Tuesday, August 8, 2017

Ämbliku mure

Ämblik oli endale sõstrapõõsasse pesa ehitanud. Kena kodu sai: lehed tihedalt kokku kootud, küpsed marjad ukseümbrust ehtimas. Lähiajal võis beebisid majja oodata. Rõõmu kui palju!

Eks see ole edevus ka, mis laseb ilust pimestada ja ohutuse unustada.

Nüüd nägi Ämblik, et perenaine ligineb, suur marjaämber näpus.
"Ongi mu õnnelikul elul ots peal!" hädaldas Ämblik. "See tuleb, kisub korteri katki ja kui mind näeb, murrab ehk terve oksa ja viskab kes teab kuhu! Mis mu lastest niiviisi saab?"

Ämblik tormas naabritelt nõu küsima:
"Klaastiib, üleaedne! Perenaine tuleb marjule, lõhub ju pesa ära. Lapsed tulemas, mis ma teen?"

Mis Klaastiival naabri murest!
"Ise olid rumal. Oleksid oma põngerjad oksa sisse uuristanud, ei märkaks ta midagi. Nüüd lepi tagajärgedega. Pole päästa midagi."
Ise muigas ka veel.

Aga ämblik ei tahtnud kuidagi leppida.
"Kublatäi, üleaiamees! Perenaine tuleb marjule. Kuidas ma pesa päästan?"
Mis Kublatäil teise murest! Tal endalgi tegemist. Vaja ruttu nähtavamad lehed sirgeks triikida ja punane värv rohelisega üle maalida.
Tuiskas Ämblikust mööda ja turtsatas ainult: "Ise tegid, ise kannatad!"
Südames lootis, et Ämblikku silmates tema pahateod ehk ei paista.

Ämblik ise ehk kannatakski, aga lapsed ju tulekul!
Lehvitas möödalendajatele, peatas viimaks Sirelisuru, kes varjulist munemispaika valis.
"Suru, näe, perenaine tuleb marjule! Kuidas ma oma pesa peidan?"

"Vahi kus! Tulebki! Aitäh, et ütlesid. Ma siis üritan veel omadega natuke kannatada. Mis mure sul oli? Kodu pärast kardad? Ära peida midagi. Katsu hoopis nähtaval püsida. Ei tema su pesa purusta. Kui näeb, oskab hoida hoopis."
"Arvad?"
"Mis siin arvata. Sa ju põõsale midagi paha ei tee. Aitadki veel. Aga abi küsimisega ole teinekord ettevaatlikum. Hea, et mina sattusin. Oleks rästas maandunud, oleksid palju hullemas hädas."

Perenaine jõudis pärale. Noppis ja noppis ja nägi ämbliku ka ära. Ei teinud tõesti kurja. Ei kiljatanudki. Jättis talle hoopis ukseümbruse marjad alles.

Aga seda küll perenaise silm ei sallinud, et paar kuivanud varretüügast põõsast välja turritas ja mõnes kohas sõstralehed punakad ja kupladest krussis. Korjas kahju saanud kohad välja ja hävitas ära.

Monday, August 7, 2017

Kolm kiikujat

Tead, ühel õhtul (või mis õhtul, ikka päris öö oli juba), lippasin viimast raksu koera pissitama ja et siis ühe tuhinaga toon pesud ka nöörilt tuppa (või mis sa kottpimedas ikka lippad, majaotsas ei näinud näppugi suhu panna.)

Hommikuks lubati vihma. Eks nüüd kah juba riietel öörõskus sees, aga parem ikka, kui et päris märja kätte jäävad.

Maja taha, pesunööride poole, jagas aknasilm natuke valgust. Nii natuke, et mingit liikumishoogu hoomasin ja jutusahinat kuulsin. Aga tead ju, kuidas selle öise kuulmisega on: iga krõbin saab kahuripauguks ja oksaviibutus välgulöögiks.

Tõmbusin majanurga varju, piilusin, ise põgenemisvalmis. Ja tead, mis ma nägin?
Kolm ihualasti meest seisavad männi all, kiige ümber. Riided kuhjas puu kõrval maas. Sees kihvatas. Mis pilgarit siin võõra õue peal peetakse!?

Lähed sa küll üksipäini kolme korrale kutsuma. Ja kes teab, palju neid veel pimedast välja puistatakse.

Hea, et lapsi majas pole.

Jäin kuulama. Plaanisid, nagu näikse, võistu kiikuma hakata.

Millest ma aru sain, et võistu? Räägin ju, et kuulsin. Iga võistleja tõi veel maja nurga juurde lapiku kivi peale mingi kallisasja, et kes võidab, saab omale.

Kivi seisis mul siruulatuses, kui asju tõid, kartsin, et kohe-kohe jään toojatele silma. Mida toodi, ei saanud vaadata, sinna tuli ei ulatunud.

Paljukest sa öös aru saad, aga igaühes oli midagi isemoodset, mis mällu sööbis.

Üks paistis vibe ja libe sell: juuksed ühes kõrvadega tihedalt peadligi kammitud. Ettevaatlik selline, muudkui kuulatas, iga krõbina peale kangestus. Unustasin juba hingamise ära. Kui kivi juures käis, tundsin värske puidu ja saepuru lõhna. Metsamees? Saekaatrist keegi? Tuttav küll ette ei tulnud. Labajalad olid suured, aga pihud mehe kohta pisikesed. Sellistega vist ikka saagi ei hoia. Kiige peal algul vänderdas pisut, aga kui hoog sisse läks, kerkis päris kõrgele.

Teine oli ikka paras vägilane. Kasvult  Kalevipoeg, esmapilgul mitte ülearu arukas, loll ka mitte. Kämblad olid võimsad kui villkopad, kere kui kapsatõrs. Kus sihukest ametis peetakse? Ei mahu majassegi. Kiige peale astus, siis köied raksusid. Kartsin, et mitte ainult oksa kaela ei tõmba, vaid terve ilusa puu maha murrab. Aga kui hoo sisse sai, õõtsus üsna üles välja.

Kolmas jäi tegelikult kõige enam silma. Sarmikas soeng oli peas: kohev, läbisegi salk musta, salk valget. Ei saanudki aru, kas juuksuri tehtud või sünnist saati selline. Kiigel oli uljas ja osav. Poleks kõrgemad oksad ette jäänud, oleks vist üle võlli ringe teinud. Hakkasin tollele päris pöialt hoidma.

Ilmselgelt läks viimasel kõige paremini. Aga paistis, et see libe sell ja too toekas tegelane ei raatsi võitu käest ära anda. Ausus aususeks, aga ahnus ikka üle. Näen, et võtavad üheskoos nõuks võidumehel nahk üle kõrvade tõmmata.

Unustasin täitsa ära, kes ja kus olen. Röögatasin nii, nagu ma enamasti ikka röögatan, kui miski korralikult harja turri ajab: "Et te kaote! Kahekesi ühe kallal! Praegu võtan malaka ja kütan mõlemal kere kuumaks!"

Tead, mis nüüd juhtus? Kõik kolm jätsid jageluse, kahmasid riided ja... ja nüüd ma alles nägin naha üle kõrvade tõmbamist! Raksti olid esimesel ihukatted ümber, siristas eest luku kinni. Ennäe, valmis kobras! Kadus kraavi poole. Ropsti olid teisel roobad seljas, nööpis kuue eest kinni. Kanäe, karu ise! Kahlas kuuride taha. Vupsti oli kolmandal kasukas õlul. Tõmbas hõlmad vaheliti. Vahi imet, mu oma koer!
Sellepärast see salguline soeng nii tuttav ette tuligi!

"Mis see nüüd tähendas?" usaldasin uurida.
"Küsid veel. Sinu pärast ma tolle totaka võistlusmõttega lagedale tulin. Need tahtsid sulle ju niisama ja pikema jututa koti pähe tõmmata ning koju tassida. Kostiks või koduabiliseks, tont seda teab."
"Heldus küll! Oled sina alles kange verega!"
"Ei räägi sellest rohkem! Eriti kassile!" kõlas kindel keeld.
Ja ega ma olegi rääkinud. Tundsin, et kirja peab ometi panema. Et oskaksite ohust hoiduda.

Hommikul ei andnud hing asu. Läksin vaatama, et mis väärtasjad need olid, mis võistlejad kivi peale jätsid. Mis sina arvad?

No mis seal ikka olla sai.
Kopral oli oksapliiats. Karul mustikavars, marjad küljes. Ja koer... Koer oli minu küpsetatud lusikapannkoogi kivile kandnud. See tegi südame eriti soojaks.

Praegu vaatan aknast, et... pesud jäidki tuppa toomata!

Thursday, August 3, 2017

Kaks külameest

Vanataat oli inimesemaimud maha külvanud ja näe, ühte külasse sündis kaks toredat poissi korraga. Üks ühte ja teine kohe kõrvale naabriperesse. Kummaski peres polnud suuremat rikkust kui need poisipõnnid ise. Seda huvitavam oli taadil vaadata, kuidas kasvamine käib, kui väärtuslikumat vara segamas pole.

Esimese pere poeg oli elav kui tulesäde. Teda jätkus igale poole ja kõike tahtis ta ise järgi proovida. Teise pere poeg armastas pigem pealt vaadata ja veel parem, kui lasti üldse niisama omaette konutada.

Poisid jõudsid karjaseikka.
Esimese pere poeg kuulis karjapoisse vilepilli puhumas ja ihkas eneselegi sellist. Proovis ja pusis. Valmis sai. Poiss mängis, aga tahtis veel paremat. Mässas ja meisterdas, kuni tema pill hõiskas kõige ilusamini. Võib-olla kõige kaunimalt kogu maailmas. Oma külas kindlasti.

Teine poiss ei arvanud pillipuhumisest midagi. Mis see tühi vaevab kõrva. Tema oleks teinekord linnudki vagaseks vajutanud. Istus karjastekivil, hea, kui viitsis loomad koos hoida. Enamasti ei viitsinud ka, aga õnneks sattus koer kohusetundlik olema.

Jõudsid poisid kündjaikka.
Esimene poiss õppis töö lennut ära. Ühtlasi huvitas teda, kuidas künnimasinat targemaks ja tõhusamaks teha. Joonistas plaane ja tülitas küla seppa, kuni oli ise parim sepp, kui mitte maailmas, siis külas kindlasti.

Teise pere poeg viitsis vaevu adra taga astuda. Õnneks oli hobune korralikult koolitatud.

Said poistest mehed.
Esimese pere poeg sattus sageli külast kaugemale. Oli ju vaja vaadata, kus ilmaelu kõige paremini korraldatud on. Lõpuks polnud ilmas kohta, mis käimata, ega asja, mis hakkajal mehel nägemata.
Naabrite poeg vedeles suure osa elust kodus ahju peal. Kui sinnagi viitsis ronida.

Kui Vanataat tundis, et saak koristamiseks küps, kutsus ta mehed enda juurde. Pikalt uurida polnud tarvis, oli ta ju kõike ise ülalt näinud. Näinud, et esimesse tallu sündinu on elus mõndagi õppinud ja kogenud. Oleks ehk veelgi, aga ühe elu sisse rohkem ei mahtunud. Taat külvas selle mehe hingekese uuesti suureks saama. Mine tea, milliselt veel seekord silma rõõmustab.
Laisk mees oli aga otsust oodates taevanurka tukkuma jäänud. Nii läks Vanataadil kah täitsa meelest, et toogi sai üles nopitud. Kui lõpuks meenus ja üles leiti, oli hingeke nii põrmuks pehkinud, et külvata poleks ka siis saanud, kui taadil tahtmist olnuks.

Friday, July 21, 2017

Kuidas üks külamees endale teatri sai

Elas kord mees, kes suurema nurisemiseta põldu kündis, metsa lõikas või lehma lüpsis, aga südames oli tal nii suur unistus, et sellest õieti eneselegi rääkida ei tihanud. Mees tahtis teatrit! Päris päris teatrit kohe, kus lava ja lavatagune, näitlejad laval ja publik lava ees. Aga vaene mees oli. Kes vaesele teatrit tuleb andma!

Mis sina oleks teinud?

Mees, nii nagu inimesed enamasti, kui neil head mõtet ei tule, haaravad kõige imelikumast, läks järgmisel täiskuuneljapäeval nelja tee ristile, must kukk kaenlas. Tead-küll-kellega kaupa tegema.

Tead-küll-kes tuligi, aga teatas: "Hinnad on vahepeal tõusnud. Mis, mõtlesid tõesti, et kolme tilga kukeverega mu ära petad? Näen küll, mis sul kaenlas on. Ei jagu kogu sinu ega su kuke verest. Ikka hulga rohkem on tarvis."

No kust vaene mees rohkem võtab? Ega ta mingi mõrtsukas ole!

"Mine tea, mine tea kuidas elu pöörab!" kavaldas tead-küll-kes. "Kirjutame lepingu valmis. Jõusse läheb kohe, kui tingimused täidetud."

Nüüd oli vaene mees hädas. Kahetses kogu südamest, et jala ristmikule oli tõstnud, aga kus sa julged siin puigelda või põgeneda!

Ja lasi lepingu kirjutada, et kui tema varustab tead-küll-kelle kuhja verega, saab teatri vastu. Ja sedagi ainult paariks päevaks aastas.

Mine veel lolli peaga äri ajama!

Mees mõtles hommikul hirmuga, kelle vastu tal kogemata käsi võiks tõusta ja mis kuri sellest sünniks, võttis pambu õlale ja kõndis igaks juhuks kodust hoopis kaugemale ära.

Kõndis ja kõndis, kuni Kuhjavere küla vastu juhtus.

Esimese hooga rõõmustas vaene mees, et vaata kus! Nii võib ju ilma igasuguse verevalamiseta teatri kätte saada. Et petab küla nimega tead-küll-kelle ära. Aga siis taipas, et ega ta võõrast küla ometi kinkida ei või.

Jäi külla elama. Hakkas nii tubliks ja töökaks, et lõpuks valiti külavanemaks. Nii et justkui oligi küla varsti tema oma.

Aga sellega on uus häda. Inimesed kõik südame külge kasvanud. Kuidas sa annad ära? Kes teab, mis uus omanik nendega ette võtab.

Ei mõelnudki mees midagi tarka välja. Otsustas, et läheb ütleb lepingu üles. Tehku siis teine pool temaga mis tahes. Vähemalt ei lähe teisi kimbutama.

Aga vahepeal oli mehele pruut tekkinud ja see nägi ära, et teist miski vaevab. Ja uuris välja ka, mis.

Ja näita mulle pruut, kes peigmehel lihtsalt lubab minna, et too endale otsa peale teeks!

Pruut pidas külarahvaga nõu, kirjutas sellise kirja: "Tule järgmisel täiskuuneljapäeval küla vainule suure heinakuhja juurde. Ma ajan külarahva sinna kokku. Aga sa peida ennast kuhja sisse ära, muidu mõni veel märkab ja jätab tulemata. Vaata hoolega minu tare suunas. Ma ise olen viimane, kes tuleb, siis on teada, et kõik koos. Tulen täidan lepingu ja sina annad mulle teatri!"

Mees kõmpis lepingupaberit käest ära andma. Ei teadnudki, et pruut paberid ringi vahetas ja oma kirja lepingu asemele pistis. Läheb, kohtub tead-küll-kellega, ulatab paberi ja ütleb: "Ei se'st tule välja miskit. Tee nüüd Sina, mis heaks arvad!"

Teine loeb ja rõõmustab: "Tuleb-tuleb, miks ei tule! Nii teemegi!" Ja kadus kui tina tuhka. Mees jäi rumala näoga vahtima. Kirjast ei teadnud ju midagi.

Hommikuni ootas, midagi ei juhtunud. Läks raske südamega koju, nohistas vajalikke töid teha ja küla üle valvata.

Järgmise  täiskuuneljapäeva õhtul (vanasti käisid asjad ju ikka tasa ja targu) meelitas pruut mehe oma aita. Jootis talle magusat uneteed, laulis unelaulu peale ja kui mees oli magama jäänud, pani aidaukse väljast haaki ja puu ka veel igaks juhuks ette.

Läks pimedaks. Külarahvas hakkas vaikselt kogunema. Pruut ise kükitas juba varakult põõsas ja passis peale, kuidas tead-küll-kes end kuhja sisse ära peitis.

Rahvas kogunes ja kogunes. Natuke oli huvitav ja natuke hirmus ka.

Pruut teadis, kuhu poole kole külaline vahib, hiilis selja tagant ja surkas tollele kolmeharulise hangu istmikusse.

Haavatu kargas kisaga välja, aga pruut vinnas kuhja käru peale, sidus hobuse käru ette ja vedas kuhja nelja tee risti. Et säh, oled nüüd kuhja verega varustatud küll!

Hommikuks olnud kuhi kadunud ja teater püsti! Räägitakse, et tead-küll-kes ise olevat seal vahel vargsi vaatamas käinud, aga istuda ei olevat veel mitu aega saanud.

Friday, July 14, 2017

Timil

See oli mõne aasta eest, kui köögiakna juures askeldades sirelipõõsast haprad õievarred avastasin. Kuidas need sinna sattusid? Minu süül kindlasti mitte.

Kurekell. Vanades aedades tavaline, kuigi siis on ta õied enamasti hele- või sügavlillad. Minu üllataja oli tume, peaaegu must, aga kui õhtupäike sirelivõrast kiired läbi torkis, värvis ta paar kroonlehte veripunaseks.

Uskumatu ilu!

Äkitselt märkasin pisitillukest kätt, mis kaks leekivat tuhvlikujulist õielehte lahti sikutas. Ja poisikest käe küljes.
"Miks sa mu lille lõhud?" tõrelesin sõrmepikkuse tegelasega, kes jultunult oksaharus istus ja hangitud sussikesi jalga proovis.
"Ei tea, kust see korraga sinu omaks sai," nähvati vastuseks. "Hetk tagasi ei teadnud sa temast veel midagi."
"See on minu aed!"
"Ja need on minu sussid!" õrritas jupats, sirutas end sirelioksal kübeke pikemaks ja ähvardas: "Sa ära minuga tüli kisu! Nende jalanõudega jalas lendan sulle hea või kurja kaela, kuidas heaks arvan."
"Mismoodi?"
"Aga vaat niimoodi!" lõi tirivimm oma keebihõlmad laiali ja tegi mu pea ümber kolm päripäeva-ringi.
Õhtukaste säras kalliskividena murul ja puulehtedel, loojuv päike joonistas mulle krooni pähe, selga purpurse rüü ja korraga tundsin, kui rikas, hoitud ning õnnelik ma olen.
"Ja kui vastupäeva tiirutad?"
"Tahad tunda?"
"Ei."
Ninatarguke tuiskas tagasi sireliharusse  ja koputas tuhvlist välja sinna sattunud männiõietolmu kübeme.
"Mis su nimi on?"
"Timil," pillas poisike oma nime mulle kellukeseks kõrva ja hõljutas end üle kuurikatuse ja metsa, uinuva päikese suunas.

Inimesel juhtub igasugust. Ühe ja sama päeva sisse mahub rõõmu, nukrust, naeru, nurinaid. Kas ma just toda kuningatütretunnet taga igatsesin...

Sättisin oma õhtud nii, et vähemalt korraks sireli alla kükitama jõuaks, aga Timili sussid pidasid vist hästi vastu. Ei tulnud uut paari hankima või leidis selle mujalt.

Kurekell lõpetas õitsemist. Tilistasin viimast kellukakuljust ja - ennäe! - Timil tuligi.

"Hoidsin sulle sussipaari!"
Hapu muie levis üle Timili näo. "Ja mis sa vastu tahad?"
"Ei midagi."
"Valetad! Nägin küll, kuidas õhtust õhtusse põõsa all passides mind ootasid."
"Miks sa ei tulnud, kui nägid?"
"Inimesed! Tean teid küll. Ühest soovist sigineb teine. Varmad olete oma muresid ükskõik kui väikestele õlgadele vajutama."
"Ausalt, ma ei tahtnud midagi. Natukest seltsi ehk."
"No näed! Üksindustundest igatsesid vabaneda. Ja kuhu mina selle su meelest peitma pean?"
Timili hääl muutus üsna tõredaks, aga midagi ta mu pilgus vist märkas. Midagi, mida seal varem polnud. Lõi keebihõlmad laiali ja tegi mu pea kohal kolm päripäeva-ringi.

Pilved ei rippunudki enam madalal. Mina ulatusin kõrgele. Vaikus ei rusunud, vaid mahutas palju. Üksiolemisest sai iseseisvus ja otsustusvabadus.
"Aitäh, Timil!"
Aga väike sõbrake lasi juba pilguulatuse piirist lahti.

Kurekella seemned valmisid ja pudenesid kõrinal mullale. Natuke aitasin ise ka kaasa. Poetasin tumedaid täpikesi peenardesse, seinaäärtesse, puudealusesse. Hankisin aeda hele- ja tumelillad, valged, kollased, õrn- ja sügavroosad kurekellad. Rõõmustasin kui laps, aga kui Timil välja ilmus, oli ta otsmik tigetriibuline.

"Juba sa sõltudki!"
"Tere, Timil!"
"Vaata, mida sa siin korraldad! Üritad mind ära osta! Katsud kohale meelitada sadu teisi timileid, kes  su pea kohal tiirleks ja tuju parandaks?"
"Ei, Timil!"
Aga haldjapoiss pulbitses raevust. Tõusis mu otsmiku kohale ilmselge sooviga vastupäeva tiirelda. Püüdsin ta pihkudesse.
"Ei, Timil. See pole sõltuvus ega aplus. Kiindusin sinusse. Muutsid mu maailma suureks. Suureks ja ilusaks. Mu süda õitseb. Las ka aed õitseda samamoodi! Võta uuel suvel mu kingitus vastu! Lihtsalt, ilma igasuguse tagamõtteta."

Olin vargsi peod avanud. Timil seisis seal, käed kramplikult külgedele surutud, süüdistavates silmades piisksuured pisarad, tukslev nutukrooge suul. Lõi siis keebihõlmad laiali, tõusis mu otsmikukõrgusele ja seisatas seal, nagu ei suudaks otsustada, kas tiirelda päri- või vastupäeva.
"Kas sa minu südame peale mõtlesid?"
See polnud küsimus vaid etteheide.

Timil keeras mulle selja ja kadus otsustavalt üle kuurikatuse. Metsa ja päikeseloojangu suunas.

"Mis siis nüüd?"
"Ei see enam tule!" muhatas prügikast parastavalt. Küllap kadedusest, et tema Timili tähelepanust ilma oli jäänud.
Läksin ja tegin ta rohelisele kaanele pai.

Thursday, June 8, 2017

Tänavaküsitlus

Üht paari pinnis südi žurnalistineid,
kel küsimusi sadas nagu salvest:
„Kas julgeolek, proua, on rahuldanud teid?
Mis muljed on teil, härra, rahuvalvest?“

Daam õhku ahmis nagu sohhu-uppuja
ja härra ütles pisut sõnu pahu,
aga küsitleja koostas väikest nuppu ja
sinna väga palju niikuinii ei mahu.

„Igal ametil on puudused ja eelised,“
mõtles neid ja huulenurgast limpsis vahu.
„Ja mis on teie nimed, kallid teelised?“
„Oleg Julge,“ vastas mees, „ja Valve Rahu.“

Wednesday, June 7, 2017

Raharinglus

Hiir leidis aiast muti rahakoti
ja tahtis panna muti raha rotti,
kuid see ei olnud lihtne rott, vaid vesi-,
kes muti musta raha puhtaks pesi.
Kass märkas pestud rahakotisisu.
Tal tärkas raha vastu hundiisu.
Läks, rääkis koerale paar anekdooti,
kus roti pihta käis paar sapist nooti.
Koer hambad irvi ajas.
Rott ehmus, pages veest.
Nüüd kassil rikkus majas
vaid koera naeru eest.