Ühte pisikesse külla rajati pisike park ja kui pargirajaja kord manalateele läks, meisterdati parki nimeline pingike. Kah pisike. Aga pidulik.
Puud pakkusid juba mõnusat varju ja külarahvas arvas, et selle istumiskoha peal oleks tore jalgu puhata, rohelust nautida ja kunagist aednikku tänuga meeles pidada.
Aga ei julgenud keegi sinna istuma minna. Sest igal ööl (vähemalt niisugustel, millele tunnistajaid leidus) nähti pingil üht saledat valget kuju konutamas.
Oli see pargilooja, kes teisest ilmast sisse põikas ja end nähtavaks tegi? Kes seda täpselt teadis. Lähed sa sellisele lähedale küll! No aga kes see muu ta ikka olla sai.
Tobe lugu. Tahad head, justkui tunnustad inimest tagantjärele, aga heameele asemel meelitad hoopis kummituse külasse.
Üks atsakam mees otsustas asja uurida. Enne ju lugu ei lahenda.
Mees valmistus korralikult. Me mõtleme küll, et kummitusi pole olemas ja vaimumaailm on väljamõeldis, aga kui mõne sellise vaimusünnitisega vastamisi seisad, tahaks terakese turvatunnet toeks. Olgu see või ebausk ja soolapuhumine.
Mees maalis allikaveega ristimärgid ihule, meisterdas endale pihlapuust kõnnikepi, õmbles kolmest naelast kokku pandud kolmnurga mütsi sisse, sidus küüslaugu- ja tillivaniku kaela, pistis liiliaõie rinnataskusse ja saputas sinna põhja mõned sinepiseemned, suskas soolakotikese püksikarmanisse, sidus kellukese kaelaräti külge ja kõndis kolm korda läbi kadakasuitsu. Hakkas julgem küll.
Julgust oli, aga oodatud kohtumist ei toimunud. Justkui vahel kaugelt korraks midagi vilksatas, aga ei enamat.
Kolm ööd marssis mees pargis ringi. Pikutas pingil ja varitses pingi taga. Ei kedagi. Huvi hakkas juba üle minema.
Kolmanda öö järgsel päeval, kui tutvusesobitaja terakeseks tukastas (ei jaksa ju ükski ilma puhkamata ööde kaupa üleval passida), nägi mees unes, et pargirajaja oleks justkui elus olnud, istusid koos juttu puhuma, aga iga puhumisega kerkinud isesugu puud ja lilled ja kellad kuhjaks vahele. Vestluskaaslane kadunud nende taha ära.
Mees mõistnud sellest, et ju siis tuleb ohutisteta hakkama saada.
Arvas, et nõnda on arem olla, aga hoopis mõnusam näis. Naelad ei nühkinud, soolakott ei seganud ja küüslaugulehk hakkas kah küljest ära kaduma.
Millal aednik pingile ilmus, mees ei märganudki.
"Mis vaja on?" küsis pargilooja. Või see valge kuju, kes ta nüüd oli.
"Sina ju ilmusid külarahvast kohutama," kostis mees vastu. "Sul vist hoopis midagi tarvis?"
Mõtiskles see, kellele vastuküsimus visati ja ohkas siis: "Hing jäi pargi külge kinni küll. Ja pink on aus. Aga hirmus üksildane on siin niimoodi istuda. Lõpuks, kui sinagi tulid, oli selline hull hais üleval, et hinge mattis. Kus ma niimoodi - maetud peast - seltskonda sain nautida!"
"Kulla kaim, ma ei või ju igavesti sinuga siin öösiti lobisemas käia. Päeval vaja virge olla ja omi töid-tegemisi teha. Eks teinekord öösitigi," nurises mees.
"Ise ei saa, saada keegi muu," nuias pinginaaber.
"Igaüks ei julge, mõnda ehk jälle sina ei taha?"
"Ei ole ma viimasel ajal valiv ühti!" innustas vaim. "Mõtle midagi välja! Muidu te kingitud pink rohkem nagu karistuseks kaelas."
Mõtlesid koos ja eraldi, aga ei osanud muud targemat välja mõelda, kui et tuleb üks tõhus tondilugu rahvale ette sööta. Selline, kus on kedagi päästa vaja ja pärast midagi aupalgaks pakutakse. Siis peaks ehk huvilisi olema. Kondaja ise oli nõus, et kellelegi liiga ei tee. Kui just suisa ei sunnita. Kingib küllatulijale hoopis mõne aiatarkuse või taimeõnne.
Tasapisi hakkasidki inimesed käima (lugu ikka loeb!) ja lühikese ajaga sai sellest päris kuulus küla. Ilus ka, sest aiaõnne paistis iga heki ning tara tagant.
Aga mis siis saab, kui tolle pargi puid lõhud, pinki kraabid või öisel kolajal muul moel kopsu üle maksa ajad?
Mis erilist ikka. Haukad hekikääridega enesel hõlmast, lööd labidatera kummikuvarbasse, jääd õuehirmu põdema, millest parimgi psühholoog priiks ei tee... Rumal küsimine ülepea. Kus sellel pingihingel enam kopsu või maksa?
