Kunagi me oleme kui õde-vend.
Mitte midagi ei tule varjata.
Vahel harva mõtlen, miks ei põgenend,
aga pole valus ja ei karjata.
Täna jälle rikkusin su suaree...
Kuradile! Küllap vähe hoolisin!
Nüüd distantilt su ilmsüütu head-ööd-tee
kuumalt korda kümme läbi kroolisin.
Kange aurav tee. Näe, juba juua võib!
Rüübataksegi ju sooja väe pärast.
Omadele ukse näkku lüüa võib.
Link neid ribipidi hoiab käepärast.
Õhtulinnatulevärk silmsidemel.
Magus raugus. Teepuuprügi igemel.
No comments:
Post a Comment