Elas kord Unistus

Ühel külmal, rasketest pilvedest poetuvate pakasehelmestega õhtul sündis Unistus. Ta oli armetu ja kohmakas nagu raagus vahtrapuu viimasesse murduvasse lehekortsikusse komistanud tuul, õhukesed tiivad värskeltkoorunu unest kokkukleepunud. Vaevu suutis ta oma Inimese siplevatel sõrmedel tasakaalu hoida. Liikumisest lendupaiskunud udusulg - valge ja kohev padjaräitsakas - puudutas mööda libisedes Unistust. Niisked tiivad avanesid ja algas esimene lend – sängisüdamest aknaruudule, klaasisiledusele liibunud lumekristallide sädelusse. Inimene naeratas.

Unistusele meeldis tema Inimene, kes avas ta tiivad üha värvilisemateks ja kõrgemateks lendudeks. Varsti ei peatunud Unistus enam pilvedeski, vaid laperdas ikka sügavamale tähemaailma südamesse.

Mõnikord mängitas Inimene Unistust nõndasama – hüpitas vaateakendel uhkeldavate kleitide volangidesse, teatrikooli aknapeegeldusse, tantsusaalide parketiläikesse.

„Tahad, ma lendan kõige ilusama noormehe silmadesse?“ pakkus Unistus, kui tema Inimene oli kõrgekontsalistesse lakk-kingadesse kasvanud. Ta tiirles esisportlaste aupaiste palavas, meeleta muusikute kirekutsungite kuumas, teletähtede kassikullakroonitud kiharakuhilate kohal. Siis osutas inimene mehele, kellel polnud küll suuremat sissetulekut, parimat parukat ega kirevamat kaaskonda, aga tal oli aval ja aus pilk... ning Unistus jäi valikuga rahule.

Üha harvemini sattus Unistus taevastele tallermaadele. Üha lähemal hoidis nüüd Inimene oma Unistust. Küll aeglasemalt, kuid käsikäes, jalutasid nad sammaldunud räästailt vastsetele kivikatustele, kidurailt põõsaistikelt kohevatele enelahekkidele, hälliservadelt ülikoolide lõpuaktustele... Oli aegu, kus Unistuse jaoks Inimesel aega polnudki.

Tuli aeg, kus Inimesele oli jäänud vaid tema unistus.

Enam ei tõstnud tahe tähtede poole. Enam ei kolatud koos katuseräästail. Piisas kellatiksuga kambrist ja tolmukübemeid embavast valguslaigust poolvõõra tagatoa põrandal.

Unistus silmitses aina kiduramaks kuivetuvat Inimest, kes teda kui värvupoega päikesekiirtesse kümblema läkitas ja tundis, et aeg on käes tähtsate sõnade jaoks.
„Ma armastan sind, Inimene,“ tunnistas Unistus.
„Ma tean,“ kohmetus Inimene „ja olen sulle selle eest ütlemata tänulik.“

Siis, ühel päeval, kui muhklikud lumepilved puuladvamadalal oma koormaid vedasid ja päikeselaike Unistuse ligi ei lasknud, otsustas Inimene:

„Tõuse kõrgemale kui kunagi varem. Lenda nii kaugele, et saabumine jääks sadade koidikute kammitsasse, sest sinu tagasi tulles me enam ei kohtu.“

Ja Unistus lendas, sest Unistus oli alati kõik oma Inimese soovid täitnud. Oli täitnud, sest need olid olnud ka Unistuse soovid. Aga nüüd ühtäkki tahtis ta midagi hoopis muud ja esimest korda talitas Unistus oma Inimese tahtmise vastu. Tema, kes ta oli olnud iga soovi suhtes salliv ja iga taevassesööstuga soostuv. Tema, kes ta oli jäägitult järeleandlik ja üdini ümberasumisaldis.

Tema, kes ta oli olnud aupaklik ja hooliv kõige unistamist vääriva vastu, rabises pilvi rebestades tagasi teekonna algusesse. Tagasi oma Inimese lähedusse.

Lohutamatusepisaraliimine, pudenes Unistus oma Inimese jahtuvale randmele.
Inimene oli talle valetanud. Nad kohtusid veel. Unistus surus oma väikese, unistamistest väsinud pea Inimese surisemisest väsinud käesoonele, vaatas süüdlaslik-süüdistaval ilmel Inimese läbipaistvaisse silmadesse nagu keegi, kes on viimase soovi soovijale vastu astunud ja nagu keegi, kes teab soovija viimast soovi soovijast paremini.

„Aitäh,“ sosistas Inimene.
„Aitäh,“ sosistas Unistus.
Siis naeratasid nad. Viimast korda. Korraga.

Rasketest rebenenud lumepilvedest paiskus raagussarvilisi pakaseräitsakaid. Kuusekübaraiks, korstnakaabudeks, pikkadeks looklevateks püünishangedeks.

Kusagil
õhtukõledust lõhkuva akna lumekristallisädeleva klaasiga kaitstud kambriõdususes sündis armetu, värskeltkoorunu unest kokkukleepunud tiibadega Unistus.