Monday, March 21, 2011

Kuu loomine

Kukevere küla servas seisis Vulbi talukoht. Seisab nüüdki veel - kes teda sealt ikka liigutanud on! Ainult aeg ladus kunagise pliidi kivid hunnikusse, lihvis pealt ümaramaks ja istutas kuused otsa.
Et keegi komistades viga ei saaks. Sirelid kasvatasid endid maja ümber ja asemele, õunapuud unustasid õitsemise... ja ega siis viljugi enam tulnud. Sead tallasid põõsastealuse kavalaid käikusid täis. Või miks nad poleks pidanud? Jahimeestel oli kombeks oma lemmikutele sinna kinnikasvamata metsalagendikule kartulit ja vilja kanda.

Kord juhtus kibe talv tulema. Lund palju ja külma palju. Nii palju poldud nähtudki!

Jahimeestel oli nüüd eriline hool kärssninasid nuumata. Ja sead sattusid sagedamini söödaplatsile. Trampisid teeradasid rohkem sirelite peale kui alla, sest kõrged hanged olid põõsanutsakud siruli surunud.

Ühel õhtul, kui röhkijate rügement jälle toidulaua ümber kogunes, oli imestamist hulga. Ei tavapärast kartulit ega muud põllukraami. Mustakssongitud mullaliual särasid värvid, mida siinkandis polnud talu eluajalgi nähtud: sidrunite erkkollane, banaanide määrdunud kuld, paprikate sügavpunane, apelsinide säravoranž...

Sead klõbistasid nõutult söömalaua ümber sõrgu. Maitsesid sidrunit. Hapu! Mekkisid banaani. Läila! Proovisid paprikat. Imelik!

Lõpuks taipas keegi sõraotsa apelsini koore alla ajada ja nihverdas mahlapallil kasuka maha. Nii kuidas oskas - mõnest kohast üsna üsna viljalihatumedaks, suur osa jäi vahekestavalgeks. Polnud ju kümmet küüneteravikuga näppu, nagu sinul või minul.

Kooris apelsini ära, aga harjumatu lõhn hakkas vastu. Kihvatas ja äsas kõlbmatuks-tunnistatud kerale kärsaga tuuletiivad külge. Lennutas nii kõrgele, et poleks ise ka uskunud.

Astus sõrakandjate seltskond sireliteed, kõigil kere hele ja söötjate peale hing täis. Mõnd nooremat näis puuvili isegi isutavat, aga see rapsati hambust. Tont teab, mis tõbe toob!

Taevasse-lennutatut tulid tähed piiluma. Alul argsi, siis päris avalikult. Apelsinil oli esiti alastuse pärast häbi, aga tunnustavad taevasilmad tegid ruttu julgeks. Üleval oli avarust. Pomerants paisutas end pisut, kuigi emapuud enam lutitamas polnud. Tähelepanu toitis. Imetlejaid jagus ülalt ja alt. Eks ma isegi unustan silmad peale, kui ta kõrgel maailma kohal oma täit ilu näitab.

Sa ei usu mu juttu? Tule, ma küsin sinu kuuldes jahimeestelt, kas nad on Vulbi välule puuvilju poetanud. Ikka kõhkled? Kuust pilte oled vaadanud?

Friday, March 11, 2011

Kaalepi kummitus

Kaalepi selles suures majas, mis otsaga veski poole osutab, ollakse kummitusega kimpus.

Kolis üks pere kümne aasta eest korterisse, kuhu eelmine, natuke napsilembene peremees ära surnud. Suri ära, aga vanast harjumusest käis ikka naise rahakotist kord kuus koidulat näppamas.
Kas nüüd just selle pärast, aga naine müüs korteri maha ja kolis mujale. Mees järgi ei hakanud minema - uus pererahvas oli ka meeldiva olemisega.

Nii kippus edaspidi selle pere emal raha kotist kaduma. Alul arvas enese hajameelseks, siis hakkas pereliikmeid riidlema. Peitis palka pere nähes ja päris salaja. Abi ei ühti. Igal kuul sada krooni kaotsis.

Jõudis see jutt endise perenaise kõrvu. Too läks surnuaeda mehe kalmu peale ja kärkis kadunukesega: "Mis tükke sa teed! Oli meil omavahel, mis oli, aga jäta võõrad rahule."
Ei tea, millega ähvardas või mida lubas, aga sestpeale lõppenud rahavargused ära.

Seda pannakse ometi tähele, et keegi kehatu ikka kodus ringi kondab ja inimeste lähedust otsib. Jääd telekat vaatama või raamatut lugema ja tunned äkki selgesti, et su seljataguses seistakse. Keerad ringi - ei kedagi!

Ehk loodab, et kui ise võtta ei tohi, teinekord ikka heast südamest antakse?
Võiks ju andagi, aga rahavahetus oli vahepeal. Kas ta nende müntidega midagi teha oskab?
Kui täpselt teaks, millele need koidulad kulutati, võiks ju vahest asja enese kinkida. Sünnipäevaks või jõuludeks...

Thursday, March 10, 2011

Kevadmuusikamuinasjutt

Elas kord kuningas. Täiesti tavaline kuningas ja ega temast keegi midagi teakski, kui kogematase õnne läbi poleks ta maailma kõige uhkema hobuse omanikuks saanud. Uhke ratsu tegi ka kuninga uhkeks ja soetas imetlejaid ning kadestajaid.
Hobune elas kuldses tallis, jalutas kuninga hästivalvatud aias, tema lakk lehvis ja laudjas läikis ning muidu tavaline kuningas kogus kuulsust.
Aga ühel hommikul oli hobune kadunud. Kadunud aiast, mida valvasid kuninga kõige valvsamad vahimehed.
Tead, miks?
Sest kuningalinna oli külastanud maailma kõige osavam ja kõige röövijam röövel.
Kuningas oli jahmunud.
Kuningas oli kohkunud.
Kuningas oli täitsa endast väljas.
Kuningas lasi kuulutada, et see, kes hobuse üles leiab ja tagasi toob, saab endale kogu kuningliku varakambri kulla.
Ega see autasu kedagi eriti otsingutele innustanud. Kuningriik oli jõukas, kõigil raha isegi küll. Ja röövel oli liiga hirmus.
Ja veel. Kuningas magas ja kuninga vahimehed võisid tukkuma jääda, aga röövel ei uinunud iialgi.
Siis pakkus kuningas oma tütart sangarile naiseks.
Nüüd juba mõni huviline sigines.
Kust hobust otsida? Ega muid võimalusi polnudki, kui et röövel on suksu kuningriigi servas kõrguva kristallmäe taha peitnud. Aga kristallmägi oli nii kõrge ja järsk ja libe, et sellest üle keegi teine ei saanud. Üritasid vaprad rüütlid, mis nad üritasid, üle kahe sammu ometi mäest üles ei trüginud.
Selle kuningriigi kõige unustatumas nurgas elas üks vaene mees. Muidu oli kuningriik rikas, aga selle mehe hütt oli nii tilluke ja mees ise nii tagasihoidlik, et rikkus polnud osanud neid üles leida. Naist sel mehel ka ei olnud, nii et mõlemad kuninga autasud oleks justkui hästi sobinud, oleks aga mees ise osanud neist hoolida. Ent tema hoolis hoopis isesugustest asjadest: tuulevilinast ja vihmasabinast, orava hüppamisest ja sipelga sibamisest, päikeseharust ja pilve varjust. Nii et auhinna poolest oleks tal ehk minemata jäänud, aga hobuse pärast oli hirm. See röövel kippus kardetavasti kappajat kaikaga karistama.
Nii läks see vaene mees kristallmäe juurde, et hobune ära päästa.
Ega temagi saapatallad kidasemad olnud. Proovis sammukese. Nägi, et üles ei saa. Jäi mäeveerele mõtisklema.
Kotkas silmas seda pilvekõrgusest pealt.
Mehele meeldis pilv ja kotkas meeldis ka. Seepärast oli üsna loogiline, et kotkale ka mees meeldis. Lind laskus mehe ette ja küsis: "Mis mure sind vaevab, hea mees?"
Ja mees vastas: "Kuninga hobune tuleks sealt kristallmäe teiselt poolt ära päästa. Kui ta seal ikka on."
"On küll," teadis kotkas, sest ta oli ratsut ülevalt näinud.
"Aga mägi on libe. Ei luba ronida," jätkas mees.
"Ega küll," nõustus lind.
Aga kotkal on terav pilk ja veel teravam mõistus. Mis sa arvad, mis nõu ta mehele pakkus?
"Sind ma kanda ei jõua," arutles taevastriivija, "aga köiejuppi küll."
Ta lasi mehel nii pika köie tuua, mis maast mäe tipuni ulataks, võttis ühe otsa nokka ja vuhises sellega üles mäkke. Sidus köiesaba mäe mütsituti külge ja kutsus meest ronima.
Ronida oli raske, aga mitte võimatu. Jõudiski mees üles. Aga teisele poole oli mäesein veel järsem ja veel libedam.
Kotkas lendas uuesti alla, haaras teise köieotsa nokka ja kandis üle mäe. Nüüd võis mees turvalisemalt laskuda. Allaminek oli valus, aga mitte võimatu.
Jõudis mees mäe taha ja nägi - ongi hobune seal. Nägus, aga norgus, sest hirmus röövel natuke juba nüpeldaski.
Ning oh häda! Röövel oli ju ka seal. Saatis oma kurje pilke igasse ilmakaarde ja silma looja ei lasknud.
Kuidas sina magama jääd? Kas unelaul aitaks?
Mees arvas, et siin võiks aidata küll. Aga oh õnnetust. Mees ei pidanud üldse viisi. Ja hääl oli tal ka selline... kare ja kandiline. Sellisega juba röövlit ei uinuta.
Ent kevad tärkas ümberringi. Mees armastas kevadet ja oli üsna loomulik, et kevad armastas meest ka. Ja kevad hakkas laulma.
Märkad sa jääpurikaid räästa küljes? Kuidas nad laulavad? "Silp-silp, silp-silp..."
Näed sa lumikellukesi hangeaugus? Kuidas nemad laulavad? "Til-till, til-till..."
Aga puhkevate pungadega puuoksad? Silkav ojanire? Päikeselaik niiskel puukoorel?
Vaikselt-vaikselt laulsid nad röövlile. Ja tead, mis? Röövel jäigi magama.
Röövel magas ja mees istus hobuse selga. Aga oi-oi! Kuidas hobu köiega mäest üle vinnata?
Suksu ütles, et seda polegi tarvis. Et ta on ju maailma uhkeim hobune. Osavaim ka. Et ta suudab ise oma kuldsetel kapjadel üle kristallmäe kapata.
Hakkaski traavima. Aga jälle häda! Röövel oli traavli tervisele liiga teinud. Poolel tõusul andis tuhar tunda ja haigus tõi hobu mäe taha tagasi.
Röövel liigutas ärkamiseelses unes. Loodus laulis.
Ratsu andis hetkeks haigele kohale hõlpu ja sööstis siis seda varmamalt mäge vallutama. Katsus juba kabjaga peaaegu tipu ära, kui kintsudes kaikakibedus kõrvetas ja tuli tirinal alla tagasi.
Röövli ripsmed lõid võbisema. Loodus laulis, aga näha oli, et uni on untsus.
Hobu võttis kogu jõu kokku, kabjarauad pildusid sädemeid, silmades visklesid kui virmalised neil hetkil, kus ratsut haavavalu haaras. Traavis kappaja mäekülge pidi üles, lennutas end üle tiputerava ja sööstis kuningriigipoolsest seljandikust alla.
Mis röövlist sai?
Röövel tegi silmad lahti ja nägi hobust põgenemas. Ja korraga oli tal sellest täitsa ükskõik. Ta oli unes palju ilusamat hobust näinud. Ta oli ise ka unes ilusam. Ja tead, mis? Loodus laulis ning röövel jäi uuesti magama. Ta polnud kunagi põõnutanud. Isegi pikutanud mitte. Nüüd magas ta tagantjärgi ära kõik need kasutamata ööd.
Mees aga juhtis hobuse kuninga õuele.
Kuningatütar nägi neid tulemas ja muutus kole kurvaks. Ta kohe kuidagi ei tahtnud toda vaest poissi kuningalossi ja endale kaasaks. Veel vähem kippus ta vaese mehe viletsasse hurtsikusse. Printsess otsustas vähemalt korralikult pirtsutada.
Aga tead, mis sai?
Mees hüppas hobuse turjalt maha, ulatas ratsmed kuningale ja hakkas koju kõndima.
"Kuidas tasuga jääb?" küsis kuningas.
"Laulda oskad?" päris mees.
"Ikka!" uskus kuningas.
"Ilusamini kui kevad?" usutles mees.
"Ei tea lubada," kõhkles kuningas.
"Olgu peale," otsustas mees. "Astu mõnikord minu juurest läbi ja laula mulle. Mulle laulud meeldivad, aga ma ise ei oska. Kuid tead, mis. Ära printsessi kaasa võta. Ta on liiga pirts."