Mulle on ikka meeldinud mööblit tõsta. Isegi, kui saan aru küll, et töö üle jõu käib.
Ükskord hakkasin kappi teise tuppa vedama. Kartulilippide peal libiseb ju hästi. Polnud vaja ülemist osa ära võttagi, jaksasin küll! Aga siis tuli uksekoht ette. Kraamisin ikka ülemise kapi sisust tühjaks, ronisin taburetile ja sasisin sisuümbrise sülle. Kapp oleks kerge olnud, aga kedagi polnud õpetamas, et kergita enne tüüblitest välja, siis alles maadle endale kaenlasse. Nüüd juhtus nii, et kapi sain kätte küll, aga pulgad, mis kappe koos hoidsid, väänasin kõveraks ja kui sirutama hakkasin, murdusid hoopis ära.
Ai.
Mismoodi ma pahanduse heaks teen? Meespere torises niigi, et ma liigset innukust üles näitan, kus seda tarvis pole, ja mööblitükkidel rahus seista ei lase. Üsna uus kapp ja nüüd selline õnnetus!
Proovisin sissejäänud jupid alumise kapi laepealsest välja urgitseda, et löön naelad asemele. Ei saanud. Mis kinni, see kinni. Viilisin viimaks murdeservad siledaks. Muidu ei saa ju üht kappi teise otsa.
Milleks neid pulki üldse vaja! Üks kapp siis ilma hoidmata teise peal ei püsi? Selgus, et ega hästi püsi jah. Ulatub käelaba jagu üle esiserva. Muidu pole midagi, aga kui asju täis laod, hakkab end ettepoole maha kaaluma.
Tühjendasin kapi teist korda. Ladusin rasked asjad taha, kergemad ette. Polnud väga vigagi. Kindluse mõttes tõin majaesisest ühe raske kivi, peitsin kirjadega karbi sisse ja sokutasin kapi otsa, taha nurka. Karpi panin sellepärast, et keegi küsima ei hakkaks, miks mul kivi kapiotsas on.
Siiamaani seisab kapp püsti. Ega ma teda eriti enam vedada pole soovinud ka. Kui, siis sedapalju, et saab tagant tolmu võtta.
Ei teagi, mille peale mul see kapi asi täna meelde kargas. Küünitasin kohe korraks kontrollima. Ilusti seisab. Kivi ka alles. Ümbriskarp eriti tore. Vanaema oma. Mingid kentsakad konkskirjad peal. Seda oleks uhke teistelegi näha tõsta. Aeg ju edasi läinud, vanad väärtused jälle au sisse tõusnud ja need, kes kapilõhkumise pärast hurjutaks, ammu eemal. Aga las ta jääb. Mine tea, milleks hea.
2 comments:
See on nüüd küll päris hirmus lugu. Meil kodus mindi samasugusest kapist, sealt ülevalt, mis kämbla jagu üle alumise ulatab, kaugemalt asju küünitama. ja kapp kukkuski alla. Oli küll isegi tüüblite otsas, kuid tagant papp naeltega alumise osa külge löömata ja hetkel oli ülemine osa tühi ka. Tulemuseks.. Hea et ellu jäädi. Ainult käe luu õla juurest puruks. See võttis kogu löögi endale, mis oleks muidu kapi tagumise seinaga vastu pead tulnud. Kapi sisemine riiul juhtus õnneks peast mööda minema. Et kivi karbis on liiga vähe. Ükskord tuleb keegi hea inimene kappi koristama. Imestab, miks karpp nii raske, miks kivi karbis. Edasi ei taha mõeldagi. Kapi uksel ju pole suurt kirja, et ettevaatust, kapp seisab ausõna ja kingakarbi najal üleval.
Ehk käib ka sellel kapil ülemise osa papp alumise osa taha ja selle saab alumise osa külge kinni lüüa?
Eks ma vist kirjutasingi selle loo endale hoiatuseks ja meeldetuletuseks :)
Post a Comment