Monday, May 28, 2012

Sõit

On ka teistsuguseid kevadõhtuid. Kargeid. Sajuseid. Lämbeid. Kurbi. Uniseid. Ülemeelikuid...
Selles õhtus oli kõike parasjagu. Soojust. Pehmust. Hingevaikust. Ehk ainult sääski kogunes ülearu, aga nemad on ju nii tillukesed ja järjekindlad. Nemad poevad sisse pisimastki praost. Nii said ka selle loo lõimest läbi.

Toomingad lõhnasid. Pajud peitsid väsimatuid linnuritsikaid. Männipuud puistasid kuldset tolmu.

Mida pimedamaks läks maa, seda heledamalt joonistus välja maantee: siit-sealt sirge, kohati kõver; vaataja juurest laiem, otstest kitsam; liivapehme ja kruusakivikrudisev. Sellist teed pidi lihtsalt pead minema. Ei teagi, miks. Võib-olla et kontrollida, kas too küngaste vahel looklev vaip narmastega lõppeb.

Korraga peatus mu kõrval buss ja avas uksed. Tema saabumine oli meeltele märkamata jäänud.
"Tulin vaid korraks toast ega plaani..." valmistusin ütlema, olnuks seal vaid keegi. 

Sisenesin, kui välja jäämine ebaviisakaks muutus. Ei sünni ju põhjuseta oodata lasta.
Võisin valida ükskõik millise istme. Valisin esimese. Juhi kohale ei kippunud. Teadsin oma võimeid.

Uksed sulgusid. Sõit jätkus. Või algas. Kuidas kellelegi. Süttis valgus, aga mitte pimeduse suunas vaid pimedusest vastu. Õrnvioletne. Kui ilus! On need virmalised? Ma pole kunagi virmalisi näinud. Vabalt võivad olla.
Valgusvihkudes tegid jänesehaake helelillad mälestused. Tädi õmmeldud tekikott. Volangidega ujumistrikoo - sitsiriidest ja sõlmelipsuga kuklas. Esimene iseostetud peokleit. Metsatriip heinamaa ja pilvetaeva vahel... 

Millal violetsest sinine sai? Tume, nagu vanaema pihikseelik, elu esimese raamatu esikaas, ema õmmeldud koolikleit, mida õpetajad vorminormile kohaseks ei pidanud... Helesinine, nagu silmad sellel ingli-imikul, kes lapsena mu unenägusid külastas; nagu sinu silmad, mille sinisust ma imestasin-mõistatasin-igatsesin; nagu suvetaevas, mille pikkadest suitsutriipudest mulle patsipaelu lubati lõigata; nagu unistus, mis minu silmades muutub pigem... roheliseks.

Polnud näha, kui suureks arenes kiirus, sest pimedus külgakende taga pimestas samavõrd kui valgus esiklaasil. Roheline valgus. Unistustest oli saanud meelerahu. Olin ma kohal? 

Rohelist. Palju rohelist. Rikkalikult. Külluslikult. Ei, mitte liiga palju. Sellest värvist ei saa kunagi küll. 

Kui kõik on liiga rahulik ja liiga hea, lõhub miski selle. Näiteks too erekollane välgunool, mis mu rohelisse maailma pika prao lõikas. Valusa. halastamatult ausa. Keelamiseks ilmus see liiga ootamatult. Ühele sähvatusele järgnes teine. Kolmas. neljas. Kuni kogu rohelusest sai väävlikollane.

Väävel? Ettevaatust!
Hilja.
Juba tõusid esimesed rusked leegid. Leegid, mis esmalt ettevaatliku soojusega mu maailma paitasid, et siis aina enam vägevust ja kuumust koguda. Näpistas. Kõrvetas. Põletas. Põles. Millegi ees peatumata. Millestki hoolimata.  Lõpuni. 

Buss avab uksed. Koidukuma tirib mu tagasi teeveerde.
Muidugi. Mul polnud ju piletitki.
Või siiski?
Uste sulgudes libiseb mu peopesale õhuke söestunud servadega tükike 
vikerkaart.



Wednesday, May 23, 2012

Liivoja


Üks Mägede küla mees pole muidu oma kratist lahti saanud, kui et saatis kiusaja liivakünka servale liivast köit keerutama. Kratt võtnud asja tõsiselt, keerutanud nii, et liivateradest valuhigi voolas, aga need  ei ole mitte köieks kokku hakanud. Kratimeisterdaja-mees sai lepingust lahti, aga selle koha peale, kus kratt köit tegi, jäi liivaveest oja voolama. Liivojaks kutsutaksegi.