Elas kord kolm venda. Kaks vanemat toimetasid arukalt nagu enamik inimesi, neist pole midagi rääkida, aga kolmas oli selline kergeusklik ja meelelt lihtsake, sattus loo sisse.
Vanemad vennad olid vara jagades kõik endale võtnud, nooremale jäi ainult reisikepp ja kuulujutt, et kuskil maade ja merede taga on võimalik printsessi päästa.
Noorem vend mõtles, et kaotada pole midagi, läks.
Läheb, läheb, näeb: mees külitab põllu ääres, ader üksi künnab. Ja see, mida küsib, vakku kukub. Kust tuleb, pole teada.
"Luba, ma künnan ka!" küsib noorim vend. Mees lubab.
Läheb noormees edasi, korraga näeb: tüdruk kiigub kiigel. Kiige nöörid on aga pilve külge põimitud. Kiigub tahapoole, tõmbab pilve päikese eest ära. Kiigub ettepoole, sikutab taevavahtu päeva katteks. Hüpitab end kiigelaual, hakkab vihma sadama.
"Luba, ma kiigun ka!" palub kuningalinna mineja tüdrukult. Tüdruk lubab.
Kõnnib noorim vend, kõnnib. Korraga näeb: lohe pikutab suure tamme all, loeb raamatut, ise mugistab naerda. Aga raamat pole tavaline, vaid võlukirjas ja imepiltidega - millest loed või mida pildil näed, selle soovi korral endale saad.
"Luba, ma loen ka!" anub noormees. Lohe lubab.
Jõuab vennake kuningalinna. Kuningal suur mure: kuri nõid sulges ta ainsa tütre unustustorni. Kes sinna satub, see tagasi ei pääse ja inimesed unustavad ta olemasolu ära. Kuningas lubab sellele, kes tütre tagasi toob, pool kuningriiki ja kuningatütart naiseks. Keegi, kes proovima on läinud, pole tagasi tulnud. Kas on kah tornis ja unustatud, unustasid, mida tegema läksid või pidasid ettevõtmist ohtlikuks ja hiilisid häbiga minema.
Noormees paneb reisikepi käest, vaatab, millega aidata saab. Aga tal on ju ader, kiik ja raamat! Läheb nendega torni jalamile, käsutab adra kündma. Printsess ilmub torniaknale imelugu uudistama. Päästja lükkab kiige tornile lähemale, printsess laskub köitpidi alla, ongi vaba.
Kuningal hakkab kahju nii vähese vaeva eest sedapalju suurt tasu anda. Valitseja korraldab sündmuse auks pidusöömingu, söödab hea-paremaga, joodab kergeuskliku vennakese purju, sulgeb hoopis päästja kõrgesse unustustorni ja varastab noormehe võluasjad.
Kuningas teab, et kangelastel, kellest lugudes jutustatakse, on alati kolm imerelva. Nii võtab temagi enda meelest kõik kolm: adra, kiige ja reisikepi. Raamatut ei pea kuningas millekski. Lugeda ta nagunii ei mõista ja piltide vaatamiseks pole veel prille välja mõeldud.
Üritab kuningas ja üritab, aga ei saa ei atra ega kiike käima, kepist kõnelemata. Jäävad jõude vedelema, kuni endised omanikud need üles leiavad ja ära viivad. Kepil omanikku pole, tema saab teise tahtja ja on praeguseks ajaks juba ammu mitu lugu läbi rännanud.
Noorim vend elab tornis ja kurta ei mõista. Tal on kõik olemas, midagi enamat ei taha. Mees on võluraamatu abiga elamise mugavalt sisustanud. Raamatu õige omanik käib tihti külas, imeasja tagasi ei küsi, sest kuhu lohe lendamise ajal raamatu ikka paneks. Selle asemel võtab ta noormehe aeg-ajalt pikematele õhureisidele kaasa. Lohe on õpetanud tornimõistetule hoopis veel ühe võluraamatu triki selgeks: kui raamatu süles tagurpidi keerad, ilmuvad piltidele kõik need, kes seda lugu kuulnud ja uskunud on.
Istub noorim vend, raamat tagurpidi süles, ega jõua ära imestada: "Ja kõige selle juures räägitakse, et MINA olen kergeusklik ja meelelt lihtsake?!"
No comments:
Post a Comment