Elas kord kolm venda: Riko, Riho ja Rivo. Olgu tubane töö või õues toimetamine - kõige sellega saadi hästi hakkama. Tegemised ei saanud kunagi otsa ega päris valmis.
Ühel hommikul ootas vendi nii metsa-, põllu- kui ka tubane töö.
Riko võttis toidukoti ja tööriistad - need aitasid metsas puid tehes pika päeva vastu pidada.
Riho haaras söögipambu ja vajalikud vahendid ning läks põldu harima ja loomi kasvatama.
Rivo ülesandeks jäi kodus jalad seinale visata ja jutte puhuda. Temal polnud midagi vaja kaasa võtta ega kuhugi minna. Tal oli kõik see kodus olemas: toit, jook, aga ka töötingimused.
Tulid vennad õhtul koju ja rääkisid, mida keegi päevaga teha jõudis.
Riko kuulutas, et tema tegi suure hulga puid: kaski, leppasid, tammesid, haabasid, kuuski ja mände. See, kus enne suur ja lage väli, sai kõik uusi puid täis tehtud. Lõpus jäi aega üle, meisterdas veel mõned siilid, jänesed ning oravadki.
Riho oli hoolega põldu harinud. Uued teadmised ajaloos, geograafias, keemias ja füüsikas - seda oli põllu jaoks ühe päeva kohta rohkem kui küll. Loomad olid aga nii hästi hooldatud ning kasvatatud, et silm puhkas peal. Tegid kniksu ja kraapsu, kummardasid ja avasid tulijaile aiaväravaid. Üks lehm oli lausa nii hästi kasvanud, et vaatas üle majakatuse ja pilgutas peremeestele silma.
Rivol polnud tarvis oma tööd laita ega kiita. Kõik tehtu ja toimetatu oli niigi nähtaval. Seinale oli visatud laua-, tooli- ja kapijalgu, mõned sõnajalad ja käsitsi kritseldatud varesejalad hulgas. Põrandale oli aga nii mitu pikka ja sirget jutti puhutud, et isegi minu puhutud jutt sirgem ei saa olla.
No comments:
Post a Comment