Üks mees leidis endale ilusa pingi. Koju, köögiakna kõrvale, katuseräästa varju.
Mees polnud varem kunagi võõrast võtnud, aga seekord said käed oma tahtmise ja vedasid vara sinna, kus see rohkem vajalik. Poleks vaev olnud ise kah valmis teha, aga milleks?
Mees oli just vanemad matnud ja nooriku majja toonud. Ilus tugev noor mees oli.
Käis noorikuga isa-ema kalmu kohendamas ja siis nägigi: kena korralik pink paar kääbast kaugemal. Ilma lörtsida.
Kõrval külas olid eite-taati elanud. Lapsi polnud, ainult teineteise jaoks olidki. Pikk elu väsitas eide ära. Tuli taadil ta kabelimäele kanda. Taadil jalad viletsad, ehitas pingi, et saaks eide juures juttu puhumas käia. Kedagi teist nii lähedast rohkem polnud ju. Aga ei antud pikalt käia, toodi varsti eide kõrvale pikka und magama.
No ja nii see iste siin seisis. Täitsa uus ju veel. Ja istujaid ei ühtegi.
Mees vedis pingi koju, noorik noomib: "Kabelimäelt midagi koju ei tooda! Vii tagasi!"
Aga mees ei võta kuulda.
Õhtul lähevad magama, öösel noorik tunneb: keegi vaatab!
Teeb silmad lahti, näeb: naaberküla kadunukesed istuvad sängiotsa peal, põrnitsevad.
Noorik kohkus, ajas mehe üles.
Mees nägi sama, hakkas jalaga sahmima: "Kas te kaote!"
Aga vanapaar ei kao kuhugi. Vahivad.
Noored tunnevad, kuidas asemeservad kõrgeks kasvavad. Nagu augus magaks! Ja tekk läheb raskeks, nagu rõhuks koorem mulda rindade peal. Vanapaar üleval kõrgel sängijalutsis aga vahib ainiti. Uinuda ei anna.
Kukelauluga alles kadusid.
Noorik hädaldab: "See kõik puha pingi süü. Vii tagasi!"
Mees viibki, aga kae häda! Seisab kääpa peal, surub istmejalad vastu maad, aga pink ei tule käte küljest lahti!
Tuligi sama targalt koju tagasi.
Läksid noorikuga koos. Proovisid õli ja peitli ja ristimärgiga - kasu ei miskit!
Kodus tulevad käed lahti küll, aga siis jälle öösel vanapaar painamas. Kaua sa jaksad niimoodi magamata elada!
Küsisid külatargalt, see arvas, et ehk valvamine aitab. Et istugu mees mõned ööd kääpa juures pingil ja põletagu küünalt. Ehk kalmulised annavad andeks ja lasevad vabaks.
Mees läkski. Noorik üksi ei lubanud, käis istus kõrval. Midagi iseäralikku ei juhtunud. Hommikul mees tundis, et peopesad tulevadki juba lahti, ainult sõrmed on veel pingis kinni.
Läks mees teisel öösel uuesti. Noorik ühes. Istusid, põletasid küünlaid. Hommikul mees tundis: ainult pooled sõrmed veel pingi küljes kinni.
Läksid kolmandalgi ööl. Ehk saab hommikuks karistusest priiks!
Istusid. Põletasid küünlaid. Mitu ööd magamata - noorik jäi kesköö paiku mehe õla vastas tukkuma. Ärkab viimaks üles, näeb: tema ise kägaras pingi peal, aga meest ei kuskil. Otsis ja otsis, ei midagi. Viimaks arvas, et ju tulid mehel käed pingi küljest lahti ja läks koju puhkama. Et ei hakanud noorikut äratama ja süles ära kanda ei jaksanud. Keha ju unetusest kurnatud.
Naine läks koju. Oli natuke kurigi, et mees ta sedasi matuseaeda maha jättis. Aga meest ei olnud kodus ka.
Küll oodati, et ehk ikka ükskord ilmub, aga ilmaaegu kõik.
Naine nägi küll paar korda unes, kuidas too kummituslik vanapaar oma hauaplatsil kõrvuti istub ja tühjusesse vahib, aga istme asemel on tema mees kägaras tagumikkude all. Nojah, aga see on ju kõigest unenägu.
