Kohtumine

Üks heitunud inimlaps kössitas kord jõulude eel oma kodumaja juures hämaras õuenurgas ega osanud tekkinud rumalat olukorda kuidagi lahendada. Ta oli koduste peale solvunud, kogu maailma peale vihane, telefon oli tuppa ununenud, uhkus ei lubanud seda tooma minna, ringikolamiseks oli hirmutavalt pime ja sõbrad kaugel. Tegelikult oli ta ka sõprade peale solvunud.

Korraga jalutas tema juurde õpetaja. Arvata võib, et ehmatas ja pahandas see kohtumine kössitajat päris korralikult, aga ausalt öeldes tundis ta natuke kergendust ka.

"Miks sa siin niimoodi üksi pimedas konutad? Juhtus midagi?" muretses õpetaja. 

Õpilane tõmbus veel rohkem kägarasse ega vastanud midagi.

"Jõulud on tulemas. Rõõmu ja ootuse aeg. Mida hullu sai juhtuda, et sina siin selliseid tundeid tunned?!"

"Ma vihkan jõule! Vihkan kõiki, sind ka!" prahvatas õpilane õnnetult. "Te ainult valetate ja siis on teil hästi lõbus, kui teie valede pärast teine kõigi naerualuseks saab!"

"Nii ..." kükitas õpetaja turtsuja kõrvale kuulama.

"Jah, ma uskusingi päriselt, et päkapikud on olemas! Ma uskusin isegi siis, kui ise nägin ema või isa salaja sussi juures askeldamas. Uskusin, et päkapikk suudab muuta end korraks kelleks tahes, et kahtlusi ei tekiks. Naljakas jah? Naerame nüüd kõik koos laginal: "Ise nii suur ja nii naiivne!" Ise te tulete oma muinasjuttude ja väljamõeldistega!"

"Kas sa Sipsikusse usud? Naksitrallidesse? Lottesse ja tema sõpradesse? Oleks maailm kuidagi parem paik, kui neid kunagi välja mõeldud poleks? Haldjad või päkapikud, inglid või lihtsalt head hinged ... Kas pole tore uskuda, et raskel hetkel on keegi või miski kaitsmas ja meie üle valvamas? Näe, sa oled oma telefoni maha pillanud! Saab nii veel niiskust. Väikesed rumalana-tundmised, pettumused ja tujud käivad suureks saamise juurde, aga ära nüüd oma pühi ära riku. Vaata, sind oodatakse! Kord oled sina see, kes kaitseb, otsustab ja vastutab. Hinda seda, et praegu püüame meie luua su ümber muinasjutulist ja võimalikult turvalist maailma. Alati ei pruugi see arukalt välja kukkuda. Aga me soovime head."

Õpetaja jutt polnud ei ülemäära mõistlik ega põhjendav, aga kuidagi rahunes noor tusatseja maha. Otsustas isegi mõni hetk hiljem, kui õpetaja pisut juba hekinurga taha kadus, helistada ning käitumise pärast vabandada. 

"Oi, aitäh, et helistasid ja meeles pead!" kostus läbi valju taustamüra õpetaja hääl. "Anna andeks, olen lennujaamas oma lapsel vastas, kuulen halvasti. Häid pühi ka sulle!" ;)