Elas kord pisike pere laia jõe kalda peal. Ainult kolm neid oligi: isa, ema ja tilluke tütreke.
Kodu oli neil kasin, aga ei kunagi kasimata.
Paljustki oli puudus: ruumist ja rõivaist, teinekord toidustki. Aga ühte jagus neil alati: armastust.
Aga nagu ikka, kui midagi on väga palju, muudab see kellegi kadedaks. Sellest või millestki muust, ent ühel õhtul kadus tüdrukuke nagu vits vette. Otsiti ja hõiguti, aeti jälgi ja ahastati, aga kedagi ei leitud. Usuti viimaks, et jõgi võttis kaasa. Aga kui võttis, siis ega jõgi väga näitama kipu, kuhu võetu viis.
Aeg läks. Väsiti viimaks ja mujal elati endist viisi edasi. Vaid vanemad ei väsinud uskumast ja lootmast, otsimast ja ootamast.
Inimesed uskusid jõe kohta õigesti. Viiski. Plaanis põhja tirida, aga vool oli väledam, tõstis tüdruku turjale ja seilas lõuna suunas. Vintsutas ja väntsutas, loksutas ja loputas, kuni enne merd jõgi kolmeks harunes.
Nüüd näitas jõgi inimlikkust üles, laskis valida:
valid vasaku haru, kihutan su koske. Kukutan kildudeks ja vispeldan vahule, meri ei saa arugi, et sina tulid;
valid keskmise haru, kupatan su kärestikku. Klopin ja klohmin, kui kohale jõuad, pole sust enam merreminejat!
Valid parema haru, kukud karstikurku ja kaod. Mereservas kerkib jõepael pilkude ette, sind ei kohata enam kunagi.
Selline jõgi oli.
Aga Õnn kinkis veel ühe tee: sirutas otsekui õhust haaraja oksaharu plikakesele pihkudesse ja vedas veest välja, paremale kaldale. Või oli see ikka oks? Sest kui tüdruk taas tahedat maad taldade all tundis, hoidis üks ilus emand tal randmetest ja kutsus enese juurde elama.
Suur maja oli emandal ja kõike oli seal küll: ruumi ja rikkust, rõivaid ja raha ning toitu jätkus ja jäi ülegi. Ainult armastus puudus. See paistis igalt poolt välja. Litrid ja kallid kivid katsid kleite ja kasukaid, aga need olid tuhmid, ei säranud. Rikkalikud road nõretasid rasvast või tilkusid mahlast, aga suhu pannes kaotasid maitse ja moe. Seinad ohkasid ja põrandad ägasid. Ei olnud selles majas hea olla. Emand lootis, et tüdruku tulek toob armastuse ja rõõmu, aga ei toonud. Emand ei keelanud midagi, aga nii rõõmutus kohas kaob nagunii igasugune tahe ja iha.
Emand ei keelanud midagi, ainult jõe äärde minna ei lubanud, aga ega tüdruk tahtnudki. Jõgi oli jõnk ja veelint vanakaval. Aga kord, kui emand kodunt ära, vajus värav vallali. Värav vajus vallali ja tüdruk nägi pajupõõsaid väravavahelt, jõe voolamist pajupõõsaste vahelt ja seda, et enne vete hargnemist lõikab voolu kiiljas kivinukk, selle peal istub näkk, pikad vetikarohelised juuksed otsapidi vees, vaatab voolule vastu, kammib ja laulab. Millest laulab, ei saa aru, aga iga salm paneb vee vilkamalt voolama ja kammitud kiharad vonklevad võrdsetes kahludes vasakusse, paremasse ja keskmisse jõeharusse.
Tüdruk vaatab, vaatab ja tihkab viimaks küsida: "Aga mis siis saab, kui sa end kivil ringi keerad ja teisele poole kiharaid kammid?"
"Siis tuleb meri maale," arvab näkk. "Ei tea, pole enne proovinud."
"Aga tee proovi!" utsitab tüdruk.
Näkk proovis. Vesi keeras end tõesti tuldud suunda tagasi. Tüdruk hüppas jõkke ja lasi end koju kanda. Kaugemale poleks saanud kah, emand jõudis äraolemast tagasi ning kamandas näki õigetpidi. Nagunii poleks näkil vett kauemaks jagunud: tema juustes oli väge küll, aga mitte sedapalju, et voolu kärestikust, kosest või kurisuust üles kangutada.
Tüdruk laskis end koju kanda, hüppas õiges kohas kaldale. Õigeks ajaks jõudis. Ema oli veel alles ja isa oli alles. Kasin kodugi. Armastuski oli peaaegu kõik alles. Seda oli väga vähe kasutatud sellest saati, kui tüdruk kaduma läks.
