Elas kord jänes, kes tahtis joosta kiiremini kui tuul, aga tuul ju kaval ja väle, jänesel oli tegu, et kannulgi püsida.
Ent ühel päeval, kui tuul parajasti tiheda pajupõõsa taga hinge tõmbas, õnnestus pikk-kõrval ta sabast kinni sasida.
"Ihhii!" võidurõõmutses jänes. "Eks katsu veel kihutada! Nüüd olen mina sinust kiirem!"
Jänes tahtis kohe võidujooksus oma üleolekut näidata, kuid oh häda! Kuidas sa lippad, kui tuult taltsutada tarvis? Hoiad teist kõvasti paigal, siis ei suuda ise sammugi teha. Lased lõdvemaks, tuiskab ees minema. Hoiad küll sabast, aga tagumiseks jääd ometi.
"Hei, tuttsaba!" hõikas jänes läheduses kepslevat liigivenda. "Proovi, kas suudad tuulest kiiremini joosta!"
Kutsutu hilpaski üle orasepõllu, tuul jäi nukralt välja äärde vahtima. Tema händ oli ju jänese käpalõksus.
"Hoia nüüd sina, mina jooksen!" tahtis jänes, kui vudija tagasi jõudis, aga ei tollel olnud enam aega: oksad vaja laasida ja rebast narritada.
Nii jäi jänes järgmist möödujat ootama. Keksiski varsti uus kandidaat kohale.
"Hei, välejalg! Proovi, kas suudad tuulest kiiremini joosta!" utsitas vihurivalvaja. Kohalekeksinu proovis ja suutiski.
"Hoia nüüd sina, mina jooksen!" soovis jänes, kui liduja tagasi jõudis, aga ei tollel olnud enam aega: muru vaja pügada ja pojad hüppama õpetada.
Nii käis veel mitu haavikuisandat-emandat koivakiirust näitamas, aga tuult hoidma polnud neist keegi päri.
Ega oleks nad teist korda joostagi tahtnud. Mis sa ikka paigalseisjaga võidu silkad!
Lõpuks sai tuulekimbutajal kiusamisest himu täis. Lasi vihuri saba lahti ja lootis, et saab segaduses vabanejast kas või paari hüppe jagu edumaad, aga jänesel olid pikast seismisest koivad kanged ning tuulel vangis viibimisest tuju paha: tugev puhang tõukas kikk-kõrva külili ja sinna ta tükiks ajaks vedelema jäi. Hea veel, et rebase või kulli kätte ei sattunud.
No comments:
Post a Comment