Elas kord jänes, kellel oli pikk valge saba, toredad kõrged kõrvad, kaunis angoorakasukas ning kes armastas keksida ja näksida.
Kord kohtas jänes õunapuud. Õunapuu oli peaaegu sama pikk kui jänes. Õunapuu madalaim oks nägi välja nagu kohev valge saba (lumi oli ju peal), ülemised oksad õõtsusid kui toredad kõrged kõrvad, tema tüvi sädeles kahuses külmarüüs.
Jänes armus.
Armus ka õunapuu. Kuigi ta ei osanud jänese kombel keksida.
Keksimine keksimiseks. Kahjuks oli jänesel ka näksimise komme. Armastus oli suur küll, aga näksimist jänes maha suruda ei suutnud.
"Anna andeks, Õunapuu, et ma natuke näkitsen," vabandas jänes ja näksis natuke kõrgeid kõrvaoksi, keskmisi käpaoksi, madalamat sabaoksakest...
Kes teab, millega armastus lõppenud oleks...
Õnneks astus peremees vahele.
Õigemini küll ehitas peremees aia vahele.
Keksis jänes, mis ta keksis, üle aia keksida ei suutnud. Jäi kurvalt läbi võre õunapuud vahtima, kuni küünised juurestikuna maa sisse kasvasid.
Õunapuu aga tundis jänese puudutustest (olgu siis pealegi hammastega) nii suurt puudust, et püüdis end maa küljest lahti sikutada. Kükitas ja sirutas, kummardas ja kerkis, kuni korraga andis maapind järele ja õunapuu oli hopsti üle aia.
Mõelda vaid! Õunapuu oskas keksida!
Tore lugu küll, ainult et koos keksimisega oli ka näksimise komme külge tulnud.
"Anna andeks, Jänes, et ma natuke näksin," vabandas õunapuu ja näksis natuke jänese saba. Harjumatust tegevusest ärevil, näksis saba üsna jupiks.
"Natu-natukene näksin veel!" kohmetus õunapuu ja näksis jänese karva üpris lühikeseks.
Õunapuu oleks ehk kohe-kohe ka kõrvadeni jõudnud, õnneks astus jahimees vahele...
No comments:
Post a Comment