Sunday, October 16, 2011

Tummakstegevalt ilus printsess Adeliise

Oli ühel valitsejal, kuningas Tordimard kahekümnekolmandal, tütreke - imeilus Adeliise - kes pidi kord pärima lossi ja riigi ja rahva. Printsess nägi nii kena välja, et kõik ümberkaudsed teda nähes imetlusest tummaks jäid. Isa-ema niisamuti. Mis sellest, et kõnetus ainult printsessi silmaulatuses kestis - vanemad rõõmustasid küll tüdruku ilu üle, ent arvata võis, et tummas seltskonnas lapsuke ise iial rääkima ei hakka. Õnneks leidus üks vana ja võimas võlur, Egomar, kelle vägi piiga kaunidusest kõrgemal seisis ja nii palgati too maimukese eest hoolt kandma.

Egomar teadis tuhandeid nõiasõnu, oskas end muuta draakoniks, kes üles kaljumägedesse lendab, kihulaseks, kes lukuaugust läbi mahub, kilpkonnaks, kelles on salvestunud sajandite tarkus... Aga veel oskas Egomar olla leebe ja õrn väikese kuningatütrega, hüpitada teda oma luuvaluhaigel põlvel ja laulda lustakaid laulukesi.

Aastad läksid, Adeliise kasvas aina kaunimaks tütarlapseks, samuti väga targaks ja sõnaosavaks. Ainult et oma tarkust ning sõnaosavust võis ta vaid vana võluriga jagada, vaikivas õukonnas ei tekkinud selleks suuremat isu.

Adeliisel tuli kätte meheleminekuaeg, aga tumma meest printsess endale ometi kaasaks ei tahtnud! Oleks siis lihtsalt, et ei räägi - saab ju end teisitigi arusaadavaks teha - aga peigmehekandidaadid jäid soolasambana seisma, ei jaganud kaunitari kohates enam ööd ega maad, vahtisid ainiti, ei pilgutanud silmigi - mis sa sellisega peale hakkad!

"Hoolitsesid mu lapse eest siiamaani hästi, aita nüüd midagi välja mõelda, et Adeliise õnnelikult mehele saaks!" palus kuningas võlurit, kes vahepeal veel võimsamaks ja vanemaks oli muutunud. "Kuningriik vajab nooremat valitsejat kui mina, aga sellele valitsejale oleks ka kord järeltulijaid tarvis!"

Küllap võlur juba aidanud oleks, kui vanake vahepeal ise printsessi ära poleks armunud. Aga siin see nüüd on! Ega kuningas vabatahtlikult võlurivanamehele tütart annaks. Päris tüliga ja vägisi ka ei tahaks võtta. Ja nii vaatas vana võlur kuningale oma tarkade silmadega otsa, endal riukad peas, ning ütles:

"Kurb saatus võib tabada Su kuningriiki, sest on vaid üks võlurohi, mis ühe meesterahva Adeliise juuresolekul julgeks teeb ja sõnad suust sikutab. Peab leiduma selline kavaler, kes ise ennast pildile jäädvustab. Kui printsess selle pildimehe silmadest ennast näeb ja naeratab, on nende liit vankumatu ja armastus taeva poolt tunnustatud." Nii ütles vana võlur ja lasi kindluse mõttes ka nõialoitsu lendu, et võit kindel oleks. "Sest," mõtles ätike Egomar. "Kui mitte keegi ülesandega hakkama ei saa ja siis otsekui poolkogemata minu pilt tüdrukule ette juhtub, ei hakka keegi enam hullusti vastu punnima. Seda enam, et mind nähes on Adeliise alati naeratanud."

Hakkasid printsid pilte maalima ja maalitunde võtma. Jäljendati erinevate ajastute tugevamaid tegijaid. Võeti eeskuju erinevaist kunstivooludest. Realism, kubism, futurism - kõik katsuti läbi. Ainult Egomar teadis, mis kõige tähtsam. Peegeldus! Seepärast nägi ta pildiga just niipalju vaeva, et printsess kujutatu ära tunneks ja silmade asemel lasi liita lõuendi külge... peeglikillud.

Nooruke peeglimeister (vanemat ei tihanud võlur võtta - tabab ehk asja ära!), kes vastutusrikka ülesande jaoks välja valiti (peeglitükid pidid ju maaliga silmatorkamatult sobituma), sai korralduse õige kujuga killud valmis lõigata, lõuendile liimida ning maal kuningalossi toimetada. Vana võlur leidis, et tema ise peaks toimetustest võimalikult kõrvale jääma.

No kuidas võis üks elutark mees nii ettevaatamatu olla!

Kuningad ja printsid, niisama hertsogid ja krahvid, linnapead, laevakaptenid ja kaupmehed - kõik kogunesid oma kunstiteostega kuningakotta, heale õnnele lootes. Läks ka peeglimeister. Tema, tühisus, polnud muidugi käimasolevast midagi kuulnud, aga noormees mõtles, et kui nii tähtsasse kohta minek, oleks viisakas kingitus kaasa võtta. Mida tal võtta oli? Eks peegel! Tagasihoidliku raamiga küll, aga nii selge ja sile, et see vaataja ilu veel erksamalt esile tõi.
No ja nii läkski - maal ühes ja peegel teises kaenlas.

Saal oli puupüsti tulijarahvast täis, seinad piltidest rasked. Oleme ausad, pooli neist oli lausa piinlik ja valus vaadata, aga üksikud nägid välja kui tõelised meistritööd. Eriti, kui pildi autoriks osutuski mõni kunstnikuisand.

Peeglitegija leidis maalile sündsa koha ja jäi otsima, kuhu peegel panna. Seda, et saali ei sünni, sai isegi aru. Pole ju teab-mis hiilgust raamiks ümber. Sokutas vargsi kuhugi koridorilauale ja valmistus minema hiilima. Aga edevus sai hetkeks võitu - viskas oma käsitööle viimase pilgu. Mis sa arvad, kes samal hetkel peeglisse vaatas? Õige jah! Printsess ise! Oli saalinurgas sagimist seiranud ja silmitsema jäänud, et miks see noormees nõnda vargsi enda ümber kaeb. Et kas ka pilt pakis? Aga ei! Peegel. Siledam kui seelikusiid ja selgem kui allikasilm. Adeliise vaatas ennast - ilus oli ta tõesti - ja märkas õla taga noormehe kohmetunud pilku. Märkas pilku ja - naeratas. Sest poisi silmad olid printsessi nii täis, et nende sisse muud midagi sugugi ära ei mahtunud!

Noormees oleks häbelikkusest maa alla vajunud ja imetlusest keele kurku neelanud, aga Egomari enda lausutud loits tuli talle appi ja nii ütles ta (ilma liigse peenutsemiseta, sest tal polnud kunagi varem juhust olnud printsessiga kõnelda): "Tere! Kas sina oled printsess Adeliise? Siis on see peegel sulle. Kingiks. Mina tegin selle. Vot. Et. Ma... hakkan nüüd minema." Ja keeraski sammud väljapääsu suunas, sest tema töö oli justnagu tehtud.

Aga printsess nii ei arvanud.
"See on minu tulevane," sikutas ta segaduses peeglimeistri oma isa, kuningas Tordimard kahekümnekolmanda jalge ette. "Selle mehe tehtud peeglis kohtasin ta silmi, leidsin neist enese ja seepeale hakkas ta minuga kõnelema! Temast saab noor kuningas!"

Kuningas vahetas meistriga paar sõna, noormees tundus arukas, terve ja tugev. Et vaene? Kah mure! Kuningriigil kulda küll.

Kui edus kindel Egomar kohale jõudis, oli kõik juba sündinud. Kuninglik luba käes ja laulatuski peetud, sest - rahvas korra juba kohal, milleks neid edasi-tagasi jooksutada!

Saadaks noormehe pihta välgunoole või laseks saalilael talle kaela kukkuda? Aga... nii võib Adeliisegi viga saada ja üleüldse - võluri enda õnnistusloits hõljus kaitsekilbina noorpaari ümber.


Paaril oli palju lapsi ja vana kuningas andis õige varsti valitsusohjad üle.

Pika ja õnneliku elu elasid Adeliise ja peeglimeister. Adeliise oli terake targem (võluri koolitus kandis kasu) - tema valitses riiki. Peeglimeister aga tegi peegleid edasi. Kuidas sa siis ei tee, kui oled osavaim peeglimeister terves kuningriigis!

Vana võlur jäi juba laulatuspäeval kadunuks. Küll aga kinkis keegi muldvana eideke noorele kuningapaarile lonkava jala ning kurva olemisega kilpkonna, kes kingisaajatega pika elurännaku truult kaasa tegi.






Thursday, October 13, 2011

Väike ja suur veeringe

Elas kord veetilk. Tema koduks oli ookean ja tal oli lugematul hulgal õdesid-vendi - kõik temaga ühte nägu ja samasugustes liibuvates-läikivates rõivastes. Ühest küljest oli see tore, sest kui juhtusid üleliia hullama ja selle käigus mõni laev põhja läks, ei osanud keegi kindlalt just sind süüdistada. Aga teisest küljest - kui sa mõne kajakapoja janu kustutasid või räimenolgi näo puhtaks pesid, ei tuntud sind ka selleks ära, et tänada.
Ja üleüldse! Tore oli küll hulpida keskel ja ääres, pinnal ja sügavas, aga pikapeale hakkasid enamat tahtma.

"Eks mine ja lenda!" soovitas ookean oma virilaks muutunud pojale.
"Lendan? Kuidas? Ma pole ju kajakas ega kalakotkas? Mul pole tiibu!" pahandas veetilk narritamise pärast.
"Ei, tõsiselt!" soovitas ookean. "Tõuse päris päris pinnale. Küll päike aitab su lendama!"

Veetilk võttis nõuannet kuulda. Nii üles polnud ta varem sattunud. Ei teagi, miks.

Tuul paitas palet, päike kõdistas kuldsete kiirtega kurgualust... ja korraga tundis veetilk, kuidas ta otse kui võluväel taevasse kerkib. Ja mis ime veel! Ta muutus kergeks nagu õhk ja ta tilluke keha muutus täiesti nähtamatuks.
"Juhhuu! Ma lendan!" juubeldas veetilk ja kerkis aina kõrgemale ning kõrgemale.

"Oi-oi-oi!" ehmus ta siis. "Unustasin ookeanilt küsida, kui kõrgele ma lennata tohin ja kuidas jälle alla saan! Kui ma lendan päikesele liiga lähedale, võib ta kuumus mu hävitada!"
"Ära karda!" rahustas keegi sama kerge ja nähtamatu lendaja. "Kõik laheneb iseenesest!"
Vastaja teadis. See oli tal juba mitmes lend.

Huvitav. Mida päikesele lähemale tõused, seda suuremaks peaks muutuma kuumus, aga juhtus hoopis vastupidi - veetilgal hakkas jahe!

Jahedus toob kananaha ihule, eks ole?
Veetilkki märkas seda.
Oot-oot! See tähendas ju, et ta oli taas nähtav!

Pisitillukese udukobarana hõljus ta õhus ja otsis omasuguseid, kelle külge klammerduda ja keda sooja kogumiseks kallistada. Nii moodustus taevasse tilluke valge pilv. Uusi lendajaid aga aina lisandus ja varsti sai väikesest valgest pilvest suur valge pilv. Mida rohkem oli juurdetulijaid, seda tumedamaks muutus pilv a seda niiskemaks muutusid veepiisamudilaste kehad. Lõpuks sai suurest valgest pilvest suur must pilv ja see suur must pilv lasi veetilkadel vihmana taas alla sadada.

"Tere, veetilk!" naeratas ookean.
"Tere, ookean!" säras veetilk. "Ma tegin ühe suure ringi!"
"Ei!" muheles ookean. "Sinu ring oli väike."
"Kuidas väike?!" üllatus veetilk. "Ma tõusin nii-nii kõrgele taevasse, lendasin pilvena sinu kohal ja sadasin vihmana su sülle tagasi. See oli suur ring!"
"Ei, kullake!" kohises ookean. "See ring oli väike."

"Kas suur ring on ka olemas?" uudishimutses veetilk.
"Ikka on!" noogutas ookean oma lainepäid.
"Kuidas sinna saab?"
"Palu tuult. Tema aitab," andis ookean ajsalikku nõu.

Uuesti kergitas veetilk end ookeanipinnale, uuesti soojendas päike ta kaalutuks ning kehatuks ja taas moodustus taevalaele algul väike, sellest aga aegapidi suur valge pilv.
"Tuul! Kallis tuul! Palun juhata mind suurele ringile!" anus veetilk.
Tuul ajas huuled torusse ja puhus pilve ookeani pealt ära kuivamaa kohale.

"Tere, veetilk!" tervitas maapinnale kukkujat tilluke põllulill. "Kas sa tulid mind jootma?"
"Võib-olla küll," kohmetus veetilk. "Tulin suurele ringile, aga ei tea täpselt, mida tegema pean."
"Palun, kasta mind! Ma olen veel noor ja vajan ohtrat jootmist!"

Veetilk kastis lille juuri, niisutas tema lehti ja õisi ning aurus lille pinnalt tagasi õhku. Ujus uduna niitude kohal, pikutas kastepisarana hommikusel rohul... kuni hakkas koduigatsuse käes kannatama.

"Ma tahan koju. Kojuuu!" nuuksus ta.
"Tule minuga kaasa," kutsus veetilga kurbusest härdunud ojake.
"Kas sina viid mind koju?" uuris veetilk lootusrikkalt.
"Ei. Aga kraavini saad küll."
Üheskoos silgati kraavini.
"Kas sina tead mu koduteed?" päris veetilk kraavilt.
"Ei, aga ma juhatan su jõeni," lohutas kraav.
Kraavi jooks oli jõudsam.
Jõevool ei lasknud veetilgal midagi küsida. Haaras ta kaenlasse ja lidus minema. Kargles üle kivide, kurvitas käänakuis ja tuhises jugadest alla.

"Tere, ookean!" kallistas õnnelik veetilk taasleitut. "Ma tegin suure ringi!" rõõmustas ta ja jutustas seljataha jäänud seiklustest.
"Tegid!" tunnustas ookean. "Aga saab veel suuremalt!"
"Hm?!" mõtiskles veetilk hetkekese, kallistas ookeani veelkord, võttis päikesekiirest kinni ja kihutas taevasse.

Taas kandis tuul veetilga valge pilve põldude ja metsade kohale, taas muutus valge pilv mustaks ja vihmaraskeks ning uuesti pudenes veetilk piisana põllupõrandale.
"Kas sa tulid mind jootma?" küsis viisakas põllulill.
"Kui just väga vaja pole, läheksin suurele ringile," vabandas veetilk.
"Olen vahepeal vanemaks saanud. Enam nii hullusti ei januta. Mine pealegi!" lehvitas lill.
Veetilk puges põllumulda.

Keda ta seal kohtas?
Mutti? Muidugi.
Vihmaussi? Loomulikult!
Aga veetilk vudis veel sügavamale.
Korraga kohutas rännulist valge ja vängelehaline löga.
"Tere! Mina olen veetilk ja matkan suurt ringi!" kogus end veetilk.
"Mina olen õel pesupulbrivesi ja mürgitan pinnast. Kohe mürgitan sinu ka ära!" ähvardas haisev koletis.
"Tule ruttu!" haaras liivakiht veetilga hõlmast, aidates hädalise põgenema.
Veetilk puges hirmunult sügavamale.
Löga surus end samuti liivaterakeste vahelt läbi. Oli ehk natuke lahjem ja tsipake sapitum.
"Tule ruttu!" sikutas veetilka kruusakiht.
Pageja sattus veel sügavamale.
Ühel hetkel puutusid jalad jälle veemärga.
"Tere! Mina olen veetilk," tutvustas tulija end eestleitud uuele sugulasele.
"Mina olen põhjavesi," ütles põhjavesi.
"Tule, jookseme koos minu juurde, ookeanikoju!" kutsus veetilk. "Paha pesupulber ajab mind taga. Ta on kuri ja mürgine."
"Ma ei saa inimeste kaevusid kuivale jätta," tunnistas põhjavesi, aga veetilga juhatas koduukseni.

"Tere, ookean! Ma tegin suure ringi!"
"Tegid, veetilk!" imetles ookean, kui oli veetilga loo lõpuni kuulanud.
"Aga mul on põhjavee pärast väga suur mure!"ohkas veetilk.
"Eks neid muresid tule igalt poolt," noogutas ookean ja püüdis pealael laiali valguvat õlilaiku kokku pühkida.


Saturday, October 1, 2011

Põgeneja Loona ja pööristuul

Ehk oli Loona kellelegi ka head teinud, aga sünnitatud kuri ei lasknud tal end siinmail enam mugavalt tunda. Äraminekuks polnud Loonal muud paremat mõtet, kui et kolis, napp kompsuke kandamiks, ühel sobival neljapäevaööl teeristiväravat kaudu aegade taha. Teadjate silma eest varjule ja iseoma himude eest ära.

Mõnda aega õnnestuski.

Siis, sügistalvisel tuisuõhtul, kui naine samblaga oma napi eluaseme seinu tihendas, sest ega tuulekruvi aastatuhandest küsi - tema keerutab end siuhti sajandeist läbi, hingab hooned külmaks ja puhub kambrist välja koldekuuma - jäi veel viimane peotäis palgivahesse pista, kui tuulispea õhuprakku pitsus ja hetk enne seinaaugu täisajamist toapõrandale prantsatas.
Kuna samblaga kindlustatud kambris õhk ei liikunud, sai vihuril jooksuhoog otsa. Istus totsti toolile, puhkis natuke aega palavuse käes, ei pidanud lõpuks vaevale vastu, nööpis kasukahõlmad eest lahti ja lennutas mütsi peast.

Ennäe! Sealsamas sai tulija keha silmale nähtavaks. Silmi vesiseks ajav vilu tuul muutus sakris pea ja vilava pilguga mehemürakaks.

"Mine ära!" kurjustas Loona, viskas istujale tolle vammuse sülle tagasi ja praotas välisust. Aga mees jäi paigale. Ehk oleks läinudki, kui selleks sissetulekuava vabaks oleks tehtud. No vot, neil seadus sihuke, et kust vihurmees tuppa tulnud, sealtkaudu vaid välja saab. Aga oskad sa siis kõige peale tulla!

Vahtisid vastastikku, üks kolde kõrval järil, teine läve kõrval kõhedas. Lõpuks ei pidanud Loona enam külmale vastu, tõmbas ukse kinni. Pole ju puid, et tervet ilma ära kütta.

Loona oli üksindust ihanud. Läks niipidi. Hakkasid koos elama.

Vihuriks oli mees enne tulemist olnud ja et ta muud nime endale mõelda ei mõistnud, siis see jäigi.

Eks algul oli keeruline. Tuisumees tuikus toas. Ei olnud väikese ruumi ja tasakaalu hoidmisega harjunud. Lõpuks sai Vihur sammud selgeks. Sehkendas juba siin kui seal.

Tahus lauale toekama jala.
Kinnitas kapiriiulid kõvemalt.
Uuristas sängipeatsisse puupitsid.
Nikerdas esikuseinale nägusa nagi.
Korrastas koldekive.
Voolis uksele uhke käepideme.
Õlitas ära trepilauad ja tegi korralikud käsipuud. Loonal endal tuli need mehe õpetuse järgi paika panna, sest... Vihur ise õue ei tulnud. Lävi ei lasknud üle.

Ega kumbki uskunud, et elu nõnda jääb, olid olevaga rahul ja õigesti tegid. Jõudsid nappi õnneaega hinnata.
---
Oli tuisuõhtu, nagu mehe tulleski. Tuli hammustas halge, leemepada ajas kaane alt auru. Vihur seisis kambri keskel, takunöör pihale köidetud. Loona kõndis paelaotstega toa serva - võttis kuuevöö punumiseks mõõtu. Naer oli nooriku näo ammugi üles leidnud. Möödunud ajad ja teod ei muserdanud enam. Ehk oli kunagi tehtud halb andeks antud?

Ülemeelikust tujust tähelepanematu, komistas Loona korraga nöörilingu, aas libises jala ümber kokku ja naine vajus tasakaalu kaotades vastu seina. Ei oleks sest suuremat viga sündinud, aga kääriots käes surus seinapraost samblatordi välja ja muidugi just tollest õnnetust kohast...

Vihur sööstis sedamaid seina suunas, pressis kehaga, mis veel tuisukasukakatteta, seinaaugu suuremaks ja... läinud ta oligi.

Aga mitte ainult tema. Loona ju kõlkus mehel paelapidi vöös. Küllap oleks Vihur armastatu piha küljest lahti köitnud, aga juba heitis tuuletalv talle kasuka turjale ja varrukasse kaduvad käed enam inimeste töid ei tundnud.

Eile õhtul kuulsin neid jälle. Loona meeleheitlik sõrmetrummeldus kostis selgesti läbi tormi ja pimedust trotsivate aknaruutude. Ja ma jäin jälle hiljaks. Seni, kui näpud tõrkuva lingi kallal kohmitsesid, oli ta läinud.

Proovi Sina. Ava aken ja haara tal käest. Hoia ainult, et ise kaasa ei lenda. Või jäta seina sisse tuuleava ning looda, et Vihur sellest oma kalli kaaslasega tuppa kihutab.
Tuule koht on õues. Lase ta sinna tagasi. Sina juba tead, mis selleks teha tuleb. Aga Loona on oma karistuse ammu kuhjaga ära kandnud. Aita teda. Aita. Mis sest, et... päris terveks ta vaevalt enam kunagi saab.