Kakerdaja Kaur

Kakerdaja rabasse sattujad oskavad minnes ehk uskuda laugaste sügavust ja laudtee laiust, aga sellele, miks pikemalt laukavett vahtimast silm tõrgub ja Hiiesaare teeristil teinekord valus pitsitus südamesse poeb, ei mõista enamik rännulisi mõistlikku vastust anda.
***
Kaur oli heledat verd ja pikemat masti mees, keda sissepoole suunatud pilk justkui veelgi kõrgemaks kergitas.
Ametipäevad veetis Kaur tööpingi taga, kust enamik üritajaid esimese pääsemisega hõlpsamat leiba leidma pages. Oleks ehk Kaurgi läinud, oleks töö selleks mahti andnud ja paremaks põgenemiseks raha jagunud. Ilusama naise leidmisega poleks tohtinud Kauril vähimatki muret olla, sest siiamaani oli ta üsna ilma kaasata läbi ajanud.

Napid niisama-tunnid kolas Kaur enamasti iseenese seltsis metsi ja välju mööda. Kaur pidas seltskonnast lugu küll, aga tähtsamateks hetkedeks tikkus ta ikka üksi jääma ja ega neid vähemtähtsaid hetki Kauri aastatesse mahtunudki.

Sel kevadel vedas üks seletamatu vägi meest ikka ja jälle Kakerdaja laudteed mõõtma. Kaur oli alalhoidlik hing, kes naljalt nõtkuvale mättamaastikule ei kippunud. Jalutas Hiiesaarde kord Kooksimetsa, kord Noku poolt, tegi saare laigukesele lagedale ringi peale, toetas selja koreda kuusetüve vastu või unustas end tunnikeseks siruli osjasängi puulatvu vahtima.


Älves: “Kaur, ärka üles!”

Kaur: “Kust sa mu nime tead?”

Älves: “Eks sa ole siia varemaltki sattunud!”

Kaur: “Hull lugu küll, kui üksi ulades valjul häälel juttu ajan ja ennast nimepidi nimetan.”

Älves: “Tähtis kuuldakse ka nii ära, et sõna suust välja ei ulatu.”

Kaur: “On mu nimi sulle siis nii tähtis?”

Älves: “On minu nimi sinule tähtsusetu?”

Kaur: “Mis su nimi on?”

Älves: “Älves.”

Kaur oleks jätkupärast midagi nime kummalisuse kohta kohmanud, aga korraga olid kõik jutud otsas. Tüdruku tõusmisetoeks ulatatud ahtad sõrmed õhetasid peos nagu äsjatärganud huulheinaoras.
Älves jalutas Kauriga sinnamaani, kus viimane rajalaud rabaserva soonis. Kallistuse kujutas mees vist ise endale kaela, sest kui silmad lahti tegi, oli laukasilmne äratajaneidis madalate hõredate puude või tihedate kõrgete unistuste vahele kadunud.

Laukahaldjas, kes Älves ju tegelikult oli, pidi oma isa palge ees karmi eksimuse eest vastust andma.

Soovaim: “Miks sa ta kõrval laudteel sõelusid ja laukasse ei loitsinud?”

Älves: “Ära nõua seda meest, isa! Toon kümme teist, aga teda ei või anda.”

Soovaimu tegi tütre tõrksus tõsiseks ja märgatud hingepide maapealse ning sooaluse vahel pani rabavalitseja raevutsema: laukad mulksusid hommikuni, keetes raudkülmi ja läbipaistmatuid udulinikuid üles.

Isa jäikusest ärevuses Älves nuuksus järvetaguses laukapraos ja lootis vanemailt õdedelt lohutust.

Älves: “On see siis õnn oma õnn surmavalda suigutada?”

Õde: "Ära küsi minult, mis on õnn. Arvasin, et on õnn, kui esimese ohvri ehaöö koduteelt turbaelutusse eksitasin. Kui seitse sõjameest samakorraga laukasuhu suigutasin, arvasin, et see ometi õnn peab olema. Aga kui leidus ilmaline, kes mu hinge külge sulas ja minu järel veepõhjatusse vajus, sai õnn otsa. Algas ajatus, kus tunded tarbetud ja ihalused ülearused."

Älves: “Ma ei taha sellist ajatust!”

Õde: “Teistsugust pole meile määratud.”
***
Järgmise õhtuni oli Kauril selline kibelus sees, et meister mitu korda tööd juurde pakkus. See kibelus ei lasknud koju kehagi kinnitama põigata. Noormees kihutas otsevalu eilsesse lahkumispaika, justnagu võiks tüdruk ikka veel seal seista või mis veel võimatum - teda seal ootamas olla.

Oligi.
Säras ja sillerdas. Puutus ja paitas. Ise edasi ei tulnud ja meest raba poole ei lubanud.
Õiget seletust ei andnud, või kui andis, ei osanud Kaur seda tõeks pidada. Niipalju sai aru küll, et tüdruk iseoma tahtel end rabatee otsast lahti tõugata ei suuda.

Kaur käis rabamademel kui aardekütt, kel paitustest pajasang pihus kuid kullakatla kojukandmiseks tarkusesõnad teadmata. Käis, kuni sõber Andres, keda külarahva seas terake asjalikumaks arvati, Kauri meeleheite mõõtusid aimas, tõhusat nõu pakkus ja ühel jaanikuu ööta hilistunnil sootüdruku sunniviisil rabast välja ja sealt tahteviisil Kauri tagakambrisse aitas.

Selle jaaniöö külm ulatus soonurkadest naaberküladeni.

Kui õed oleks Älvelt küsima tulnud, oleks ta osanud neile õnne kohta üht kui teist ütelda. Aga õed ei tulnud ja ise ei tihanud Älves Perila tee pervelgi peatuda. Hoidus teistestki rabadest pigem tahedamate tanumate ligi, kuigi veri teinekord vett tilkus ja keelas Kauril kogunisti Kakerdaja poole kiigata.

Ega Kauril olnud esiotsa aega ja tahtmistki, aga siis, kas soo sunnil või iseenese soovitusel sattusid tallad kord endist õnneleiuteed üle mõõtma.

Älve südamest oleks kui laastusid tõmmatud, kui tõetunne temani jõudis.

Älves: “Andres, Kas Kaur läks Kakerdajasse?”

Andres: “Nimetas nagu jah.”

Älves: “Kuidas sa ometi lasid!”

Andres: “Päevane aeg, täismees ja aru peas. Egas ta siis endale viga tegema tõtanud. Sina ju siin.”

Älves: “Isa ei lase teda tagasi!”

Ega lasknudki. Küll kiirustas Älves Andresega Kaurile järele, aga vasttoidetud laugas vaid korises vastuseks ning sülgas Älvele mälestuseks mehe mütsiribala. Sülgas Älvegi. Sülgas mitu korda, kui noorik kaasale seltsiliseks hüpata üritas. Naine oli kui arust ära. Jooksis Hiiesaarde ja järveni (teda ju raba kandis), andmata Andresele võimalust end koju (kelle koju nüüd?) tagasi meelitada. Lõpuks ajas käed laiali ja langes kummuli saarest raba suunas, olles nii raske, et Andrese jõud temast üle ei käinud. Rohkema abiga kohale jõudnud, ei nähtud naist enam kusagil. Keegi olnuks nagu selle aja sees jupikese laudteed saare poolt raba poole juurde ehitanud. Andres aimas. Aga mine nüüd teistele seletama, et see on Älves, kes Kauri poole käsi laiali ajab.