Thursday, July 2, 2020

Kiusakad küüniväravad

Laius kord küün künka peal. Ei olnud terves külas teist nii suurt ja kaugelepaistvat! Ükskõik kust poolt tulid, ikka hakkas silma. Ja millised uhked väravad! Polnud sellist koormat, mis poleks neist läbi mahtunud!

"Meie näeme, kuidas naabertalude õuedes askeldatakse, kuidas suits korstnatest kerkib ja teid mööda minnakse ning tullakse," kõnelesid lõunaväravad.
"Meie näeme, kuidas loomad metsast lageda maa peale lustima lippavad, kuidas metsa taga raba aurab, kraavid udu üles kergitavad, nurm lillede ning liblikate värvidest kirjuks läheb," jutustasid põhjaväravad.

Rääkisid nad mõistagi oma keeles ja siis, kui kõrvalisi kuulamas polnud. Mõelda, kui rikkaks nad teineteist nõnda oma lugudega teha said!

"Meie näeme, kuidas suur ja kahvatu täiskuu metsa tagant tõuseb," uhkustasid lõunaväravad.
"Meie näeme, kuidas õhtupäike puulatvade vahele kustudes küüni rinnaesise vaarikaroosaks värvib," suurustasid põhjaväravad.

"Pole teil sealpool mingit rinnaesist," halvustasid lõunaväravad. "Meie elame esiküljel! Meie juurest pääseb otse eluhooneteni. Meie ise oleme sama hästi kui otsapidi õues!"
"Vaata, kus tagaauk on tähtsust täis," põlastasid põhjaväravad. "Teie kaudu veereb see välja, mis meie kaudu sisse on söödud!"
"Meie oleme tähtsamad, teid pole küla poole nähagi!"
"Meie oleme värskemad! Meid pole päevane päike pleegitanud!"

Ja ütle arutuid! Tülli keerasid oma kemplemistega! Ühed kiskusid end ühele poole vihast vimma ja teised teisele poole kurjusest kummargile.

Aga kellele tüli enne head on teinud?
Kuni väravad oma tähtsust taga ajades tujutsesid, vajus katus aina nõgusamaks, kuni valjem tuuleiil tal ribid sisse ratsutas.

Asjata ootasid väravad katusemeistrit. Külas ei peetud ammu enam ei kitsi ega lambaid, hobustest-lehmadest rääkimata. Kellele sellist hoonekolakat vaja?

Vanad olijad on muidugi künkaharja küüniga harjunud, aga nad peidavad leplikult selle vaatepildi oma mälestustesse muude matusepiltide vahele ning uued tulijad ei oska puudujast puudust tunda.

Tuesday, June 30, 2020

Kaasa saadud kingitused

Üks perenaine läks pika põua järel kartulimaalt maltsa kitkuma. Enne ei saanud, kuiv oleks mugulatele ligi pääsenud ja liiga teinud. Nüüd oli maa märg, võis umbrohu julgesti välja sikutada.

Mõni väänikas oli ladva juba kõrgele üle kartulipealsete küünitanud, seemnedki küljes ja juured nagu nõiasõrmed krõnksus ja konksus kartulivarte vahel. Perenaisel kulus mitu tundi, et maalapil kord majja lüüa.

Hakkas emand juba tööd lõpetama, kui üks eriti jonni täis juurikas näppu sattus. Malts see küll ei olnud, kui, siis mingi painakas oblikajuur, mis mitu aastat peidus suutnud püsida. Naine sikutas ja sikutas ja tead, mis? Ei olnud see üldse umbrohujuurikas, vaid terve kohviveski! Ei-ei, mite selline, millel saba seina pistetakse, vaid niisugune vana ja väärikas: kõvast puust kerega, millel suisa kolm sahtlikest sees, vasest kausike, kausil poolik kaaneke ja vändal oli isegi puunupuke küljes. Mullane oli muidugi kõik koledasti, teab, mis mutukadki sahtlite sees, vaja polnud seda kodus ka sugugi - perenaine-peremees ei joonud kunagi kohvi, aga ilus vana asjake... Ei mata teda ju ometi maa sisse tagasi!

Emand pühkis oma põllesabaga põlluleiult suurema mulla maha, sasis vändast kinni ja kandis koju.
Natuke imelik see lugu oli, sest kevadel sai ju maa korralikult läbi küntud, siis justkui ei seganud miski. Aga kui mõelda, millised kivimürakad maa üles kergitab, siis ena imet nüüd.

Kodus noorik nokitses natuke aega, pesi veski puhtaks, hõõrus tolle tuhmunud osad läikima. Ilus asjake sai, emand tõstis selle toaaknale õhtupäikese kätte särama, vaatas: midagi oleks nagu puudu.
Kõristas peotäie puuhelmeid jahvatajasse, et siis justkui asi elusam.

Öösel ärkasid peremees-perenaine kummalise kõrina peale üles, näevad: veski ise jahvatab, ümber ei hingelistki. Emand ehmus sõnatuks, surus selja vastu seina, teki tihedalt lõua alla. Jättis julgus ka peremehe maha, ei suutnud teisiti temagi. Pigistasid seltsis silmi kinni ja ajasid pärani lahti, aga veski töötas edasi.

Aga ei saanud see päris ise käia, sest toas oli nagu võõrast hingamist kuulda, õhk liikus ja kui vänt väsis, avati laekad ükshaaval ja kallati ei-tea-kust ilmunud kotikestesse tühjaks.

"Aitäh, noorik, et mu kallisasja leidsid ja korda tegid! Need kolm kotikest on sulle vaeva eest tänuks.
Kui häda suur, tee kotisuu lahti, sosista oma soov sisse ja puista koos sisuga tuulde, ei siis abi tulemata jää. Aga ole soovides ettevaatlik! Mõtle enne hoolega, mis su tahtmiste tagajärg võib tulla!"

Sellised sõnad lendasid läbi toa, kus kedagi kolmandat sees näha polnud. Peremeeski võinuks seda hommikul käsi südamel kinnitada, aga ei tahtnud nad toimunust rääkida kellelegi muule ega ka omavahel. Perenaine peitis kotikesed kummutisahtlisse ja elati, just nagu poleks niisugust lugu kunagi juhtunudki.

Ei saa öelda, et selle pere elu oleks alati hästi läinud. Juhtus hullu ja hullematki ning oli kordi, kus perenaine tõsimeeli käe kummutisse koti järele küünitas. Aga siis jäi kõhklema. "Kas ma oskan soovi õigesti soovida? Kas ei või juhtuda, et ma oma palumisega asja veel hullemaks ajan?" Sest kui mõtlema hakkasid, andis hullemaks minna alati.

Oled ju kuulnud lugusid, kus liigne ahnus või uudishimu headele kavatsustele kahju on teinud?
Siin siis sootuks vastupidi. Kiusatusi muidugi kerkis, aga kaine aru vaigistas ja kutsus ise hakkama saama.

Ja lõppeski ühel päeval perenaise aeg otsa. Kallile kaasale kummutist kehakatteid otsides leidis peremees võlukotikesed üles. Nagu meeleheitel inimene ikka, oli esimeseks sooviks lähimalt pambult pael lahti päästa ja armas eluseltsiline tagasi paluda, aga mees sai ise ka aru, et see ei oleks arukas soov.

Kaalus peremees kotikesi ühest pihust teise. Ei olnud tema ju nende saamiseks midagi teinud. Mis õigust oleks tal neid kasutada? Võttis pambukesed, sidus kaasakesele vöö külge ja õhkas: "Siin elus saime koos kõigest üle. Kes teab, kus sul neid seal ilmas vaja võib minna, enne kui mina sulle järele jõuan."

Monday, December 16, 2019

Üks Ä tahtis olla A

Üks Ä tahtis olla A.
Täpid selle eest andnuks ta,
et sattuda koorekihti,
olla nähtav ja nõutud tihti.

Kui teaks, mida korda vaid saata,
et substitueeriks kord A-d ta.
Kui vaja, võiks naabridki reeta,
ihkas nii enda kõrvale B-d ta.

Allakäik algas aegamööda:
Ö läks mööda ja Ü läks mööda,
X ja Y... Ä jäi kõige lõppu.
Viimaks polnud tast kippu ei kõppu.

Saadi ilmagi hakkama.
JÄÄst sai ICE ja lammas teeb "BAA!"

Lumejussi tühi suss

Seisab meie maja ees
väike vapper lumemees.
Ootab aknal, nina pikk,
millal tuleb päkapikk.

Lumejuss on olnud hea,
siiski ohkab, norus pea:
Kõigil päkapikke käis,
minu suss on tühja täis.“

Juss on päkapikke näinud.
Terve kuu need kohal käinud
meie muinasjutumaias
jõulurõõmsas lasteaias,
uudistanud aknal reas,
armsad punamütsid peas,
käinud mööda Lumejussist
ja ta lumememmesussist,
kühveldanud teid ja radu,
kuulutanud lumesõdu,
suusatanud, kelgutanud,
mäe peal jalgu kõlgutanud,
ehitanud lumevalle,
suuri-väikseid lumepalle,
tekitanud lumelossi,
aga... mitte komme sussi.

Juba kostab jõulukelli,
luuletusi, laule helli,
Juss on õnnetu ja kaame.
Kuidas tuju heaks tal saame?
- - -
Naabritel on tragid taksid.
Üks neist läbi näris traksid,
puhas karv tal ehakumas
päkapiku kombel punas.

Usud sa, et naabri Trolla
Jussi päkapikk võib olla?

Nähvits nuuskis lumeprügis,
peagi Jussi aeda trügis.
Tõstab sussi kohal käppa.
Kutsu jagab. Ta ei näppa.

Kui on pakast, Juss saab homme
purikatest pulgakomme.

Inspiratsiooni andis üks agar taksikoer, kelle võimetel pole piire ja hoopis tema nimi on Juss. ;)

Külmataadi kimbatus

Kord külmataat koristas tube.
Oli maja tal segi mis jube,
aga külmaeit külastust plaanis
ja vist juba istuski saanis.

Taat põrandaid kraamida vuhtis,
luud liigse kõik keldrisse juhtis.
Rääma laualt ja riiulist ta
tõmbas kohvreisse. Kuhu need pista?

Riideid toolidelt kokku lappis,
kapis-kummutis ruumi kuid nappis.
Kasvuhoonesse, koerakuuti
asju toppis taat, oodates pruuti.

Kuurid, pööningud, sahvrid ja saunad
võtsid varjule kodinapaunad,
tarviliku  ja tarbetu nodi,
väärisasjad ja niisama sodi.

Eide tulekuks elamust uhkas
puhtust nõnda, et silm suisa puhkas.
Taadil higi veel otsmikul plinkis,
kui ta kohmetult jäälilli kinkis.

Pärast elevushüüatusi
taat sai eidelt isegi musi
ja üldse läks õhtu korda.
Vaat mis tähendab, kui hoiad korda.


Pidu läbi, taas töö kätte jõuab.
Tali külmade tulekut nõuab,
kuid ei leia taat siiamaani,
kuhu, kurjam, ta pakase pani.

Monday, December 2, 2019

Hani, Vaskuss ja Kibu

Vanal hallil ajal, kui lapsi ulakuse eest veel vitsaga nuheldi, asunud kauges rabaveeres kolm elamist, kus igas peres ka oma järeltulija kasvas. Hane ja Vaskussi ehk Küü (nagu toona toda tegelast lühemalt kutsuti) pered toimetasid üpris märja maa peal, Kibu vahmiil  oli endale kõrge ja kuiva künka otsa eluaseme sisse seadnud.

Eks lastel juhtu üleannetusi igal ajal ja muiste olnud käsiraamatuid kasinalt. Iga isa karistas nii, nagu süda õigeks pidas.

Küü taat  olnud vitsaga õiga vagur. Ajatas enne rao-nüblikule õienupud külge ja ootas naha peale andmisega nii kaua, kui küü-rüblikul nahk seljast maha aetud. Küüvits kasvanudki viimaks rabas rohkem ilu pärast.

Hane isal olnud vits vilkam ja valjem, aga karistatav ajanud suled kohevile ja karistus mõjunud hanejõnglasele nagu hane selga vesi. Hanevits turritanud toanurgas küll, aga enamjaolt kah mitte karistamiseks, vaid kellukate tilistamiseks, kui noorus kauaks sängi unistama jäi või pereema parajal ajal pudrukaussi lauale ei kandnud.

Kibu paps see-eest läinud  pekstes  puhta pööraseks. Valinud kõige okkalisema oksa ja nüpeldanud iga vähemagi asja eest. Kibuvitsu olnud kodus kõik kohad täis: siginesid ise võsust ning seemnest ja isa torkas pistoksi kah igale poole püsti, kus veel vaba ruumi leidus.

Kibulaps kasvatanud endale paksu puise naha ja nii kui jalad kandsid, põgenenud ära inimeste juurde. Lubati seal sauna elama ja elab tänapäevani: uhkust taga ei aja, keegi kere kuumaks ei küta. Juhtub, siis ainult oma hooletusest, kui üüriline saunapäeval liiga kerise ligi lösakile on jäänud.

Vihtlejaid vaadates tuleb Kibule karm lapsepõlv muidugi meelde ja võtab vee silma.

Kui pole annet, on annetus

Kui pole randa, on rannatus.
Kui pole kanda, on kannatus.
Kui pole varju, on varjutus.
Kui pole harju, on harjutus. 

Kui pole talda, on tallatus.
Kui pole valda, on vallatus.
Kui pole tasu, on tasutus.
Kui pole asu, on asutus.

Kui pole pada, on pajatus
ja kui ei saja, on sajatus.
Kui pole hälli, on hällitus.
Kui pole halli, on hallitus.

Kui pole kehi, on kehitus.
Kui pole ehteid, on ehitus.
Kui pole peiesid – peitus.
Ei ole eitesid? Eitus.

Kui pole pop, siis on poputus.
Kui pole koppa, on koputus.
Kui pole matsi, on matsatus.
Kui pole mütsi, on mütsatus.

Kui pole kurve, on kurvastus.
Kui pole arme, on armastus.
Kui pole Puhhi, on puhtus.
Kui pole näha, on nähtus.

Kui pole loodi, on lootus.
Kui pole O-d, siis on ootus.
Kui pole P-d, on peetus.
Kui pole R-i, on ärritus.


Kui pole AK-d, on aktus.
Kui pole kakat, on kaktus. 

Ja kui keegi tunneb, et on selle kõik juba kuskile umbes täpselt nii kirja pannud, siis
VABANDUS! 😌