Mõnikord juhtub, et on hea uudis, aga paneb nutma nii, nagu pisarad ei lõppekski.
Ühe tüdrukuga juhtus.
Muidu polekski midagi, las ulub, küll põuane suvi pisarad ära joob, aga need on ju soolased! Nendega ei kasta ega jahuta, rikuvad viimaks veel põhjavee ära!
Külarahvas saatis tüdruku kolme targa juurde. Selles külas neid just täpselt nii palju elas.
Tüdruk läks esimese targa tarre, tahtis põhjuse ära rääkida, aga tark juba teadis: "Sul ju hästi kõik!" Patsutas tüdrukut põgusalt õlale ja togis minekule.
"Vihma võiks tulla!" tekkis targale järgmine pähkel pähe. Arvas, et eelmine sai lahendatud, aga ei saanud midagi.
Tüdruk läks teise targa ukse taha. Tark tuli just toast välja, vaatas tüdrukut ja adus, et too lohutust vajab. Tark lausus: "Aitäh, et sa tulid, tüdruk! Sa oled väga eriline, tüdruk. Mulle meeldis, kuidas sa tulid, kuidas sa lihtsalt kõndisid. Mulle meeldib sind vaadata. Sa ei kujuta ette, kuidas sa mõjud, tüdruk. Sa paned inimesed maailmale teisiti vaatama..."
Tark tundis, kuidas tema sõnadesse vägi sisse voolas, kuidas ilmekus häält kannustas ja kandvad pausid öeldule mõju lisasid. "Sa oled ainus, kes suudab raputada meie maailma ilu ja puhtuse poolel... Äkki sa kannatad natuke, kuni ma toon toast ühe suitsu?"
Tüdruk jättis teise targa toast suitsu tooma. Läks kolmanda juurde.
Kolmas tark kuulas. Ei patsutanud, raputanud ega loksutanud.
"Pai," ütles kolmas tark. Ainult.
Aga tüdruku nutt läks üle, naer tuli tagasi.
Kindel, et selles külas kolm tarka elas? 😏
No comments:
Post a Comment