Toojale tasu

Mõni eksimus maksab ränka hinda.

Oli november. Üsna novembri lõpp. Selline hämaruse, ängistuse ja hirmude aeg. Päike tõuseb hommikul natuke enne üheksat ja loojub õhtul poole nelja paiku. Ma tean. Silmad ripuvad siis kogu aeg kalendris ja ootavad pööripäeva.

Karmil aastal laiutab sel ajal juba suur lumi maas. Tol sügisel mitte. Alasti jäänud võsa niisked sõrmed kriipisid jahedat metsaõhku, üritades haarata katteks üksikuid õhus laperdavaid leheräbalaid. Vettinud mätastevahe imes end kummisaabaste külge. Küllap ma sellepärast hiljapeale jäingi. Tahtsin raja sirgemaks lõigata, aga ojanired ning mahalangenud puud ajasid suuna sassi. Värve jäi järjest vähemaks, sammud kahanesid üha lühemaks, metsaseinad koondusid muudkui kokkupoole. Pimedus aina kosus ja kasvas, väsimus koos temaga, kuni peataolek ja jalgade jõuetus mu ühe viltuvajunud kase tüve vastu tuge otsima surusid.

Nii. Mina rohkem ei julge ega jaksa!

Varisesin määrdunud ja märja kõivu sellele küljele, kust suunast veel viimast valgust heletas ja märkasin, et seal polnud sugugi taevas, mis teekäijale puude vahelt rada juhatas, vaid... voodi. Puhaste valgete patjade ja linadega magamisase.

Ebanormaalne.

Uudishimu lohistas mu lähemale.

Paks villane tekk. Pehme madrats. Kuivad värvimata sängilauad. Just nagu oleks keegi just äsja maja minema viinud ja voodi maha jätnud.

"Ae!"

Vastajat ei kuskil.

See oleks kah inetu nüüd, kui ma siia magama vajun ja keegi oma koormastkukkunud mööblitükki tagasi tuleb nõutama.

Millisest koormast? Siia risu ja rägu vahele midagi niisugust kogemata küll ei saanud sattuda.

Ehk on keegi hea haldjas mind hädas aitama tulnud? Aga kui on hoopis kuri vaim valvamas?

Ükskõik.

Istutasin end asemeservale. Nüüd alles tundsin, kuidas jopp seljas on end õhurõskusest täis joonud ja jalad kummikutes külmetavad. Lörtsakas vammus voodinupu otsas rippu, kummikud sokkidega sängi serva all, tungisin sõbasooja.

Mm... Ei kiida nad täisvillatekkisid ilmaaegu!

"Ahh!" pani teadvus tiivad kokku.

_ _ _

Ärkasin selle peale, et ümbrus valgeks lahvatas. See ei tulnud aga koidikukumast, vaid kahest suurest silmast, mis mulle niisuguse põhjatumusta tühjusega otsa puurisid, et öö nende kõrval keskpäevana paistis. See ei saanud olla koer ega hunt, kuigi kujus kõvasti sarnast. Aga suurusest! Kasvult oli ta kõrge kui vanadusest kummuli kukkunud kuuse juurepulst.

Kangestusin. Siis sain aru, et elajas ei sihigi pilguga mind. Hoopis kedagi kaugemal peatsi pool, kuhu ma nägema ei ulatanud. Seal, kust kostus sügavaid hingetõmbeid ning vali hurjutav hääl: "Hhh...ust!"

Tumesilm taganes hoiatava larinaga. Taganes, aga ära ei läinud.

Larin ja tõrjumine.

"Hust!" ja "Larrrr!"

Ühtäkki (vist lasi hurjutaja hirmutise küljest viivuks silmad lahti) ajas kolevaim hambad laiali ja kargas rüminal maharahustajale rindu. Vähkresid vasemale ja paremale, nii et mättad ja oksasodi tuiskas.

"Mis sa vahid! Vilista!"

Mina või?

Armas aeg, ma pole kunagi seda kunsti mõistnud!

Ajasin suu torusse, kuigi juba ette teadsin, et muud, kui törts sooja õhku, huultelt üles ei tõuse.

"Vilista!!!"

"Ee..." Korraga meenus, et jope taskus peab mul üks tilluke abimees olema. Küünitasin käe oma tuulelelu järele ja nüüd kostus metsa all märksa häälekam heli.

"Loll oled või?" käratas vilenõudja, kui puude- ja luuderaginal asemest mööda veeres. Niipalju jõudis, et linnuvile mul suust oma suurde kämblasse kägardas.

Mida ta tahab? Müra või muusikat?

Tegin seda, mida ainsamalt hästi teha mõistsin ja mida juba tükk aega kuuldavale tuua olin igatsenud. Kiljusin. Kogu südamest. Kõik hirmud ühe valuga hinge tagant priiks.

Soerd lõtvus, sikutas saba jalge vahele ja leekis laanepõhja. Tema vastane kergitas end samuti maast üles, tuikus sängi suunas ja räntsatas asemele istuma.

Vägilane võttis särgi seljast. Kartsin, et näen vere voolamist ja lahtist liha. Tükke lipendas rinnal ja käte peal küll, aga vere asemel nirises midagi õrn-helesininist.

Siniverelistel siis tegelikult ka veri sinine sees? Arvasin, et lihtsalt öeldakse nii.

Mees silitas peoga üle haavade ja naharibad liibusid oma kohtadele tagasi. Ei ainsatki armi ega kriimuviga!

Ometi rammestas võitlus ja ihu parandamine teda sedavõrd, et elukaga maadleja varsti jõuetult linadele vajus. Enne tõmbas jalutsist välja midagi ohjade sarnast ja viskas mulle sülle.

"Koputa ja sõida!"

"Kuhu?"

"Kus aga elamist märkad. TUME ei tohi tuppa saada!"

Ütles ja kustus.

Ega mul mujale koputada olnud kui sängilaua vastu. Voodi nõksatas ja tõusis õhku. Kuuselatvade kohalt märkasin tühisilma musta kuju ja juhtisin sängi samas suunas sõitma. Kiiremini vaid. Et enne teda majade juures maanduda.

Aga mida kohale jõudes tegema peaks?

Nõu küsida polnud kelleltki. Tööandja lamas teadvusetult asemel.

Uksed-aknad on ju kõik nagunii kinni? Korsten üksi jääb. Aga millega ma selle sulgen ning kas pean koidikul uuesti katteid maha võtma tulema?

Et muud paremat pihku ei jäänud, võtsin selja alt padja ja pistsin esimesse korstnasuusse. Hetkega kerkis uus padi turja taha ja suitsuavasse torgatud sulekotist sai läbipaistev ning siniselt sädelev soomustik. Küllap aoaeg selle auklikuks kulutab.

Nii et siis õigesti talitasin?

Suunasin sõiduriista uute ja uute korstnateni ja toppisin need patju täis. Algul põnevusest, siis harjumusest, lõpuks lihtsalt seetõttu, et käed vajalikke liigutusi käskimatagi teha mõistsid. Kuni uni päästma tuli.

Ärkasin oma kodus, oma padi pea toeks. Märg vihmariie vedeles voodi ees.

Kummikuid ei kohanud kusagil. Tühja neist jalanõudest, olidki juba hõredaks jäänud, aga sokkide pärast hakkas hale. Ent kust sa neid enam leidma lähed!

Päev möödus kui vati sees. Väsimus röötsutas silmalaugeil, taipamine oli tagasihoidlik ja ümberkaudsed tundusid lärmakad ning kärsitud. Aga lähed sa küll ülemusele ütlema, mille kallal öö otsa rassitud sai!

Polnud tööpäeva lõpul tähtsamat tahtmist kui tekialusesse pugeda. Nii tegingi.

Taevalik!

Mõni tund und maitstud, äratas mu tuttav vilepillimäng. Ja mitte lihtsalt ei äratanud. Kutsus. Nii, et ükski vägi voodis kinni hoida ei suutnud. Kõndisin paljajalu esikusse ja sealt edasi trepikotta. Lendase juba ootas. Ja mees seal sees. Minu linnuvile suus.

"Anna see tagasi!" palusin, aga vilepuhuja vaid muigas ega halastanud enne, kui oma eilsele kohale kobisin. Koputas vastu voodilaudu ja eelmise öö reis algas taas.

"Eile ma ju aitasin sind. Miks täna uuesti?" torisesin.

"Aga mistarvis sa mu asemel aelesid?"

"Aga miks sa eksitad inimesi oma magamispaiga ja palakaga?"

"Aga miks sa kolad minu metsas, kui teed ei tunne?"

"Aga miks sa sead puud nii, et suund sassi läheb?"

"Aga ehk mulle meeldib teisi enda eest tööle panna?"

"Mul on ju magada ka tarvis!"

"Aga mis mul sest! Mulle su seltskond sobis."

Ja ei andnud mu vilet tagasi. Ja ei annagi!

Niipalju on halastanud, et igal ööl õue ei aja, aga ega ta tulemisest ette ka hoiata, et oskaksin varem välja puhata.

Hea sõber, kes sa mu hädale abi tead! Tee nii, et ma selle väikese vilevidina tagasi saaksin. Lihtne asjake, küllap on neid ilmas teisigi, aga mind need teised ei aita.

Ära aga appi rutates iseomale õnnetust kaela kutsu. Ilmalistest pole ju lendajamehele vastast.

Ega ma eriti looda. Lihtsalt kurtsin ära, et kui ta kogemata kutsumiskanni kaotama juhtub ja sina leiad, siis teaksid. Või et kui säherduse sängi ligi satud, taipaksid minust arukam olla.

Eks ma kannan oma karistust edasi. Enese rumalus ju.

Kärneri tütar Kata ja Koonuonu

Albu Toiduaida naised on mitu korda jahmatusjutuga tulnud, et keegi neid töö juures teretamas käib. "Hõikad tervituse vastu, tõstad pea, et vaadata, kes kõnetaja on, aga köögis pole kedagi," kinnitavad nad. "Tihti oleme mitmekesi koos kuulnud ja korraga tervitanud, aga näidanud ta end pole. Jube ka, ei tea, kas tahakski näha."
"Mehe või naise häälega?"
"Vat ei olegi osanud tähele panna," kahjatsevad naised ja on järgmisel korral taas sama targad. Jälle käinud teretamine märkamiste jaoks liiga kähku.

Aga tead, mida mina tean?

Kunagi olnud mõisas ametis kubjas, kes igal vabal viivul inimeste järgi nuhkis ja nende juttudest-tegudest härrale ette kandis.
Põhjas teenijarahvas trepi varjus parunit, haistis kupja tundlik nina halva jutu haisu. Kurtis köögitüdruk tallimehele kaevu juures härra kurjust, kerkis salasosin kupjale sõõrmeisse. Varsti uskus sellegi ära aimavat, kui keegi mõisa poole vähe vihasemalt vaatas või hapumalt hingas.

Härra oli niigi karmi käega, igasugused kurjad kuulmised ajasid ta rusikad täitsa raevu.

Tükk aega ei saanud rahvas aru, kuis kõik varjatud vestlused härrani ulatuvad, sest kleenuke kubjas oli osav uste taha hiilima ja puude ümber painduma. Ometi leidus tema nuhkimistele nägija - kärneri nooruke tütar Kata.

Aednik unustas tööd tehes pisipiiga tihtipeale põõsaalustesse istuma ja seal jäi lapsele varsti silma, kuidas üks väle onkel, nina pikal, pingitagustes piilub ja ukseservades hulgub. Hakkas teda mõttes koonuonuks kutsuma. Sai tüdrukuke ka sellest aru, et neile, keda kubjas kuulamas käib, sellest head ei tõuse.

"Miks sa siin tudud?" uuris ta asja tehes, kui avastas kupja kalmuselehtede all külameeste mõrujutte mõõtmast. Mehed uurisid upakilolijat umbusklikult.
"Onu! Kus mu isa on?" küsis ta valjul häälel, kui nägi, et lööprisalgal jälitaja kannul.
Pealtkuulatavad põrnitsesid vahelejäänut vaenulikult.
Keelekandja oli avalikuks tulnud.

Kord, kevade arenedes, silmas Kata, et tema isa aidaväravaaugus istet võttis ja end aidamehele midagi ütlema asutas. Veel nägi Kata, kuidas kubjas nagu kuri vari avatud väravate siseküljele kleepus.
"Nüüd on isal aeg halba oodata!" hirmus Kata, lipsas kähku koguka aidaväravapoole ja seina vahele ja hõikas sealt: "Tere!"
Juttu alanud mehed tõstsid pilgud uksesuhu ja kohe oli kupja libe kuju silmades sees. Ehmunud nuuskur hüppas seljaga vastu väravat, nagu avaneks sealt põgenemiseks otsetee. Hüppas aga nii õnnetult, et väike tüdruk värava ja seina vahele pitsus ja elutuna maha varises.

Enam ei olnud sellele kupjale pealekaebamisteks päevi antud. Omakohus käis kohe ja keegi ei hoolinud, mis härra asjast arvaks.

Selline lugu Sulle.

Kui toiduaidas teretust kuuled, siis... kas pole see mitte Kata hoiatav hääl? Vaata ringi, ehk jääb silma ka varjudes vilksatav kummitaja koon. Mõtle hoolega järele, mis sõnad just öeldud said ja mida veel rääkida plaanisid.

Vastuvõtmata kingitus

Albu mõisas elas kord nii jõhker ja kuri härra, et kui tal aeg tuli taevaväravate ees seista, saadeti parun pikema jututa vanakurjale karistada. Aga niisugust õelust ei tahtnud isegi põrgu peremees oma valdustesse vastu võtta. Pandi targad pead kokku ja otsustati, et saadetakse mees vaimuna oma mõisa ja maja valvama.

Arvad, et liiga kerge karistus? Esmapilgul võib ehk nii paistagi, aga pikapeale muutub selline saatus painavamaks kui põrgukatel. Selles on ju ikka keegi teine ka veel sees, kellega koos karjuda ja igasugune tunne - olgu siis hirm või valugi - on parem sajandeid kestvast tühjusest südames.

Jalutas endine härra vaimuna oma õuel ja tubades, uued omanikud elasid omasoodu, temast välja ei tehtud. Kui keegi märkaski ja hirmukisaga minema jooksis, ei tundnud vaim-parun sellest kurbust ega rõõmu. Midagi ei tundnud. Nii kadus igasugune isu kedagi kimbutada või muidu kometit teha. Või kus sa võisidki! Nii nagu luust-lihast rahval tuleb aeg-ajalt kontrollidega kokku puutuda, käivad kummitusedki iga saja aasta järel komisjonist läbi. Seal siis vaadatakse ja vaetakse, kuidas edasi. Kas paremalt või hullemalt. Ja hullemaks annab alati asju ajada. Nii et härra oli oma tegemistes üpris ettevaatlik.

Sai tal järgmistest järgmised sada aastat täis, komisjon vaatas paberid läbi, hindas kuulujutud hindele hea, küsitles kannatajat risti-põiki ning otsustas, et võib küll võimaluse anda. Nii ütlesidki: "Kui kellelegi kingituse teed ja see sinult ka vastu võetakse, tohid vanapagana väravate taha koputama tulla. Sellega on sisenemisluba käes."

Et asi see siis kingitusi on teha?

Aga võta näpust!

Kas sina võtaksid võõralt lihtsalt niisama midagi vastu? Võtaksid? Kui jah, siis olgu see lugu just sinule räägitud.

Härra naases oma mõisa, süda endiselt tühjust täis, aga vaimu läbipaistvates kopsudes kipitas pisitilluke lootusekübe. Ja kui sul sadu aastaid mitte midagi pole olnud, on kübeke lootust väga suur asi. See oli nii suur, et ajas kummitaja ikka ja jälle köhatama: nurgatagustes, trepimademetel, võlvkeldrinurgas ja lakapealsel. Tuletas inimestele meelde, et niisugune asukas majas olemas.

Aga nii tulid meelde ka kõik need kurjad lood, millest memmed-taadid veel jutustada teadsid. Need lood tegid köhatusekuuljad valvsaks. Tegid valvsaks needki, kes midagi ei kuulnud: ei köha, ei samme, ei uste kriuksumist ega põrandalaudade naginat. Ja imelik küll. Ega keegi polnud ju inimestele ütlema läinud, et vaim-parunile selline ülesanne anti. Ometi kõik nagu teadsid isegi.

Ma räägin mõned juhtumised.

Aega oli palju mööda läinud. Mõisas elas hoopis teise nimega härrasrahvas, kellel polnud kunagise paruniga mingit vereseost. Mõisaomanikel sel ajal enam kuigi hästi ei läinud. Suur maja oli rohkem kuluks kui uhkuseasjaks. Tallimees tahtis palka, toatüdruk tahtis palka, virtin tahtis palka ja aednik tahtis palka... Igaühel oli õigus midagi saada, aga raha sisse tulema ei kippunud eriti kusagilt. Nii nägi proua garderoob üsna nigel välja. Ikka pidi kleite tellima, millega mitu hooaega läbi saaks ajada. Uue pitskrae ja kätistega sai rõivale värskema ilme anda, aga ega siis teistele prouadele midagi märkamata jää! Ja need teised prouad olid hirmus tähelepanelikud ning ütlemistes halastamatud.

Meie proual seisis tähtis küllaminek ees ja küll ta oleks endale uut kübarat tahtnud. Väga uhket poleks palunudki. Pigem sellist lihtsat ja elegantset. Sellisest kübarast oleks hea enesetunde tekitamisel palju abi olnud.

Ja vaata! Ühel õhtul oma magamistuppa astudes märkas ta peeglilaual peakattekarpi, tegi lahti ja nägi: kaunis must kübar rohekalt läikiva sulega. Veel ilusam kui see, mida oskas himustada.

Kust niisugune kingitus tema lauale sai? Olid nad ju härraga just rahaasju arutanud. Ei, härra ei saaks talle kindlasti praegu uut kübarat lubada.

Kübar oli nii kaunis! Kiusatus oli nii suur! Aga miski proua südames hoiatas, et see asi pole õige. Proua taganes sammujagu, haaras ahju kõrvalt tuletangid, võttis kübara tangide vahele ja lennutas rõduuksest välja. Uhke peakate lahvatas põlema ja kadus enne kui maapinda puutus. Lumele ei langenud ainsatki tuhakübet.

Vaat siis!

Hiljem, kui mõisnikud kõik kes kuhu võõraile maile rändasid, tehti tühjaks jäänud majja kool. Kära ja madinat oli nii palju, et kellelgi polnud mahti vaim-paruni samme kuulata või temast lugusid mäletada.

Kord oli vaja koolidirektoril minna kõnet pidama. Direktoril oli parajasti kõva nohu ja... ütle nüüd! Viimasel hetkel enne rahva ette astumist avastas, et puhtad taskurätid on karmanist otsa lõppenud. Märkas samas veel midagi. Ukselingil heletas valge rätike. Puhas ja triigitud. Ilma igasuguse ilustuseta. Just nagu tema jaoks valmis säetud.

Keegi poleks saanud väita, et selle rätikuga lood valed on, kui direktor selle tasakesi põue oleks pistnud. Aga direktori enda süda ütles: "Ära võta. Kahetsed!" Ja enne, kui koolijuhi käsi linki jõudis puutuda, lipsasid ta näpud taskusse tagasi, haarasid sealt niiskeks nuusatud rätinutsu ja leidsid koha, kuhu midagi veel mahtus. Ukselingirätik lahvatas sellise valuga põlema, et käepide pisut aega lausa tuld hõõgus.

Vaat niisugune lugu.

Eelmisel reedel, tunniks asju valmis pannes, leidsin, et töölehele on üks tabel trükkimata jäänud. Hakkasin kähku hariliku pliiatsiga vajalikke jooni vedama.

Naksti! Pliiatsisüsi murdus ja loomulikult polnud mul varupliiatsit võtta. Korraga märkasin lauanurgal teritajat. Uhiuus. Samblaroheline. Just nagu minu jaoks tehtud.

"Pane oma kingitus taskusse tagasi!" tegin nõudlikku õpetajahäält ja puurisin silmadega õhku selle koha peal, kus kummitaja-härra minu arvates parasjagu seisma pidi. Teritaja hüppas hooga üles ja põrkas tagasi vastu lauakatteklaasi, nii et sellel nurk ära tuli. Pliiatsiteritaja oli kadunud ilma igasuguse tulevärgita.

"Küllap minagi elus eksinud olen, aga vabatahtlikult ma sinu saatust üle ei võta," vastasin ja kiirustasin ruttu teiste juurde. Julgus sai otsa.

Miks ma talle nii ütlesin?

Arvad sa, et kingitus kellelegi niisama kätte tuleb? Sellelt härralt küll mitte. Niipea, kui tema on end kingiandjana vabaks tinginud, peab kingisaaja härra asemele astuma. Tundub põnev? Praegu ehk küll. Sest praegu saad veel oma soove ja mõtteid tahtmist mööda ümber teha.

Haldjatoit

Juhtus kord ilusasse õitsvasse orgu kaks emandat. Vanataat tundis neid varasemast, teadis, et mõlemad tublid toiduvaaritajad oleks, ja kinkis kummalegi kulbi ning paja. Naised rõõmustasid kingituste üle. Üks naistest tassis oma katla oru keskele ja ütles teisele: „Mina jään siia söögitegijaks. Mine sina mäe peale!“

Teine läkski.

Meisterdas kumbki emand kolde, tõstis kolde peale pajakese ja ehitas paja ümber majakese. Orus olid vägevamad puud – oru majapalgid said pikemad. Mäel kasvasid männid kidurad, mäe-emanda tareke mahutas naise hädapärast ära, aga ega rohkemaks vajadust olnudki.

Hakkasid emandad otsima, mida patta panna, aga ümberringi õilmitses ainult lilleilu. Korjasid kateldesse õietolmukollast ja keetsid pudruks – see tundus muust toidust etemgi! Varusid ka talveks tagavara: mäe-emand peoga, oru oma vikatika. Niitis viimaks kogu oru lilledest lagedaks. Palju õietolmu varises mulda, palju jäi alles ka.

Orus oli aga teisigi elanikke. Juba enne emandate tulekut elutses seal tuhandeid tiivulisi haldjaid, kes suvi läbi õielt õiele lendasid, sügisel kõhukesed korralikult lillepudi täis sõid ja talveks lumeteki alla unele suikusid.

Nii oli ennemalt olnud. Aga nüüd niitis oru-emand haldjarahva toidulaua tühjaks. Näkitsesid tiivulised siit-sealt, kuhu palukesi oli kukkunud ja heitsid tühjade kõhtudega magama. Aga oh häda! Otse keset kõige karmimat pakast ajas nälg haldjarahva üles. Habisesid ja lõdisesid ning ei osanud muud teha, kui läksid oru-emanda ukse taha.

„Pai perenaine, anna meile süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ palusid hädalised.

„Mis ma vastu saan? Muidu eest mina teid ei toida!“ nähvas oru-perenaine.

„Mida toidu eest tahad?“ uurisid haldjad.

„Rahahõbedat!“ nõudis perenaine.

Haldjarahval oli küll rahakirst võõra silma eest ära pandud. Teha polnud nad selle sisuga seni muud mõistnud, kui müntide hõbe- ja kuldkülgedega lusti pärast päikest peegeldada. Lennatigi nüüd raha tooma.

Nõtkus iga süüasoovija tagasi, raske hõbedalitter õlul. Emanda paled lõid heameelest õhetama. Tõstiski paja tulele.

„Sellest pajatäiest ju kõigile ei jagu?“ muretses haldjarahvas.

„Mul suuremat pole!“ käratas emand.

„Luba, me sikutame suuremaks!“ pakkusid toiduootajad.

„Segi peast! Või minu söögiriistu rikkuma!“ hurjutas naine ja tõrjus haldjad kulbiga koldest eemale.

Peagi sai puder valmis, aga et pada oli pisike, ei jätkunud sellest õieti maitsekski.

„Tee teine potitäis veel!“ palusid haldjad. Me ju tõime sulle toidu eest hõbedat.

„Tooge kulda, siis teen!“ lubas emand.

„Kas siis teed rohkem?“ usutlesid haldjad.

„No teen!“ noogutas naine vastumeelselt.

Haldjad läksidki kulda tooma. Veeretasid külmetavate käte vahel kuldrahasid. Lootsid, et tagasijõudmise ajaks pudrutaldrikud juba ees auravad. Aga ahne perenaine tahtis enne mündid üle katsuda. Pani siis pudrupoti tulele, aga süüa sai valmis ikka samapalju kui ennemalt.

„Sa ju lubasid!“ nuuksusid haldjad.

„Nagu lubasin, nii ka tegin,“ turtsus emand. „Ega mina ole süüdi, et mõni vahele trügis ja teiste eest toidu topelt sõi!“ lükkas ta nõudjad üle läve pakase kätte ja läks tagakambrisse raha lugema.

„Mäe peal elab veel üks toidutegija,“ meenus hädalistele. „Tea, kas seegi teistsugune?“ arutati isekeskis, aga et muud abi ei leitud, võeti mäe tee ette.

„Pai perenaine, anna meile sooja ja süüa, et saaksime oma talvetubadesse tagasi kolida ja rahulikult kevadeni magada!“ paluti mäe-emanda ukselävel.

„Mu tuba on tilluke, te ei mahu ehk sisse ära?“ muretses mäe-perenaine.

„Las me sikutame su tare suuremaks!“ pakkusid tulijad.

„Kui aga ära ei lõhu?“ kartis naine.

„Ei lõhu!“ lubasid haldjad, võtsid seina- ja katusenurkadest kinni ja hakkasid sikutama. Ennäe imet! Maja muutuski palju suuremaks.

„Mu pada on pisike, peate ehk kaua kannatama, enne kui kõht täis saab,“ kartis emand.

„Me sikutame su paja parajamaks!“ tõotasid toidutahtjad, võtsid katla põhjast, servast ja sangadest kinni ja hakkasid tirima. Pada saigi suur! Nii suurt pada polnud perenaine näinudki.

„Mul pole ehk nõndapalju pudrujahu, mida potti panna,“ pelgas mäe-emand.

„Küll me sikutame jahukotid kogukamaks!“ kilkasid haldjad ja haarasid kotiotstest kinni. Ja näe! Mitte ainult kotiküljed ei saanud suurust juurde - sisu kasvas samamoodi!

„Ärge ehk ära mingegi,“ pakkus mäe-perenaine, kui kostilistel kõhud täis. „Väljas ju külm, jääte ehk kevadeni?“

Aga haldjad läksid ikka. Neil oli lumeune vajadus veres. Lubasid kevadel mäe-perenaisele kindlasti jälle külla tulla.

Kas talvistest külalistest või muu asja pärast… Kahe emanda õieputrudega sündisid kummalised lood. Mäe-perenaise puder oli alati magus ja lillekollane, mahe nagu perenaise naeratus. Oru puder sai kibe ja hallitusehall nagu perenaise enese kipras pale. Vanataat vihastas viimaks ja võttis talt paja ja kulbi käest ära.

Kuninganna, kes armastas võõraid asju

Elas kord kuninganna, kes oli parasjagu ilus ja rikas, et õnnelikult oma elu elada, aga tal oli üks viga - kuninganna armastas võõraid asju.

Kuigi kuningannal oli endal palju sellist, mille pärast kadedust tunda (näiteks kirju kõnelev papagoi, kelle vana kuningas talle kord kaugelt lõunamaareisilt kingiks oli toonud), näis kuningannale ikka, et kõik teiste asjad on palju imelisemad ja erilisemad.

Näiteks Ruudumaa valitsejannal oli uhke ruuduline tass. See tass oli nii suur, et sinna oleks terve ämbritäis teed sisse mahtunud ja mis peamine - see tass laulis. Meie kuninganna oleks selle tassi hea meelega Ruudumaa kuningannalt ära ostnud, aga Ruudumaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas sellega oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli tass kadunud. Kõik otsisid seda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?

Õige jah! Sest tass oli nüüd tema käes.

"Oi-oi!" noomis kõnelev papagoi kuningannat. "Millega sa ometi hakkama said! Ei tee sind selline varandus õnnelikuks. Ei tee..."

Ja tead, mis? Ei teinudki!

Tassiga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki ta enam nii põnev. Joomiseks liiga suur. Vaatamiseks liiga ruuduline. Üks ja sama muusikapala hakkas õige ruttu närvidele käima. Ja uhkeldada temaga kah kellegi ees ei saanud. Kõik oleksid ju kohe ära tundnud, et see on Ruudumaa kuninganna tass.

Triibumaa kuningannal oli sebra ja sebra polnud siinkandis sugugi tavaline loom. Eeslid ja hobused olid tavalised. Tavalised hallid ja tavalised pruunid... Sebra oli täielik haruldus!

Meie kuninganna oleks selle sebra hea meelega Triibumaa kuningannalt ära ostnud, aga Triibumaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas temaga oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli sebra kadunud. Kõik otsisid teda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?

Õige jah! Sest sebra oli nüüd tema käes.

"Oi-oi!" noomis kõnelev papagoi kuningannat. "Millega sa ometi hakkama said! Ei tee sind selline varandus õnnelikuks. Ei tee..."

Ja tead, mis? Ei teinudki!

Sebraga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki ta enam nii põnev. Ükskõik, mida kuninganna temaga tegi - vannitas või harjas, kõnnitas või jooksutas - sebral jäi nina norgu ja võrdles aina, mida Triibumaa kuninganna nendel puhkudel oli teinud või öelnud. Ja uhkeldada temaga kah kellegi ees ei saanud. Kõik oleksid ju kohe ära tundnud, et see on Triibumaa kuninganna Sebra.

Pärlimaa kuningannal oli jaaniuss - peopesa pikkune ja säravam kui maailma kõige kallim kalliskivi. Meie kuninganna oleks selle jaaniussi hea meelega Pärlimaa kuningannalt ära ostnud, aga Pärlimaa kuninganna ei müünud. Muudkui eputas temaga oma külaliste ees ja tegi kadedaks. Kuni ühel päeval... oli jaaniuss kadunud. Kõik otsisid teda igalt poolt, ainult meie kuninganna ei tundnud otsimise vastu huvi. Mis sa arvad, miks?

Õige jah! Sest ka jaaniuss oli nüüd tema käes.

Ja ka jaaniussiga oleks nagu midagi juhtunud. Ei tundunudki enam nii suur ja rohelist valgust ei kumanud kah sugugi. Nii et uhkeldada poleks temaga saanud ka siis, kui kõik poleks vaadates kohe aru saanud - see on Pärlimaa kuninganna jaaniuss!

Meie kuninganna ootas, et kui papagoi jälle ära pragab, siis peab ta temaga nõu, kuidas näpatud võõrasvara õigetele omanikele tagasi toimetada. Tagasi viimine tundus palju keerulisem kui ärandamine.

Aga tead? Papagoi ei öelnud midagi. Papagoi oli täitsa vait. Veel hullem - papagoi oli kadunud!

Kuninganna otsis ja oli meeleheitel. Kõik otsisid igalt poolt. Ainult papagoi ei tundnud asja vastu huvi ja jäigi kuninganna jaoks kadunuks. Sest milleks toetada ning abistada seda, kes kõike võõrast sinust olulisemaks peab?

Kuidas armastada kolme peaga lohet?

Maailmas liigub igasugu müüte. Mõned kinnitavad, et draakonid, härjapõlvlased ja haldjad on lihtsalt tobe väljamõeldis. Teised usuvad, et seesugused tegelased on olemas küll, aga arvavad täpselt teadvat, kui pikk, kui raske, mis värvi ja millise iseloomuga. Ja et ainult nii ongi.

Aga päriselt? Aga päriselt mahub maailma uskumatult palju hämmastavat ja erilist ning igaühes meis on veel omakorda suur ja imeline maailm. Ei maksa seda mingite eelarvamustega väiksemaks ega igavamaks teha.

---

Elas kord lohe. Ta ei lasknud end sugugi segada asjaolust, et keegi kuskil väitis: “Lohesid pole olemas!” ega ka sellest, et keegi teine kirjeldas: “Lohed on olemas. Nad elavad Hiinamaal, kõrgel mägedes, nad on punast värvi, neil on üks pea, neil purskab suust tuld ja nad söövad printsesse.”

See lohe elas üsna siin lähistel. Suvel oli ta selline beežikas, pruunikas ja rohekashall – männimetsaaluse karva. Nii tundus turvaline. Männimets oli pealegi elupaigaks parim. Siin nägi kaugele, liikumine oli vabam, samas vajalikult varju ja omaette olemist. Talvesoomus helkis heledamapoolselt. Eks muidugi olenes talvest. Tuld ta ei pursanud. Talle tundus, et see on hammastele kahjulik. Ja tal oli kolm pead.

Printsesse see lohe ei söönud. Selleks oli mitu põhjust. Sa tahad ju, et toit taldrikul hea välja näeks? Mõni isaslohe ehk tõesti naudiks printsesside habrast ilu. See lohe oli emane. Üks tõeliselt kütkestav printsess ajas ta tõeliselt kadedaks. Seda esiteks. Mis veel? Nad kriiskasid. Kuldsed kiharad läksid kurku ja ajasid köhima. Kõik see värv ja kreem ja puuder, millega nad end konserveerisid, tekitas allergiat. Pealegi oli neid jube tüütu kõikvõimalike korsettide, kombineede, kleitide ja seelikute seest välja harutada.

Printsid olid hoopis teine teema! Neid oli tore enne sööki taga ajada, nad olid liikuvad ja lihastes ja lohetari kuuele silmale pakkusid nad igatahes märksa rohkem kui printsessid.

Menüüs tekitasid printsid muidugi samasugust segadust nagu printsessidki. Loed, et kohe tuleb serveerimisele Barthold Cornelius Alexander Engelhard, loodad rikkalikku neljakäigulist lõunat, aga prints on kidur kui pisemat sorti päkapikk.

Lohe enda nimi oli Jahh ja sellest jätkus kõigile kolmele peale. Keskmise pea poole pöördudes kõlas see nagu otsus, vasakpoolsel – nagu tuisukilje ja parempoolsel – sosinana puulatvades. Loherahvas ei ajanud nimedega alpust taga. Oskad sa üldse pakkuda kedagi, kes lohesid nimepidi kutsuks?

Nad elasid erakutena, kes kus, üksteisele külla sattusid harva, seda enam, et need korrad heaga lõppema kippunud. Nii ununes vahel aastateks, et kuskil lohetki mingi oht võiks varitseda. Aga oht oli. Lohetapja.

Lohetapja on iseenesest täitsa tavalise inimese moodi mees. Noh, ehk kasvult veidi pikem, aga mitte oluliselt. Lihtsalt, kui tavaline mees ei kipu metsa, kus lohe elab, siis lohetapjat veab sinna nagu magnetiga. Mis ta seal teeb, sellele enamasti tunnistajaid ei jagu, aga tagasi ta tuleb, kott lohakalt üle õla ja koti sees on siis vastavalt nii mitu pead, kui lohel juhtus olema.

Aga aitab nüüd kirjeldustest. Läheme loo juurde. Ja lugu selline:

Meie lohe metsa sattus lohetapja. Päikesesoojas teeservas ilutsesid lopsakad karukellad, näsiniin pilgutas oma salalikke sügavroosasid õiesilmi, jõesäng oli kirkaid varsakabjapatju täis, aga lohetapja ei pannud neid eriti tähele. Tema treenitud vaist haistis lohe lähedust. Ja ettevaatuse kaotanud lohe kerkis sealtsamast karukellade, näsiniinte ja varsakapjade vahelt kogu oma kolmepäises täiuslikkuses.

Midagi juhtus nüüd. Kas oli lohetapja liiga palju loheringkonnas liikunud või säras keskkevade ahvatlusi lohe kolmest silmapaarist, igatahes... lohetapja armus. Ja armus nii hullusti, et see suur armastus jõudis ka lohe südamesse. Nii et... vastastikune.

No ja mis sellest, küsid sa? Kui tinasõdur võib armuda paberbaleriini, kaunitar koletisse... miks ei võiks lohetapja armuda lohesse?

Nojah. Lohetapja süda tuksus lohele ja lohe süda lohetapjale, aga peale suure armunud südame oli lohel ka kolm pead ja need ei suutnud taluda, et lohetapja kõiki kolme kallistas ja musitas. Korraga ei tulnud kõne allagi ja eraldi tegi samuti tuska.

“Mina nägin teda esimesena!” teatas keskmine pea ja äärmised pidid sellega nõustuma. Nii oligi olnud.

“Mina armastan teda kõige suurema kirega!” nõudis vasakpoolne. Nojah, ta oli tõesti teistest elavam ja särtsakam.

Parempoolne ei öelnud suurt midagi, ta oli selline... introvert. Aga armastas ja kiivust tundis temagi.

Armukadedus ajas lohe pead tõsiselt tülli. Armastus ajas peadest hulluks.

Lohele ei maitsenud jook ega söök. Ka hõrguma prae kõrvalt nokkis vastutahtmist vaid veidikese salatit. Jäi täitsa norgu.

Lohetapja oli kimbatuses. Kui kedagi armastad, siis tahad ju, et ta sinust rõõmu tunneks ja säraks, mitte kurvaks jääks.

Mis siis teha? Kui kellelgi on kolm pead, ei ole võimalik kahte lihtsalt minema kihutada. Pole võimalik konkurente maha raiuda, sest need kasvaks ju kohe kaela otsa tagasi. Kui, siis kõik kolm korraga, aga see ju teeks lohele otsa peale.

Kõige hullem, et lohetapjale meeldis lohe just kõigi oma kolme peaga ja peadevahelised tülid tegid ta õnnetuks.

Lohe aga armastas lohetapjat. Kui armastad, siis tahad teisele rõõmu teha, mitte kibedust ja valu.

Maailmas on igasugu tarkust ja maagiat. Küllap oskaks keegi teha lohe ühest suurest armastavast südamest kolm. Teha nii, et saaks saata kõik kolm pead oma südamega eri maailma otsa. Ootama, et lohetapja ta leiaks. Teadma, et lohetapjat on kusagil ootamas veel kaks sama kallist ja head. Kas see aitaks?

Lohetapja ei osanud midagi targemat välja mõelda, kui et tuleb kasvatada endale veel kaks pead. Aga ega siis need nii lihtsalt kasva! Mida teha? Siirdada? Nõiduda? Teeselda?

Tead. Tegelikult on see üsna meeleheitliku lõpuga lugu. Või mis lõpuga... Lõpp ei paista veel kusagilt. Ainult meeleheide.

Me arvame, et oskame nõu anda küll. Et lohetapja peaks leidma endale hoopis printsessi või mõne tavalise vaese külatüdruku. Ja lohe peaks ootama endale lohest kosilast. Soovitavalt kolmepealist. Aga elus ja armastuses ei ole nii lihtne. Seal võib juhtuda, et lihtsam on kasvatada endale kaks uut pead.

Tummakstegevalt ilus printsess Adeliise

Oli ühel valitsejal, kuningas Tordimard kahekümnekolmandal, tütreke - imeilus Adeliise - kes pidi kord pärima lossi ja riigi ja rahva. Printsess nägi nii kena välja, et kõik ümberkaudsed teda nähes imetlusest tummaks jäid. Isa-ema niisamuti. Mis sellest, et kõnetus ainult printsessi silmaulatuses kestis - vanemad rõõmustasid küll tüdruku ilu üle, ent arvata võis, et tummas seltskonnas lapsuke ise iial rääkima ei hakka. Õnneks leidus üks vana ja võimas võlur, Egomar, kelle vägi piiga kaunidusest kõrgemal seisis ja nii palgati too maimukese eest hoolt kandma.

Egomar teadis tuhandeid nõiasõnu, oskas end muuta draakoniks, kes üles kaljumägedesse lendab, kihulaseks, kes lukuaugust läbi mahub, kilpkonnaks, kelles on salvestunud sajandite tarkus... Aga veel oskas Egomar olla leebe ja õrn väikese kuningatütrega, hüpitada teda oma luuvaluhaigel põlvel ja laulda lustakaid laulukesi.

Aastad läksid, Adeliise kasvas aina kaunimaks tütarlapseks, samuti väga targaks ja sõnaosavaks. Ainult et oma tarkust ning sõnaosavust võis ta vaid vana võluriga jagada, vaikivas õukonnas ei tekkinud selleks suuremat isu.

Adeliisel tuli kätte meheleminekuaeg, aga tumma meest printsess endale ometi kaasaks ei tahtnud! Oleks siis lihtsalt, et ei räägi - saab ju end teisitigi arusaadavaks teha - aga peigmehekandidaadid jäid soolasambana seisma, ei jaganud kaunitari kohates enam ööd ega maad, vahtisid ainiti, ei pilgutanud silmigi - mis sa sellisega peale hakkad!

"Hoolitsesid mu lapse eest siiamaani hästi, aita nüüd midagi välja mõelda, et Adeliise õnnelikult mehele saaks!" palus kuningas võlurit, kes vahepeal veel võimsamaks ja vanemaks oli muutunud. "Kuningriik vajab nooremat valitsejat kui mina, aga sellele valitsejale oleks ka kord järeltulijaid tarvis!"

Küllap võlur juba aidanud oleks, kui vanake vahepeal ise printsessi ära poleks armunud. Aga siin see nüüd on! Ega kuningas vabatahtlikult võlurivanamehele tütart annaks. Päris tüliga ja vägisi ka ei tahaks võtta. Ja nii vaatas vana võlur kuningale oma tarkade silmadega otsa, endal riukad peas, ning ütles:

"Kurb saatus võib tabada Su kuningriiki, sest on vaid üks võlurohi, mis ühe meesterahva Adeliise juuresolekul julgeks teeb ja sõnad suust sikutab. Peab leiduma selline kavaler, kes ise ennast pildile jäädvustab. Kui printsess selle pildimehe silmadest ennast näeb ja naeratab, on nende liit vankumatu ja armastus taeva poolt tunnustatud." Nii ütles vana võlur ja lasi kindluse mõttes ka nõialoitsu lendu, et võit kindel oleks. "Sest," mõtles ätike Egomar. "Kui mitte keegi ülesandega hakkama ei saa ja siis otsekui poolkogemata minu pilt tüdrukule ette juhtub, ei hakka keegi enam hullusti vastu punnima. Seda enam, et mind nähes on Adeliise alati naeratanud."

Hakkasid printsid pilte maalima ja maalitunde võtma. Jäljendati erinevate ajastute tugevamaid tegijaid. Võeti eeskuju erinevaist kunstivooludest. Realism, kubism, futurism - kõik katsuti läbi. Ainult Egomar teadis, mis kõige tähtsam. Peegeldus! Seepärast nägi ta pildiga just niipalju vaeva, et printsess kujutatu ära tunneks ja silmade asemel lasi liita lõuendi külge... peeglikillud.

Nooruke peeglimeister (vanemat ei tihanud võlur võtta - tabab ehk asja ära!), kes vastutusrikka ülesande jaoks välja valiti (peeglitükid pidid ju maaliga silmatorkamatult sobituma), sai korralduse õige kujuga killud valmis lõigata, lõuendile liimida ning maal kuningalossi toimetada. Vana võlur leidis, et tema ise peaks toimetustest võimalikult kõrvale jääma.

No kuidas võis üks elutark mees nii ettevaatamatu olla!

Kuningad ja printsid, niisama hertsogid ja krahvid, linnapead, laevakaptenid ja kaupmehed - kõik kogunesid oma kunstiteostega kuningakotta, heale õnnele lootes. Läks ka peeglimeister. Tema, tühisus, polnud muidugi käimasolevast midagi kuulnud, aga noormees mõtles, et kui nii tähtsasse kohta minek, oleks viisakas kingitus kaasa võtta. Mida tal võtta oli? Eks peegel! Tagasihoidliku raamiga küll, aga nii selge ja sile, et see vaataja ilu veel erksamalt esile tõi.

No ja nii läkski - maal ühes ja peegel teises kaenlas.

Saal oli puupüsti tulijarahvast täis, seinad piltidest rasked. Oleme ausad, pooli neist oli lausa piinlik ja valus vaadata, aga üksikud nägid välja kui tõelised meistritööd. Eriti, kui pildi autoriks osutuski mõni kunstnikuisand.

Peeglitegija leidis maalile sündsa koha ja jäi otsima, kuhu peegel panna. Seda, et saali ei sünni, sai isegi aru. Pole ju teab-mis hiilgust raamiks ümber. Sokutas vargsi kuhugi koridorilauale ja valmistus minema hiilima. Aga edevus sai hetkeks võitu - viskas oma käsitööle viimase pilgu. Mis sa arvad, kes samal hetkel peeglisse vaatas? Õige jah! Printsess ise! Oli saalinurgas sagimist seiranud ja silmitsema jäänud, et miks see noormees nõnda vargsi enda ümber kaeb. Et kas ka pilt pakis? Aga ei! Peegel. Siledam kui seelikusiid ja selgem kui allikasilm. Adeliise vaatas ennast - ilus oli ta tõesti - ja märkas õla taga noormehe kohmetunud pilku. Märkas pilku ja - naeratas. Sest poisi silmad olid printsessi nii täis, et nende sisse muud midagi sugugi ära ei mahtunud!

Noormees oleks häbelikkusest maa alla vajunud ja imetlusest keele kurku neelanud, aga Egomari enda lausutud loits tuli talle appi ja nii ütles ta (ilma liigse peenutsemiseta, sest tal polnud kunagi varem juhust olnud printsessiga kõnelda): "Tere! Kas sina oled printsess Adeliise? Siis on see peegel sulle. Kingiks. Mina tegin selle. Vot. Et. Ma... hakkan nüüd minema." Ja keeraski sammud väljapääsu suunas, sest tema töö oli justnagu tehtud.

Aga printsess nii ei arvanud.

"See on minu tulevane," sikutas ta segaduses peeglimeistri oma isa, kuningas Tordimard kahekümnekolmanda jalge ette. "Selle mehe tehtud peeglis kohtasin ta silmi, leidsin neist enese ja seepeale hakkas ta minuga kõnelema! Temast saab noor kuningas!"

Kuningas vahetas meistriga paar sõna, noormees tundus arukas, terve ja tugev. Et vaene? Kah mure! Kuningriigil kulda küll.

Kui edus kindel Egomar kohale jõudis, oli kõik juba sündinud. Kuninglik luba käes ja laulatuski peetud, sest - rahvas korra juba kohal, milleks neid edasi-tagasi jooksutada!

Saadaks noormehe pihta välgunoole või laseks saalilael talle kaela kukkuda? Aga... nii võib Adeliisegi viga saada ja üleüldse - võluri enda õnnistusloits hõljus kaitsekilbina noorpaari ümber.

Paaril oli palju lapsi ja vana kuningas andis õige varsti valitsusohjad üle.

Pika ja õnneliku elu elasid Adeliise ja peeglimeister. Adeliise oli terake targem (võluri koolitus kandis kasu) - tema valitses riiki. Peeglimeister aga tegi peegleid edasi. Kuidas sa siis ei tee, kui oled osavaim peeglimeister terves kuningriigis!

Vana võlur jäi juba laulatuspäeval kadunuks. Küll aga kinkis keegi muldvana eideke noorele kuningapaarile lonkava jala ning kurva olemisega kilpkonna, kes kingisaajatega pika elurännaku truult kaasa tegi.