Käed kuklal selitasin päiksepaistel
ja tuju oli päevakohane.
Ei olnud asja muremõtteil maistel
mu õndsa õnnetunde kohale.
Ja nagu ikka, kui kõik liiga hästi,
sust üle lendab varblane või veis,
kes õigel hetkel ajab saba püsti
ja elegantselt sirtsutab su täis.
Võid hoida, et ta pesa all ei lesi.
Võid tekiserva varjuks krabada.
Küll valu juba teab, mil inimesi
saab kõige tõhusamalt tabada.
Heaoluelu hambuline manus.
Üks haiget saab, et teisel läheks heaks.
Kõik elame eks tunnustusejanus.
Kes seda minust paremini teaks :S
No comments:
Post a Comment