Wednesday, July 11, 2018

Verepiisa mõisa pere

Elas kord mõisnik. Kuri-kuri. Naine oli tal samasugune. Mõnikord isegi kurjem. Kust need lapsedki teistsugused said tulla?

Isegi maja oli neil sellist kurja punast karva. Värvida polnud vajagi. Ise läks. Paljast põrnitsemisest.

Ainult sambad olid majal valged. Hirmust, ma arvan. Ja rõdu sammaste peal oli nagu luu ja nahk. Tegelikult vist küll sepa tehtud ja peamiselt rauast.

Selle rõdu peal armastas kuri parunipere passimas käia, et kas keegi äkki kogemata nende kanti satub. Vabatahtlikult ei tuldud ammu enam.

Pargiväravatest mõisnikumajani kasvas tihe tammeallee. See ei kannatanud mõisnikupere kurja pilku välja, kasvas küüru ja kartlikuks. Niimoodi jälle oli kole sant näha, kas alleed mööda keegi liigub või ei.

Parun pani aga tähele, et kui ta varbad rõdurinnatise vahele surus ja end sammaste kõrvale rippu lasi, paistis alleealune päris toredasti kätte. Natuke tagurpidi, seda küll, aga oligi tore end pisut petta ja uskuda, et kõik need kabuhirmus põgenejad hoopis tuhatnelja tulijad on.

Proua ja põngerjad õppisid ka selle triki ära ja nii riputi vahel nädalate kaupa. Jalad said puhata ja juuksed ei vajunud näo ette.

Võiks arvata, et selline lustimine neid leebemaks tegi, aga võta näpust! Pruukis vaid mõnel olusid mittetundval teekäijal trepile sattuda, kui terve pere teda küünistama ja hammustama hakkas. Põhjust polnud vajagi. Selline kuri-kuri pere oli.

Õnneks suuremaid vigastusi tekitada ei suudetud, sest oled ehk isegi tähele pannud, et mitmepäevase pea alaspidi rippumise järel kätes jõud väheseks jääb ja  kuna esimene puretav külaline juhtus raudrüüd kandma, pääsesid järgmised enamasti vaid "maasikate" ja märjaks lätsutatud rõivastega.

Kui parunipere vanaks jäi ja teise ilma sattus, kust ruumipuudusel varsti jälle maa peale tagasi tuli tulla, ei olnudki suurt valikut, et kelleks ja kuhu.

Ma olen oma silmaga neid nahkhiiri näinud, kui aastakümnete eest paar talve tolles mõisamajas veetsin. Isa ehitas kõrvalhoone varemete külge garaaži ja seal aknaorvas nad rippusid: kurjad, valvsad ja verejanulised.

Eks valikuid oleks ju olnud veelgi. Rippujaid leidub maailmas ometi teisigi: käbid, kardinad, kiire kaalulangetaja kõht...
Aga enne peab see pere oma puremise kombest lahti saama.

Wednesday, June 27, 2018

Laul millestki muust


Selles laulus on kõik, mis sul on.
Kuhu mujale nii palju mahuks?
On see laul nagu allikasoon,
millest jätkub nii januks kui vahuks:

varjumõtted ja salasõnad,
rändamata ja mõõdetud teed,
mällusööbinud helid ja lõhnad
ja värvid ja puudutused,

sõbrad-tuttavad, võhivõõrad,
kelle möödumistest jäid jäljed,
värsked võrsed ja põlispuuvõrad,
tuuleloojate kangasteljed.

Selles laulus on loojangulinu 
roosa-sinisetriibulisi,
päiksetõuse ja liibumisi
tema kingitud päevade rinnale.
Iga sõnaga kõik kerkib pinnale.

Selles laulus on kõik peale sinu.

Friday, June 22, 2018

Sa ei tea, kuhu oled teel



Sa ei tea, kuhu oled teel.
Värskeid radu su ette
vihm pesi.
Kohver pakitud. Korraks veel
hindad pilguga tänaseid
 inimesi.

Keegi pisaraid tõrjub.
Keegi neid peita ei taha.
Keegi muigesse varjub.
Keegi kohmetult vaatab maha.
Keegi otsib kätele kohta.
Keegi nõjatub toolileenile.
Salme lugema Sinu kohta
keegi kipub areenile.

Kõik nad meelde ei jäägi.
Mõnda rohkem ei näegi.
Ja mis siis.

Kellaseier - see ei oska kiikuda,
käsib homsesse edasi liikuda.
Leidma, uurima, avastama,
etendama ja lavastama...

Põhikandamiks mõtete raskus.
Õhulossidest on jakitaskus
eskiis.

Vaevalt rajale jalg astub.
Juba silme ees kangastub
busse, lennukeid, laevu ja ronge,
jaamu, platvorme, sõidutalonge,
elueesmärke helesiniseid,
stardipakke ja vahefinišeid,

justkui oleks vaid halvad ning inetud
peatumised ja tagasiminekud,
vastutuuled ja ummikteed...

Õnnelikku ja head
teed!

Friday, June 15, 2018

Topu

Laotus kartis, et ta merd ei kata.
Pilvepadjad pihus jooksis pakku.
Jättis oma servad voltimata
maa- ja vetepiiri kaldaprakku.

Pages, aga õhtupäiksesammas
põgenemiskatse ajas nurja,
tõustes oma kuldses värvigammas,
teadmata, kas loob nii head või kurja.

Kaugel üle merevaateveere
toimus peatamatu kokkupõrge.
Ehmus lendu eha eeterkere,
taevas kuldselt sügav, meri kõrge.

Thursday, June 14, 2018

Lugu udust, kes ei läinud kunagi endast välja

Maailm oli inimese loonud ja imetles oma kätetööd. Inimene aga polnud ümbritsevaga rahul, püüdis üha ja aina kõike ümber muuta, ringi teha ja enamasti rikkus selle käigus kõik päris ära.

Päike pahandas. Ta oli inimese ja tema tegemiste peale paistnud, aga inimene ainult nurises, et päike tõuseb liiga vara ja loojub liiga hilja, soojendab merd liiga aeglaselt ja mitte kuigi sügavalt, küpsetab puuvilju ainult endapoolsest küljest, pleegitab koledasti värve, pruunistab nahka ebaühtlaselt jne jne jne. Päike sai tulivihaseks ja tema tuli ja viha ulatusid peenematessegi kiirtesse, tungisid kaugematessegi keldrisoppidesse. Jõed kuivasid, aiad närbusid, maa pragunes, janu tappis linde ja loomi.

Inimene konutas sügavas koopakäigus ja kirus tuult, mis piisavalt jahutust ei pakkunud. Tuult, mis oli ta laevu merel õigesse sadamasse saatnud, seemneid parajasse pinda lennutanud, veskitiibu ringi keerutanud, vihmapilvi kokku ja laiali kandnud. Tuul sai kurjaks. Natuke aega tuuseldas niisama ringi ja kui nägi, et inimene ei mõtlegi andeks paluda, rebis metsad maa küljest lahti, lennutas maju, lammutas mägesid ja astus laevad merepõhja, nii et vesi inimese koopasuust sisse pritsis.

Inimene nurises, et see vesi on janu kustutamiseks liiga soolane ja ihu niisutamiseks napp.

Vesi vihastas. Vinnastas pilvevibud ja küttis inimest välgunooltega. Ujutas koopasuu üle, nii et inimene sealt vaevu välja ujus. Peitis päikese oma mustade vihmapaakide taha, torkis keepide ja kasukate alla niiskust ja jahedust.

Marutsejatel läks ägedus üle. Mida sa ikka ägetsed, kui näed, et inimene, mis sest, et tülikas ja tänamatu, on sinu tujukuse ja tülikuse kõrval köömes.

Kohtunud kuumusest ja jahedusest, vaibuvast tuulest ja kohmetult koduteed otsivast vihmaniiskusest sai kokku udu. Piimjas, pärlendav ja ülekohtuselt hävitatud maa vigastusi paitav.

Inimene turnis udus ja sajatas. Et nähtavust pole ollagi. Et külm on. Märg. Ja et kui kodutee kaotsi peaks minema, siis ta alles ehitab...

Udu tundis end häirituna. Sinu pärast, inimene, on siin see kõik.
Aga püsis ikkagi selline, nagu teda on alati teatud: puhas, tihe, leebe ja leevendav.

Hinge pink

Ühte pisikesse külla rajati pisike park ja kui pargirajaja kord manalateele läks, meisterdati parki nimeline pingike. Kah pisike. Aga pidulik.

Puud pakkusid juba mõnusat varju ja külarahvas arvas, et selle istumiskoha peal oleks tore jalgu puhata, rohelust nautida ja kunagist aednikku tänuga meeles pidada.

Aga ei julgenud keegi sinna istuma minna. Sest igal ööl (vähemalt niisugustel, millele tunnistajaid leidus) nähti pingil üht saledat valget kuju konutamas.

Oli see pargilooja, kes teisest ilmast sisse põikas ja end nähtavaks tegi? Kes seda täpselt teadis. Lähed sa sellisele lähedale küll! No aga kes see muu ta ikka olla sai.

Tobe lugu. Tahad head, justkui tunnustad inimest tagantjärele, aga heameele asemel meelitad hoopis kummituse külasse.

Üks atsakam mees otsustas asja uurida. Enne ju lugu ei lahenda.

Mees valmistus korralikult. Me mõtleme küll, et kummitusi pole olemas ja vaimumaailm on väljamõeldis, aga kui mõne sellise vaimusünnitisega vastamisi seisad, tahaks terakese turvatunnet toeks. Olgu see või ebausk ja soolapuhumine.

Mees maalis allikaveega ristimärgid ihule, meisterdas endale pihlapuust kõnnikepi, õmbles kolmest naelast kokku pandud kolmnurga mütsi sisse, sidus küüslaugu- ja tillivaniku kaela, pistis liiliaõie rinnataskusse ja saputas sinna põhja mõned sinepiseemned, suskas soolakotikese püksikarmanisse, sidus kellukese kaelaräti külge ja kõndis kolm korda läbi kadakasuitsu. Hakkas julgem küll.

Julgust oli, aga oodatud kohtumist ei toimunud. Justkui vahel kaugelt  korraks midagi vilksatas, aga ei enamat.

Kolm ööd marssis mees pargis ringi. Pikutas pingil ja varitses pingi taga. Ei kedagi. Huvi hakkas juba üle minema.

Kolmanda öö järgsel päeval, kui tutvusesobitaja terakeseks tukastas (ei jaksa ju ükski ilma puhkamata ööde kaupa üleval passida), nägi mees unes, et pargirajaja oleks justkui elus olnud, istusid koos juttu puhuma, aga iga puhumisega kerkinud isesugu puud ja lilled ja kellad kuhjaks vahele. Vestluskaaslane kadunud nende taha ära.

Mees mõistnud sellest, et ju siis tuleb ohutisteta hakkama saada.

Arvas, et nõnda on arem olla, aga hoopis mõnusam näis. Naelad ei nühkinud, soolakott ei seganud ja küüslaugulehk hakkas kah küljest ära kaduma.

Millal aednik pingile ilmus, mees ei märganudki.

"Mis vaja on?" küsis pargilooja. Või see valge kuju, kes ta nüüd oli.
"Sina ju ilmusid külarahvast kohutama," kostis mees vastu. "Sul vist hoopis midagi tarvis?"
Mõtiskles see, kellele vastuküsimus visati ja ohkas siis: "Hing jäi pargi külge kinni küll. Ja pink on aus. Aga hirmus üksildane on siin niimoodi istuda. Lõpuks, kui sinagi tulid, oli selline hull hais üleval, et hinge mattis. Kus ma niimoodi - maetud peast - seltskonda sain nautida!"
"Kulla kaim, ma ei või ju igavesti sinuga siin öösiti lobisemas käia. Päeval vaja virge olla ja omi töid-tegemisi teha. Eks teinekord öösitigi," nurises mees.
"Ise ei saa, saada keegi muu," nuias pinginaaber.
"Igaüks ei julge, mõnda ehk jälle sina ei taha?"
"Ei ole ma viimasel ajal valiv ühti!" innustas vaim. "Mõtle midagi välja! Muidu te kingitud pink rohkem nagu karistuseks kaelas."

Mõtlesid koos ja eraldi, aga ei osanud muud targemat välja mõelda, kui et tuleb üks tõhus tondilugu rahvale ette sööta. Selline, kus on kedagi päästa vaja ja pärast midagi aupalgaks pakutakse. Siis peaks ehk huvilisi olema. Kondaja ise oli nõus, et kellelegi liiga ei tee. Kui just suisa ei sunnita. Kingib  küllatulijale hoopis mõne aiatarkuse või taimeõnne.

Tasapisi hakkasidki inimesed käima (lugu ikka loeb!) ja lühikese ajaga sai sellest päris kuulus küla. Ilus ka, sest aiaõnne paistis iga heki ning tara tagant.

Aga mis siis saab, kui tolle pargi puid lõhud, pinki kraabid või öisel kolajal muul moel kopsu üle maksa ajad?

Mis erilist ikka. Haukad hekikääridega enesel hõlmast, lööd labidatera kummikuvarbasse, jääd õuehirmu põdema, millest parimgi psühholoog priiks ei tee... Rumal küsimine ülepea. Kus sellel pingihingel enam kopsu või maksa?

Wednesday, April 25, 2018

Elas kord meri


Elas kord meri. Vahel oli ta päikesele peegliks, teinekord tantsiskles tasahilju, puhuti paisus pilvedeni.

Tema kallastel oli miljoneid maju ja arvutult aknaid, aga sisse ulatus ta vaatama vaid vähestest.

„Miks sa kurvastad?“ küsis ta ühel päeval kuningannalt, kelle lossiaken suhtlemiseks sobivalt saadaval seisis. Aknassevaatamiseks pidi meri sellegipoolest kividelt üles hüppama.

Tegelikult valas pisaraid vaid kuninganna merepoolne silm. Teine paitas kuningat naeratustega. Jah, kuningas ise seisis otse kuninganna kõrval.

Küllap olekski meri kõigepealt kuninga poole pöördunud, aga kuninga pilk puuris merest üle. Kuninga mõtted olid kuskil selle uuristuse lõpus.

„Kui vesi taganeb ja lainetus raugeb, lahkub kuningas oma kaugete mõtete juurde,“ vastas kuninganna.

„Naudi siis seda aega ja luba naeratus ka minupoolsesse silma,“ soovitas meri. „Pisarad ei aita.“

„Oled ääretu ja sügav, meri. Mida kõike sa tead ja teed! Aga oled sa mõelnud, meri, kust sa saad oma veed?“