Suletud ümbrik

Elas kord valitseja - poolenisti must, poolenisti valge. Ka riik oli tal selline. Samasugused olid ta mõtted ning teod.

Tema valge riigipoole inimesed elasid kord hästi, kord halvasti. Mõned, kes soovisid paremat elu ja nägid selle nimel vaeva, saavutasidki ihatu. Leidus ka vastupidiseid näiteid. Ning mõned, kes midagi ei teinud ega soovinud, elasid õnnes ja külluses. Teised samasugused jälle mitte. Igasugu rahvast oli.

Musta riigipoole inimestest ei teatud midagi. On neid seal üldse ja kui, siis kuidas neil läheb? Valge poole inimeste jaoks oli too teine pool justkui salapärane sünge eesriie, mille tagant ei kostnud midagi, millest läbi ei paistnud midagi ja mille taha kadudes ei olnud enam tagasitulekut. Mindi sinna, kes kuidas. Mõned vaikselt, teised karjudes, mõned aeglaselt, teised rutemini, mõned üsna muuseas, teised väga vaevaliselt.

Iga paari aasta tagant saatis valitseja igale oma alamale sedeli hallis ümbrikus. Kui sedel oli valge, võisid sa muretult edasi elada. Kui sedel oli must, viis valitseja su oma riigi mustale poolele. Kui sedel oli hall, kamandas valitseja su endaga malet mängima. Siis sõltus temast ja sinust ja õnnest, kumma riigipoole kasuks lõppes mäng.

Elas selles riigis viis venda. Ühel päeval said nad valitsejalt viis halli ümbrikut.

Vennad võtsid ümbrikud vastu. Esimene vend sai musta sedeli. Teine ja kolmas vend - hallid. Mõlemad mängisid mustad võidule, üks lihtsalt kiiremini. Neljas vend leidis ümbrikust valge sedeli. Võis muretult endist viisi edasi elada, aga eks katsu, kui endist viisi elu enam olemas ei ole. Mure vendade pärast tegi mõtted mustaks. Lõpuks ka sedeli.

Viies vend pistis avamata  ümbriku taskusse ja läks rändama.

Sellel lool on mitu lõppu.

Ühed räägivad, et valitseja sai rännumehe kätte, viis enda juurde ja käskis sedelit näidata. Ise teadis, et musta oli saatnud. Aga ümbrikust vupsas valge välja. Ilus ilm, head inimesed ja muretu meel olid selle valgeks teinud.

Teised teavad, et rändas viies veli oma vendade juurde mustale poolele. Võitles raskustega, sai vennad vabaks ja igale vennale ilusa kuningatütre kaasaks. Endale kõige ilusama.

Kolmandad kõnelevad, et viies vend läks oma ümbrikuga otse valitseja juurde, avas ümbriku ja puistas selle sisu valitsejale sülle. Nüüd oli see valitseja saatusesedel. Hall. Nüüd pidi valitseja ise endaga malet mängima ja kuna ta niimoodi kunagi ei võitnud, kestis mäng igavesti ning keegi alamatest ei saanud enam sedelit. Ei musta ega valget. Ei halligi.

Kes teab. Muinasjutus on kõik võimalik.

Aga Sina, kui Sulle selline ümbrik satub, ära jäta avamata! Sa ei kujuta ette ka, kui kiiresti hakkab aeg kihutama, kuni Sul see kiri suletuna käes on. Nii et silme eest mustaks läheb!