Ühel ilusal suvepäeval vuras tehaseväravast välja uhiuus roheline linnaliinibuss Juss. Maailm tema teekonnal tulevasse kodulinna oli nii suur, mitmekesine ja paljutõotav, et võttis silme eest kirjuks, aga liikluses pead säilitama kaine meele ja keskendumisvõime ning koondama tähelepanu ohutule sõidule.
Juss käitus korralikult ja jälgis ülipüüdlikult märke ning viitasid.
Väikesel puhkepausil magistraalitaskus lennutas tuul ta esiklaasile tillukese liblikarööviku, peaaegu sama rohelise nagu buss ise.
"Oi, kui armas sa oled!" imetles buss. "Roheline ja liigendiga ja nii tibatilluke, et rattaid pole peaaegu nähagi!"
"Minu nimi on Plutella. Ma olen liblika laps," osutas röövik tähtsalt teeäärsel heinamaal lustiva värvikirevuse suunas. "Ükskord jään ma pikale unele. Seejärel koorub minustki nendesugune imeilus tiibadega olevus."
Tegelikult oli ta emaks küll märksa tagasihoidlikum tegelane, aga isegi kui Plutellal õnnestunuks kunagi oma ema näha, oleks ta teda ju pääsusabade, admiralide, koerliblikate ja teiste päevakaunitaritega sama ilusaks pidanud.
Tuul haaras põgusa küllasattuja taas endaga kaasa ja jättis Jussi kuuldu üle järele mõtlema.
Jussi eluülesandeks sai reisijate vedamine mitu korda päevas, iga ilmaga ja sama teed pidi. Iga natukese aja järel tuli avada ja sulgeda uksi, näidata ekraanil järgmist peatust ja täpset kellaaega.
Töö oli rutiinne ja teinekord ka tusasekstegev, sest mitte kõik reisijad polnud sõbralikud ja heatahtlikud.
Aga päeva vabadel hetkedel ja õhtuti enne und vaatas Juss kõrgele taevasse ja unistas.
"Seal kuskil on minu ema! Palju suurem ja uhkem kui Plutella oma. Sest mina olen ju ka suurem."
Bussipargi tagumises aianurgas seisid reas vanad roostes bussikered. Juss suhtus neisse suure aupaklikkusega ega tülitanud tukkujaid kunagi.
"Ühel päeval raputavad nad turjalt tülika rooste, sirutavad välja tiivad ning tõusevad hõbedaste lennukitena taevasse. Ükskord juhtub ka minuga nii!" uskus ta.
Ja miks ka mitte?
No comments:
Post a Comment