Äiu-kussu, kullakene

Meil külas elanud üks naine, Lemme nimeks, kes ehk kasvult pisut kogukam, aga muidu üsna nagu iga teinegi. Aga siis hakanud külma kurtma. Algul lihtsalt, et varbad vilutavad ja sõrmi ei saa soojaks, siis, et nagu vanakülm oleks katsumas käinud, lõpuks istus kuitahes tule ligi või kohevate kasukate all - no ei hakka palav. Või mis palav! Ei soojaraasugi. Proovis posimist - ei aidanud, otsis rohtudest abi, aga joo või puhast piiritust terve toobitäie, tuge ei sugugi. Võtad ainult lühikese ajaga kange viinavea külge.

 

Lemme oli juba käega löömas, et ju siis tuleb vanakülmaga kaasa minna, kuigi vanuse poolest justkui vara, aga eks ole nooremaidki viidud. Et kuidas kellelegi elupäevi jaotatakse.

 

Aga siis sattus külla üks mehemürakas. Nimetas enda Sepaks. Ei olnud tal ääsi, alasit ega sepavasarat ühes, küllap siis ikka nimi, mitte amet selline. Kehakuju poolest oleks sellele tööle passinud küll ning kuuma jagas ääsitagi: aeglasema astumise all sulasid liivaterad talla all klaasiks ja kus käsi künniriista puutus, seal hakkas adrahõlm õhetama.  

 

Kuskilt hommiku poolt tuli. Nii kui üle küla piiri jala tõstis - kõigil hakkas palav: kari jooksis lepikusse varju, vesi hakkas kraavis kahanema, rohi tõmbus krõbedaks.

 

Naine jooksnud tulistjalu tunnistama, kes külaline selline on ja ehk oskab teda tema hädas aidata.

Mees öelnud, et oskab küll. Naine peab kolm ööd tema kaisus magama.

 

Naine kartnud, et ega ta ei maga midagi. Mitu kuud juba ei lase külmavapped und ligi. Aga kui ei proovi, ei tea.

 

Sauna kõrval oli suur sile plats, emand sasis mehel ümbert kinni, et vaatab kohe, kas tuleb tukk peale. Mees hakanud ümamisi laulma: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”, tõmmanud naise enesele ihu vastu. Küll sisises-visises ja särtsus, kui kuum ja külm korraga kokku litsuti. Heinamaad valgunud paksu auru ja valget udu täis, Lemme uni olnud hüplik ja ärkamistega, aga üle pika aja pakkusid needki suigatused kergendavat kosutust. Hommikuks olnud ase lohkus ja nii niiske, et sinna keskele hakanud paju kasvama. 

 

Järgmiseks ööks kutsunud Lemme külalist tuppa, aga too tõrkunud. Et emand on külm küll, aga tareseinad võtavad viimaks tuld. Sikutas Lemme (mõne jaoks palju, mõne jaoks vähe maad) päikesetõusu poole. Heitsid sinna unele. 

Sepp ümisenud jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…” 

 

Naise uni olnud märksa rahulikum, hommikuks suurest väljapuhkamisest tiigitäis vett külje all.

 

Viimaseks ööks sangutanud Sepp Lemme üsna küla piirile. Õmisenud aga jälle: “Äiu-kussu, kullakene, soene üles, sängikene…”

 

Maganud öö ühes. Ei udu, ei lombikest. Mõlemad reipad ja virged. 

 

Külaline asutanud ära minema. Lemme rahul, et külmatundest lahti sai ja jälle endistviisi võib elada. 

Sepp muianud: “Mis ma sulle ütlemata jätsin, oli, et kes kolm ööd minu kaisus maganud, on minuga aja lõpuni kokku mõistetud. Jäta koduga hüvasti, võtan su endaga ühes.”

Lemme vastanud: “Mis mina sulle ütlemata jätsin, oli, et mind on nõnda loodud: ei saa ma siit külast ära minna. Ei hea ega kurjaga.”

 

Sepp proovinud. Lihased mänginud naha all ja tuld särtsunud turjast, aga pole Lemmet küla piirist üle haalanud. Ajanud ainult maakamara kortsu.

 

Sobitanud siis Lemme ja Sepp elamise nõnda, et mõlema saatused elu sisse ära mahtunud.

 

Kui minu jutt uskumatu tundub, siis see paju, tiik ja kortsus maakamar on külas siiamaani alles.