Ainult ütle mulle, kes ma olen

Ainult ütle mulle, kes ma olen!
Ainult proovi ja su kaasa vean.
Kinnitan: su kaotuhirmust põlen
ja sind sõbraks parimaks ma pean.

Tunnistan, su õnne eest pean vahti,
võitlen viimse veretilgani.
Vannutan, et öelda sinust lahti
ma ei suudaks mitte iialgi.

Eks siis tõesta, et see pole tõsi!
Veena ilma, et mu jutt on vale!
Teed vaid hoogu valevandujale.

Ise oled, kes mul minna lasi.

Päris isa

PÄRIS ISA

Küll on hea, kui sul on isa,
kes su nime teab ja vanust,
kiidab sinu koostööpanust,
asju selgitab, ei kisa.

Juhuslikul halval hindel
ta ei lase niita jalust,
juhib välja tülist, valust.
Talle, tead, võib olla kindel.

Temaga saab teha sporti,
alustada autoroolis,
kurje ähvardada koolis...
Isasid on vahvat sorti.

Küll on hea, kui sul on isa.
Mitte väljamõeldud. Päris!
Tema loodud atmosfääris
tema sarnaseks saad nii sa.

Või kui isa pole päris,
aga toetab, asju soetab,
tarkust ellu kaasa poetab,
edu tagab pereäris,

järjekindel on ja visa
hoolimist ning üksmeelt luues,
sinu eest end ohvriks tuues
nagu päris. On ta isa.

Hea, kui rõõmust sinu ees
kiidab isa: „Täitsamees!“
ja võid öelda ausasti:
„See on tänu sulle nii.“

Öö silmad

Lehtmetsa külas on üks selline plats, kus väsinud teekäija saab tema jaoks pandud laua taga jalgu puhata ja pruukosti võtta.

Kord otsustas hiline teeline sinna hommikut ootama jääda, kohendas reisipambu pea alla, sättis kuue unekatteks ja sirutas end istepingile pikali.

Kui väljas oli täiskuupimedaks läinud, ajas imelik tundmus pikutajal silmad pärani. Puhkaja küünitas end sinnapoole vaatama, kust tundmus tuli. Nägi, et metsaservast tiigilohust ratsu koos ratsanikuga üles kerkis. Hobu oli imelik ja seljasistuja nõndasamuti.

Too sadulaalune olnud sihuke tömbi näo ja maosabaga olevus, kapjade asemel pikad tumedad sõrmed. Niisked tähnilised küljed sädelenud kuupaistel, nagu oleks loom kalli brokaatkanga sisse mähitud.
Sõidujuhtijal olnud pimetumedad trimmis rõivad ümber, ainult põlvsukad helendanud - üks koerputkkollaselt, teine viiulisiniselt. Pead katnud lai läikiv kübar, mis näo ära varjanud, kui seda seal all üldse olemas oli. Silmad olid ometi, sest need võtnud ratsanik enda kinnastatud sõrmede vahele ja riputanud sinnasamma ühe noore tamme oksaharusse. Ise tuisanud minema teekäijale tundmatus suunas.

Tahtnud pealtnägija minna ja tammeharusse jäetuga lähemalt tutvust teha, kui juba uut tulijat märkas, kes teda eelmistest enam kohutas. Too oli üsna tavalise olemisega, heledamate unesassis juustega naisterahvas, pikk õhuke murukarva seelik sääri katsumas ja samasugune sall õlgade katteks. Hirmutavam oli ta seetõttu, et kummaliste sündmuste keerises just tavalised tulijad ikka kõige imelikumaks ning ohtlikumaks võivad osutuda.

Astus naine otsejoones tamme juurde, võttis enesel silmad peast ja vahetas need oksalrippujate vastu, märkas siis puhkajat ja muutis suunda. Pikaliolija pigistas silmad kinni, aga isegi läbi kokkukägardatud laugude nägi, et pilk, millega teda varsti puuriti, oli sügav ja tugev, kuid tühi. Peale puhta sammalrohelise polnud selle sees midagi.

Naine pani parema käe pingilselitajale näo peale ja sellest hetkest läks pealtnägija mälukamber lukku.

Kui teeline hommikul üles ärkas, polnud ei naisest ega ratsanikust ühtegi märki alles. Päike ja tuul olid jäljed minema pühkinud ja noore puu oksaharu hoiule antud aarded edasi ulatanud. Ärkajal ei tulnud isu toidukompsugi lahti harutada, vaatas, kuidas minema sai.

Alles teise päeva õhtul taas puhkama sättides avastas, et kuue rinnatasku külge on rohelise niidiga kaks silma tikitud. Ilusate ühtlaste pistetega. Üks silm kinni ja teine lahti.

Tähendab see head või halba?

Ei kustu nähtu rändaja peast. Ootamatutel hetkedel tuleb too öö ikka jälle meelde, sama selgelt, nagu juhtuks kõik just praegu uuesti. Ratsaniku kerkimisest naise tulekuni. Ja sama kindlalt vaikib sellest teeline ega räägi silmele avanenud sündmusest mitte kunagi mitte kellelegi.

Tähesadude aeg

Tead ju, et kui langeb täht, tuleb midagi soovida ja tahtmine täitub.

Leiad sinagi, et hirmus raske on nii lühikese hetke jooksul välja valida just see õige soov ning ta veel sobivalt sõnadesse panna?

Aga mõtle nüüd, mida peab tundma see, kes neid soove täidab!

Sumedal augustiööl kohtuvad kaks teekäijat. Poiss ja tüdruk. Võhivõõrad. Aga ritsikad sirisevad, tähed siravad ning kohtudes ei ole neil mitte kuidagi võimalik teineteisest lihtsalt niisama mööda minna. Suudlemata.

Samal silmapilgul langeb täht.

„Et see hetk kestaks!“ õhkavad suudlejad.

Hea veel, et ei lisa: „...igavesti!“

Kuidas toimida? Reageerida tuleb ju tähelangemiskiirusel!

Sinna tee peale neid suudlema jätta ei saa, see on selge. Keegi sõidab pikali ja kogu kestmine. Aeg seisma panna? Üsna võimatu ja paljude jaoks ülekohtune. Neile, kes on ametis hoopis ebameeldivamate asjatoimetustega. Nagu valesti neelatud veelonks. Komistamine hõõguvale lõkkeasemele. Viimane hingetõmme...

Kokku neid kahte jätta on sama võimatu. No kui nad nüüd jõuaks selge peaga mõelda, saaksid isegi aru. Aga ei jõua ju. Aeg läheb, aeg läheb...

Ei jäägi muud üle, kui võtta metsaserva tähejahile tulnud ööpiltniku kaamera ja suunata see suudlejatele. Klõps. Soov on täidetud. Hetk jäädvustatud. Kaugelt küll. Oksad varjavad suure osa kaadrist. Inimesi sellel pole võimalik ära tunda. Aga soov on täidetud.

Täht kustub ja kohtujad lahkuvad. Isegi kui neile too suudlus kunagi meenub, tundub see liiga kummaline, et olla midagi rohkemat kui uni.

Piltnik... miskipärast laeb üleski selle kaadri. Oma pilvepanka. Kaustu korrastades lendab see sealt muidugi prügikasti. Aga tolle tühjendamisel... haarab osav käsi natuke määrdunud ja kõvasti kortsutatud foto, silub selle sirgeks ja kinnitab seinale, mida sureliku silm ei seleta. Miljardite teiste tõestusmaterjalide hulka täidetud soovidest.

Tüdruk ja kolm tarka

Mõnikord juhtub, et on hea uudis, aga paneb nutma nii, nagu pisarad ei lõppekski.

Ühe tüdrukuga juhtus.

Muidu polekski midagi, las ulub, küll põuane suvi pisarad ära joob, aga need on ju soolased! Nendega ei kasta ega jahuta, rikuvad viimaks veel põhjavee ära!

Külarahvas saatis tüdruku kolme targa juurde. Selles külas neid just täpselt nii palju elas.

Tüdruk läks esimese targa tarre, tahtis põhjuse ära rääkida, aga tark juba teadis: "Sul ju hästi kõik!" Patsutas tüdrukut põgusalt õlale ja togis minekule.
"Vihma võiks tulla!" tekkis targale järgmine pähkel pähe. Arvas, et eelmine sai lahendatud, aga ei saanud midagi.

Tüdruk läks teise targa ukse taha. Tark tuli just toast välja, vaatas tüdrukut ja adus, et too lohutust vajab. Tark lausus: "Aitäh, et sa tulid, tüdruk! Sa oled väga eriline, tüdruk. Mulle meeldis, kuidas sa tulid, kuidas sa lihtsalt kõndisid. Mulle meeldib sind vaadata. Sa ei kujuta ette, kuidas sa mõjud, tüdruk. Sa paned inimesed maailmale teisiti vaatama..."
Tark tundis, kuidas tema sõnadesse vägi sisse voolas, kuidas ilmekus häält kannustas ja kandvad pausid öeldule mõju lisasid. "Sa oled ainus, kes suudab raputada meie maailma ilu ja puhtuse poolel... Äkki sa kannatad natuke, kuni ma toon toast ühe suitsu?"

Tüdruk jättis teise targa toast suitsu tooma. Läks kolmanda juurde.
Kolmas tark kuulas. Ei patsutanud, raputanud ega loksutanud.
"Pai," ütles kolmas tark. Ainult.
Aga tüdruku nutt läks üle, naer tuli tagasi.

Kindel, et selles külas kolm tarka elas? 😏

Suletud ümbrik

Elas kord valitseja - poolenisti must, poolenisti valge. Ka riik oli tal selline. Samasugused olid ta mõtted ning teod.

Tema valge riigipoole inimesed elasid kord hästi, kord halvasti. Mõned, kes soovisid paremat elu ja nägid selle nimel vaeva, saavutasidki ihatu. Leidus ka vastupidiseid näiteid. Ning mõned, kes midagi ei teinud ega soovinud, elasid õnnes ja külluses. Teised samasugused jälle mitte. Igasugu rahvast oli.

Musta riigipoole inimestest ei teatud midagi. On neid seal üldse ja kui, siis kuidas neil läheb? Valge poole inimeste jaoks oli too teine pool justkui salapärane sünge eesriie, mille tagant ei kostnud midagi, millest läbi ei paistnud midagi ja mille taha kadudes ei olnud enam tagasitulekut. Mindi sinna, kes kuidas. Mõned vaikselt, teised karjudes, mõned aeglaselt, teised rutemini, mõned üsna muuseas, teised väga vaevaliselt.

Iga paari aasta tagant saatis valitseja igale oma alamale sedeli hallis ümbrikus. Kui sedel oli valge, võisid sa muretult edasi elada. Kui sedel oli must, viis valitseja su oma riigi mustale poolele. Kui sedel oli hall, kamandas valitseja su endaga malet mängima. Siis sõltus temast ja sinust ja õnnest, kumma riigipoole kasuks lõppes mäng.

Elas selles riigis viis venda. Ühel päeval said nad valitsejalt viis halli ümbrikut.

Vennad võtsid ümbrikud vastu. Esimene vend sai musta sedeli. Teine ja kolmas vend - hallid. Mõlemad mängisid mustad võidule, üks lihtsalt kiiremini. Neljas vend leidis ümbrikust valge sedeli. Võis muretult endist viisi edasi elada, aga eks katsu, kui endist viisi elu enam olemas ei ole. Mure vendade pärast tegi mõtted mustaks. Lõpuks ka sedeli.

Viies vend pistis avamata  ümbriku taskusse ja läks rändama.

Sellel lool on mitu lõppu.

Ühed räägivad, et valitseja sai rännumehe kätte, viis enda juurde ja käskis sedelit näidata. Ise teadis, et musta oli saatnud. Aga ümbrikust vupsas valge välja. Ilus ilm, head inimesed ja muretu meel olid selle valgeks teinud.

Teised teavad, et rändas viies veli oma vendade juurde mustale poolele. Võitles raskustega, sai vennad vabaks ja igale vennale ilusa kuningatütre kaasaks. Endale kõige ilusama.

Kolmandad kõnelevad, et viies vend läks oma ümbrikuga otse valitseja juurde, avas ümbriku ja puistas selle sisu valitsejale sülle. Nüüd oli see valitseja saatusesedel. Hall. Nüüd pidi valitseja ise endaga malet mängima ja kuna ta niimoodi kunagi ei võitnud, kestis mäng igavesti ning keegi alamatest ei saanud enam sedelit. Ei musta ega valget. Ei halligi.

Kes teab. Muinasjutus on kõik võimalik.

Aga Sina, kui Sulle selline ümbrik satub, ära jäta avamata! Sa ei kujuta ette ka, kui kiiresti hakkab aeg kihutama, kuni Sul see kiri suletuna käes on. Nii et silme eest mustaks läheb!

Verepiisa mõisa pere

Elas kord mõisnik. Kuri-kuri. Naine oli tal samasugune. Mõnikord isegi kurjem. Kust need lapsedki teistsugused said tulla?

Isegi maja oli neil sellist kurja punast karva. Värvida polnud vajagi. Ise läks. Paljast põrnitsemisest.

Ainult sambad olid majal valged. Hirmust, ma arvan. Ja rõdu sammaste peal oli nagu luu ja nahk. Tegelikult vist küll sepa tehtud ja peamiselt rauast.

Selle rõdu peal armastas kuri parunipere passimas käia, et kas keegi äkki kogemata nende kanti satub. Vabatahtlikult ei tuldud ammu enam.

Pargiväravatest mõisnikumajani kasvas tihe tammeallee. See ei kannatanud mõisnikupere kurja pilku välja, kasvas küüru ja kartlikuks. Niimoodi jälle oli kole sant näha, kas alleed mööda keegi liigub või ei.

Parun pani aga tähele, et kui ta varbad rõdurinnatise vahele surus ja end sammaste kõrvale rippu lasi, paistis alleealune päris toredasti kätte. Natuke tagurpidi, seda küll, aga oligi tore end pisut petta ja uskuda, et kõik need kabuhirmus põgenejad hoopis tuhatnelja tulijad on.

Proua ja põngerjad õppisid ka selle triki ära ja nii riputi vahel nädalate kaupa. Jalad said puhata ja juuksed ei vajunud näo ette.

Võiks arvata, et selline lustimine neid leebemaks tegi, aga võta näpust! Pruukis vaid mõnel olusid mittetundval teekäijal trepile sattuda, kui terve pere teda küünistama ja hammustama hakkas. Põhjust polnud vajagi. Selline kuri-kuri pere oli.

Õnneks suuremaid vigastusi tekitada ei suudetud, sest oled ehk isegi tähele pannud, et mitmepäevase pea alaspidi rippumise järel kätes jõud väheseks jääb ja  kuna esimene puretav külaline juhtus raudrüüd kandma, pääsesid järgmised enamasti vaid "maasikate" ja märjaks lätsutatud rõivastega.

Kui parunipere vanaks jäi ja teise ilma sattus, kust ruumipuudusel varsti jälle maa peale tagasi tuli tulla, ei olnudki suurt valikut, et kelleks ja kuhu.

Ma olen oma silmaga neid nahkhiiri näinud, kui aastakümnete eest paar talve tolles mõisamajas veetsin. Isa ehitas kõrvalhoone varemete külge garaaži ja seal aknaorvas nad rippusid: kurjad, valvsad ja verejanulised.

Eks valikuid oleks ju olnud veelgi. Rippujaid leidub maailmas ometi teisigi: käbid, kardinad, kiire kaalulangetaja kõht...
Aga enne peab see pere oma puremise kombest lahti saama.

Laul millestki muust

Selles laulus on kõik, mis sul on.

Kuhu mujale nii palju mahuks?

On see laul nagu allikasoon,

millest jätkub nii januks kui vahuks:

varjumõtted ja salasõnad,

rändamata ja mõõdetud teed,

mällusööbinud helid ja lõhnad

ja värvid ja puudutused,

sõbrad-tuttavad, võhivõõrad,

kelle möödumistest jäid jäljed,

värsked võrsed ja põlispuuvõrad,

tuuleloojate kangasteljed.

Selles laulus on loojangulinu 

roosa-sinisetriibulisi,

päiksetõuse ja liibumisi

tema kingitud päevade rinnale.

Iga sõnaga kõik kerkib pinnale.

Selles laulus on kõik peale sinu.

Sa ei tea, kuhu oled teel

Sa ei tea, kuhu oled teel.

Värskeid radu su ette
vihm pesi.

Kohver pakitud. Korraks veel

hindad pilguga tänaseid
 inimesi.

Keegi pisaraid tõrjub.

Keegi neid peita ei taha.

Keegi muigesse varjub.

Keegi kohmetult vaatab maha.

Keegi otsib kätele kohta.

Keegi nõjatub toolileenile.

Salme lugema Sinu kohta

keegi kipub areenile.

Kõik nad meelde ei jäägi.

Mõnda rohkem ei näegi.
Ja mis siis.

Kellaseier - see ei oska kiikuda,

käsib homsesse edasi liikuda.

Leidma, uurima, avastama,

etendama ja lavastama...

Põhikandamiks mõtete raskus.
Õhulossidest on jakitaskus
eskiis.

Vaevalt rajale jalg astub.

Juba silme ees kangastub

busse, lennukeid, laevu ja ronge,

jaamu, platvorme, sõidutalonge,

elueesmärke helesiniseid,

stardipakke ja vahefinišeid,

justkui oleks vaid halvad ning inetud

peatumised ja tagasiminekud,

vastutuuled ja ummikteed...

Õnnelikku ja head

teed!

Topu

Laotus kartis, et ta merd ei kata.
Pilvepadjad pihus jooksis pakku.
Jättis oma servad voltimata
maa- ja vetepiiri kaldaprakku.

Pages, aga õhtupäiksesammas
põgenemiskatse ajas nurja,
tõustes oma kuldses värvigammas,
teadmata, kas loob nii head või kurja.

Kaugel üle merevaateveere
toimus peatamatu kokkupõrge.
Ehmus lendu eha eeterkere,
taevas kuldselt sügav, meri kõrge.

Lugu udust, kes ei läinud kunagi endast välja

Maailm oli inimese loonud ja imetles oma kätetööd. Inimene aga polnud ümbritsevaga rahul, püüdis üha ja aina kõike ümber muuta, ringi teha ja enamasti rikkus selle käigus kõik päris ära.

Päike pahandas. Ta oli inimese ja tema tegemiste peale paistnud, aga inimene ainult nurises, et päike tõuseb liiga vara ja loojub liiga hilja, soojendab merd liiga aeglaselt ja mitte kuigi sügavalt, küpsetab puuvilju ainult endapoolsest küljest, pleegitab koledasti värve, pruunistab nahka ebaühtlaselt jne jne jne. Päike sai tulivihaseks ja tema tuli ja viha ulatusid peenematessegi kiirtesse, tungisid kaugematessegi keldrisoppidesse. Jõed kuivasid, aiad närbusid, maa pragunes, janu tappis linde ja loomi.

Inimene konutas sügavas koopakäigus ja kirus tuult, mis piisavalt jahutust ei pakkunud. Tuult, mis oli ta laevu merel õigesse sadamasse saatnud, seemneid parajasse pinda lennutanud, veskitiibu ringi keerutanud, vihmapilvi kokku ja laiali kandnud. Tuul sai kurjaks. Natuke aega tuuseldas niisama ringi ja kui nägi, et inimene ei mõtlegi andeks paluda, rebis metsad maa küljest lahti, lennutas maju, lammutas mägesid ja astus laevad merepõhja, nii et vesi inimese koopasuust sisse pritsis.

Inimene nurises, et see vesi on janu kustutamiseks liiga soolane ja ihu niisutamiseks napp.

Vesi vihastas. Vinnastas pilvevibud ja küttis inimest välgunooltega. Ujutas koopasuu üle, nii et inimene sealt vaevu välja ujus. Peitis päikese oma mustade vihmapaakide taha, torkis keepide ja kasukate alla niiskust ja jahedust.

Marutsejatel läks ägedus üle. Mida sa ikka ägetsed, kui näed, et inimene, mis sest, et tülikas ja tänamatu, on sinu tujukuse ja tülikuse kõrval köömes.

Kohtunud kuumusest ja jahedusest, vaibuvast tuulest ja kohmetult koduteed otsivast vihmaniiskusest sai kokku udu. Piimjas, pärlendav ja ülekohtuselt hävitatud maa vigastusi paitav.

Inimene turnis udus ja sajatas. Et nähtavust pole ollagi. Et külm on. Märg. Ja et kui kodutee kaotsi peaks minema, siis ta alles ehitab...

Udu tundis end häirituna. Sinu pärast, inimene, on siin see kõik.
Aga püsis ikkagi selline, nagu teda on alati teatud: puhas, tihe, leebe ja leevendav.

Hinge pink

Ühte pisikesse külla rajati pisike park ja kui pargirajaja kord manalateele läks, meisterdati parki nimeline pingike. Kah pisike. Aga pidulik.

Puud pakkusid juba mõnusat varju ja külarahvas arvas, et selle istumiskoha peal oleks tore jalgu puhata, rohelust nautida ja kunagist aednikku tänuga meeles pidada.

Aga ei julgenud keegi sinna istuma minna. Sest igal ööl (vähemalt niisugustel, millele tunnistajaid leidus) nähti pingil üht saledat valget kuju konutamas.

Oli see pargilooja, kes teisest ilmast sisse põikas ja end nähtavaks tegi? Kes seda täpselt teadis. Lähed sa sellisele lähedale küll! No aga kes see muu ta ikka olla sai.

Tobe lugu. Tahad head, justkui tunnustad inimest tagantjärele, aga heameele asemel meelitad hoopis kummituse külasse.

Üks atsakam mees otsustas asja uurida. Enne ju lugu ei lahenda.

Mees valmistus korralikult. Me mõtleme küll, et kummitusi pole olemas ja vaimumaailm on väljamõeldis, aga kui mõne sellise vaimusünnitisega vastamisi seisad, tahaks terakese turvatunnet toeks. Olgu see või ebausk ja soolapuhumine.

Mees maalis allikaveega ristimärgid ihule, meisterdas endale pihlapuust kõnnikepi, õmbles kolmest naelast kokku pandud kolmnurga mütsi sisse, sidus küüslaugu- ja tillivaniku kaela, pistis liiliaõie rinnataskusse ja saputas sinna põhja mõned sinepiseemned, suskas soolakotikese püksikarmanisse, sidus kellukese kaelaräti külge ja kõndis kolm korda läbi kadakasuitsu. Hakkas julgem küll.

Julgust oli, aga oodatud kohtumist ei toimunud. Justkui vahel kaugelt  korraks midagi vilksatas, aga ei enamat.

Kolm ööd marssis mees pargis ringi. Pikutas pingil ja varitses pingi taga. Ei kedagi. Huvi hakkas juba üle minema.

Kolmanda öö järgsel päeval, kui tutvusesobitaja terakeseks tukastas (ei jaksa ju ükski ilma puhkamata ööde kaupa üleval passida), nägi mees unes, et pargirajaja oleks justkui elus olnud, istusid koos juttu puhuma, aga iga puhumisega kerkinud isesugu puud ja lilled ja kellad kuhjaks vahele. Vestluskaaslane kadunud nende taha ära.

Mees mõistnud sellest, et ju siis tuleb ohutisteta hakkama saada.

Arvas, et nõnda on arem olla, aga hoopis mõnusam näis. Naelad ei nühkinud, soolakott ei seganud ja küüslaugulehk hakkas kah küljest ära kaduma.

Millal aednik pingile ilmus, mees ei märganudki.

"Mis vaja on?" küsis pargilooja. Või see valge kuju, kes ta nüüd oli.
"Sina ju ilmusid külarahvast kohutama," kostis mees vastu. "Sul vist hoopis midagi tarvis?"
Mõtiskles see, kellele vastuküsimus visati ja ohkas siis: "Hing jäi pargi külge kinni küll. Ja pink on aus. Aga hirmus üksildane on siin niimoodi istuda. Lõpuks, kui sinagi tulid, oli selline hull hais üleval, et hinge mattis. Kus ma niimoodi - maetud peast - seltskonda sain nautida!"
"Kulla kaim, ma ei või ju igavesti sinuga siin öösiti lobisemas käia. Päeval vaja virge olla ja omi töid-tegemisi teha. Eks teinekord öösitigi," nurises mees.
"Ise ei saa, saada keegi muu," nuias pinginaaber.
"Igaüks ei julge, mõnda ehk jälle sina ei taha?"
"Ei ole ma viimasel ajal valiv ühti!" innustas vaim. "Mõtle midagi välja! Muidu te kingitud pink rohkem nagu karistuseks kaelas."

Mõtlesid koos ja eraldi, aga ei osanud muud targemat välja mõelda, kui et tuleb üks tõhus tondilugu rahvale ette sööta. Selline, kus on kedagi päästa vaja ja pärast midagi aupalgaks pakutakse. Siis peaks ehk huvilisi olema. Kondaja ise oli nõus, et kellelegi liiga ei tee. Kui just suisa ei sunnita. Kingib  küllatulijale hoopis mõne aiatarkuse või taimeõnne.

Tasapisi hakkasidki inimesed käima (lugu ikka loeb!) ja lühikese ajaga sai sellest päris kuulus küla. Ilus ka, sest aiaõnne paistis iga heki ning tara tagant.

Aga mis siis saab, kui tolle pargi puid lõhud, pinki kraabid või öisel kolajal muul moel kopsu üle maksa ajad?

Mis erilist ikka. Haukad hekikääridega enesel hõlmast, lööd labidatera kummikuvarbasse, jääd õuehirmu põdema, millest parimgi psühholoog priiks ei tee... Rumal küsimine ülepea. Kus sellel pingihingel enam kopsu või maksa?

Elas kord meri

Elas kord meri. Vahel oli ta päikesele peegliks, teinekord tantsiskles tasahilju, puhuti paisus pilvedeni.

Tema kallastel oli miljoneid maju ja arvutult aknaid, aga sisse ulatus ta vaatama vaid vähestest.

„Miks sa kurvastad?“ küsis ta ühel päeval kuningannalt, kelle lossiaken suhtlemiseks sobivalt saadaval seisis. Aknassevaatamiseks pidi meri sellegipoolest kividelt üles hüppama.

Tegelikult valas pisaraid vaid kuninganna merepoolne silm. Teine paitas kuningat naeratustega. Jah, kuningas ise seisis otse kuninganna kõrval.

Küllap olekski meri kõigepealt kuninga poole pöördunud, aga kuninga pilk puuris merest üle. Kuninga mõtted olid kuskil selle uuristuse lõpus.

„Kui vesi taganeb ja lainetus raugeb, lahkub kuningas oma kaugete mõtete juurde,“ vastas kuninganna.

„Naudi siis seda aega ja luba naeratus ka minupoolsesse silma,“ soovitas meri. „Pisarad ei aita.“

„Oled ääretu ja sügav, meri. Mida kõike sa tead ja teed! Aga oled sa mõelnud, meri, kust sa saad oma veed?“

Jänese soov

Jänes istus järve kaldal ja püüdis kala.
"Miks sa mind püüad?" imestas kala. "Ise sa ju kalu ei söö."
"Peremees sunnib," kurtis jänes.
"Aga sina hakka vastu, ära püüa!" ärgitas kala.
"Mis sa siin hakkad," hädaldas jänes. "Ümberringi on kõrge aed, aia taga passivad koerad... Ja näe, seal valvab peremees, malakas käes. Kui kala ei vii, pistab minu nahka."
"Ära noruta!" innustas kala. "Vaata, ma olen ju kuldne! Soovi oma soov, ma täidan!"
"Eh," rehmas jänes käpaga. "Ei seda soovi suuda keegi täita." Ohkas mornilt ja konutas edasi.
"Kuidas arvad," imestas kalake, aga tegi, nagu oli lubanud.