Kuldne sarapuupähkel

Elas kord tige mõisnik, kes pahameelehoos tihtipeale ainult kurja sõna või piitsahoopidega ei piirdunud.

Kartis teda nii pere kui ka naabermõisnikud, mis siis veel orjarahvast rääkida.

Kord sattus marus parun ratsasõidul värava juurde, mida kolm külameest loomade pidamiseks üles seadsid. Tööhoos ei märgatud tulijat piisavalt ruttu ja sellest oli härrale vihastamiseks juba enam kui küll.

Meeste alandlik meel ja vabandused ei teinud ta tuju paremaks, parun kamandas mehed mõisa ja kandis ise hoolt selle eest, et üks neist nägemise, teine kuulmise ja kolmas kõnevõime kaotaks.

- - -

Ei olnud tol ajal tohtrit, kes julgenuks või osanuks meestele osaks langenud häda parandada. Küll aga elas kaugel metsanurgas tark, kelle juurde abi otsima mindi. 

Tark teadis, et soode ja rabade süles, pisikesel rabasaarel, kasvab sarapuu, kes kullakarva pähkleid kannab, mis soove täidavad ... aga ... kui sealt pähkel korjata, soovida ja ise ära süüa, siis sünnib kasu asemel sootuks vastupidi. 

Sellega meestel muret polnud. Leppisid omavahel kokku: pime soovib kurdile kuulmist, kurt tummale kõnevõimet ja tumm pimedale nägemist. 

"Kuidas tumm soovib?" küsid sa. 

Kas sina alati kõik oma mõtted ja soovid valju häälega välja ütled? Mõnikord on sõnatul soovimisel palju suurem mõjujõud.

Mehed läksid, otsisid selle sarapuu üles. Aga oh häda! Otsisid mehed, mis nad otsisid, leidsid nad kolme peale ainult ühe pähkli!

Targad ja õiglased mehed olid. Ei läinud pähkli pärast kaklema (ega väga võinudki, sõltus ju sinu käekäik teise mehe soovist). Hakkasid arutama, kelle mure kõige suurem on, et seda aitavad.

Arutamisekski oli neid kõiki kolme vaja, ikka et kurt keskustelust aru saaks, pime kõnetu väljendatut mõistaks ...

Pime seletas, et temal on suur pere kodus silmadeks ja kuhu tal, kehvakesel, kodunt välja ikka väga minna on. Pealegi on maailmas mõndagi sellist, et parem kui ei näe. Las tema jääb pealegi pähklita.

Kurt kinnitas, et temalgi kodus suur pere kõrvadeks ja maailmas mõndagi sellist, mida ... parem kui ei kuule. Las tema jääb konkurentsist kõrvale.

Tumm ... kuulas-vaatas sõpru ja ei suutnud ära imestada: on ikka kaaslased suuremeelsed ja omakasupüüdmatud. Kuidas temalgi teisiti sobiks?

Aga pähkel on juba nopitud, oleks ju kuritegu seda kasutamata jätta. Kingiks edasi kellelegi, kelle häda on palju hullem kui neil kolmel kokku? Ent kas sihukese parandamiseks üldse ühest soovist piisab?

Küsisid sarapuult luba. Tumm küsis. Tema leidis taimega kõige paremini ühise keele. Saidki loa. Igaüks võis pähkli sisse ühe soovi soovida.

Imeline võlupähkel tuli sellest. Kinkis sööjale helde meele, hoolivuse ja südameheaduse. Küllap sa juba mõistsid, kellele see sai.

Buss Juss ja röövikuplika Plutella

Ühel ilusal suvepäeval vuras tehaseväravast välja uhiuus roheline linnaliinibuss Juss. Maailm tema teekonnal tulevasse kodulinna oli nii suur, mitmekesine ja paljutõotav, et võttis silme eest kirjuks, aga liikluses pead säilitama kaine meele ja keskendumisvõime ning koondama tähelepanu ohutule sõidule. 

Juss käitus korralikult ja jälgis ülipüüdlikult märke ning viitasid.

Väikesel puhkepausil magistraalitaskus lennutas tuul ta esiklaasile tillukese liblikarööviku, peaaegu sama rohelise nagu buss ise.

"Oi, kui armas sa oled!" imetles buss. "Roheline ja liigendiga ja nii tibatilluke, et rattaid pole peaaegu nähagi!"

"Minu nimi on Plutella. Ma olen liblika laps," osutas röövik tähtsalt teeäärsel heinamaal lustiva värvikirevuse suunas. "Ükskord jään ma pikale unele. Seejärel koorub minustki nendesugune imeilus tiibadega olevus."

Tegelikult oli ta emaks küll märksa tagasihoidlikum tegelane, aga isegi kui Plutellal õnnestunuks kunagi oma ema näha, oleks ta teda ju pääsusabade, admiralide, koerliblikate ja teiste päevakaunitaritega sama ilusaks pidanud.

Tuul haaras põgusa küllasattuja taas endaga kaasa ja jättis Jussi kuuldu üle järele mõtlema.

Jussi eluülesandeks sai reisijate vedamine mitu korda päevas, iga ilmaga ja sama teed pidi. Iga natukese aja järel tuli avada ja sulgeda uksi, näidata ekraanil järgmist peatust ja täpset kellaaega.

Töö oli rutiinne ja teinekord ka tusasekstegev, sest mitte kõik reisijad polnud sõbralikud ja heatahtlikud.

Aga päeva vabadel hetkedel ja õhtuti enne und vaatas Juss kõrgele taevasse ja unistas.

"Seal kuskil on minu ema! Palju suurem ja uhkem kui Plutella oma. Sest mina olen ju ka suurem." 

Bussipargi tagumises aianurgas seisid reas vanad roostes bussikered. Juss suhtus neisse suure aupaklikkusega ega tülitanud tukkujaid kunagi.

"Ühel päeval raputavad nad turjalt tülika rooste, sirutavad välja tiivad ning tõusevad hõbedaste lennukitena taevasse. Ükskord juhtub ka minuga nii!" uskus ta.

Ja miks ka mitte?