Friday, November 11, 2016

Hiireke

Seisin hommikul autot oodates ristteeharus kastani all, kui äkki kohtasin hiirekest. Paksus lumes, pisike ja vilgas kui kidur lepaleheke tuule käes.
"Kus sa nüüd siin niimoodi? Jääd veel rataste alla!" muretsesin. "Võtaks su kaasa, aga kolleeg kardab hirmsasti hiiri. Iseasi, kui koduteel oleksin," heitsin lubaduse õhku.

Ja näe! Tulen õhtul koju, tema lõdiseb trepi ees. No kuidas ma sõnu söön?

Võtsin hiirekese kindapeole, ise hirmul: mul ju kass kodus.

Otsisin kuurist hamstripuuri, pesin puhtaks ja pistsin heinapeotäie põhja katma. Ise torisen: "Kuldkala lubas kolm soovi täita, et ainult vabadusse pääseda. Mina pean sind nüüd talv otsa toitma. Mis kasu ma saan? Ainult niipalju ehk, et sööd seda, mida mina otsustan, mitte ei käi köögis salaja leivakannikat näkitsemas."

Pudistasin linnutoidupakist mõne seemnetera puurinurka ja lõikasin toitu tehes loomakesele porgandiliistaka meeleheaks.

Hiir vaatab mulle puurist otsa, silmad lusti täis. Ei vasta midagi. Kuidas saakski? Hiired ju ei kõnele.

Lasi loomake puuritorus liugu ja ajas jooksuratast ringi. Päris tore oli teist vahtida. Tore küll, aga lõpuks tuli tukastus peale.

Ärkasin südaööl suure kolina ja ragina peale üles, vaatasin: võõras mees seisab öökapi peal, puuririismed käes ja hall kasukas seljas. Vabandab, et võre katki väänas ja põhja puruks tallas. Ja lubab kolm soovi täita.

No mis sa niimoodi keset ööd soovid? Õhtul sai kõht täis pugitud, toitu ei oska tahta. Ahi sai kuumaks köetud, pole vaja lisatekki tuua. Palgapäev alles oli, raha nüüd kah nagu on.

See meenutas, et soovitäitja või mitte, aga külaline ju. Vaja viisakas olla.

"Pane sussid jalga! Põrand on külm," pomisesin, endal silmad magamisest alles poolsuletud.
"Tule söö kausitäis ühepajatoitu! Mis sa sellest paarist päevalilleseemnest ja porgandiviilust ikka kõhtu said."

Mees pani sussid jalga, pesi käed puhtaks ja istus lauda, ise kõneleb: "Kaks soovi kulutasid minu peale ära, ole nüüd viimasega hoolsam."
"Juba oligi soovimise aeg? Taevake küll! Olgu siis peale. Mõtlen."

"Võib-olla on vaja elamises mingi endal üle jõu käiv töö ära teha? Või kõlban kaaslaseks?" tonksas tegelane kelmikalt mulle küünarnukiga külje vastu.

"Metsa mine!" muigasin vastu, aga näe, võttis sõnast ja läkski! Toidukausi haaras ka kaasa, sest teine soov käis ju kausi tühjakssöömise kohta.

Ilus kauss oli. Kuke pilt põhjas. Kui leiad, tead, kelle oma. Aga vaevalt kellelegi praeguse lumega silma jääb.

Thursday, November 10, 2016

Jänes, õunapuu ja ohvrimeelne armastus

Elas kord jänes, kellel oli pikk  valge saba, toredad kõrged kõrvad, kaunis angoorakasukas ning kes armastas keksida ja näksida.

Kord kohtas jänes õunapuud. Õunapuu oli peaaegu sama pikk kui jänes. Õunapuu madalaim oks nägi välja nagu kohev valge saba (lumi oli ju peal), ülemised oksad õõtsusid kui toredad kõrged kõrvad, tema tüvi sädeles kahuses külmarüüs.

Jänes armus.

Armus ka õunapuu. Kuigi ta ei osanud jänese kombel keksida.

Keksimine keksimiseks. Kahjuks oli jänesel ka näksimise komme. Armastus oli suur küll, aga näksimist jänes maha suruda ei suutnud.

"Anna andeks, Õunapuu, et ma natuke näkitsen," vabandas jänes ja näksis natuke kõrgeid kõrvaoksi, keskmisi käpaoksi, madalamat sabaoksakest...

Kes teab, millega armastus lõppenud oleks...
Õnneks astus peremees vahele.
Õigemini küll ehitas peremees aia vahele.

Keksis jänes, mis ta keksis, üle aia keksida ei suutnud. Jäi kurvalt läbi võre õunapuud vahtima, kuni küünised juurestikuna maa sisse kasvasid.

Õunapuu aga tundis jänese puudutustest (olgu siis pealegi hammastega) nii suurt puudust, et püüdis end maa küljest lahti sikutada. Kükitas ja sirutas, kummardas ja kerkis, kuni korraga andis maapind järele ja õunapuu oli hopsti üle aia.

Mõelda vaid! Õunapuu oskas keksida!

Tore lugu küll, ainult et koos keksimisega oli ka näksimise komme külge tulnud.

"Anna andeks, Jänes, et ma natuke näksin," vabandas õunapuu ja näksis natuke jänese saba. Harjumatust tegevusest ärevil, näksis saba üsna jupiks.
"Natu-natukene näksin veel!" kohmetus õunapuu ja näksis jänese karva üpris lühikeseks.
Õunapuu oleks ehk kohe-kohe ka kõrvadeni jõudnud, õnneks astus jahimees vahele...

Sunday, November 6, 2016

Laenatud mees

Elas kord tüdruk, kes pakiliselt mehele kippus. Või mis tüdruk! Mehelemineku aeg juba ammu käes, isegi nagu möödas juba.

Nojah. Näitsik oleks läinud küll, aga polnud, kellele minna. Lõpuks jõudis oma murega nõia juurde.

Nõid esiti soovitas ikka edasi oodata ja otsida, aga sellega ei olnud muretseja enam sugugi päri.

No andis siis nõid abiotsijale vilepilli. Õpetas, kuidas ja mida mängida ning kuidas tähele panna, kust tulija siseneb. Et siis oleks vaja käigukoht kinni panna ja ära peita ja ongi mees majas. Aga mitte igaveseks. Kuueks aastaks. Rohkem kuidagi ei saa.

Piiga oli päri. Kuus aastat on vähe küll, aga mõnel teisel pole sedagi. Eks siis tuleb antud aeg lihtsalt korralikumalt ära kasutada.

Mehetahtja sammus koju tagasi, ehitas akendele luugid valmis ja uksele salaseina ettetõmbamiseks ning hakkas vilepilli puhuma. Puhus ja ise piilus, kust peigmees paistma hakkab. Aga ei tulnudki uksest ega aknast, vaid hoopis seina seest, vanast antennijuhtme august. Sinna torkas näitsik kähku vilepilli prundiks ette ja mees oligi majas.

Ja hea mees sattus. Päeval rassis mitme eest tööd teha ja öösel ei andnud sugugi asu. Elu läks ülesmäge ja lapsi sündis küll ühe-, küll kahekaupa.

Ainus mure, et kuus aastat hakkas täis saama.

Naine läks tagasi nõia juurde, anus: "Nii hea mehe andsid mulle, ära võta tagasi! Õpeta, kuidas teda edasi enda juures hoida!"

Aga nõid vastas: "Leping on leping. Kui jõu või valega vahele lähed, hakkavad kurjad asjad sündima. Lase mehel minna!"

Naine kõndis kurvalt koju. Rääkis mehele loo ära. Mees ju oma tulekut ei mäletanud. Minekupäeval kattis uhke pidulaua, andis mehele-lastele puhtad riided selga, ehtis ennast ka. Istusid viimast korda einet võtma.  Siis läksid koos, otsisid seina seest vile üles ja tõmbasid välja.

Mees, kes kõike hästi ja lausa suurepäraselt teha mõistis, oli naisele lahkumiskingiks peegli teinud. Ulatas peegli naisele ja ütles: "Kui kodus midagi lagunema hakkab, näita peeglist sinna valgust peale. Ma parandan koha ära. Kui igatsus liiga suureks läheb, vaata peeglisse. Ma vaatan vastu. Ainult ära liiga tihti vaata! Muidu saavad tulekukorrad otsa."

Kallistasid viimast korda ja mees läks minema. Naine pistis vile seinaauku tagasi.

Ja elas pere ilma isata edasi. Kõik püsis korras ja kui mõni asi suuremat mehejõudu vajas, sai sellele peeglist abi. Ja kui naise igatsus väljakannatamatuks paisus, võttis ta peegli kätte ja vaatas. Mitte ülearu tihti. Sõnakuulelik naine oli. Aga nii sügavalt küll, et sellest nii mõnigi laps peresse juurde sündis. Nüüd küll enamasti ühekaupa.

Aastakümned elati nii. Ilmarahvas imestas, aga naine ei käinud kellelegi oma elust rääkimas ja lapsed olid ka targu tasa.

Aga siis, ühel hommikul, oli pere pesamuna kogemata peegli kätte leidnud ja selle põrandale kildudeks pillanud. Ema kurvastas väga, aga last ei karistanud. Too ju isegi õnnetu. Mis siis ikka. Teised lapsed juba suured, enamus oma elu peal. Ega nad hätta ei jäta.

Naine mattis peeglikillud aianurka. Sinna sündis allikas. Naine vaatas allikasse, nägi meest vastu vaatamas. Kui igatsus peale tuli, käis naine nüüd allikal. Kui kuskilt lagunema kippus, viis allikast vett, valas peale. Ära paranes.

Noorim laps jõudis neiuikka.

Mees hakkas naist kutsusma: "Me juba pikalt eraldi elanud, tule minu juurde!"
Naine raputas pead: "Niimoodi läbi allika küll ei või. See oleks patt."
"Aga läbi seinaaugu?" muheles mees. "Too vile mulle, ma kutsun."
"Kuidas ma lapse jätan? Tal veel mees leidmata," muretses naine.
"Küll leiab," uskus mees. "Ta meil nii ilus ja usin."

Naine tõttas tuppa tütrega aru pidama. Tütar oli päri.
Naine tõmbas seina seest vile välja. Küll see oli vana ja väeti. Tea, kas teebki enam häält.
Aga nii kui auk seinas vabaks sai, hakkas selle tagant kellahelinat kostma ja see helin vedas tütre enesega ühes.

Ema esiti ehmatas, aga siis sai aru. Küllap keegi tüdrukut endale tahtis. Oligi kõige rohkem isa tegu ja nägu. Nüüd polnud naisel enam ühtegi ettekäänet varuks. Viis vile allikasse ja jäi kutset kuulama.

Juustest rätik

Elas kord tüdruk, kellele meeldis väga kududa. Sokke ja kindaid, kampsuneid ja kleite... Veel meeldis talle katsetada erinevate lõngadega: meriinovillast ja laamavillast, kašmiirvillast ja tallevillast, villaheidest ja koerakarvasegusest...

Ükskord, kui lõnga nappis, aga kudumisisu oli suur, hakkas mõte kiusama: kas juuksed ka kudumiseks kõlbavad?

Proovis. Kõlbasid küll.

Tüdruk kammis oma pikad kiharad kohevaks ja kammi külge jäänud karvad keris kerasse. Tasapisi edenes õlarätt - habras ja õhuke, aga nii teistmoodi.

Kord nägi vanamemm tüdruku tegemist pealt ja keelas: "Hull laps, mis sa ometi teed! Juuksekarvad tuleb kokku koguda ja ahjus põlema pista. Muidu kogub vanatühi need kokku ja valmistab endale nähtamatuks muutva kübara. Aga sina teed tema eest veel selle töö ka ära!"

Tüdruk ainult muigas ja kudus edasi. Ta polnud kunagi kuskil ühtki nähtavat vanapaganat näinud. Polnud kohanud ka kedagi, kes näinud oleks. Vanamemm polnud ju ka. Üks tobe muinasjutt, muud ei midagi.

Sai piiga viimaks ühel hilisõhtul räti valmis ja jättis toolileenile hommikut ootama. Aga hommikuks oli kudum kadunud.

Tüdruk pidas seda vanamemm süüks. Et küllap too oma suures ettevaatuses rätiku ära põletas. Käis ja tõreles, aga memm ei võtnud süüd omaks. Muutus ainult hirmus ärevaks.

Ärevus nakatas natuke tüdrukut ka. Mitte, et ta uskunud oleks, aga... Mine tea.

Pealt näha ei juhtunud midagi. Ainult teinekord tundus, et keegi läheduses kurja pilguga puurib. Nii, et haigusevimm keresse kipub.

Tüdruk ei mõelnud kaua, hakkas uut rätikut kuduma.

Sai ühel hilisõhtul tööga valmis, aga rätikut toolileenile hommikut ootama ei jätnud. Sidus hoopis pähe. Nähtamatuks ei muutunud, rätti koidikuks ära ei kaotanud, aga nägi öösel ühe kummalise unenäo. Et rehealuse nurgas vana riidekapi otsas on vanapagana pesa. Pahareti naine kammib seal oma pulstunud kasukat ja ehitab pesa pehmemaks.
Ju siis pojad tulekul.

Hommikul tormas tüdruk rehealusesse, pingutas silmi, mis pingutas, ei näinud imelikku midagi.

Tüdruk viskas räti peast ahjutulle, mõtles natuke, kuni tekkis üks üpris kummaline nõu: läks rehealusesse, pühkis kapipealse prügi villavaka sisse kokku, pani kapi otsa takku, õlgi, sulgi ja heiet asemele. Siis sammus tuppa, toppis vaka villa täis, segas ja kraasis hoolega, ketras lõngaks ja hakkas kuduma. Kudus rätiku valmis, sidus pähe ja oligi nii, nagu kahtlustas: ühes lõngaga oli ka vanatühja kehakarvad rätikusse kudunud. Ja mis nüüd juhtus? Tüdruk, rätik peas, nägi vanapagana käimised ära. Nii öösel kui päeval.

Paharetipere ei paistnud üldse nii hirmus kui arvati. Eriti, kui pojad sündisid. Pessa pistetud villad ja suled andsid küll paganatele väe loomade üle, nii et paari päevaga kõik kanad, haned ja lambad laudas hinge heitsid. Takk ja õled andsid paganatele sellise väe põllu üle, et seal kogu lina- ja viljasaak ära hävis.

Aga paganapojad olid nii toredakesed, et tüdruk aina rohkem ja rohkem nende seltsis aega veetis.

Mida vanamemm ja teised tüdruku pereliikmed sellest arvasid?

Nemad nägid vaid seda, kuidas tüdruk äkitselt hirmus kurjaks muutus: lõhkus ja laamendas, kakles ja küünistas, lõikus lähedasi kurjade sõnadega...

Millega lugu lõppes?
Mis sa ise arvad?

Friday, November 4, 2016

Elas kord...

Elas kord poiss, kellel oli kolm ema. Kaks olid suhteliselt normaalsed, aga vot esimene, see oli natuke napakas. Muudkui nõudis, et käed oleks puhtad ja koolitööd tehtud, kõht täis, särk püksis... See ema vajas ka iga asja juures abi. Küll oli tarvis puid tassida, siis lund rookida, tube koristada, peenraid kasta. Arvutis ei tohtinud istuda ja telefoniga mängimise keelas ära.

Poiss ei armastanud selle ema juures elada. Eelistas hoopis teisi, kes lubasid kõike teha nii, nagu poiss ise tahtis. Sõi, kui tahtis, pesi, kui tahtis, käis, kus tahtis ja nii kaua kui isu oli. Nii ei seganud nemad poissi ega poiss neid.

Märkamatult kasvas poiss meheks ja avastas, et ei oska midagi ega tea tuhkagi. Tööle teda ei võetud ja kaaslased põlgasid rumalaks.

Targad emad hakkasid poega häbenema ja kihutasid ta kodust välja.

Viimases hädas läks poeg napaka ema ukse taha. Ega ta ise ka uskunud, et ema poja tuppa kutsub ja enda juurde elama võtab. Aga see ema võttis. Sellepärast, et hoolis ja armastas.

Ma räägin ju, et napakas.

Lumeluule

TALVESOOV

Õpetajad võiksid
olla nagu karud:
suvi otsa käiksid,
maiustaksid marjus.

Koguks kokku rikka-
likud talvevarud,
talveaja pika
veedaks külmavarjus

korteris või koopas.
Poleks väga vahet.
Elu oleks rööpas.
Ära jääks mu kahed.

LUMEAEG

Pehme valge lumi langeb.
Matab kohevasse hange
metsad, pargid, veed ja puud,
õpilased koolitruud,

lasteaia kubujussid,
peatused ja koolibussid,
koolirajad, koolimajad.

Kaugelt tulnud õpetajad
meenutavad lumemeest.

Veel võib suure vaevata
kaotsiläinu kaevata
välja lume seest.

NOVEMBER

Ongi käes november!
Teises käes on ämber.
Kus vaid hakkab silma
pimedust ja külma,
laon need ämbri sisse.
Viin konteinerisse.