Tuesday, March 9, 2021

Vannitoa aken ja pesumasin

  Vannitoa aken oli juba aastaid end üksikuna tundnud. Ta nagu ei kuulunud kuskile, seisis üksi kahe maailma vahel. Ühel pool teda oli õu oma roheluse või  kirevuse või valevusega (olenes aastaajast), teisel pool vannituba oma vajalike vahenditega. 

Aken oli avala loomuga ja suhtlemisaldis, ta võis kõnelemiseks endasse paigaldatud ventilaatorit kasutada. Aken püüdis selle ventilaatori mahedal suminal sõprust luua näiteks kasvuhoone uksega, mis oli küll suurem ja kilest, aga tema moodi kandiline ja suhteliselt läbipaistev. Too uks aga pigistas enamuse osa aastast oma suu kramplikult kinni ja ülejäänud aja hoidis lõugu liikumatult lahti. Tegi ta seda uhkuse või haiguse pärast, sellest aken aru ei saanudki.

Vannitoa aken oleks kindlasti püüdnud kõnetada ka mõnd teist ust või akent, aga nood jäid kõik maja muudele külgedele ja vannitoa aknal polnud nende olemasolust aimugi.

Siis, ühel päeval, kui vannitoa aken oli oma üksiolemisega leppinud ega osanud lootagi, et midagi elu selles osas muutuda võiks, läks vannitoas pesumasin katki ja tema asemele tuli uus, puhtusest läikiva ümmarguse aknaga eestlaetav pesumasin. 

Alguses oli ka tema tumm, aga võõrasse kohta sattudes tundub üsna loomulik, et mõnda aega avasui ümbrust uudistad. Siis söötis perenaine pesumasina kõhu täis ja masin hakkas kõnelema. 

Oh kui armsalt kodune oli tema hääl ja kui sõbralikult vastas ta kõigile vannitoa akna küsimustele! Pealegi osutus ta võrratuks jutustajaks, kes esitas imelisi lugusid oma akna taga toimuvast. Pesumasin oli ka suurepärane kuulaja ja aken andis talle õueelust põhjaliku ülevaate. Rääkimisrõõm oli nii suur, et vann ja kraanikauss toppisid endale nuustikud kõrva ja plekieemalduspudel pritsis natuke sappi. 

Sestpeale said vannitoa aknast ja pesumasinast lahutamatud sõbrad. Tihti lobiseti poole ööni. Öö ei tundunud enam masendavalt pikk ja perenaine aitas sellele igati kaasa: elekter on ju öösiti odavam.

No comments: