Lubadus ja Lootus

Elasid maailmas Lubadus ja Lootus. Lubadus oli kaine ja kaalutlev. Ta ei lubanud midagi, mida täita poleks suutnud, sest teadis: vaevalt on lubatu huulilt pudenenud, kui Lootus lootma hakkab.

Lootus oli leplik ja ettevaatlik. Ta ei nõudnud Lubaduselt kunagi midagi. Lootus kartis, et Lubadus väsib lubamast ja siis polegi enam millelegi loota.

Lubadus ütles: „Hommikul paistab päike su silmad särama!“

Ja kuigi hommikul olid taevas paksud tumedad pilved, tundis Lootus, et nende taga särab päike ning tuju läkski heaks.

Lubadus ütles: „Tänase päeva veedame koos!“

Ja kuigi Lubadust kusagilt tulemas ei paistnud, teadis Lootus, et mõtetes kõnnivad nad käsikäes.

Aga kord, üldse mitte pahatahtlikult, unustas Lubadus end unistama. Unenägudest.

Lubadus oli arukas ja asjalik, ta ei saanud endale unenägusid lubada. Ta ei olnud elus veel ühtegi unenägu näinud. Ta küll arvas, et kujutab ette, millised need olla võiks: õndsad ja haprad mõttetriivid, kus liigutakse tõeluse ja muinasjutu piirimail. Aga midagi sellist ise kogeda tundus kahtlane. Nii võis end viimaks unustada, libastuda ja teha või lubada midagi, mida ilmsi iial ei teeks. Küll aga tundus tore lubada Lootusele: „Kohtume unenäos!“

Las Lootus hällida pealegi unistuste helesinistel lainetel! Küll Lubadus ta õigel ajal üles äratab!

Aga Lootus ei ärganud. Lootus oli harjunud, et Lubadus lubadusi peab. Lootus ei suutnud nüüd enne ärgata, kui on Lubaduse oma unenäos ära oodanud. Ainult nii saanuks Lubadus Lootuse äratada. Aga Lubadus ei teadnud, kuidas sinna pääseb.