Buss ja buldooser

Väikese küla servas, ei mäleta täpselt, kus, kõrvu jäid seisma buldooser ja keskmine reisibuss. Pärast poolt tundi piinlikku vaikust ja lähedalpüsimist buldooser köhatas argsi ja alustas küsimist:

"Mis siis ka linnasliiklejat meie kanti on toomas? Mõni sündmus või tööots või niisama diislit joomas?"

"Tunnistan rõõmuga, seekord on selline seis: üle pika aja üks korralik ametireis," mahaununend matkakott pakitaskus, ühissõiduk vestlusse laskus. "Küllap tead omast käest: meil ju teist aastat iga päev maskiball. Hea, kui vahel harva ka liikuma pääseb. Muidu enamjaolt uluall. Kippus meelest minema juba, milleks üldse mind kunagi loodi. Hakkad eneselegi tunduma pigem püsiväljapaneku moodi."

"Meie siinset lepikunurka suure maailma mured veel väga pigista. Igal hommikul jälle käivitu, mulda maitse ja päikse käes higista," vastas buldooser kohmetult puhkides ja ainsa kojamehega laubalt puulehti pühkides.

"Olen ikka teid imetlenud," tunnistas buss veidi kadedalt. "Ükskõik mis pinnase peal kõnnite kindlalt ja kabedalt. Maanteel teid ise sõitmas ei kohtagi väga. Enamjaolt ringi vurate treileriga. Veel näen, et ükskõik, kas müttate külas või linnas - teie abi on asendamatu ja alati hinnas!"

"Oh, noh..." buldooseril mõte läks sassi. "Teid olen jälginud kõrvalt kui kõrgemat klassi. Meie siin, roomikud roostes ja  värvituks kraabitud sahad... Te käite riigist riiki, kus sina, süda, vaid tahad!"

Tänulik läige täitis bussil kõik akendeavad: "Seal on ju kiirteede maksud ja võõrad liiklemistavad; sõidumeerik ja lõhkiminevad kilometraažid; tunde kestvad ummikud, mürgised heitegaasid..."

Nii oma tund aega jagati helgeid ja tuhmimaid tahke. Laiali minnes mõlema meel oli kosutust saanud ja lahke.

"Näe, kuidas igas elus on omad miinusepooled! Kõige parem on olla ikka just täpselt see, kes sa oled."

Hall-kärbsenäpp ja punase raamiga aiakäru

 Aias, õisi puistava kreegipuu all ning alles valmiva rododendronipeenra kõrval, seisis erepunase raamiga hõbedane aiakäru, mullakoorem kukil. Päike puges juba maja taha metsatukka ja pererahvas oli õhtutoimetustesse haaratud. Küllap homme vabaneb käru oma koormaraskusest, täna ei ole just palju neid, kes ta muret märkaksid. Seda enam, et kevad on käes! Kes kasvab, kes tärkab, kes hõiskab suurest armastusest või lihtsalt olemisrõõmust.

Korraga laskub käepidemele tilluke hall-kärbsenäpp. 

Mõni teine ütleks: "Kuhu sa tikud! Mul niigi raske!"

Või siis: "Vait jää! Vaat, kus enda meelest kõva laulumees!"

Aga käru kuulas ja imetles ning oli tähelepanu eest tänulik. Ja ega näpp niisama sirtsunud. Head nõu andis ja luges sõnad hindavale publikule kaitseks peale.

"Sirts!" lehvitas linnuke hüvastijätuks tiibu. Võttis käru vaeva ja valu ja läks. Kuhu viis? Varesele kindlasti mitte. 

Korraga ei kaalunud mullakoorem justkui midagi. 

Käru piilus vargsi vasemale ja paremale. Veendudes, et pererahvast nägemas pole, tõmbas jalad kõhu alla, lasi rattal mõnusasti mättapadjale vajuda ja keris sangad sooja hoidmiseks kere ümber.

Head und!

Kimbuke nurmenukke

 Kord kingiti ühele jutuvestjale kimp nurmenukke.

"Kui koju lähed, kuivata need ära. Talvel nurmenukuteed juues mõtle neistki üks lugu," soovitas kinkija.

Kodutee oli pikk ja lilled janust jõuetud. Ometi anusid nad:

"Ära hoia meid talvise teevee jaoks! Mis sellest, et nii kestaksime kauem ja tooksime kasu. Kingi meile klaasike vett, luba meil veel päev või paar aknast päikest vaadata ja saata oma naeratused neile nurmenukuõitele seal, sinu õunapuu all."

Kellel oleks südant sellistele soovidele vastu seista?

Lilled said toreda klaasi, selge värske vee, parima vaatega koha aknalaual ja tillukese loo kõnelevatest nurmenukuõitest.

Vannitoa aken ja pesumasin

  Vannitoa aken oli juba aastaid end üksikuna tundnud. Ta nagu ei kuulunud kuskile, seisis üksi kahe maailma vahel. Ühel pool teda oli õu oma roheluse või  kirevuse või valevusega (olenes aastaajast), teisel pool vannituba oma vajalike vahenditega. 

Aken oli avala loomuga ja suhtlemisaldis, ta võis kõnelemiseks endasse paigaldatud ventilaatorit kasutada. Aken püüdis selle ventilaatori mahedal suminal sõprust luua näiteks kasvuhoone uksega, mis oli küll suurem ja kilest, aga tema moodi kandiline ja suhteliselt läbipaistev. Too uks aga pigistas enamuse osa aastast oma suu kramplikult kinni ja ülejäänud aja hoidis lõugu liikumatult lahti. Tegi ta seda uhkuse või haiguse pärast, sellest aken aru ei saanudki.

Vannitoa aken oleks kindlasti püüdnud kõnetada ka mõnd teist ust või akent, aga nood jäid kõik maja muudele külgedele ja vannitoa aknal polnud nende olemasolust aimugi.

Siis, ühel päeval, kui vannitoa aken oli oma üksiolemisega leppinud ega osanud lootagi, et midagi elu selles osas muutuda võiks, läks vannitoas pesumasin katki ja tema asemele tuli uus, puhtusest läikiva ümmarguse aknaga eestlaetav pesumasin. 

Alguses oli ka tema tumm, aga võõrasse kohta sattudes tundub üsna loomulik, et mõnda aega avasui ümbrust uudistad. Siis söötis perenaine pesumasina kõhu täis ja masin hakkas kõnelema. 

Oh kui armsalt kodune oli tema hääl ja kui sõbralikult vastas ta kõigile vannitoa akna küsimustele! Pealegi osutus ta võrratuks jutustajaks, kes esitas imelisi lugusid oma akna taga toimuvast. Pesumasin oli ka suurepärane kuulaja ja aken andis talle õueelust põhjaliku ülevaate. Rääkimisrõõm oli nii suur, et vann ja kraanikauss toppisid endale nuustikud kõrva ja plekieemalduspudel pritsis natuke sappi. 

Sestpeale said vannitoa aknast ja pesumasinast lahutamatud sõbrad. Tihti lobiseti poole ööni. Öö ei tundunud enam masendavalt pikk ja perenaine aitas sellele igati kaasa: elekter on ju öösiti odavam.