Friday, July 19, 2019

Noorim vend ja võluraamat

Elas  kord kolm venda. Kaks vanemat toimetasid arukalt nagu enamik inimesi, neist pole midagi rääkida, aga kolmas oli selline kergeusklik ja meelelt lihtsake, sattus loo sisse.

Vanemad vennad olid vara jagades kõik endale võtnud, nooremale jäi ainult kuulujutt, et kuskil maade ja merede taga on võimalik printsessi päästa.

Noorem vend mõtles, et kaotada pole midagi, läks.

Läheb, läheb, näeb: mees külitab põllu ääres, ader üksi künnab. Ja see, mida küsib, vakku kukub. Kust tuleb, pole teada.
"Luba, ma künnan ka!" küsib noorim vend. Mees lubab.

Läheb noormees edasi, korraga näeb: tüdruk kiigub kiigel. Kiige nöörid on aga pilve külge põimitud. Kiigub tahapoole, tõmbab pilve päikese eest ära. Kiigub ettepoole, sikutab taevavahtu päeva katteks. Hüpitab end kiigelaual, hakkab vihma sadama.
"Luba, ma kiigun ka!" palub kuningalinna mineja tüdrukult. Tüdruk lubab.

Kõnnib noorim vend, kõnnib. Korraga näeb: lohe pikutab suure tamme all, loeb raamatut, ise mugistab naerda. Aga raamat pole tavaline, vaid võlukirjas ja imepiltidega - millest loed või mida pildil näed, selle soovi korral endale saad.
"Luba, ma loen ka!" anub noormees. Lohe lubab.

Jõuab vennake kuningalinna. Kuningal suur mure: kuri nõid sulges ta ainsa tütre unustustorni. Kes sinna satub, see tagasi ei pääse ja inimesed unustavad ta olemasolu ära. Kuningas lubab sellele, kes tütre tagasi toob, pool kuningriiki ja kuningatütart naiseks. Keegi, kes proovima on läinud, pole tagasi tulnud. Kas on kah tornis ja unustatud, unustasid, mida tegema läksid või pidasid ettevõtmist ohtlikuks ja hiilisid häbiga minema.

Noormees paneb reisikepi käest, vaatab, millega aidata saab. Aga tal on ju ader, kiik ja raamat! Läheb nendega torni jalamile, käsutab adra kündma. Printsess ilmub torniaknale imelugu uudistama. Päästja lükkab kiige tornile lähemale, printsess laskub köitpidi alla, ongi vaba.

Kuningal hakkab kahju nii vähese vaeva eest sedapalju suurt tasu anda. Valitseja korraldab  sündmuse auks pidusöömingu, söödab hea-paremaga, joodab kergeuskliku vennakese purju, sulgeb hoopis päästja kõrgesse unustustorni ja varastab noormehe võluasjad.

Kuningas teab, et kangelastel, kellest lugudes jutustatakse, on alati kolm imerelva. Nii võtab temagi enda meelest kõik kolm: adra, kiige ja reisikepi. Raamatut ei pea kuningas millekski. Lugeda ta nagunii ei mõista ja piltide vaatamiseks pole veel prille välja mõeldud.

Üritab kuningas ja üritab, aga ei saa ei atra ega kiike käima, kepist kõnelemata. Jäävad jõude vedelema, kuni endised omanikud need üles leiavad ja ära viivad. Kepil omanikku pole, tema saab teise tahtja ja on praeguseks ajaks juba ammu mitu lugu läbi rännanud.

Noorim vend elab tornis ja kurta ei mõista. Tal on kõik olemas, midagi enamat ei taha. Mees on võluraamatu abiga elamise mugavalt sisustanud. Raamatu õige omanik käib tihti külas, imeasja tagasi ei küsi, sest kuhu lohe lendamise ajal raamatu ikka paneks. Selle asemel võtab ta noormehe aeg-ajalt pikematele õhureisidele kaasa. Lohe on õpetanud tornimõistetule hoopis veel ühe võluraamatu triki selgeks: kui raamatu süles tagurpidi keerad, ilmuvad piltidele kõik need, kes seda lugu kuulnud ja uskunud on.

Istub noorim vend, raamat tagurpidi süles, ega jõua ära imestada: "Ja kõige selle juures räägitakse, et MINA olen kergeusklik ja meelelt lihtsake?!"

Monday, July 8, 2019

Advokaat ja hauatagune

Üks väga tark ja kõrgelthinnatud advokaat kolis linna lähedale külasse elama.

Vaevalt oli oma asjad paika sättinud, kui hilja õhtul uksele koputati: "Tule välja, on rääkimist!"
Advokaat ei tundnud enda meelest külast kedagi. Ei teinud võõrale ust lahti.

Teisel ööl nõuti jälle: "Tule välja, on rääkimist! Mina su siia külla kutsusin, tule nüüd ja anna nõu!"
Advokaat mõtles: "Keegi pole mind kutsunud. Ise leidsin kinnisvaralehe ja maakleri abiga." Ei teinud ust lahti.

Kolmandal õhtul tulid advokaadile sõbrad külla. Koos vaadati maja, võeti ja anti nõu, jäädi üsna hiljapeale.
Jälle koputatakse. Sõpradega koos julgem asja uurida, tehakse uks lahti. Lävelseisja lubab: "Ma tuppa ei tahagi, tule ise õue!"
Advokaat kutsub sõbrad kaasa, aga koputaja keelab: "See on isiklik jutt. Võõraid pole ligi vaja."

Sõbrad vaatavad: tulija selline äbarik, õhuke, nii et paistab läbi. Mida kurja sellisest ikka oodata. Jäävad tuppa.

"Mis jutt see oli, et sina mind kutsusid!" kärgib advokaat.
"No otse mitte, aga tahtsin, et tuled. Seadsin asjad nii, et tulidki. See mu oma maja, mille ostsid."
"Loll jutt suhu tagasi! Ma mäletan müüjat küll," tusatseb advokaat.
"Ah, arva, mis tahes, mul abi tarvis," vastab õuekutsuja ja kukub kurtma: "Lugu selline. Tulin nokastanud peaga kõrtsist kodu poole. Väsisin ära ja jäin suure kivi peale tukastama. Öösel unesegasena kohendasin justkui patja, käsi suurt viga ei saanud, aga pea põrutasin nii ära, et enam ei ärganudki."
"Mis jutt see on?"
"Tõsijutt! Ja taevas ei lastud väravate ligigi. Ütlevad: "Ettekavatsetud mõrv piinaval ja julmal viisil. Ja ei lase sisse."
Advokaadis ärkab kaitsja: "Kes sihukest süüdistust julgeb esitada?"
"Kes ja kes. Eks ikka...," togib kurtja näpuga puulatvade poole. "Ma räägin ju sama: "Polnud mul mingit plaani, soovi ega piina. Kõks ja valmis. Aga nemad, et joove on raskendav asjaolu ja mis kõik veel..."
"Kaua juba oodanud oled?"
"Sada aastat tuleb ära. Ehk kauemgi."
"Ma tahan seda kõike nende endi suust kuulda!" läheb advokaadil kops üle maksa ja sõbrad jõuavad ainult näha, kuidas kaks kõnelejat põõsaste vahele kaovad. Tormavad otsima - ei kuskil kedagi.

Õiguse nõutajad jõuavad taevaväravasse. Advokaat näitab oma tunnistused ette ja nõuab: "Sellist karistust, mis üle inimese eluea kestab, pole olemas." Võtab ja lehvitab raamatut taevaliste nina ees: "Paragrahv sada neliteist. Kaheksa- kuni kahekümneaastane või eluaegne." Kusjuures ükski eeldustest polevat täidetud.

Aga pilvepealsed keeravad seaduseraamatu tekstiga tulijate poole ja täiendavad: "Taevane elu on igavene. Ja miks sa arvad, et punkt kolm juhtumi kohta ei kehti? Arvad, et tal esimene oled siia tuua? Lõhnad küljes kah veel. Katsuge, et maha saate!"

Advokaat leiab end äsja ostetud maja hoovi pealt. Tuju nullis. Esimene kord kaotada. Tahab tuppa minna, käsi ei jaksa linki alla suruda. Vaatab. See ei saagi jaksata - sihuke äbarik, õhuke ja läbipaistev.

Lugu poisist, kes ei kannatanud kamandamist

Mõne loo sündimiseks on tarvis lihtsalt alustada.
Niisiis...

"Ühes täiesti tavalise küla tavalises peres elas täiesti tavaline poiss. Nimi oli tal ka nii tavaline, et mul läks see kohe meelest ära."

"Kas meil ka läheks?"

"Ma usun küll... Nii et... muidu täitsa tavaline poiss, aga lugu, mis temaga juhtus, ei olnud üldse tavaline."

"Kas tal olid supervõimed?"

"Mõnes mõttes olid jah. Aga kuula!
See poiss ei kannatanud üldse kamandamist. Ta muutus kohe närviliseks. Ühel õhtul, kui ema palus juba mitmendat korda ja lõpuks päris kurjalt: "Pane telefon ära ja jää magama!", muutus see poiss nii pahuraks ja närviliseks, et jooksis toast välja."

"Ma olen kah niimoodi närvi läinud."
"Ma ära pole jooksnud, aga ma olen vaidlema hakanud."
"Ma olen telefoniga visanud. Mõrad tulid sisse. Nüüd ongi mõraline."

"No vot. Siis te saate hästi aru, mida see poiss tundis. Ta jooksis õue ja ei pannud üldse tähele, et on öö. Täiskuuöö. Ja neljapäev. Ta ei pannud tähele, et ta jooksis nelja tee ristile ja et ta komistas, tegi oma põlve vastu kivi veriseks ja et vanapagan selle kivi ruttu enda kätte võttis ning ära peitis."

"Kes see vanapagan on?"

"Vanasti inimesed uskusid, et taevas elab hea jumal ja sügaval maa all kuri vanapagan. Kui inimesed elavad hästi ja kellelegi kurja ei tee, satuvad nad elu lõpus taevasse pilve peale ning neil on seal tore, aga kui teed teistele halba, satud vanapagana riiki ja seal ei ole üldse hea olla."

"Jah, sest seal on pime."
"Ja muld võib sulle peale vajuda."
"Kas päriselt on ka selline asi olemas?"

"Ausalt? Ma ei tea. Aga ma arvan, et targem on olla hea inimene, sest siis on kõigil sinu ümber hea olla, endal on kah hea tunne."

"Jah. Sest kui sa oled paha, siis keegi saab haiget ja kurvastab."

"Täitsa tõsi! Aga kuulame edasi, mis poisiga juhtus.
Poiss oli nii pahur ja ei märganud midagi, mis ümber toimub. Ütles ainult: "Ma ei taha enam kunagi elus ühtegi soovi ega käsku täita! Ma teen siis hoopis vastupidi!"
Aga vanapagan kuulas oma peidukohas ja itsitas: "Ma aitan sind!""

"Kas ta hakkas ise neid asju tegema?"
"Kas sina oled päriselt vanapaganat näinud?"

"Kui ta on selline, nagu räägitakse, siis ma vist ei ole."

"Minu onu, kes on väga tark ja teab praktiliselt kõike, ütles, et ta luges kuskilt internetist, et on küll päriselt olemas, aga kolis kuskile kaugele meresaarele ja elab seal rannas. Kaugel lõunas, sest talle meeldib, kui on kuum."

"Nii võis juhtuda küll, pärast seda, mis tal selle poisiga juhtus. Aga kuulame nüüd lugu edasi.

Poiss ei näinud vanapaganat, läks koju tagasi ja ei saanud alguses üldse aru, et midagi on teistmoodi, aga varsti ta märkas, et ükskõik, mida tal teha palutakse, ta ei saa muidu, kui teeb vastupidi. Isegi kui väga tahab teistmoodi teha.

Alguses ei olnud hullu midagi. Lihtsalt, kui ema palus tuba koristada, siis tema ajas veel rohkem sassi. Või kui isa hüüdis: "Ole hea poiss, too kuurist haamer!", siis tema viis hoopis naelad ka kuuri tagasi.

Kui ema kutsus sööma, siis tema ei läinud. Lõpuks läks kõht niimoodi väga tühjaks. Kui isa ütles: "Pane paksem jope, õues on külm!"..."

"Siis ta läks paljalt õue!"
"Ja siis ta külmetas!
"Ja jäi haigeks!"

"Küllap jah. Aga siis hakkas poiss mõtlema: "Mis siis saab, kui ema ütleb: "Ära mängi noaga, sa võid sõrme lõigata!"?"

"Siis ta lõikabki!"

"Või kui hüütakse: "Ära jookse autoteele!""

"Nii võib suur õnnetus juhtuda."

"Eks ju! Poisil hakkas enda pärast hirm ja ta läks oma suure murega kõige targemate inimeste juurde, keda ta teadis."

"Kas see oli mingi supermees?"
"Ei! Tark ongi tark lihtsalt. Või mingi võlur."

"See poiss ei tundnud kahjuks ühtegi võlurit ega superkangelast, aga tal olid väga targad ema ja isa. Ta läks ja kurtis: "Kui te midagi teha käsite, siis ma teen vastupidi. Ma ei saa midagi parata!"
Ema ja isa pidasid tükk aega nõu. Nad mõtlesid, et nemad suudavad küll poega aidata. Et kui öelda: "Ära söö!", siis ta ju just hakkab sööma. Või kui öelda: "Ära too kuurist haamrit!"..."

"Või, et jookse auto alla!"

"Eks ju! Aga mis siis saab, kui kogemata keegi, kes ei tea, mis poisil viga on, ütleb valesti? Siis võib ikkagi õnnetus juhtuda. Ja ema ja isa läksid tuttava nõiamoori juurde abi saama. Aga nõiamoor ütles: "See on vanapagana tegu! Te peate vanapagana üle kavaldama. Mina ei saa teid aidata. Me tunneme mõlemad võlukunsti, aga tema on minust osavam. Ütlen ainult, et vanapagan on väga edev."

"Mis see EDEV tähendab?"

"Et vanapaganale meeldis ennast ilusaks teha. Talle meeldisid igasugused ehted ja ilusad asjad ja võib-olla ta isegi värvis ennast."

"Näiteks huulepulgaga!"
"Võib-olla ta käis isegi küüntes!"

"Võib-olla küll...
Ema ja isa läksid koju ja pidasid nõu: "Me peame ka minema neljapäeva öösel, kui täiskuu paistab, sinna nelja tee ristile. Aga kuidas me saame vanapagana käest kolm tilka verd, et ta meie sõna hakkaks kuulama? Ta on ju meist palju tugevam, kiirem ja kuri ka."

"Kui anda talle kommi või küpsist?"
"Misasja! Küpsis ei mõju ju midagi! Ma arvan, et talle peaks mingit rohtu andma. Näiteks mingit süsti tegema, mis ta maha rahustaks!"

"Võimalik. Aga kuula, mis plaani ema ja isa välja mõtlesid!
Nad olid oma lapse heaks kõigeks valmis. Ema võttis oma ehtekoti ja isa oma tööriistakasti ja koos mindi vanapaganaga kokku saama. Nad nägid, kuidas vanapagan imetleb end täiskuuvalgel, endal on säravad kaelakeed kaelas, käevõrud ja jalavõrud ja sõrmused ja prossid ja mis kõik veel..."

"Mis see pross on?"
"Selline rinnaehe, mis käib nagu haaknõelaga..."
"Jah, nagu märk, mis särgi küljes käib, aga kalliskividega!"

"Ema vaatas vanapaganat ja ütles: "Kas sul kõrvarõngaid ei olegi?"
Vanapagan tahtis väga kõrvarõngaid, aga tal ei olnud auke kõrvas!"

"Ai, ma tean, see on päris valus!"

"Aga vanapagan tahtis nii väga neid kõrvarõngaid, et ta oli nõus natuke valu kannatama.
Isa võttis oma tööriistakastist sellise tööriista, millega sai suts ja suts kõrvadesse augud teha."

"Ma tean, see on klambripüss!"
"Ei ole! See on nõelapüss!"

"Mina nii hästi tööriistu ei tunne, aga nüüd oli vanapaganal kummaski kõrvas auk ja emal-isal oli kaks veretilka käes! Aga mitu vaja oli?"

"Kolm!"

"Ema mõtles natuke ja ütles: "Kas sul nabarõngas ikka on?"
Vanapagan polnud sellest kuulnudki. Ta hakkas kohe nabarõngast tahtma. Ema ja isa juba mõtlesid: "Küll nüüd vedas, kavaldasime vanapagana üle!", aga siis selgus, et vanapaganal polnudki naba. Naba tekib ju siis, kui tita on ema kõhus. Siis beebi on emaga sellise vooliku moodi asjaga ühendatud, mis aitab hingata ja süüa, aga kui sa sünnid, siis hakkad ise hingama ja sööma ja seda voolikut pole enam vaja. See kuivab ja kukub ära ja järgi jääb naba. Aga vanapagan ei olnud vist üldse ema kõhust sündinud. Ei teagi, kuidas ta tekkis."

"Võib-olla mingist hästi suurest pahandusest?"
"Näiteks tulekahjust!"
"Või autoavariist!"

"Ma arvan, see pidi isegi veel suurem pahandus olema. Nojah, aga vanapaganal polnud naba. Mis nüüd teha? Ema võttis meigikotist silmapliiatsi, joonistas niuhti naba valmis ja isa pani klõpsti nabarõnga paika. Ja nüüd oli neil võim vanapagana üle ja nad oleks võinud soovida ükskõik mida. Nad oleks võinud isegi kuningalossi soovida, või seda, et neist saaks maailma valitsejad. Aga mis sa arvad, mida nad soovisid?"

"Oma last päästa!"
"Et ta sõna kuulaks!"

"Jah. Kui ema ja isa koju jõudsid, läksid nad kohe kontrollima, kuidas see neil õnnestus. Poiss hakkas just voodisse pugema, kui nad koju tulid ja ütlesid: "Enne kui sa magama jääd... tule tee meile üks unekalli!"
Mis sa arvad, mida poiss tegi?"

"Unekalli!"



Sunday, February 24, 2019

Vähevärviliselt


ELUS KÜLA

Märkan jälle: mu küla elab!
Orav kuuskede vahele põikas
ja armunud tihaste vägi
end põõsais poolhääletuks hõikas.

Põdrast nägin vaid puutüvel triipu,
koprast pliiatseid pinalijagu,
pasknäär männi otsa viis lipu,
kõrval rähn tagus käbipragu.

Üht naabritki märkasin kaugelt,
maanteel möödujaid, keda ei tunne,
aga sellest, et küla elab
jäi hinge nii kosutav tunne.




ÜHTEHOIDMISE AEG

Kui sa näed, et keegi tuleb,
silmad löömasinised,
mustavõitu käega suleb
tolkvel püksikinnised; 

tuleb läbi valge talve,
silmis hirm ja abipalve...

näita eos sotsiaalset närvi,
ära keera talle selga,
ära hülga, ära põlga,
öeldes: „Ühtki rahvusvärvi
õiged nii ei kasuta!“

Kui ka vaateilt vastakas,
tikud, kaart või pastakas
pista pihku. Tasuta.


SINU MOODI MAA

Võid ju isamaad põlata,
jätta ta toetava õlata;
jätta kui rabamätta
teiste tallata, hätta;

näpuga näidata, et ta
pinnal saadud on petta,
rinnal saadud on rihma,
et siin on tuult vaid ja vihma,

et siin on vargad ja võllaroad,
võimuintriige täis tagatoad,
üksluisus, ilmetus, igavus,
vaesus ja vihapidavus...

Kuni tal puudusi märkad vaid,
oled ise üks hullemaid.

Monday, January 7, 2019

Ära vaata mind hommikul!

Eksis üks prints kord sügavasse metsa ja nii hullusti, et enam pääsemise lootustki ei leidnud. Korraga märkas: väike majake kükitab põlispuude all ja selle ees askeldab imekaunis neiu.

Mida prints tegi? Loomulikult armus ja korraga polnud tal ei hukkumishirmu ega kuhugi kiiret.

Aga oleks võinud olla. Sest kuigi noor kuningapoeg nähtust pimestatuna aru oli kaotanud, siis meie teame, et ükski piltilus piiga niisama heast peast kõrvesüdamesse elama ei satu. Nõid, kes muu.

Oligi.

Toimetas too seal juba aastasadu. Oli mitu elu elanud, osa neist unustanud, osa neist laanetaimedega tarkuserohtudeks keetnud. Hakkas ammuilma meelest minema, et kusagil peale tema tareümbruse veel midagi toimub.

Mis jutt see on? Et sajandid. Kui prints ometi selgesti noort tüdrukut nägi! Kui nõiamoor kedagi oodata ei osanud, kellele ta end ilusaks sättida teadis?

Rumaluke. Eks enesele ikka.

Mis edasi sai?

No mis sa ise arvad? Prints palus luba üle läve astuda ja sellest peale unustas ta kõik muu maailmas. Ainult tüdrukut nägi.

Mis sai perenaisel selle vastu olla? Polnud tal ammu külalist käinud, nii kena ja kehakat ammugi.
Jättis endale.

Aga nõid oli tark, teadis: igast puurist on alati kas või tibatilluke väljapääsutee. Seepärast sulges ta sõnadega kõik pilud ja praod, kust ohtu oskas oodata, ja jälgis oma ohvrit lakkamata.

Ent üks aeg jäi ometi, mil tema vägevusele vastu võis seista. Hetk enne päikesetõusu uinub kogu maailma kurjus ja selle vastu ei saa targimgi tuuslar. Kohe on ta uuesti ärkvel, aga kes tolle hetke ära tabab...

Libapiiga valvas, et prints iial temast enne ei ärkaks ning tema suletud silmadesse vaatama ei satuks, aga teadis juba ette: ühel hommikul juhtub see ometi.

Juhtuski.

Ei tea, mis noore mehe nii vara äratas, olid ju küll eksitusaurud õhus ja rasked loitsud kasukaks peal.

Avas silmad, nägi ja vaade osutus sedavõrd väljakannatamatuks, et mehe keha  valukarjega kokku tõmbus ning saleda sääsena vingudes aknatakkude vahele ja sealt välisilma viskus.

Mida nõid tegi?

Mis tal teha? Muutis end ilusaks tüdrukuks ja kõndis tare ligi toimetama.

Aga Sina, enne kui tülika piniseja peopessa puruks lööd, vaata, ega tal tillukest kullast krooni peas juhtu leiduma. Kui leidub, ära löö! Too tegelane on elus kannatanud juba isegi.

Sunday, November 4, 2018

Päris isa

PÄRIS ISA

Küll on hea, kui sul on isa,
kes su nime teab ja vanust,
kiidab sinu koostööpanust,
asju selgitab, ei kisa.


Juhuslikul halval hindel
ta ei lase niita jalust,
juhib välja tülist, valust.
Talle, tead, võib olla kindel.


Temaga saab teha sporti,
alustada autoroolis,
kurje ähvardada koolis...
Isasid on vahvat sorti.


Küll on hea, kui sul on isa.
Mitte väljamõeldud. Päris!
Tema loodud atmosfääris
tema sarnaseks saad nii sa.


Või kui isa pole päris,
aga toetab, asju soetab,
tarkust ellu kaasa poetab,
edu tagab pereäris,


järjekindel on ja visa
h
oolimist ning üksmeelt luues,
sinu eest end ohvriks tuues
nagu päris. On ta isa.


Hea, kui rõõmust sinu ees
kiidab isa: „Täitsamees!“
ja võid öelda ausasti:
„See on tänu sulle nii.“

Monday, August 20, 2018

Öö silmad

Lehtmetsa külas on üks selline plats, kus väsinud teekäija saab tema jaoks pandud laua taga jalgu puhata ja pruukosti võtta.

Kord otsustas hiline teeline sinna hommikut ootama jääda, kohendas reisipambu pea alla, sättis kuue unekatteks ja sirutas end istepingile pikali.

Kui väljas oli täiskuupimedaks läinud, ajas imelik tundmus pikutajal silmad pärani. Puhkaja küünitas end sinnapoole vaatama, kust tundmus tuli. Nägi, et metsaservast tiigilohust ratsu koos ratsanikuga üles kerkis. Hobu oli imelik ja seljasistuja nõndasamuti.

Too sadulaalune olnud sihuke tömbi näo ja maosabaga olevus, kapjade asemel pikad tumedad sõrmed. Niisked tähnilised küljed sädelenud kuupaistel, nagu oleks loom kalli brokaatkanga sisse mähitud.
Sõidujuhtijal olnud pimetumedad trimmis rõivad ümber, ainult põlvsukad helendanud - üks koerputkkollaselt, teine viiulisiniselt. Pead katnud lai läikiv kübar, mis näo ära varjanud, kui seda seal all üldse olemas oli. Silmad olid ometi, sest need võtnud ratsanik enda kinnastatud sõrmede vahele ja riputanud sinnasamma ühe noore tamme oksaharusse. Ise tuisanud minema teekäijale tundmatus suunas.

Tahtnud pealtnägija minna ja tammeharusse jäetuga lähemalt tutvust teha, kui juba uut tulijat märkas, kes teda eelmistest enam kohutas. Too oli üsna tavalise olemisega, heledamate unesassis juustega naisterahvas, pikk õhuke murukarva seelik sääri katsumas ja samasugune sall õlgade katteks. Hirmutavam oli ta seetõttu, et kummaliste sündmuste keerises just tavalised tulijad ikka kõige imelikumaks ning ohtlikumaks võivad osutuda.

Astus naine otsejoones tamme juurde, võttis enesel silmad peast ja vahetas need oksalrippujate vastu, märkas siis puhkajat ja muutis suunda. Pikaliolija pigistas silmad kinni, aga isegi läbi kokkukägardatud laugude nägi, et pilk, millega teda varsti puuriti, oli sügav ja tugev, kuid tühi. Peale puhta sammalrohelise polnud selle sees midagi.

Naine pani parema käe pingilselitajale näo peale ja sellest hetkest läks pealtnägija mälukamber lukku.

Kui teeline hommikul üles ärkas, polnud ei naisest ega ratsanikust ühtegi märki alles. Päike ja tuul olid jäljed minema pühkinud ja noore puu oksaharu hoiule antud aarded edasi ulatanud. Ärkajal ei tulnud isu toidukompsugi lahti harutada, vaatas, kuidas minema sai.

Alles teise päeva õhtul taas puhkama sättides avastas, et kuue rinnatasku külge on rohelise niidiga kaks silma tikitud. Ilusate ühtlaste pistetega. Üks silm kinni ja teine lahti.

Tähendab see head või halba?

Ei kustu nähtu rändaja peast. Ootamatutel hetkedel tuleb too öö ikka jälle meelde, sama selgelt, nagu juhtuks kõik just praegu uuesti. Ratsaniku kerkimisest naise tulekuni. Ja sama kindlalt vaikib sellest teeline ega räägi silmele avanenud sündmusest mitte kunagi mitte kellelegi.