Oli puhunud tohutusuuri pallikobaraid pidutseva linna kohale. Väikeseid pikergusi pallisõrmi, mis vormusid koerteks, jänesteks ja kaelkirjakuteks. Naeru ja nutunägudega palle. Kurvilisi ja kandilisi palle. Reklaampalle paljudele ja privaatpalle ühele ning ainsale. Oli puhunud palle, mille hõredalaigulised küljed surve all rebenesid. Oli pakkide viisi ära visanud palle, mille tuimus tuult sisse ei võtnud.
Siis leidis Henri Beau. Rohelise nagu kevad. Pehme ja siidise kui unenägu. Talle tundus, et see nägu naeratas, kuigi Beau`l polnud ühtegi värvikriipsu ega tekstuuriviga. Ja Henri hoidis Beau`d. Väga eriliseks puhuks.
"Puhu mind ka värvitäpiks tänavate kohale!" kilkas Beau, kui Henri järjekordse festivali tellimust täitis.
"Kannata!" muheles Henri ja sulges niheleja siidvoodriga vutlarisse. Ta tahtis, et sel erilisel päeval, milleks ta Beau`d hoidis, oleks palli pind endiselt sile ja veatu.
"Kingi mind ka! Kingi mind ka!" kibeles Beau, kui Henri kollaseid, punaseid, siniseid, kuldseid ja violetseid kummimulle hooajaks avanenud liivarannal laiali jagas.
"Kannata!" sosistas Henri põuetaskusse, sest tundis, et hetk pole veel õige.
Kui sõnaga poleks kaasas käinud sedavõrd soe ja hooliv hääletoon, arvanuks Beau, et Henri tahab teda meelega kiusata.
Loomulikult on õhupalli elu lühike ja ohtudest tulvil. Iga okas, astel, kivinukk või küüneserv võib saatuslikuks saada, aga sellele eelneb ELU - tõus taevasse! Nii kõrgele kui käes hoitud nöörijupp lubab. Nii kõrgele kui tuulele usaldatut kannab õhuvool.
Beaul oli hea olla hoitud, kuid seda pikemalt pitsitas teda ka lennusoov.
Siis, ühel hiliskevade pärastlõunatunnil, oli kõike parasjagu. Päikest ja pilvi. Tuult ja tuulevaikust. Loobumishirmu ja loovutamisjulgust.
Henri avas Beau peidiku ja võttis rohelise aarde oma kindlate sõrmede vahele. Sobitas huuled Beau suuga ja puhus temasse sooja sügava õhujoa, nii et Beau tundis, kuidas Henri hing tema sisse kasvas.
"Veel!" tunnetas Beau täitmata jäänud ruumi.
"Veel!" õhetas Beau lennupakitsuses, märgates, et küljed kübeke kortsu kisuvad.
"Nüüd aitab!" tajus pall surve parajust ja ootas, et Henri ta tugeva niidiga kinni köidaks. Aga Henri... tõstis sõrmedega suletud palli kõrgele pea kohale.
"Otsi pael, Henri!" hädaldas Beau. "Kuidas saan ma maailma nautida, kui oled mu juba ette hukule määranud?"
Henri vaikis.
"Ei, Henri! Kas siis selleks hoidsid sa mind?"
Henri avas järsu rapsatusega haarde.
Välguna sööstis Beau. Üles. Alla. Eemale. Lähemale. Tiireldes ja vilisedes. Kuni maandus oimetuna õhupallipuhuja peopesal. Oli ta tõusnud tähtedeni? Igatahes mäletas ta nende lähedust. Erksalt ja päriselt. Henri silitas sõrmedega õrnalt üle saabuja ja sulges ta siidvoodriga vutlarisse. Järgmiseks, väga eriliseks puhuks.
No comments:
Post a Comment