Kuidas üks külamees endale teatri sai

Elas kord mees, kes suurema nurisemiseta põldu kündis, metsa lõikas või lehma lüpsis, aga südames oli tal nii suur unistus, et sellest õieti eneselegi rääkida ei tihanud. Mees tahtis teatrit! Päris päris teatrit kohe, kus lava ja lavatagune, näitlejad laval ja publik lava ees. Aga vaene mees oli. Kes vaesele teatrit tuleb andma!

Mis sina oleks teinud?

Mees, nii nagu inimesed enamasti, kui neil head mõtet ei tule, haaravad kõige imelikumast, läks järgmisel täiskuuneljapäeval nelja tee ristile, must kukk kaenlas. Tead-küll-kellega kaupa tegema.

Tead-küll-kes tuligi, aga teatas: "Hinnad on vahepeal tõusnud. Mis, mõtlesid tõesti, et kolme tilga kukeverega mu ära petad? Näen küll, mis sul kaenlas on. Ei jagu kogu sinu ega su kuke verest. Ikka hulga rohkem on tarvis."

No kust vaene mees rohkem võtab? Ega ta mingi mõrtsukas ole!

"Mine tea, mine tea kuidas elu pöörab!" kavaldas tead-küll-kes. "Kirjutame lepingu valmis. Jõusse läheb kohe, kui tingimused täidetud."

Nüüd oli vaene mees hädas. Kahetses kogu südamest, et jala ristmikule oli tõstnud, aga kus sa julged siin puigelda või põgeneda!

Ja lasi lepingu kirjutada, et kui tema varustab tead-küll-kelle kuhja verega, saab teatri vastu. Ja sedagi ainult paariks päevaks aastas.

Mine veel lolli peaga äri ajama!

Mees mõtles hommikul hirmuga, kelle vastu tal kogemata käsi võiks tõusta ja mis kuri sellest sünniks, võttis pambu õlale ja kõndis igaks juhuks kodust hoopis kaugemale ära.

Kõndis ja kõndis, kuni Kuhjavere küla vastu juhtus.

Esimese hooga rõõmustas vaene mees, et vaata kus! Nii võib ju ilma igasuguse verevalamiseta teatri kätte saada. Et petab küla nimega tead-küll-kelle ära. Aga siis taipas, et ega ta võõrast küla ometi kinkida ei või.

Jäi külla elama. Hakkas nii tubliks ja töökaks, et lõpuks valiti külavanemaks. Nii et justkui oligi küla varsti tema oma.

Aga sellega on uus häda. Inimesed kõik südame külge kasvanud. Kuidas sa annad ära? Kes teab, mis uus omanik nendega ette võtab.

Ei mõelnudki mees midagi tarka välja. Otsustas, et läheb ütleb lepingu üles. Tehku siis teine pool temaga mis tahes. Vähemalt ei lähe teisi kimbutama.

Aga vahepeal oli mehele pruut tekkinud ja see nägi ära, et teist miski vaevab. Ja uuris välja ka, mis.

Ja näita mulle pruut, kes peigmehel lihtsalt lubab minna, et too endale otsa peale teeks!

Pruut pidas külarahvaga nõu, kirjutas sellise kirja: "Tule järgmisel täiskuuneljapäeval küla vainule suure heinakuhja juurde. Ma ajan külarahva sinna kokku. Aga sa peida ennast kuhja sisse ära, muidu mõni veel märkab ja jätab tulemata. Vaata hoolega minu tare suunas. Ma ise olen viimane, kes tuleb, siis on teada, et kõik koos. Tulen täidan lepingu ja sina annad mulle teatri!"

Mees kõmpis lepingupaberit käest ära andma. Ei teadnudki, et pruut paberid ringi vahetas ja oma kirja lepingu asemele pistis. Läheb, kohtub tead-küll-kellega, ulatab paberi ja ütleb: "Ei se'st tule välja miskit. Tee nüüd Sina, mis heaks arvad!"

Teine loeb ja rõõmustab: "Tuleb-tuleb, miks ei tule! Nii teemegi!" Ja kadus kui tina tuhka. Mees jäi rumala näoga vahtima. Kirjast ei teadnud ju midagi.

Hommikuni ootas, midagi ei juhtunud. Läks raske südamega koju, nohistas vajalikke töid teha ja küla üle valvata.

Järgmise  täiskuuneljapäeva õhtul (vanasti käisid asjad ju ikka tasa ja targu) meelitas pruut mehe oma aita. Jootis talle magusat uneteed, laulis unelaulu peale ja kui mees oli magama jäänud, pani aidaukse väljast haaki ja puu ka veel igaks juhuks ette.

Läks pimedaks. Külarahvas hakkas vaikselt kogunema. Pruut ise kükitas juba varakult põõsas ja passis peale, kuidas tead-küll-kes end kuhja sisse ära peitis.

Rahvas kogunes ja kogunes. Natuke oli huvitav ja natuke hirmus ka.

Pruut teadis, kuhu poole kole külaline vahib, hiilis selja tagant ja surkas tollele kolmeharulise hangu istmikusse.

Haavatu kargas kisaga välja, aga pruut vinnas kuhja käru peale, sidus hobuse käru ette ja vedas kuhja nelja tee risti. Et säh, oled nüüd kuhja verega varustatud küll!

Hommikuks olnud kuhi kadunud ja teater püsti! Räägitakse, et tead-küll-kes ise olevat seal vahel vargsi vaatamas käinud, aga istuda ei olevat veel mitu aega saanud.

Timil

See oli mõne aasta eest, kui köögiakna juures askeldades sirelipõõsast haprad õievarred avastasin. Kuidas need sinna sattusid? Minu süül kindlasti mitte.

Kurekell. Vanades aedades tavaline, kuigi siis on ta õied enamasti hele- või sügavlillad. Minu üllataja oli tume, peaaegu must, aga kui õhtupäike sirelivõrast kiired läbi torkis, värvis ta paar kroonlehte veripunaseks.

Uskumatu ilu!

Äkitselt märkasin pisitillukest kätt, mis kaks leekivat tuhvlikujulist õielehte lahti sikutas. Ja poisikest käe küljes.
"Miks sa mu lille lõhud?" tõrelesin sõrmepikkuse tegelasega, kes jultunult oksaharus istus ja hangitud sussikesi jalga proovis.
"Ei tea, kust see korraga sinu omaks sai," nähvati vastuseks. "Hetk tagasi ei teadnud sa temast veel midagi."
"See on minu aed!"
"Ja need on minu sussid!" õrritas jupats, sirutas end sirelioksal kübeke pikemaks ja ähvardas: "Sa ära minuga tüli kisu! Nende jalanõudega jalas lendan sulle hea või kurja kaela, kuidas heaks arvan."
"Mismoodi?"
"Aga vaat niimoodi!" lõi tirivimm oma keebihõlmad laiali ja tegi mu pea ümber kolm päripäeva-ringi.
Õhtukaste säras kalliskividena murul ja puulehtedel, loojuv päike joonistas mulle krooni pähe, selga purpurse rüü ja korraga tundsin, kui rikas, hoitud ning õnnelik ma olen.
"Ja kui vastupäeva tiirutad?"
"Tahad tunda?"
"Ei."
Ninatarguke tuiskas tagasi sireliharusse  ja koputas tuhvlist välja sinna sattunud männiõietolmu kübeme.
"Mis su nimi on?"
"Timil," pillas poisike oma nime mulle kellukeseks kõrva ja hõljutas end üle kuurikatuse ja metsa, uinuva päikese suunas.

Inimesel juhtub igasugust. Ühe ja sama päeva sisse mahub rõõmu, nukrust, naeru, nurinaid. Kas ma just toda kuningatütretunnet taga igatsesin...

Sättisin oma õhtud nii, et vähemalt korraks sireli alla kükitama jõuaks, aga Timili sussid pidasid vist hästi vastu. Ei tulnud uut paari hankima või leidis selle mujalt.

Kurekell lõpetas õitsemist. Tilistasin viimast kellukakuljust ja - ennäe! - Timil tuligi.

"Hoidsin sulle sussipaari!"
Hapu muie levis üle Timili näo. "Ja mis sa vastu tahad?"
"Ei midagi."
"Valetad! Nägin küll, kuidas õhtust õhtusse põõsa all passides mind ootasid."
"Miks sa ei tulnud, kui nägid?"
"Inimesed! Tean teid küll. Ühest soovist sigineb teine. Varmad olete oma muresid ükskõik kui väikestele õlgadele vajutama."
"Ausalt, ma ei tahtnud midagi. Natukest seltsi ehk."
"No näed! Üksindustundest igatsesid vabaneda. Ja kuhu mina selle su meelest peitma pean?"
Timili hääl muutus üsna tõredaks, aga midagi ta mu pilgus vist märkas. Midagi, mida seal varem polnud. Lõi keebihõlmad laiali ja tegi mu pea kohal kolm päripäeva-ringi.

Pilved ei rippunudki enam madalal. Mina ulatusin kõrgele. Vaikus ei rusunud, vaid mahutas palju. Üksiolemisest sai iseseisvus ja otsustusvabadus.
"Aitäh, Timil!"
Aga väike sõbrake lasi juba pilguulatuse piirist lahti.

Kurekella seemned valmisid ja pudenesid kõrinal mullale. Natuke aitasin ise ka kaasa. Poetasin tumedaid täpikesi peenardesse, seinaäärtesse, puudealusesse. Hankisin aeda hele- ja tumelillad, valged, kollased, õrn- ja sügavroosad kurekellad. Rõõmustasin kui laps, aga kui Timil välja ilmus, oli ta otsmik tigetriibuline.

"Juba sa sõltudki!"
"Tere, Timil!"
"Vaata, mida sa siin korraldad! Üritad mind ära osta! Katsud kohale meelitada sadu teisi timileid, kes  su pea kohal tiirleks ja tuju parandaks?"
"Ei, Timil!"
Aga haldjapoiss pulbitses raevust. Tõusis mu otsmiku kohale ilmselge sooviga vastupäeva tiirelda. Püüdsin ta pihkudesse.
"Ei, Timil. See pole sõltuvus ega aplus. Kiindusin sinusse. Muutsid mu maailma suureks. Suureks ja ilusaks. Mu süda õitseb. Las ka aed õitseda samamoodi! Võta uuel suvel mu kingitus vastu! Lihtsalt, ilma igasuguse tagamõtteta."

Olin vargsi peod avanud. Timil seisis seal, käed kramplikult külgedele surutud, süüdistavates silmades piisksuured pisarad, tukslev nutukrooge suul. Lõi siis keebihõlmad laiali, tõusis mu otsmikukõrgusele ja seisatas seal, nagu ei suudaks otsustada, kas tiirelda päri- või vastupäeva.
"Kas sa minu südame peale mõtlesid?"
See polnud küsimus vaid etteheide.

Timil keeras mulle selja ja kadus otsustavalt üle kuurikatuse. Metsa ja päikeseloojangu suunas.

"Mis siis nüüd?"
"Ei see enam tule!" muhatas prügikast parastavalt. Küllap kadedusest, et tema Timili tähelepanust ilma oli jäänud.
Läksin ja tegin ta rohelisele kaanele pai.