk. Kirju ja pisike nagu rähnipoeg. Aga kus oli tigedust täis! Kargas koerale-kassile turja ja ei hirmunud inimesestki tagasi.

Meestel häda käes just pesemistoast hädal käies: nii kui sammu sauna taha teed (aga kuhu mujale sa, lihtne hing, ikka asjale lippad?) kohe kurilane kannustega kannikas.
Eks kuke peremees katsus lindu saunapäeval kinni hoida, aga või sa sihukest pead! Kuskilt ta jälle välja puges ja pesulisi peksis.

Eks see saunaskäimine oligi rohkem kangema soo lõbu. Naised, need lobistasid enda ja lapsepabulad köögipliidi kõrval pesukausis seebiveega üle ega raatsinud kuigi sageli saunateed ette võtta. Aga meestele oli Ristil pesuskäik midagi hoopis enamat. Natuke nagu kirik ja natuke nagu kõrts ja teinekord sai veel kino ka.

No aga nüüd... läksid mehed ühel nädalavahel saunast koju ja teisel nädalavahel saunast koju - küljed kriibitud ja tuharad triibulised. Ja kinnitasid kõik nagu ühest suust - kukk rappis! Kui siis veel kuke mõõtusid näitama hakati, vajus naispoole kulmuvahe umbusust üsna krupsu.

Meestel ei jäänud muud üle, kui võtsid järgmisel saunapäeval noorikud ühes. Tegid neile kõva leili ja saatsid siis lumehange hullama. Ja nagu ette arvata - nii kui paljasnäkid saunast välja said, nii oli kukk kõigil korraga kallal. Ei andnud kellelegi armu.
Naised panid kiljumisega sauna taha kraavi, et kikkarajakas maha raputada. Mehed aga, kes end pealaelt kopsiku ja eest-tagant pesukausiga katnud, osatasid kaldal:
"Kas nüüd usute? Kas nüüd usute?"

Juhuslikult logistas kimp Jäneda rahvast vankriga Vetla poole sõita ja jäi toimuvat imestama. Jäneda oli muidu ka ikka asjalike inimestega küla, aga eks igasse sigine oma ullike hulka, nii neilgi. Ja et see ainumas just tol päeval vankripärasse sattus! Eks tema lobast jutt lahti läks - raudmehed ja uskupööramised ja vees ristimised. Isegi laste ajalooõpikutesse need lood sisse pistetud. Loe ja muiga. Kui tõde ei teaks, vaata et jääkski uskuma.

Lugu kolme peaga lohest, kes elas külaäärse mäe küljel asuvas kaljulõhes

Elas kord lohe. Nagu juba pealkirjaski öeldud, elas ta küla servas, suhteliselt kõrgel mäe otsas ja tal oli kolm pead.

Ühest küljest on kolm lohepead tõeline varandus. Näiteks, kui tahad jõulukuusel küünlaid süüdata, külmunud torustikku arstida või pajaga eilset suppi soojendada.
Aga samas. Mis torustikku lohel seal kaljulõhes ikka oli, jõulukuuske ammugi mitte (oleks lapsed, siis ehk veel, aga niimoodi ainult enda pärast...) ja supp ei kuulunud ka lohe lemmiktoitude hulka. Teadupärast on lohed loodud printsessidega maiustama.
Ja üleüldse. Kui sul on kolm pead ja üks neist vahib telekat, teine mängib telefoniga ussimängu ja kolmas valutab eelmisel õhtul peetud peost, siis on see kokku ikka paras hullumaja.

Õnneks oli meie lohe mõnes asjas päris mõistlik. Telekat tal polnud (need digiboksi pakkujad olid ta kuidagi kahe silma vahele jätnud), ussimängu ta ei sallinud ja peavaluga lõppevate pidude tarvis nappis sissetulekuid. Iseloom oli ka lohel selline leplik. Ei kiskunud külarahvaga riidu, ei tuuseldanud teiste lohedega turniiridel. Isegi printsesse ei kimbutanud - ilusad ja kondised ja lõhnavad hästi, no kuidas sa sihukesi sööd? Istus lohe oma koopas, põletas hingeõhuga seintesse mustreid ja nakitses koopalaest tilkuva vee kõrvaseks koerakrõbinaid, mida ta kord kuus (mõnikord harvemgi) hulgilaost ostmas käis.

Mäge, kus ta ulualune asus, hüüti Musta Draakoni kaljuks. Aastatuhandeid juba.

Aga ükskord, küla järgmiste aastate arengukava koostamise koosolekul, hakkas hõõrumine pihta.
Leiti, et lohe ei tee külarahvaga piisavalt koostööd. "Ta võiks kolm korda päevas karjuseid ja alpiniste üle järsaku vedada!" leidsid inimesed.
"Eks või kah," soostus lohe. Ega tal nagunii suuremat teha olnud. Veokordi lisandus küll märkamatult, viimaks kinnitati liin iga kaheksa minuti järel käima. Lohel, kes sünnilt tumedasoomuseline, kadus rassides viimane värv nii näost kui ihult.

Nuriseti, et lohe lähedus pärsib majanduselu elavdamist. "Ükski võõras ei julge tulla, kui selline monstrum ligiduses elutseb!"
Lohe nõustunuks rohkem koopas konutama, aga transportteenus vajas ju osutamist. Katsus siis lihtsalt sõbralikumaid nägusid ette manada.

Viriseti, et lohe ei löö jõukohaselt kaasa tehnilise infrastruktuuri arendamisel. "Mõelda, kui palju soojusenergiat suudaks toota säherdune kolmepealine, posti laiali vedada, prügi põletada... Aga tema!" põlastas rahvas.

Lohe oli mõistev ja vastutulelik. Sülgas ahjudesse tuld, lehvitas tiibadega tuult tiivikuisse, väntas jõgesid kiiremale voolule. Osutas ühistransporditeenust, valvas lambaid, lõi mäenõlvale tillukese stuudio, kus huvilised üle maailma lohekoopakujundust õppimas käisid. Öösel toimis tänavavalgustusena ja peletas hulkuvaid metsloomi inimasustusest eemale.

"Lohe lõhestab külakogukonna üksmeelsust," hädaldati, sest tekkinud oli kaks leeri. Üks, kes arvas, et lohel on liiga hirmuäratav lõustastik ja teine, kes leidis, et lohe on liiga mömm.
Lohe kandis kõigi kolme näo varjamiseks laia ääre ja tiheda looriga kübaraid ning üritas asjalikke ja edumeelseid ideid pakkuda (aga, lohe juttu nüüd kuulad või?).

Veel viriseti, et lohe on koerasöögisõltlane, ülekaalulisust reklaamiv (kuigi vaene loom viimase aja töökoormusest enam keskmise draakoni mõõtu välja ei andnud), tallab lambakarjas rohukamara ära ja varjab oma kunstistuudioga küla tõelised turismiobjektid.

Et seni, kuni lohe mäe peal toimetab, elab külarahvas pidevas varingu- ja tulekahjuhirmus.

Lohe tõmbas kõrvad lidusse ja tundis end hirmsasti süüdi.

"Otse öeldes," teatasid külavolinikud, "kümnekordistub sinu eluasememaks, sest turistide sissevool on mäekuru hinna lakke löönud. Ka tuleb maksta meie poolt koostatud kindlustuslepingus näidatud summa, sest
a) sinu kohalolu tekitab pidevaid ohuolukordi ja
b) kui sinuga midagi juhtuma peaks, jätab see külarahva suurde kitsikusse.

Lohe maksis tõrkumata, kuigi krõbinad tuli nüüd rahapuudusel sageli koopalaeveega asendada.

Kord, kui lohe mäe peal, kübarad peas, rahutut lambakarja koos katsus hoida, lendas mööda ülemeremaa ninakas ja sõnakas ning silmatorkavalt "suure kondiga" lohe. Nägi meie lohet, norsatas naerda, istus mäe otsa, toetas hambus rippunud printsessi hetkeks murule ja põlastas: "Sitavares! Draakonisoo häbiplekk!" (Siivutumaid sõnu oli ka, aga mis ma neist ikka kirja hakkan panema, eks sa ennusta isegi.)

Meie lohele järsku aitas. Meie lohe võis ju kleenuke olla, aga lihased olid tal viimase aja rahmeldamistega väga korralikult treenitud. Raputas ilkuja tiibadest välja, keeras kõigile kaheteistkümnele kaelale vindi sisse ja vaatas kohta, kuhu visata. Vaatas ja ei tulnudki kaua vaadata. Lennutas otse külasse. Lennutas külasse ülbe draakoni, lambad ja kõik kolm tobedat kübarat. Ainult printsessi jättis viskamata. Jättis viskamata seepärast, et kõht oli korraga kole tühjaks läinud.

***
Meil oli nädal tagasi küla arengukava koostamise koosolek. Arutluse alla võeti
a) kas järgmise aasta lohetoit valitakse laste arvu, talu jõukuse või tähestiku järgi ning kas ja kuidas oleks võimalik kohalikke ohvreid turistidega asendada;
b) küla majanduselu edendamine, sest uuest aastast lohe kehtestatud maksud kolmekordistuvad;
c) väljaku rajamine kolmandaks loheturniiriks (sest kaks eelmist on lohe meelest kõik võimalused ammendanud;
jne, jne, jne...

Muidu? Nooh. Laseb elada. Oma ikka oma. Teab, mis tralli mõni teine veel teeks või korraldaks.
Ah jaa! Mäel on ka hoopis uus nimi. Lohe ise pani. Endale meeldetuletuseks ja... et järelpõlvi hoiatada. Valge...hobuse...

Kohtumiseni, kuu!

Sellest on ikka kõvasti aega möödas. Võisin tookord nii kümne keerus olla ja kasvult andsin ehk praeguse keskmise koolimineja mõõdu välja.

No aga mured, eks need tundusid seda suuremad ega tahtnud kuidagi sisse ära mahtuda.

Emal oli tollal tervisega tegemist. Käis pikalt haiglas ära ja üks kui teine siis hoidis mind. Eks see segipaisatud elurütm ja tunnistamata hirm tahtsid väljajalutamist ja nii ma kolasin ümberkaudseid põlde ja metsi mööda, väsimust tundmata ja aja kadumist adumata.

Ükskord (ei tea just kellaaega pakkuda, aga eks ta talvine aeg võis olla, et ühtepuhku pime) uitasin jälle metsa poole ning näen - kuu laskub puude vahele. Niimoodi aeglaselt, nagu kuumaõhupall maa peale tuleb (ega ma tookord sedasi võrrelda mõistnud).

Ligi jõudes on asjad ikka suuremad, kuu samamoodi. Majasuurune vast (ma muidugi ei mõtle neid linna kõrgeid maju). Maabus kuu niimoodi vaikselt, poolega vajutas end maa sisse (või juhtus lohukoht alla jääma) nii, et temast mahevalge poolkaar näha jäi. Mina tõttasin vastu, hirmu üldse ei tundnud. Justkui oleksin kogu aeg oodanud.

Sai kuu end paigale seatud, kui temast astus maha heledas riides naine. Selline silmatorkavalt pikk ja sihvakas ja kellest saad kohe aru, et heade kavatsustega tuleb. Rõivad olid tal õhukesed kuid rasked või siis polnud tuuleõhku neid liigutamas.

Sammus naine otse minu ette, nii et käesirutusruumi jäi, ja ütles: "Suur segadus on sündinud. Sa oled eksikombel maapealsesse peresse sattunud ja siin üles kasvanud. Mina olen su pärisema ning tulin sind koju tagasi kutsuma."

Ma nagu oleksin midagi taolist oodanud. Ei imestanud sugugi. Ainuke arvamine, mis sinna vahele meenub, oli, et küllap ma oma näoplaani ja pikkuse siis isalt pärisin.

Ei noh. Mul jagunuks julgust kaasa minna küll. Aga siis jäin mõtlema, et sellel emal, kes parajasti haiglas lamab, ma ju ainuke. Ja kõik see aeg, mis on koos elatud...

Nii ütlesingi. Et ei saa ära tulla.

Ta oli tark naine. Küllap temalegi oli vastus ette arvata. Aga ta kutsus, et tulgu ma natukesekski kaasa. Et sõidame ja vaatame maailma.

Selliste otsustega võib teinekord väga viltu minna. Minul läks imekenasti. Kerkisime kuuga tasahiljukesi kõrgele üles ja tegime maale tiiru peale. Kõik ookeanid ja mandrid vaatasin sealt kõrgelt üle. Seepärast ma enam väga kuhugi reisile ei kipugi, et olen korra kõik paigad juba ära näinud.

Kui me hakkasime tagasi meie küla kohale jõudma, küsis kuuema minu käest, et ega ma pole vahepeal ümber mõelnud.

Kus ma siis olin. Raputasin tasakesi pead. Kahju oli teda kurvastada.

Siis ta ütles, et jääb minu üle valvama, aga et enne minekut tahaks ühe mu soovi täita.

Ega mul tookord rohkem soove olnudki.

Kaua kuu muidu maale ringi peale teeb? Ühe ööpäevaga, eks? No meil üle paari tunni küll ei kulunud. Kodus oldi mu uitamistega harjutud, keegi midagi ei küsinud ja ega ma poleks usaldanud vastata ka.

Järgmisel päeval tuligi ema haiglast tagasi. Natuke põdur veel, aga kosus silmnähtavalt.

Kuu on laskunud minu metsaservale edaspidigi. Mitte igal aastal. Kes see jõuab sõita, vahemaad ju kauged. Aga need korrad olen ikka kuidagi ette ära teadnud.

Vahel tõuseme taevasse. Lihtsalt. Seisame seal kõrgel, räägime ja vaatame alla maa peale. Just nagu üle reelingu ääre. Teinekord jutustame siinsamas. Rohkem mina küsin ja uurin, sest minu elu on ju ülevalt niigi näha.

Nüüd on jälle juba mitmendat päeva tuttav tunne sees. Ja kuu hakkab looma ka.

Rahapada

Hakkasin ühel päeval garaažiesist lahti lükkama, et paneks auto talvekorterisse ära. See ju ilus endine Eesti komme, mida tasuks jälle au sisse tõsta.

Liivakasti juures oli ka üks teenurgake täis tuisanud. Nii kui labida hange lõin, käis tera kolksti millegi kõva vastu.

Esiti mõtlesin, et naabritüdruku liivaämber või kastiauto. Mis sa ikka oskad muud mõelda. Aga kui kohta puhtamaks tegin, nägin, et ilus vaskne sang, pada küljes. Ja ei olnudki justkui maa sees, nagu sihukesed varandused tavatsevad enamasti olla. Kolksus lahtiselt, nagu oleks keegi paar tundi tagasi korraks käest pannud ja siis tuisu alla unustanud. Arvasin siis, et ehk ülevalt naabrinaine tõi kanapudru jahtuma. Aga et miks niisugusesse kohta, kus autod sõidavad? Mõni mõlgib veel masinanina ära!

Ei olnud puder. Lükkasin kindaga pealt suurema lume maha - sulaselget hõbedat täis! No kust see nüüd niimoodi äkitsi välja ilmus?

Proovisin sikutada, et tõmban teeserva ära. Ei jõua!

Ma olen omal ajal neljakümne liitrist piimavinkut küll puki otsa ubinud, aga sellel siin oli raskust kõvasti rohkem.

Vaatasin: naabrinaine röötsutab akna peal, nina vastu ruutu. Vehkisin käega, et tulgu appi, aga kus tema! Lehvitas vastu ja pööras pea mujale.

Vanasti, kui akendel olid puuraamid, sai kõik suhtlemised läbi klaasi ära suheldud. Plastaken on selles mõttes igavene nuhtlus - ühtegi heli ei lase läbi. Külma oli nii 15-16 kraadi, pall ka kokku ei hakka, et viskaks.

No mis teha siis?

Mul see vana must kuuris käimise jope seljas. Toppisin taskud täis. Kus sa jätad niimoodi vedelema, mõni tuleb veel pärast taga otsima ja ei leiagi. Taskuvahe oli lahti harunenud, täitsa palju mahutas. Mõtlesin, et käin niimoodi ühe korra toa juures ära, vaatan sealt midagi tõhusamat tassimiseks, sest hõbedat, seda jäi veel igavene kuhi potti. Aga seda ma, turakas, välja ei raalinud, et nisuke koorem voodririide läbi kulutab!

Läksin maja poole, ise muhelen veel, et näe, kus iga sammuga jõudu juurde tuleb! Jõuan tuppa - tasku tühi!

Võtsin siis, et kallan selle ämbri vabaks, millega ma kassiliiva ahju peal kuivatan. Aga ei leia ju kohe, kuhu panna. Tõin vetsust liiva jaoks oma suure punase pesukausi. Korra juba uksest sees, jäin pikemaks.

Aga vaata. Aeg oli just seal nelja-viie vahel õhtul, kus järsku pimedaks läheb.

Tulin kemmergust välja, märkasin kohe, et mis kahtlased tuled need ristmiku poolt liginevad. Ja enne, kui jope uuesti selga ja saapad jalga sain (olen mitu korda mõelnud, et peaks lühemad paelad peale ajama, muudkui lappa teisi kokku, et talla alla ei takerduks) - juba Arder traktoriga ühe tiiru majale peale teinud ja tuleb teistpidi ringiga tagasi!

Nüüd, hullvaim, lõhkus tera ära! Alles ta seda parandas!

Ajasin Arderi kabiinist alla, vaatama, aga õnneks ei olnud hullu midagi. Paja leidsime selle kurvi juurest, kust üks rajaharu suure maantee poole keerab. Korralik nõu, aga supikeetmise jaoks muidugi liiga suur. Eks vaata, kas istutab kevadel lilletaimed sisse või midagi. Aga raha - no majaümbruse ring on oma paarsada meetrit vähemalt pikk, kus sa neid vidinaid pimedas oskad otsida!

Järgmiseks päevaks sadas jälle lumekirme maha. Ütlesime lastele, et hoidku silmad lahti ja kuulaku, kas pole münte kelgupõhja kriipimas, kui õues ringi möllavad. Tüdruk on ühe juba leidnud ja tuppa toonud. Ilus sihuke. Aga teistmoodi, kui need, mis praegu kasutamisel või kohe tulevad. Ega sihukest poes vastu võetaks.

Kui sul mõni päev aega üle jääb, võta kühvel kaasa ja tule meile. Ma näitan sulle need kohad kätte, kust maksaks rookida ja otsida. Üsna pinna lähedalt peaks lükkama ja võiks siis ikka järjest võtta.

Kottpimedas

Üks õpetaja hakanud kord õhtul, kange jõulukuukülmaga, Albu pargi servas jõeäärset teed pidi poe poole tõttama. Kivisilla kontoripoolses otsas kumas küll sooja valgust rebukollane laternasilm, aga hekiringist veesoone poole, suure kuuse alusele teesilmusele sammudes, oli pime nagu kotis.

Õpetajal polnud aega pimedusest tagasi põrkuda, sest tal tuli kauplusest läbi hüpata, enne kui bussile tormab.

Kottpimedus, mis kallakust allajõudmisega otsa pidanuks lõppema, muudkui süvenes. Õpetaja hakkas käsikaudu katsuma ja avastas - ongi kott! Kare kangakude jäänud näppude alla ja pannud peopesad sügelema.

Õpetaja kobistas, kotiseinast tuge otsides, nurgasoppi, kus üks eideke suure musta panni peal viljateri röstis.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis eideke ja saputas ivad teisele küljele.

Õpetaja komberdas tuldud teed tagasi, läks edasigi ja jõudis koti teise soppi. Seal ajas keegi vanataat käsiveskiga terasid jahuks.
"Ei. Siin küll väljapääsu pole," teadis taat ja väristas vilja veskikolus.

"Kui sopid on siinpool, peab sellesse kanti kotisuu jääma," arutles õpetaja ja üritas rahvamaja suunas rüsida, aga korraga rebiti tee jalge alt ja naine kukkus kõhuli kõlkapuru ning kiviribu otsa, tõmbas põlve pealt suka puruks ja naha marraskile. See tõi talle meelde, et käekotis küünekäärid on, millega ometi kotiseina katki saab käristada.

"Ära seda hullu tükki küll tee!" kiljatas eit ühest nurgast. "Viskad enese vahtravõrasse, puistad meidki paplite peale!"
"Ära seda hullu tükki küll tee!" tõreles taat teisest nurgast. "Heidad end haavapuu harusse, kaotad meidki kase latva."

Õpetaja piilus alustatud augu praost välja ja mis ta nägi: küll oli kõrge ja küll kõikus! Suured saapad mõõtsid maad. Mitte meetri, vaid kümne sülla kaupa korraga! Sakke poe tuled särasid kaugel all. Mõni samm ja väetiseküün kadus silma eest. Mõni samm veel ja Määra mägi paistis.

Nüüd oli hea nõu kallis!

Õpetaja oli käsitöötunde teinud ja näppudes endine osavus sees. Võttis jope küljest helkurinõela ja köitis sellega kotiseina kõndija püksisääre külge. Rebis riks-raks põgenemistee parajaks ja pages säärtpidi saapaservale (hea hõre riie - roni kui redelit mööda!) Sealt juba sihtis parajat hetke ja sööstis sumdi teeäärsesse lumehange.

Arapere peatuses sai end bussile hääletatud - müts kadunud, saapasääred lumest punnis, piim ja leib ostmata.

Kodus pere küsima: "Ema, miks sa poes ei käinud?"
Naine rääkis oma loo ära. Kodused ei uskunud. Ütlesid: "Sa ei viitsinud külmaga kõndida!"

Õpetaja näitas - kääriteradel takku küljes, põlv kriimuline, sukk puru, viljasõklad soki sees. Ikka ei usutud.
Helkur tuli ükskord kevadel tormiga sealtsamast maja kõrvalt kuivaka ladvast alla.

"Noh, kas nüüd usute?" võidutses siis ema. Aga kus sa! Teised arvasid selle haraka tööks.

***
Mõni päev kotti sattumisest möödas, pidanud õpetaja jälle pimedal ajal poodi kiirustama. Kalpsas taas parginurga poole. Aga nüüd olnud tal taskulamp ühes. Naine valgustanud rada ja mis ta nägi? Kott jälle lõksuks üles seatud. Õpetaja keeranud paremale ära ja läinud koolimaja juurest trepist.

Valgehobusemägi

Ilmus kord ennemuistsel ajal siiakanti võõramaa mees. Meie inimeste mõistes liiga viisakas. Kuna kedagi ei leidunud, kes teda teistele tutvustanud oleks, konutas omaette. Kohalikku keelt ka ei vallanud. Siinsed vaatasid tema peale sellepärast natuke viltu, aga tarkust sisse taguma kah minna ei viitsinud.

Kuna meest omaks ei võetud, kolis ta tihedasse metsatihnikusse, kõrge künka otsa ja ehitas seal endale maja.

Unustati suisa äragi, et temasugune ka kusagil olemas on.

Külas elas noor ja kena tüdruk. Kreet oli nimi, aga kui võõraste ligi sattus, nimetas end natuke peenemalt Margarethiks. Teagi, kust tal selline alpus külge oli jäänud.

Uitas see Kreet kord metsa all, korjas kütteks hagu ja kuusekäbisid. Äkitsi väänas jala nii õnnetult välja, et enam edasi liikuda ei kannatanud.

Vaatas: maja paistab puude vahelt, siin samas ligidal. Liipas vaevaliselt läveni ja kui koputuse peale avati, nägi, et uksel see imelik võõramaalane seisab. Sellega polnud ju võimalik sõna vahetada!

"Margareth!" koputas ta endale rinde vahele.
"John," noogutas mees tänulikult vastu. Lootis ehk esimese hooga, et on kaasmaalast kohanud.
"No nii. Purjus ka veel!" halas Kreet endamisi. "Ja vaja veel kelkida, et joob!"
Kreet tõmbas ninaga, aga tuttavat alkoholihaisu ei tabanud. Tea, mis sihuke endale sisse kaanib!
"Welcome to my house, Maggie!"
"Mis mägi? Mul jäse puru!"
"I see, I see," noogutas mees.
"Mis sa ahvid: jäse, jäse," pahandas tüdruk (ise ei teadnud ahvist midagi. Kes neid siia kolkasse näitama tuli?)

Aga siis võttis mees ta hellalt kaenlasse, tassis tuppa ja pani seal jala paika. Hoopis teised maneerid kui seni kogetud!

Mees pakkus teed ja üritas veel üht-teist ütelda, aga lõpuks löödi käega ja räägiti selles keeles, milleks sõnu vaja pole.

Ükskord saabus ikka minekuaeg.
Mees silitas Kreedu heledat tukka. Nii kahju oli piigat ära lasta.
"Welcome to my house, Maggie!" õhkas ta, otse kui lootes, et tüdruk siis jääbki.
Kreet aga tundis natukest tuska. Ilus öö oleks olnud, kui aga mees aina ja ikka oma mäest poleks jahunud.

"Mis koht see nüüd siis on, kus kolatakse, et enne hommikut koju ei jõuta?" kärkis ema koduväravas.

Mis koht see oligi?
"Vel... val-ge...hoose...hobuse...mägi?" ketras Kreet mehe korrutatut kohaliku suu päraseks. Hüvastijätuõrnustel ja kodusel vastuvõtul oli nii suur vahe sees, et piiga võttis ja keeras kannalt ümber ning kõmpis tuldud teed tagasi.

Mis sa arvad, mis lausega John talle vastu ruttas?

Aga paar neist sai ja taluase veel siiani alles.

Ilusa nimega tüdruk Leontiine

Mine võta kinni, mis nime Setu oja ennemalt kandis. Setu oja on ta sestpeale, kui Saarele kagukandi inimesed elama asusid. Pereema Obinitsa kalmistule jäetud, võttis isa oma ainsama poja ja kimbu tütreid ning tuli siitmaa südamesse õnne otsima.

Et nii suures peres kõigile õnne ei pruugi jaguda, lepiti Saare taluski pikema nurinata sellega, mis elul pakkuda oli.

Tutistas tuli talu - elati edasi tallinurgas. Elati seni, kuni uuel majal katus peal.

Läks tütardel omakeskis kitsaks - jaguneti taluperedesse laiali. Ja tühja sest, et mõni teenijakohaga pidi leppima. Ehk sai just see piigadest, kes Mõnuveres Uuetoal tüdrukuna alustas ja hiljem perenaiseohjad päris, kõige suuremat õnne maitsta?

Kes seda enam takkajärgi hinnata oskab või tolgi ajal võrrelda mõistis.

Leidub veel mäletajaid, kes rääkida võivad, kuidas üks õdedest esiti Soosalusse, Lillakale (tead küll, sinna, kus nüüd Toivo elab) ja sealt ühes majaga (kus ta poeg siiamaani sees peaks olema) Kehra kanti kolis (see Toivo praegune maja on ju hiljem tallist tehtud). Kuidas teenijast perenaiseks tõusnu mehe surma järel tolle pojad koolitas. Kuidas Manniks kutsutu mõnda aega Kruusil elas, aga Kruus olnud paha mees ja viimaks aidanud külainimesed Manni venna juurde tagasi. Kuidas üks õdedest Orule sai ja kaasa koerustükke talus. Oru oli tollele talule natuke kentsakas nimi, sest ehkki suur osa kohast all lohu sees laius, asusid hooned ise vististi kõrgemal kui küla kõik teised elamised.

Ühest õest eriti ei räägita. Ehk sellepärast, et ta juba plikast-peast paremasse ilma kutsuti.

***

Kui teiste tütarde nimed olid võõra kõlaga ja siinkandis suuremalt tarvitamata, siis tema nimi paitas kõrva nagu lehekuu saluroheluses uitav päikesekiir: Leontiine.

Kuigi emaigatsus sedajagu suureks kosus, et selles ilmas enam elada ei lasknud ja memm, kadunuke, oma läbipaistvate sõrmedega juba randmest hoidis, ei saanud Leontiine just selle ilusa nime pärast päriselt ära minna. Nii palus ta sõsaraid:

"Õekesed, kullakesed! Võtku üks teist mu nimi endale kanda, siis sealtpoolt hea selle kõla kuulata."

Aga õed ei tahtnud võtta. Igaüks oli omaga harjunud. Mis peamisem - lootsid, et Leontiine jätab siis ehk minemata.

Surisängis sõts nägi teiste mõtted läbi ja palus: "Lähen ikka. Ainult kurva südamega. Ja tuleks ju teid teinekord vaatama, aga kus sa saad, kui nimepidi ei hüüta!"

"Kui seda kardad, siis ole mureta. Küll me su nime keelel kanname ja õhku hõigume. Eraldi ja üheskoos ja nii sageli kui soovid!" lubasid õeksed.

Lahkuja neidis oli ent ema käest juba üht-teist uurinud ja teadis: "Selleks, et tulla, peab nimi elus olema."

Mõeldi ja arutati. Lõpuks lubas üks õdedest nimehoidjaks hakata. Lubas ära ja näe - Leontiineke pani silmad kinni ning hingas end viimsele unele.

***

Leontiine-tädi oli õdedest ainus, kellest minul mälestusi on. Manni-Pauli mainiti mõnikord ka, aga ei tule ette, et oleksin neid kunagi silmast silma näinud.

Leontiine-tädi oli sale, vilgas ja väga ilus naine. Viimased aastad elas ta oma isatalus, venna ehitatud majas, koos pojaga. Mehekodu hakkas otsa saama ja kellegi tragi käsi põletas selle hiljem täitsa maha.

Aitasin paaril korral lehma lüpsta, kui poeg kauemaks kottu ära jäi ja Leontiine-tädil ei lubanud tervis looma alla ronida.

"Kui ilus ta veel noorena olla võis!" imestasin siis ikka. Albuminäitamist ega jutuvestmist ei mõistnud paluda. Nüüd pole poegagi.

Seda üllatust siis, kui avastasin memmekese matuste järel, et Leontiine-tädi nimega hauakääbast polegi. Tema pildiga küll, aga nimi hoopis muu: Olga.

Kui külale kord enamat eluvaimu sisse peaks tulema, võiks siin mõni pisitüdruk ju Oljakeseks kutsutud olla küll? Et ka Olga-tädi mõnel hingedetunnil kodu külastama pääseks. Vana õunapuu klammerdub täie vägevusega maanteevalli ja sissesõiduteed ääristavad valged sirelid. Olga-tädile võiksid need meeldida.

Või kumma nimega tema hingekest hüüda tulekski? Sellega, mille ema andis, või sellega, mille õelt sai?

Mõnuvere lugu

Alguses elasid inimesed ikka merede ääres. Jalutasid põlvist saadik vees ja koksisid kividega kalu uimaseks. Kalu oli nii palju, et polnud mingi vaev kõhutäit hankida. Kui ilmad külmaks läksid, oli õige aeg hülgeid küttima hakata. Hülged olid tollal väga lihtsameelsed ja uudishimulikud: tegid neile kalda peal rumalaid nägusid ja nad ukerdasid ise ligi. Nii huvitav oli see nende jaoks, et unustasid igasuguse ettevaatuse ära.

Hülgenahad lasid talve üle elada, sest ega inimesed tuld siis veel tundnud. Hülgenahad ja soe mereline kliima.

Aga see inimeste hea elu oli nii hea, et neid sigines kalda peale ülearu palju. Kalasaak kippus hõredaks jääma.

Siis vaatasid inimesed metsa poole ja nägid, et seal ka midagi liigutab. Jänesed olid tol ajal ka selline liik, mida jagus nii et aitab. Hakkasid siis inimesed jäneseid taga ajama. Nii nad sisemaa poole sattusidki. Muidu polnud viga, aga jänesel ei ole seda rasva, mis hülgel. Talvel hakkas keskmaal kole külm. Karul oleks rasva olnud, aga karu, see kuripatt kippus vastu hakkama. Ja valis murdmiseks ikka kõige kobedamad kütid välja. Naised ei raatsinud kohe kuidagi mehi karujahile saata. Ainult kõige kangema külmaga.

Vanataat vaatas, kuidas inimesed pakasega maadlesid ja tal hakkas neist päris hale. Süütas veel hilja sügisel inimeste soojendamiseks välguga ühe puu põlema. Aga kas siis inimesed oskasid kingitusest lugu pidada? Kaugel sellest! Jooksid kui lambakari tule eest rettu. Lasid lahmaka metsa maha põleda, aga sellest aru ei saanud, et siit tuleb tukki võtta. Vanataat lausa pahandas, kustutas lörtsiga leegi ära. Viimased söed veel hõõgusid, kui üks mees märkas, et põlemise paigast kuuma õhkab. Aga siis läks ka veel hulga aega, enne kui aru saadi, millega tuld toita tuleb. Prooviti mulla ja kivide ja noore lumega, enne kui ühele meenus, et esimesed leegid puust kinni hoidsid.

Nüüd oli inimestel tuli käes ja võis pika sammu kultuurrahvaks saamise suunas astuda. Istusid üheskoos lõkke ümber - tuli pani vere soonte sees surisema. Mõnus-mõnus! Nii sellest külast Mõnuvere saigi. Ja paigale, kus tuli platsi lagedaks tegi ja hiljem esimene inimeste valvatud lõke kerkis, tehti Põlendiku talu.

Aga üks õnnetus sündis selle tulesaamise käigus ka.

Siis, kui taat puu süütas ja kõik minema jooksid, oli üks noor näitsik just võpsikusse asjale roninud. Undrukud üle pea, ei saanud tule eest tulema. Piinlik oli appi ka hüüda ja nii ta jäi.

Sellel tüdrukul oli väga tore peigmees. Nii tore, et naispere ei raatsinud teda kunagi karujahile saata, ikka otsiti talle selleks ajaks mõni tubasem ots.

Nii tore poiss oli, aga näe, üks viga - ainult seda ühte tüdrukut märkas, nagu polekski teisi olemas.

Nüüd ka. Kurvastas nii, et naistel hinged pahempidi sees. Üks püüdis lohutada ja teine püüdis lohutada - ei saadud lohutatud.

Tüdruk vaatas teisest ilmast ise ka, et no mis sa hullvaimuga teed! Õhkab muudkui kadunu poole - ise nii otsas, et kahju kohe. Võta või ühes. Aga seal pool oli isegi huvitav elu, ei täidinud nagu hästi võtta. Küsis siis vaimuilma tarkade käest nõu, et kuidas poissi surmast eemale peletada.

Tuli välja, et selleks on täitsa lihtne moodus olemas.

Tüdruk pidi küünla võtma ja sealtsamast Mõnuvere küla lõkkest tule külge pistma. Küünla pidi poisile kätte andma. Sellest lõkkest süüdatud küünal pidada noorele mehele kõik maised mõnud meelde tuletama. Too teine ilm küünlavalguse sisse ei ulatunud, küll aga, kui mõni maine noorik nüüd mehe poolt ära sai märgatud, siis tollel enam hõlpu ei olnud. Mis Mõnuvere küünlatulest seotud, see eluks ajaks.

"No aga kas siis nii ongi, et kes esimesena vastu tuleb, selle saab?" muretses abiotsija-tüdruk. Tegi ju ettevaatlikuks kah: tükk aega poisiga hästi läbi saadud ja nüüd anna teab-kellele ära. Eks neid naisi juhtunud juba tollel ajal igasuguseid olema. Igatühte poleks päris soovitanud võtta.

"See see õnn ongi, et Mõnuvere tulle torgatud küünal näitab õige õnne ära!" kostnud targad.
"Aga siis on aeg piiratud?" märkas tüdruk. "Kaua see küünal ikka kestab?"
"Ehk oskab kavalust kasutada ja puhub vahepeal leegi ära."
"No aga kus see võlujõud siis?"
"Vaata. See sinu õnnetu peig on elumõnumärgid juba silmadest sisse lasknud. Tema mäletab ja küünal mäletab. Ja nüüd on terake aega otsida."

Kas Sinul on kaminasimsi peal Mõnuveres süüdatud küünal? Ei ole? Erilist õnne ka ei tundu elus olema? No aga mis Sa siis ootad veel? ;)

Kuldsete pisaratega printsess

Täna jutustan sulle ühe võõra loo. Mina ise ei ole kunagi seda printsessi näinud ja kuningriikigi olen kõigest kaks korda külastanud. Põgusalt.
Samas on nii ka vale öelda, et võõras lugu, sest kohe, kui see mulle jutustati, kasvas ta hinge külge.

Jutustamisega on ikka nii, et muist kuuldut läheb meelest ja midagi haakub lisaks. Nii et see on ikkagi minu lugu.
See on väga kurb jutt. Sest vaata, kui räägitakse seitsme peaga lohest, kellele enam pead tagasi ei kasvanud, sest ta oli olnud nii kuri, et temaga pidi võitlema kuningriigi kõige tublim lohevõitja, siis me võib-olla isegi natuke rõõmustame - see lohe oli ju ikka väga palju pahandust teinud. Või kui räägitakse Punamütsikesest, kelle hunt ära sööb, siis me ka ei karda, sest kohe tulevad jahimehed, kes Punamütsikese ära päästavad. Ja üleüldse - need on ju ainult muinasjutud. Aga see printsess, kellest mina jutustan, oli päriselt olemas. Päriselt-päriselt.

Ma räägin sulle oma loo ära.

Ühte suurde ja ilusasse üle-mere-kuningriiki, mis asub meile nii lähedal, et kui täna laevaga teele asud, saad homseks kohale (kui lennata oskad, jõuad hoopis ruttu), sündis pisike printsess. Ja tead, see pole üldsegi nii, et printsessid sünnivad ainult kuningaperedesse!
Mõnikord on päris tavaline kodu, päris tavalised ema ja isa - ei mingeid losse ja tõldu, kroone ja troone - aga neile sünnib printsess. Selle printsessiga juhtus ka niimoodi.

Sa tunned selle kohe ära, kui printsess sünnib. Ta on väga õrn, väga habras ja väga ilus. Selleks nad sageli kuningalossi sünnivadki, et neile jaguks palju hoidjaid ja oleks palju sõjamehi, kes neid kaitsta suudaks. Aga see printsess oli nii tillukeke, et üks lihtne ema tulnuks tema hoidmisega toredasti toime ja isast olnuks kaitsmiseks küllalt. Ja see tavaline kodu, umbes sama suur kui sul endal, oli tilluksese printsessi jaoks peaaegu nagu palee.

Aga tead. See printsess nuttis. Suuri kuldseid pisaraid.
"Miks sa nutad?" küsisid isa ja ema padja pealt pisaraid noppides. "Kas sa ei taha elada tavalises kodus? Sinu pisaraid on juba nii palju, et me võime osta päris palee. Ära ainult nuta, printsess!"
"Ei," vastas printsess. "Kodul pole viga midagi. Teil pole viga midagi. Minul on. Mul on väga valus." Nii sõnas printsess ja valas edasi oma kuldset silmavett.
"Ütle, kust sul valutab," palusid isa ja ema. "Me puhume valu ära." Aga tüdrukuke ei öelnud rohkem midagi. Ainult nuttis. Nii väikesed printsessid ei räägi veel kuigi palju.

Mis sa arvad, mida printsessi vanemad selle kulla eest ostsid?
Mitte midagi. Nad isegi ei märganud, et see on kuld. Nende jaoks olid need killud tillukese tüdruku suurest vaevast, millele nad leevendust ei osanud leida.

Emal ja isal ei jäänud muud üle, kui minna TEMA juurde. Selle TEMA juurde, kelle tahtmise läbi tilluke printsess nende ellu üldse oli sattunud ja palusid: "Meie printsess nutab ja me ei tea, kust tal valutab. Ütle Sina, kuidas me saame oma tütrekest aidata."
"Printsessi silmad on õrnad. Ere päike teeb ta pilgule haiget," kostus vastuseks.

Ema ja isa läksid päikese juurde ja palusid: "Kallis päike, ära paista nii valusalt. Sinu kiired panevad meie printsessi nutma."
Aga päike vastas: "Ma ei või teid aidata. Kui ma vähem paistaksin, saaksid otsa need printsessid, kes on nii hapra kehaga, et neil on kogu aeg külm."

Ema ja isa läksid koju, katsid toaaknad kardinatega, kustutasid lambid tubadest ega kandnud isegi heledaid riideid, aga printsess nuttis edasi.

Vanemad läksid tagasi TEMA juurde. Läksid taas oma häda kurtma: "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi nahk on õrn. Raske õhk teeb ta ihule haiget."

Ema ja isa läksid koju ja palusid õhku: "Kallis õhk! Ole hõredam! Meie jaoks oled sa märkamatu, aga tilluke printsess ei kannata su raskust välja."
"Ma ei või!" vabandas õhk. "Kui ma oleksin hõredam, saaksid otsa need printsessid, kes minu senist raskust hingama on harjunud. Kerget mind on palju raskem hingata," teadis õhk.

Ema ja isa jätsid oma kodu maha ja ehitasid uue kodu kõrge mäe otsa, kus õhk kergem, aga printsess nuttis edasi.

Ja uuesti läksid vanemad TEMA juurde. "Meie printsess nutab ikka ja me ei oska teda kuidagi aidata."
"Printsessi hing on õrn. Teie suur südamevalu teeb talle haiget."
"Aga kuidas on võimalik rõõmustada, kui meie printsess nutab?" ahastasid isa ja ema.
"Siis pean ma ta enda juurde tagasi võtma," arvas TEMA.
"Me ei saa oma printsessist loobuda! Ta ju alles tuli meie juurde!" vaidlesid vanemad.
"Aga teie juures ta nutab," lausus TEMA.
"Kas ta Sinu juures enam ei nutaks?" päris ema.
"Ei."

"Kindel-kindel?" usutles isa. Nii raske oli printsessi enda juurest ära lasta.

"Siin ta ei nutaks kunagi. Ainult naerataks."

Ja printsess lahkuski. Ja tead. Ta ei olnud veel kuigi kõrgele jõudnud, kui juba kostus esimene naerukilge.
"Meie printsess naerab!" rõõmustasid ema ja isa. Nad ei näinud teda enam, aga naeratasid koos sinnapoole, kuhu tütreke oli läinud.

Ema ja isa mõtlevad tihti oma printsessi peale. Igatsuse ja lootusega. Ja naeratavad tihti oma printsessi uue elupaiga poole. Et teda seal üleval mitte kurvastada. Ja et ta ehk kunagi - kui on natuke kosunud - otsustaks nende juurde tagasi tulla.
Ilma ainsagi kuldse pisarata.

Lehtmetsa sündimine

Tead, kust meie külas suurem jagu talunimesid on tulnud?

Ei tea?

Ma jutustan sulle, aga siis me peame mõttega sinna kauge aja taha kolima, kus inimesed alles siinseid maid mööda esimesi samme tegid ja paigale asumiseks kohasemaid kohti otsisid.

Vanataadil oli inimeste tuleku üle hea meel. Eks teinekord tõusnud tüli ka, aga enamasti itsita nende tegemisi, nii et ei jõua silmi pühkida!

Taat nägi rahvast siiapoole sammumas ja tahtis, et tulijate tarvis kõik korras ja käepärast oleks. Pühkis mäepealsed puhtaks, puhus orud risust priiks, sikutas künka otsas puud otseks ja saatis siis poisi järvesid täitma. Ega neid veesilmasid tollal nii palju olnud kui praegu (Mägede omast ei teadnud veel keegi midagi), aga need, mis olid, olid laiad ja rammusad. Aga taat hoolis, et olgu ikka täitsa triiki: naistel kaldal kergem pesuga plätsida, meestel mõnusam kalu küttida.

Poiss haaras kuulekalt kruusi ja hakkas minema. Kallas Kakerdisse (no sellel paigal oli juba siis sihuke nimi, sest neid vanatühjalinde, kellele jalad istmiku külge istutatud, ukerdas iga teise mätta taga) sortsaka ära ja hakkas sealt väikese kaarega Kernu poole tulema. Mõtles, et lükkab Tarvasjõele ja Liivojale ka näpuga vilkama hoo sisse. Jõesabadel toona veel nime polnud, aga eks need inimeste tulekuga kohe tekkisid ka. Tead omast käest, kui uhke on end ühe või teise asja ristijaks arvata. Taat teadis niisamuti. Tore oli kuulata, mis sõnu suudest kukkuma hakkas. Endal poleks pähegi tulnud!

No ja läks poisike, aga lapse asi - kükitas Liivoja liikuma lükkama, pani topsi jala kõrvale ja tagurdas selle tõustes kummuli. Nüüd oli häda suur! Esimesed ju, loode poolt luusijad, said just pakid maha pandud. Õnneks valiti kõrgem koht (ainus tookord, kus metsa ka juba peal seisis. Aeg oli ikka nii alguses, et Taadil enamus metsaseemet alles mulla sees idanes. Kask ja lepp - need kasvavad kiiremini - eks sellest saanud kohale nimi ka). Hoidsid siis tüveritvadest kinni, kuni laine vagaseks loksus. Aga häda see, et osa rahvast polnud veel mäe peale jõudnud! Ootajail hirm suur. Hõiguvad hulpijaid: "Ae! Jäid ikka ellu?"

"Ellu! Ellu!" kajas vee seest vastuseks. Ja mõtle! Ära pääsesid kõik. Ei läinud ükski kaduma. Ja kohal nimi olemas - Ellu.

Ei jäänud nüüd poisil muud peale hakata, kui pidi maha pillatud vee uuesti kokku koguma.

Inimesed sel ajal settisid juba elamist ja asustasid kõrgemaid kohti, mis haljaste saarekestena vahelseilajatele ning suplejatele silma tegid. Mäega oli selge lugu - mis muud nime talle ikka saab! Saare nimi võeti ka Setu oja poole ära. Lihtsad kohad, ei olnud vaja mingit iluvigurit külge lisada. See koht, kus külarahvas mustikal, pärast ka maasikal käis, mainiti Marjamäeks. See koht, kus kõige avaram plats oli kuiva jalaga kõndida, seletati Suuresaareks. Mäelt Suuresaareni minnes jäi veel üks kõrgem koht ette, aga sedajagu napp, et tast ainult kitsas jalgrada üle käis. Ristiti Rajasaareks. Kuid üks saar oli küla keskel selline, et kui teiste pealt rahvas usinasti veekorjajal poisikesel abiks käis, siis nemad olid kangust täis: "Meie maha ei ajanud, vot ei korista kah!" Kangussaare on nüüd see koht. Eks neid kodusid kerkis ja tähistusi tekkis - kõik ei tule ju korraga meelde!

Ah jaa! No, eks Kaldaks kuulutati see paik, kus veepiir pidama jäi ja Oru nõo seest lasti viimased loigud kuivaks. Nii sügavale uuritades ei pidanud Taadi saadetud veekandja püksipee pingele vastu ja kärises tagant värvlist ette nabani irvakile: "Pääääääääärrrrrrr"!

Õnneks sattus inimeste hulgas kaks näpuosavat meest olema, kes õmblustööd tundsid. Üks paikas siis eest ja teine tagant, sest kuidas sa niisuguse moega poja isa juurde tagasi lased, pahandus nagunii hinge peal. Mõlema mehe nimi juhtus Tõnu olema ja nii said nende elamised nime ka: Ees-Tõnu ja Taga-Tõnu.

Selle kodu, mille juures püksirebestaja jalad seisid, nimeks pandi Päärna.

Koht, kus kruus ümber läks, oli kaua aega Kruusi. Nüüdki oskab mõni teadjam tarealuse kätte näidata. Tähistab seda paika veel vaid suur tamm, mille alla selle külaotsa post kastidesse käib.

Lammas kaevus!

"Ema, mäletad, Kaarusel elas kaks naist. Ühte kutsuti Paukaks."
"Neid õdesid oli rohkem, aga ainult üks sai minu meenutamist mööda mehele ja kolis Järva-Madisele."

Ema sorib mälestustelaekais. Kaarusest ei meenu suurt midagi.
"Need kaks olid Ellu laudas lüpsjateks. Pauliine oli, jah, üks, aga kes see teine..."
"Ma kujutasin ikka ette, kui Paukast räägiti, et ta istub köögis, läkiläki peas, lapatsid laiali nagu koera kõrvad," meenutasin oma. "Pauka kõlas nagu koera nimi."
Ema puhkeb korraga naerma.

"Pauka sattus ju ükskord meile. Külm aeg. Meil noor lammas ei seisnud kuidagi kinni ja mõtle - sai jälle laudast välja, tuli aeda ja kukkus kaevu. Isa lasi redeli alla ja tassis lamba välja, aga ega siis märga lammast võinud lauta viia! Toodi loom kööki kuivama.
Pauka ütleb: "See pole midagi! Meil kukkus koer peldikusse. Katsu sa sihukest kasida! Ja et ta, roju, veel käest tuppa ja voodisse ronis!""

Aida-Aaru

Aidasilla pealne oli vahva mängukoht. Alune paistis ka põnev, aga selle serv torgiti suurte kividega kinni. Ait käis külgepidi saunatubadega kokku. Teises käevangus tolknes tal vana kemmerg, kuhu meid lubada ei tahetud: "Mädand lauad, käite veel käkaskaela..."

Aga neil sammaldunud ja hõredalt löödud laudadel ning teise külje pragulistel palkidel, ümaraks kulunud istealusel ja roostes hobuseraudadel õla kõrval - neil kiskus nagu magnet sees.
Paber rippus naela otsas uhkem, kui enamikul. Õrna lillemustriga. Ühelt poolt libe, teiselt killal. Tädi vist töö juurest tõi. See jäi mingi riide pressimise järel üle, murti maal kokku ja lõigati noaga parajaks. Kapist sai siis pakijagu võtta.
Õiges vetsus (selles, mis reia-aluse seina taha oli tehtud) ilutses vanaema tikitud paberitasku. Hilisematel aegadel ehitas memm ise potiaugu kõrgemaks ("Käi ja räägi, aga ega sest midagi muutu..."). Ülespoole kerkis ainult istumise osa. Siis vanaema muigas, et nüüd kükita nagu pjedestaali peal. Võidumehe tunne tekkis küll! :P
Õige vetsu seina sees tiksus. Nagu oleks keegi käekella laudade vahele torganud.
Aga kempsuskäimiseks tuli reialt läbi lipata. Seal kägises kaks mustakuuelist kapihiiglast (vanast riidevarast vildakil), laudaesine heinavirn krõbises ja sahises, jahukirstudest kippus varganägusid välja volksatama ning puuriitade taha pagema... Kindlam tundus, kui keegi kaasa nõustus tulema.

Aidakülje kemmergus võis tundide viisi üksi unistada, oksaauke torkida või õuepealsesse piiluda. Päevavalges muidugi.

Aidasilla nurga sisse oli kasutuseta jäänud asjadest just nagu redel ehitatud: kiinid ja sirbid ja pooleks murdunud pussnoad hoidsid otsadega palgivahedest kinni ning lubasid julgematel lakapealsele ronida. Üksi sinna ei saanud, selleks pidi abilisi leiduma. Hiljem ehk oleks ilmagi ulatanud, aga siis tekkisid juba teised huvid.

Aida uksel oli kandiline kassiauk ja suur rauast võti ees. Arvasin viimase uhkuse pärast olevat, sest mina küll ei mäleta, et keegi teda kunagi küljest oleks keeranud.

Ait oli imelikke asju täis: rõivakirstud, pesurull, höövelpink, puukastid ja vakad vanade pappraamis piltidega... Pruunikatel piltidel seisid punnissilmsed, kangete kehadega kujud. Arvukam rahvas tardus enamasti mõne kirstu või kääpa taha, paarirahva meespoolel käis käsi konksupidi nooriku küünarliigese tagant läbi ja naisterahvas hoidis kohmakalt kopsakat lillepotti pihus. Vanamemme mõrsjaea heledad salgud maalis pildistaja-mees paremini väljapaistmiseks üldse üle, pikkade tumedate siksakkidena õlgade peale välja.

Mõne pildi juures noogutas memm, et näe, siin ju veel Voldemar, enne kui tõvest võeti. Liinet ja Jakobit nimetas ning keda kõiki veel, aga meile näisid näod sarnased ja ei haakunud nimedele külge.

Aita sai ikka koos vanamemmega sisenetud. Keeldu ei mäleta, aga miski hoidis tagasi. Aukartus vist.

"Mine too aidaseina pealt villakraasid tuppa," kamandas aga ühel pealelõunal vanamemm, justkui see oleks mul igapäevane käimine.
Köögikapi ette kogunenud villakottide sisu tahtis enne vokirattale jõudmist kammida.

Vanamemme käsud täideti küsimata.

Astusin aidaesisele ja katsusin ust. Lukus. Kuid võti ju ees nagu ikka. Väänasin seda küll kura- küll päripidi, aga sissepääsupulk puikles. Trügisin ust eemale ja enda poole, üles ja allasuunas, aga abi ei ühti.
Ei saa ju memmele ütlema minna, et sedajagu saamatu olen!

Istusin lävepakule, lükkasin kukla ukse vastu ja ohkasin:
"Pai aidakene, luba tuppa. Vanamemm ootab kambris kraasisid."
"Ei saa lasta. Sa pole mind nimepidi palunud!" sosistati teiselt poolt.
Esiti põrkusin ehmatusega uksest eemale, aga siis taipasin, et eks see üsna loomulik on, kui nii vanas aidas haldjas elab. Kas vanamemm unustas, et mul aitapääsuks teadmisepilet puudub?

"Kust ma su nime kuulda saan?" hingasin igaks juhuks lauavahesse.
"Kui õiget kaupa teed, ütlen ise."

Mida aidahaldjale pakkuda? Vanamemmel paistis kraasidega kiire olema. Kambrist kaasa võtta ta midagi ei käskinud. Pani mu proovi peale?
Suurestoa kardin lõi kõlkuma.

"Armas aidaline, ütle, mis su nimi on? Ma annan enda oma vastu," pakkusin katseks.
"Eks ürita!" sosisti laudepraost.
"Kurle."
"Aaru."
"Aaru, luba aita!" küsisin, käsi võtmepidemel. Võti keeras.

Aidas ei paistnud kedagi. Ega ma arvanudki. Tõstsin kraasid seinalt ja teatasin tasa: "Tulen peagi võetuga tagasi. Aitäh, Aaru."

Vanaema ei küsinudki toas, kuhu nii kauaks kohmitsema jäin. Sihtis korra silmadega. Ma panin pilgu mujale.

***

Sestpeale sain ühtepuhku ülesandeid, mis aida juurde asja lasid teha. Ei ununud mul eales aidaasuka nimi meelest ega pidanud ma sellepärast kunagi uksetagust uurima.

Panin minnes Aaru jaoks ikka üht-teist taskusse: leivakannika, kui kaljaastjat toa juurde tarisin; kruubipeotäie, kui vorstitrehtlit viisin; piparkoogi, kui jõulukuusele kirstupõhjast kulinaid kandsin. Aaru andis alati midagi vastu ka: maasikavaka, mille vaarvanaema oli põiminud; kleidi, millega viljakuivatuses sobis omakeskis teatrit teha, ema endised koolivihikud - siidipaelaga kokku seotud ...

Kui tädi otsustas saunahoonetest perele suveelamise ehitada, oli vist esimene kord, kui vanamemmelt aidaasuka kohta küsisin: "Memm, mis siis Aarust saab?"

"Ega teda ära aeta," kohmas memm, aga murelik paistis temagi.

"Aaru. Mis plaanid sul nüüd?" kukutasin tol õhtul, kui esimene ehitusplokkide koorem saabus, end istumistpidi aidasillale.

"Minema kolin, mis muud," mühises Aaru uksetagusest.

"Ehk ikka jääd? Uuel hoonel ju ka hoidjat tarvis," anusin nutuselt. Kurb oli mõelda, et aidasild sihti aetakse. Veel kurvem oli kujutleda Aaru minemist.

"Minu eas on raske ümber harjuda. Hing ei võta ehk uut vastu," ohkas Aaru.

"Proovi ikka!" palusin. "Igal pool mujal tuleks ju nõndasamuti otsast alata. Siin jääb natukegi endisest alles."

"Kuidas ma siin ehituse jalus..." ähkas Aaru.

"Tahad, toome su senikauaks riidekirstuga toa juurde?"

Nii talitasimegi. Nuiasin memmelt kangesti, et võtame väikseima kirstukese tagakambrisse. Memm viskas taas oma kõiketeadva silmavolksu minu suunas ja oli nõus. Pärast tädi ise kauples mööblitüki saunaesikusse tagasi.

Uus elamine oli uhke: klaasseinast ulatus lambivalgus korraga lavaruumi ja käimla poolele, seinalaudadelt levis lakilõhna ja lagedes läikis sama kattega vineertahveldis. Kahe poolega aknad vaatasid nelja ilmakaarde ja välisust ehtis värviline klaas.

Tädi otsustas varsti, et siin ongi ta päris koht ja kolis linnast maale.

Ühel õhtul, kui teistpere toast soe tulekuma kutsus, koputasin klaasiga uksele. Uks oli õhtuks lukku pandud. Ajad polnud enam endised. Aken näitas, et tädi astub alles tagumisest toast tulla, seepärast üritasin muud:

"Aaru, luba tuppa, õu vilune!"

Uks klõpsatas lahti.

Kuidas sul läheb kah?" usaldasin küsida.

"Toredasti," tunnustas Aaru. "Aknast hea lahe välja vahtida ja saunapäevadel saab sooja kontidest läbi lasta. Aitüma avitamast!"

"Kuidas sa sisse said? Ise just katsusin luku üle," imestas kotta jõudnud tädi.

"Küll ta teab, kes omad on," lõkerdasin vastuseks. Aaru kõhistas tasakesi kaasa ja kadus maja vaiksemasse tiiba.

Kass Seitel ja rumal rebane

Riks suvel ja Seitlita

"Sinu kass jalutab küla vahel koos rebasega ringi?" imestavad naabrid. "Rebane teda nahka ei panegi?"
Eks lugu oli mulle endale ka alguses arusaamatu, aga siis nurrus Seitel selle unenäo sees selgeks:

Luusisin aja täiteks põldusid pidi. Hilistalvine aeg, tead isegi - korteris pole tühjagi toimetada: hiired otsas, ninaesine nigel, lauale ei lasta...
Oled ju sina ka märganud - viimasel ajal kõik kraavivahede vallid ja metsaäärsed kivikangrud rebaseid täis. Karda kohe! Lähevad nii jultunuks, et söövad kodutrepi peal su kausi tühjaks ja kui aiast nina välja pistad, tikuvad tülitama.

No eks sattus mullegi üks põllupervel vastu, kurjusekorts koonu peal ja turi saagihaaramiseks kurvis.
Ega siin jõuga midagi ära tee! Kui läheb jutu peale õnneks, siis läheb.

"Mis sa, rebane, väljas vahid ja urus ülikonda ei harja!" kähvasin kindlalt, nagu poleks mul temasugustest midagi karta.
"Mistarvis?" sattuski kassikimbutaja segadusse.
"Mis mistarvis! Õhtuks ju kõik küla kuninga juurde kokku kutsutud - uued seadused ettekandmisel!"
"Kas meil siis ka kuningas on?" üllatus rebane.
"Näe narri! Kus sa elanud oled? Vaata, et sihuke rumalus välja ei tule. Saad kogu küla naerualuseks!"
"Ja kus kogunemine toimub?"
"Kus, kus! Eks ikka seal, kus eelmisedki: teeristist läbi, kõrge kivipoodiumi ees. Vaata siis, et tulemata ei jää! Kõik kamandati kohale ja toonitati, et keegi ei puuduks. Mina sealhulgas. Muidu saab alamaid kuninga kimbutus tabama."
"Mis kell siis?"
"Mis kell, mis kell! Lugeda ei mõista või?" võtsin kuuetaskust vabariigi aastapäevapeo kutse, mis sul laua vahele oli libisenud ja vehkisin lehega tähtsalt teravkoonu näo ees. Paber äratab aukartust ka neljajalgsete ilmas, ära sa arva.
Rebane vahtis kutset ja nuusutas rumala näoga leheserva. Pole ma veel märganud, et mõni neist tähti tunneks või sõnu veerida mõistaks.
"Veerand seitse! Ja kuningaseadusega on nii, et kelle näoga ta aia peal istub, teistest kõrgem ja kogukam, nende loomade õnneaeg algab ja neisse puutuda ei tohi!"

Jätsin punakasuka pika näoga järele vahtima ja jalutasin tähtsa näoga edasi, nagu tuleks veel mitu urgu läbi marssida.

Uskuski või?

Nooh, mis sa arvad, et loomamaailmas asjad teistmoodi käivad, kui teil? Vähe sellest, et ise uskus - teised ajas ka kohale! Lausa imestasin, kes kõik meie maade peal elamas on.

Mis sai siis?

Sina tuled küsima? Ise olid ju ka kohal! Istusid aia peal ja ootasid lauluproovi sõitmise autot.
No mis sa vaatad nii mõistmatu näoga? Toetusid aia najale, nagu ikka ja mina krapsti sülle. Sealt ajasin silmad suureks ja põlema nii, et ainult minu pale paistma jäi.
Rohkem polnudki tarvis.
Mis nägu kuningat loomad nägid?
Kellel nüüdsest kuninga kaitse peal on?
Nüüd mul tükiks ajaks hea elu hooleta. Riks, too rebane, hoiab ise minu ligi, et julgem hulkuda oleks.

Aga karusid, paistab, meil paikseid ei ole. Või ei tihanud neid keegi kutsuda. Muidu oleks meil sinuga võib-olla veel haprasti läinud.

Rätsep Raat ja iluta parunitütar Isabel

Seda lugu jutustas mulle kümmekond aastat tagasi üks naaberküla taat, kelle juures meie pere piimal käis. Tookord (ma ise juhtusin mannerguga minema) oli papi toredasse tujju tembitud ja kangesti jutusoone peal. Et vanahärra kunagi Albus koolis käis, mina aga tegutsesin selles majas parajasti kui algaja giid, sobis Albu mõisa teema mõlemale hästi.

Taat mäletas selgesti lugusid Albu kurjast parunist. Sellest, kuidas too teolisi nõnda taga kiusas, et need soodesse ja rabadesse rettu läksid. Kuidas neid sealt sõjaväega välja aeti ja härra ise eksinuid karistas. Ikka nõndamoodi, et alamrahvas palja kerega pingile kinni sai seotud ja isand siis tõmmanud neil seljast noaga naharibasid, millest endale ratsapiitsasid teha lasknud.
Taadi kooliajal polnud neid nuute muidugi enam olemas, aga too kast, kus kantsikuid hoiti, olnud toona veel mõisa laka peal alles.

Mõisaalust salakäiku teadis piimapapa samuti. Oli isegi seal sees ringi vaadanud. Õues, pargi poolt maja külje juures, seisnud luuk, millest käiku pääses. Sellega aga juhtunud õnnetu lugu: ega õpetajad sinna luusima lubanud, minek võeti salaja ette. Hämaruses pandud küünal põlema, luuk kangutatud lahti ja ronitud maa-alusesse. Nelja poisiga mindud.

Ega kaugele jõutud, paar-kolm meetrit ehk. Siis lõõtsatanud tuul ja puhkunud küünla surnuks. Poisid ehmatanud ja ramminud rüsinal välja tagasi. Luuk kukkunud raginal kinni. Maa-aluse avastajad plaganud teiste juurde tagasi ja teinud näo, et nemad pole midagi kuuld ega näind. No ja see oli poolenisti tõsi ka, sest üks poiss oli sinna luugi taha lõksu jäänud. Tükk aega saand mööda, enne kui avastati. Too olnud siis hirmust poolsurnud. Poisid võetud ette, näägutatud nägu täis ja no eks natuke lisandunud muud karistust ka. Käigusuu aga suletud selliselt, et rohkem sinna ei pääsenud. (Ega ei kibeletud ka).

"Kas sa sellest käigust midagi veel tead?" uurisin põnevusega. "Mõnd vana lugu või..."
"Muidugi tean!" kergitas vanahärra kulme. "Sellest on paks raamatki ilmunud," mõõtis taat sõrmede vahele 5-6 sentimeetrit õhku. "Nisuke mustade kaantega. "Isabel" pealkirjaks. Mul oli endalgi ennemalt kusagil see raamat olemas."

Papi üritas mõnda aega lugu ümber jutustada, aga oli näha, et tujurohu alt, mis enne keele vilkaks tegi, kõrvaltoime tõusma hakkas. Nii muutus heietus ikka imepärasemaks ja vasturääkivamaks ja siis ühel hetkel sai une tõttu täitsa otsa.

Katsusin seda oma mõistusega siit-sealt üle palistada. Äkki kannatab veel pisuke aega pidada. ;)

***

Albu mõis oli rikas nii maa kui orjarahva hulga poolest. Parunil jätkus järeltulijaidki, aga neist, keda omaks kõlbas tunnistada, kasvas suureks vaid kõige kiduram - mõisapreili Isabel. Kui ema ja isa kannatas veel kuidagi vaadata, siis kahest kokku oli neiule niisugune tegu ja nägu sündinud, mida kogu mõisa vara ning vägevusega tükkis ilusaks ei suudetud näha.

Ilus või mitte, kogult toekam või äbaram - riidesse tuli neidis ikka panna. Oleks tütrele paarilise leidmiseks rõivaehteist piisanud, oleks parimad rätsepad Peterburist ja Pariisist kohale aetud. Siin oli aga selge, et mida uhkem hilp, seda tuhmim piiga pale paistab. Nii telliti rätsep siitsamast Albu lähistelt, Lehtmetsa külast.

Raat oli selline, nagu alamad rätsepad tollal ikka kippusid olema - ihuveaga, mis mõisa põllul täie eest töötada ei lasknud, aga leidliku meele, hea silma ja nobedate näppudega. Silmi oli Raadul jah üksainumas. Teise, vasemaga, oli ta kogemata kombel kadunud noorhärra kantsikupideme otsa komistanud.

Raat kamandati mõisa, preilit rõivisse õmblema. Ajapikku hakkas parunipiiga ikka tihemini põhjust leidma, et Raat tema juurde toimetataks. Viimaks hakkas Raatu suisa taga igatsema. Sest vaata: kui Raat oma ühe silmaga nägigi Isabelist seda, mida kõik muu rahvas, siis teine - too maailmale suletud silm - vaatas juurde selle, mille nägemiseks terve nägemisega inimesel tuleks sutsukese ilmavalgust maha keerata.

Võib-olla polnudki see Raadu õmmeldud riiete, vaid hoopis rätsepa kadunud silma süü, et preili naeratus kenamaks kosus ja rüht vanapalju silma ei riivanud? Igatahes sattus nüüd isegi kosilane majja. Üksainumas küll ja ea poolest majaemandalegi liiavõitu, aga kõrgest soost ja kolme (olgu pealegi kehvapoolse) mõisaga.

Maja sai saginat täis. Pruudil ei paistnud pulmade vastu vähimatki olema. Kuigi tahtja vastu tõrges (noh, eks harjumatu asi ju), lasi ta meelsasti sündida, et rõivakapp uue elu tarvis rikkaks saaks. Raat saalis mõisa vahet, nii et pastlatallad pudedad.

Siis märkas aga mõisaproua, kes pruutkleidi puhkemist pealt läks piiluma, midagi niisugust, mis tema meeltesse ära ei mahtunud, ent mida kogenud naisesilm kahtluseta üles korjab: peegel, mis nurgatagusest pulmarüü sündimist näitas, pakkus paista ka selle, kuidas Raadu mõõdurihm tarvilisest pikaldasemalt parunitütre vöökohta voolis ja kuidas tüdruku käsi, mis tasakaalu hoidmiseks toolikorjust võinuks haarata, hoopis rätsepapoisi rannet rutjus. Ning kuidas matsipoiss merevaigust südamega rinnanõela kaelusekrookeisse kinnitas? Nii ei või ükski meesinimene noorde naisterahvasse puutuda, olgu ta siis või rätsep.
Ja see pilk, mille nurjatud samal ajal silmadest sillaks kokku sidusid - see pilk pussitas mõisaemandat siiski veel, kui ta juba oma magamiskambrisse oli tuikunud ja padjakuhilate vahele nõrgaks jäänud.
Oleks avastatud silmasihis tühi ihuhimu sees olnud - selle oleks ema süda alla neelanud, kuigi ta küll isiklikelt pihamõõtjatelt praeguseni sihukest sitkust ja rõõskust nõudis, millisest mõisnikupaari enda juures tige puudus valitses. Aga paruniproua hing aimas: tollest sandist rätsepast sünnib tõsisem teotus, kui kohemaid kätt vahele ei pane.

Niipaljukest naisel oma nõtruses taipamist jagus, et ta parunile aimatust aru ei läinud andma. Mehe äkiline meel oleks ehk erutuse ajel sealsamas veretöö tekitanud, mis tütressegi ulatunuks. Kus jääks siis saamarõõm kolmest uuest mõisast või kelle kukil parunipaar vanaduspäevad veedaks?

Varem veel, kui Isabel taibata mõistis, miks Raat lahkumisviipeks aknaalusesse ei ilmu, oli mõisaemanda käsilaste käe läbi nõnda sündinud, et Raat sammu pealt sammaskeldrisse krabati, oimetuks koksati ja läbi maa-aluse salakäigu Raadu maise teekonna arvatavasse lõppu - Saareküla sügavasse surmaauku heideti.

Aga sama ruttu, kui ema oli ustavad abimehed leidnud, jõudis toimunu tütre kõrvu. Noh, tema hing oli aastatega peegli ees niipalju karastunud, et ta oma meelehärmi hästiõmmeldud kleidi põue pigistades ja pressides ära mahutas.

Öötunnil, kus muu härrasrahvas asemeid painas, sisenes Isabel käigukaarealusesse. Tõrvik andis tuld, kuigi süda samapalju teed valgustas. Just nagu oleks kuu keldrisuust sisse kukkunud.

Tüdruk rändas rutemini kohale kui pargi, jõe, luhtade ja laante all tuikuva tunneli pikkus ennustada oleks lasknud, tõstis tulelondi käigu lõpus sünguva sügaviku kohale ja märkas esmaehmatusega, et Raat selle põhjas surmaund välja magab. Aga ei! Tunglavalguse või tundehinguse peale tegi mees silmad lahti ja suutis mõne sõnagi lausuda.

Parunipreili nägi, et siin paljakäsi midagi ära ei tee, jättis Raadu toibuma ja tuiskas käigu kaudu mõisa juurde tagasi - toekamat nõu ja abi otsima.

Mõisaemanda vanatüdrukust tädi, kes kunagi armu peale mõisa lapsehoidjaks oli võetud ja hiljem ära ajada unustatud, oli tühja aja täiteks maade ja maja kohta üht-teist tarkust välja uurinud. Koos pandi kaardi järgi rada maha, kustkaudu surmasügaviku katusepealsele ulatus. Koos leiti abivägi, kes katusesse (augupõhjas istujat palju pommitamata) ava sisse raiuda avitaks. Arutuse vahel käisid noor ja vana neitsist naisterahvas vaheldumisi vangile käigu kaudu kehakosutust kandmas.

See, mis lõksu lae peal sündis, jäi parunipaarile märkamata. See aga, et mõisapoolset käigusuud kasutatakse, hakkas härrale silma. Proual ei jäänud muud üle, kui asi ära seletada. Silus, kuidas suutis, aga mehe raev oli ettearvatav.

Tegelikult seisis käik jõude juba sajandijagu. Polnud osanud praegunegi parun temaga midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd oli hea põhjus tunnelisuu põhjalikult kinni müürida. Näe, saatus tahtis, et sellega mitmest vaevast korraga lahti saadi, sest õnneks juhtus just tüütu vanamutt Raadule toidupoolist vedamas olema, kui troppimistöö teoks sai.

Pulmapäev ligines. Pruut oli härrastemajas poolsõge. Kuidas sihukest altari ees üle annad? Ei noh, annad veel, aga kas ikka võetakse?
Mõisaemand käis ja miilustas ümber tulevase väimehe, nii et tol juba uued himud tekkima hakkasid. Mõisaisand katsus kalli külalise kruusi täita, et tollel selget pilku ei tekiks tulevikku vaagida.

Siis, viimasel õhtul (ilm ennustas ilusaid jõule - suured krõbedad räitsakad saagisid õhku ja kuu oli just täiskangust kätte saamas, homne pruutpaar andis talli juures ratsmeid peost - üks oli üritanud tülitaja eest pageda ja teine tülitamise tahtmises nahast välja pugeda), kuulis mõisaperemees talli pool tüli tõusmas, löögilaksakat, mis naisterahvaste vihasööstuga kaasas kipub käima ja nime "Raat", mis vanakurja härra seest viimase vindini välja keeras. Kui siis parun nägi, kuidas peig oma tumedal täkul pargiastangut pidi minema traavib ja hädine pruut oma valgel hobusel järele ruttab, tabas meest säherdune raevuhoog, et kõrva kõrvalt seina küljest põleva tõrviku tõmbas ja tütre suunas sõidutas.

Küllap oli kuri vaim härral käe sees, sest tungal tuiskas tüdrukule turja, jäi krae vahele kinni, valas vaesekese tuletoiduga üle ja süütas riided põlema. Kogu majarahva silme all kappas hullunud hobu taamale metsa poole, leegitsev ratsanik seljas.

Matused peeti vaiksed. Tüdruku vanemad ise peiedelt puudusid, sest proua parandas Peterburis närve ja kus härra ära oli, sellest ei vaevunud ta aru andma. Peig? No mis häda teda oleks pidanud tagasi ajama. Tema kadus igaveseks siinse rahva silmist. Kuulu järgi jäid omadki teda otsima.

Kunagi hiljem, umbes järgmiste jõulude paiku, poetas vintis tallipoiss midagi seosetut. Umbes nagu oleks Isabel tol õhtul hoopis musta täku selga hüpanud. Aga siis tõukas kõrtsmik teda nii kareda pilguga, et lobiseja jutt sai otsa.

***

Vanaema andis mulle kunagi ühe pika mineviku ja merevaigusüdamega rinnanõela hoida. Noh, nii, et ma seda päris omaks ei peaks, vaid õiget vereliini pidi edasi kingiks. Sellesse on ühe naisterahva näopilt sisse pressitud, aga kas aja harjamiste, vaigu väsimise või nikerdaja näpuvea tõttu pole sealt suuremat ilu otsida. Midagi tuttavat küll.
Kui ma peeglisse vaatan, siis kipun sageli mõtlema, et äkki tõesti oli tol ammusel lool nii õnnelik lõpp, et sellest igaks juhuks suuremat juttu ei tehtud.

Üks asi sunnib mind veel nii arvama. Kui ma vasaku silma kinni pigistan, tikun maailmast palju rohkem märkama, kui mõlemaga piieldes.

Saha-Arder ja Setu oja sakerdis

Arder käib meil talviti teid lahti lükkamas. Ega neid peresid palju ole, kus traktor õues. Arderil on neid kohe kaks. Muid masinaid sinna juurde.

Aeg on inimesed kärsituks teinud. Enam ei malda tuisu järel keegi kevadet oodata, üsna ruttu hakkavad telefonid Arderi poole appi hüüdma. Et hommikuks rajad sisse saaks, alustab Arder vahel varahommikul, vahel juba hilisel õhtutunnil. Ikka nii, kuidas ilm lubab.

Selle talve lund mäletad? Arderi mälestused on kindlasti kibedamad, sest lumevaalude laialilükkamine on üks vaev, aga hoopis hirmsam see, mis hangesügavas saha ette võib jääda!
Ühel öökorral, see oli pühapäeval vastu esmaspäeva (Arder mäletas, sest tegi tagasi tulles märgi kalendrisse) - kuu paistis ja lumi sätendas, väljas oli selline ilu ja vaikus, et kange kiusatus tekkis jõululaule laulda, ehkki jõuluaeg kaugel möödas - nägi Arder, hooga Peedu ja Lehtmetsa piirist üle, Setu oja poole tuisates (suure tee tühjaks trügimine polnud tema rida ja sealt, paistis, oli õhtul just läbi käidud kah) imelikku toimetust. Alguses vaatas Arder, et metssiga. Lasi tuled maha, et looma mitte eksitada (kuul oli taevas jõudu küll), aga siis muigas, et nii veidrat siga pole ta elus enne näinud! Kogu jooksis kraavi pealt, mis kui jäine keeglirada hangehõlmade vahelt vastu läikis (jalamaid liikudes oleks lugu Arderil nägemata jäänud, aga kabiinist, kõrgelt, oli vaade hoopis teisem) hoo sisse, viskas teetruubi ees kõhuli ja libises tunnelisügavusse.

Muidu oleks võinud ju arvata, et mõni laps endale lusti teeb, aga sellisel kellaajal???

No inimene pidi see ometi ju olema? Külvet või? Tema meil on külas kasvult kasinavõitu, aga... too tegelane oleks Külvetilegi kehvalt kaenlaaluseni ulatunud.

Arder uskus, et sellise hooga põrutab liulaskja teiselt poolt truubiaugust välja, kuid ei. Varsti ukerdas mehike käpuli tuldud kohast välja tagasi ja jooksis uue valuga teealusesse. Nii mitu korda.

Arder oli traktori vahepeal seisma jätnud. Nüüd otsustas, et läheb vaatab, mis lugu seal käimas on. Arderil on kogu ja kaalu, ega keegi talle naljalt ninna karata julge. See pisilane ei oleks ulatanud kah, nii et mis tast karta!

Arder oli televiisorist igasugu tegelasi näinud, aga nii imelikku olevust küll mitte. Muidu mehe moodi küll - juuksed salkus, habemesutsakas lõua otsas ja suur sinine nina näo keskel, aga see nina tundus tema juures ka ainuke toekam asi olema. Käerandmed ulatusid pikalt kuuekäiste seest välja ja olid nii peenikesed, et Arderi sõrmgi jämedam võis paista. Vildid olid selgelt suured, aga tegelane tallas nendega uskumatult väledalt ringi. Ja nii ametis ning nutune oli ta, et ei osanud Arderi vaatamatuleku peale võpatadagi.

"Mis möllad siin?" kohmas Arder. Tea, kas sihuke üldse inimese keelest aru saab.
"Tuppa ei pääse!" virises sakerdis (või kuidas sa sihukest nimetada oskad).
"Mis tuba sa siit taga ajad?" ei mõistnud Arder aru saada. Piilus siis august sisse - tuba ei näinud, aga läbikäiku teisele poole polnud kah mitte. Eks koprad olid selle millagi seest täis tassinud.

Vahepeal panid tee- või jahimehed restid ette, aga teab, kes need jälle ära kiskus. Paar suve tagasi lainetas metsaservas selline järv, et ulatus peaaegu Setu Manni majani. Siis oligi kobrastega suurem sõda ja restitõkked ette lasti.

Arderil oli oma mõtteapsu pärast juba ette piinlik, aga midagi targemat ei osanud ka pakkuda: "Kobras oled või?" (võta kinni, mis silmamoondusi täiskuu ajal sünnib).
"Ise oled kobras!" puhises tilluke tegelane ja oli tükk aega solvumusest sõnatu.
"Mis sa siis siin truubiaugus tuiad?"
"Ütlesin ju, et tuppa ei pääse!" niutsus pässakas.
"Ja kuidas sa muidu käisid? Kas ennemalt oli tee alati lahti või?" ei taibanud Arder.
"Saag unus sahtlisse," tunnistas sakerdis.

Sae mainimine tuletas Arderile meelde, et tema oma on traktoris, istme taga, täitsa olemas.
"Et lõikan raja sisse?" pakkus ta.
Tuustik noogutas innukalt.

Eks ta ebamugav oli keset ööd saag üürgama panna, aga Arderile hakkas olukord juba lõbu tegema. Arutas küll, et kuigi kaugele vist käsi ei ulata, aga polnudki palju vaja - mehike tormas kah vahele, tiris ja sikutas lahti saetud oksarisu siia ja sinnapoole, korraga liikusid sees truubitorud nagu lükanduksed ja kadunud too takukoonal oligi.

"Häh! Oleks siis aitähki öelnud või midagi!" turtsatas Arder, enne kui jalas valu hakkas tundma. Eks torud käinud vaheliti sellise jõu ja hooga, et Arderi saapavarvas jäi sinna vahele.
"No ole sa meheks!" kurjustas Arder. Eks see oli nüüd piisav tänu küll."
"Mis, sa, hull, teed! Tõstad mul ukse hingede pealt maha!" karjatas tuust, kelle sinine nina taas truubiprakku ilmus.
"Hädaldad siin oma uksega, mul jalg puru!" pigistas Arder hammaste vahelt. Said jäseme kuidagi kahe peale kätte ja köötsas Arder masinani, ise ei oska veel arvata, kuidas piinatud koivaga sõitmine õnnestub -karvapäss kõrval muudkui kiunub oma ukse pärast.
"Kuule, pane suu kinni. Aita siin sind ja riski eluga! Sa ei mõista tänadagi, muudkui virised veel," käratas Arder.

"Mul oli sulle ikka kingitus ka," tungis häbelikkusenoot tuustiku häälde. "Jalga see terveks ei ravi ega rikkaks ei tee, aga teinekord ehk abiks ikka. Mul on sulle selline hääl ära anda, mis mitme kilomeetri taha kostab. Aga see tahab enne natuke seismist ja seadimist," manitses sakerdis.

"Kui see hull mulle kõri kallale ka veel kipub, siis ma talle rusikaga virutan ja tagasi ei hoia," mõtles Arder, aga tuust ei teinud rohkem midagi. Vangutas korra veel hädisel ilmel truubi kõrval pead, loksutas toruotsa, hüüdis: "Hoia suveni!" ja kadunud oligi.

Arder püüdis jalavalu vähendamiseks koduteel laulu üles võtta, aga kurk oli kuidagi hell, ei saanud õiget heli kätte.
Oli siis igaks juhuks häälega ettevaatlik. Pärast muidu köhi ka veel! Hiljem läks lugu üsna meelest.

Lonkas mees küll mitu aega.

Arder on seltskonnas nõutud sell, laulab kooris ja käib muidu sõpradega tihedalt läbi, aga näe, ei tihanud tükk aega kellelegi rääkida, mis värk jalaga tegelikult juhtus. Naisele ikka ütles, aga ega tema siis lobise.

Kodus muigasid, et nüüd pole kombaini vajagi - Arder lõikab häälega saagi maha. Ja karjub kivid põllult kangrusse kokku. Lõõpimiseks see jäi.

Aga siis, suvise vaimuliku laulupeo proovi ajal, tuli Arderile korraga kole köha peale ja pärast seda kui röögatas laulusõna üle Tähtvere, kesklinna poole minema - dirigent lebas mitu hetke oimetuna üle puldi. Ma võin kinnitada! Aitasin ise pärast ämmal kaks päeva aknaid pesta liivast ja lehesodist, mis tookord tuulega ruutudesse peksis.

Külarahvas loodab, et Arder oma hääle ikka taltsa suudab hoida. Lauluproovis pole meest suvest saati nähtud. Eks näis, mis saab.
Aga and on and. Mine tea, millal vaja võib minna.