47 ülearust sõna

Vaikime, kallis. Sõnuta kõnet vaalin
hoolsamini ja Sinust saan hõlpsamalt aru.
Vaikuse vahenditest vabamaid vorme voolin.
Hääletusel on värvikam varjundivaru.

Hingame külg külje kõrval, õhku jätmata riivet.
Kingime vibava pilgu. Vahel on liiasti seegi.
Vaikime, kallis. Kallis on viimne kui viiv, et
rääkida Oluline
olema mitte keegi.

Ainus erinevus

Unes seisime maailma serval.
Seljatagune varises.
Sinu kartmatu kainuse kõrval
süda ometi värises.

Kuidas siravad surevad tähed?
Ühe otsaga jahune jutt.
Nende valguses pelgasin vähem
pealesunnitud valikut.

Tõusis väävlit ja viirukit ninna.
Olev hävines hääleta.
Äkki mõistsin - vaid mul tuleb minna.
Sinu maailm on ääreta.

Nõmm vareskollane

Päev pilvesõrmede vahelt nõmmele nõristas päikest.
Ma seisin väraval. Kohtama ootasin iseend.
Kui lõpuni nautimisväärne ka algul ei näi kest,
ehk eelistust väärib, kes kunagi sellesse sisenend?

Ma tulin. Mul käes olid kirves ja tahutud tõrvahalg.
Ma voolisin lõkke, kus äratus suitsu hall tüll.
Ma astusin eemale. Leesikaid praksus mu jalge all.
Me võiksime niimoodi surmani koos olla küll.

Päev möödus. Siis öö. Jälle päev... Aga lõke jäi põlema
või raputas kold oma kullaga ehitud päid?
Külm hoidus meid võtmast, kui minu ja minu – me mõlema
poolhärmatand sukeldusjäljed jõepinnale jäid.

Öö pilvesõrmede vahelt nõmmele nõristab tähti.
Ma seisatan väraval. Käes on mu lahkumistund.
Kes aga jääb siia ja kes peab end rebima lahti?
Aeg kaotanud taju ja teadmise, kumb on kumb.

Ei nii hõlpsalt vaesu

Kord, kui otsa said nii aeg kui lahkus,
minu käsi minu juurest lahkus.
Loobus õlast, liibus teise õlga.
Ei ma teda sellepärast põlga.

Kord, kui otsa said nii aeg kui aine,
minu süda vuras muile maile:
Rakke, Kiltsi, Tamsalu ja Tapa...
Ega see veel sellepärast tapa.

Kord, kui otsa said nii aeg kui raha,
minu keha maha ajas naha.
Ei ma kurda, kui ka veidi vilu.
Nähtav nüüd kõik sisemine ilu.

Seal on hea

Ma pole olnud suurem asi muusa,
kuid õnneks ilmas neist ei ole nappust.
Ei nurise, sest läbi mitme kuu Sa
must mõtled, nagu viinamarjast hapust
või juustust, mis ei kuku kaarna nokast
või ammu närtsind roosi haljast okkast
ning mälestus, mis lõhnamas mu järgi,
saab taha järjekordse küsimärgi.
Sees surmasurin igal kõrgepingel,
kuid pingetuse peale pirn on pime.
Nii lendab ligi sulnis päästeingel
ja kujutlusteilm on armuline.

Kõhuli, külili

Kui vaadata maailma läbi voodilina,
on tal hallid madratsitriibud.
Vihkan kõhuli magamist.

Kui vaadata maailma läbi voodilina,
on tal hallid madratsitriibud.

Või isuäratavad kehakumerused.
Viimasel juhul
veedad enamuse elust
kušetipraos, tapeedirebendis
või harukarbi vildakil kaane varjus -
vilgas ja verejanuline,
tegija
voodikotivöötide-stardirajal,
kümbleja
linatülitaja külgedel
aasta
-kümneid
ja imestad,
miks ei isuta.

Kurb-kurja-kurna

Ladusin logiseva päevapulkadest linnaku.
Pildusin ta meetrise puumalakaga maatasa.
Selle mängu nimi oli kurn.
See tuli mul hästi välja.
See ei teinud olemist etemaks.

Ehitasin kipaka unistuseräbalatest pesa.
Munesin sisse sinised säbruseljaga munad.
See tuli mul hästi välja.
„Kurn,“ kohmas linnuvaatleja.

Mõni muster ei muutu kunagi.