Udujärv

Naba nelja tee ristil, kuklaga Valgehobusemäe poole, seisab küla, mis kahe kihelkonna piirid kokku ühendab. Lehtmetsa - lubavad sissesõitjaile viidapuud, kuigi ajakamm siinsete metsade pealaed hõredaks ja puudepiirid küla kõrvade taha on taandanud. Kaduviku käed on noppinud hooned nii Rajasaarest kui Peltsilt, Orult kui Ellult, peitnud poe, kõrtsi ja koolimaja ning veskimäe tuuliku üsna juure pealt maha murinud.
„Siin jõuaksid just nagu maailma lõppu!“ ühmavad mujalttulijad söötis põllulagedaid, kõrgepingeliinide ahelaid ja kinni kasvavaid kraave pilguga mõõtes.
„Igavene november!“ väristavad õlgu need, kes laane- või linnatoredusega harjunud.
Ometi on küngaste vahel kükitamas majapidamisi, kus elujärg eest ei kao ja kuhu järeltulijaid järjekindlalt jätkub.

Virumaa poole väljaruttaja märkab vasakul, enne metsatukka ja varsti vilksatavat majakollast, eemal oru sees verevaid katuseid õuepuude vahelt paistmas. Vana saunikumaja, mis tavavastaselt perehoonetega ühte kobarasse passitatud, on nüüdseks palke pidi pidulisema pinna alla peidetud. Avara köögi ahtake aknasilm, kah vastsema raami ja klaarima klaasiga, piidleb ent endist viisi Mäe talu taguse ja Valgehobusemäe vaatetornitipu suunas. Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.
---
„Mis see valge seal metsa ääres on?“ uudistas üks põngerjatest, kes värskelt pestuna ja rätti mähituna saunaköögi akna alla pingiotsale tuppa viimist ootama oli tõstetud.
Pliidikatel auras ja konar kivipõrand läikis suure plekkvanni külgedest mööda lipsanud veesülgmeist. Kõver kolmeharuline kausijalg logises järgmise hädalise all, kes peadpidi pesuvette oli pistetud ja kelle juukseid vanamemm omakeedetud seebiga vahule ajas.
„See on järv!“ pakatas vastöeldud sõnade uskumissoovist pingilkükitaja kõrval kügelev tüdrukutirts, kes poole aasta jagu küsija elueast maas ja kelle nimi kõlas kui põrandakividel katki kukkuv portselantass. Kild olgu ta nimi selles loos, sest vaevalt et selliselt maha pudenenud nimest enamat näppu jääks.
„See on järv!“ kordas Kild, ise ikka enam oma sõnade võlusõnumisse kinni jäädes ja kujutledes, kuidas kesksuveöö kuuvalgus veesooned maapõuest valla aitab ja udukanga taga nõiutud järvesilm salapäraseid kümblejaid varjab.

„Mis sa ajad narri juttu!“ nähvas viimast vannistvõetut rätti mähkiv vanamemm pahuralt. „See on udu. Nagu sa siis ise ei teaks.“

Kas Kild teadis udu? Kild teadis, kuidas udu sees niiskusepärlid naha külge klammerduvad, kuidas tihe valge aur puhangutena just nagu sinust läbi voolaks ja kuidas jaheduse ja jubeduse värinad udus jalutaja ihu raputavad. Kild teadis, et udu on vett täis imbunud õhk, ometi oli selle sisse nii lihtne mõelda tantsivaid ööhaldjaid ja hulkuvaid libasusisid. Kild kartis ja armastas seda salapärast valget, mis mõjus pea sama nõiduslikult kui äsja kujutluspilti ärganud järv. Vanamemme järsus nähvatuses oli aga midagi sellist sees, mis võluveed hetkega maavarju tagasi vaotas ja udupaelagi mäeesiselt lühemaks ning õhemaks harutas.

Järgmistelgi pesuõhtutel paistis helendav niiskusviirg aknasse, aga enam ei taibanud või tihanud Kild selles järvepinna peegeldust ega salapäraseid suplejaid näha.

Aga kunagi, kui vanamemm oli Killule kulmudeni kahanenud, saunapõrand laudadest katte saanud ja pesupaiga maine minetanud, juhtus tüdruk ühel sarnasel udutunnil uneledes värvikobrulisele aknalauale toetuma. Hetke jõudis ta ammu avastatud järvepeeglisse piiluda, kui vanamemm ukselävelt põrkis, just nagu piiga meeleradu aimates: „Vaeva silmi palju vaevad – putke täis heinamaa ja pajusse kasvanud kraaviäär – ei enamat!“
Kild kohmetus ja heitis pilgu kiiresti mujale, aga kummaline kibelus ei andnud asu, nii et ta järgmisel õhtul, kui kõik tubased end sängidesse sättinud, lahtiununenud ☺ kambriaknast õuerohule siugles ja, villane rätt õlavarjuks, kastekülma nurmeädalat mööda taamal helenduva uduliniku suunas lippas.

Kas oli aeg aeglasem või tarm takerjam – tee edenes oodatust armetumalt. Taldadel olnuks küll kui tuul all, aga uduviirgu see lähemale ei lennutanud, nii et Kild juba kimbatuses koduteed kaalus. Seljataha vaadates oli kodugi kaugele jäänud, kaugemale, kui Kild arvanuks õige olema ning tüdruk otsustas alatud tee lõpuni käia.

See oli siiski seal. Järv.
Kuu sõrmitses pinnasiledust, nagu oleks ta kätt ulatamas kümnele haldjavetesse uppuvale suguvennale. Aeg-ajalt tuksatas vesi ja lasi paista järvepõues liuglejaid, kellele Kild kuju ega kiiruse järgi nime poleks osanud anda.
Järv otsekui neelas tüdruku enesesse – tõmbas sügavusse ja kergitas pinnale, veeretas ja voolis, hellitas ja hällitas...
Nüüd nägi Kild ka neid, keda ta uneski poleks arvanud siin kohata võivat: naabripere nooremat poega, kellele ometi linnas suurt tulevikku loodeti; koolitoa kõrvaltmaja perenaist, keda Kild hästi kõnetadagi ei julgenud; meelelt kergeks kuulutatud vanapapit poetee äärsest õunaaiata majast...
Siis silmas Kild vanamemme ja memm märkas Kildu.
„Ikkagi tulid,“ ohkas eideke leppija häälel. „Tõrjusin ju küll.“
Memme märgadel juustel rippus veepisarahõbedat ja põsed õhetasid värskendavast suplusest.
„Miks sa sedasi salgasid, kui ise ometi kümblemas käid?“ tundis Kild, et just see kõige suurem asi on imestada.
„See järv hoiab sind nüüd küla küljes kinni, Kild,“ tunnistas vanaema. „Kõik, kes tema vett on puutunud, ei leia iial mujal maailmas hingerahu.“
„Kas sul nii suur himu oli minust ilma jääda?“ muiatas Kild.
„Kus nüüd seda, aga tundsin, et sul omal võimalus valida peab olema,“ poetas memm.
„Ja sul jätkunuks südant mind minema lasta, ilma et ma iial udutagusest järvest aimu saaksin?“
„Teised ju lasin.“ Vanamemm heitis kärme pilgu kuu poole ja ulatas Killule koheva kuivatuslina. „Aga ega see olegi minu tahta või teha. Järv tunneb omad ära ja kutsub nad õigel ajal ise enda ligi.“

Kiirus ja mugavus on küla läbivad maanteed sirgeks ajanud ja kattega katnud, mis üha hõlpsamalt lubavad Lehtmetsa piiridest läbi tuisata. Aga endise visadusega sõlmivad siinsete kodude korstnasuitsud end taeva külge.

Ja endist viisi libiseb harvadel suvevidevikel ühe mäe ette ja teise kõrvale tihe piimjas uduviir.