Kui iseendast oled laskmas jalga,
vead malakaga vaimseis aialippes,
põikpäine pea saab põgeneja palga,
pea tahe tilpneb tuulteharus rippes.
Kuid kuskilt veel su sisu leiab toe.
Kuid veel ei ole kadund kehasoe.
Veel tundub hell ja õrnalt õnnelikki ta.
Veel karistusi võib su peale pikkida.
Miks pole kuulikindel, ei saa aru,
sees süda, kinni püüdnud täpse lasu?
Kui needakse sind ja su suguharu,
ta jätab valvamata vere ja su.
Veel viimne pilguheit, kas viitsid näha vaeva,
suust suhu hingamisi enesele teha?
Või ootad nurga taga, kuni keegi kaevab
maamulda
sigineva leha
No comments:
Post a Comment