Friday, November 12, 2010

Unejutt

Päikese laskudes sündis maailma servale värvilaik. Soe nagu süda. Kiinduv nagu leek ümber söe. Siiras nagu ärevuspuna õhetavatel põskedel. See oli värv, milles on üksjagu jõudu, kuid mis ei tee silmadele haiget.
Vähemalt ta ise uskus nii.

Loojang laskis tal vastumeelselt käest lahti nagu ema, kelle meelest poju pole veel küps uitama omapäi. Salaja sidus ta uudistaja särgisappa kuldse niidi, millest häda puhul talleke tagasi talutada.
Miski ütles aga sündijale, et just selles maailmas on tema tegelik paik.

Selles maailmas... ei oldud üksi mitte keegi. Õigupoolest oli see üsna üleasustatud paik. Kõik tegid kõike, et elukoht kätte võidelda, oma olemasolu õigustada ja teistega sobituda - ikka ise esile pürgimaks... Keegi uus! Milleks?

"Astu minu pealt maha!" nurises lume Hõbevalge. "Sa sulatad mu kasukasse augud!"
"Ma olen ainult värv!" vabandas Värv.
"See ei loe. Sa ei kõlba siia! Sinu lähedus puistab mu hõlmadele väe kaotanud raua roostet."

Värv asus otsingutele osutatud suunas ning mõne aja pärast liibus kohtumiserõõmus vastu roostes looreha hapraid piisid.
"Mine ära!" ahastas Roostepruun. "Sa tapad mu Aja poolt kaua kujundatud kaduvikukatte!"
"Las ma lisan lootust!"pakkus Värv.
"Lisa kiirust!" nähvas Roostepruun ja lennutas liigesevaluse sõrmenipsuga tülika tulija unisesse elupuuhekki.

"Mine ära!" ehmus elupuu Rahuroheline laskunud laigust.
"Las ma soojendan Sind!" soovis Värv.
"Ei! Sa meenutad haigust!" väristas kohkuja elupuu kõhetuid õlgu ja raputas soovimatu külalise põõsaalusesse pistetud prügile.

"Mine ära!" sisises lömmis joogipurgi Pleekinudsinine. Tema tulevik oli isegi ebakindel. Vägivaldselt ja üldsuse maitse vastaselt ehitatud elumaja oli paljudele pinnuks silmas. Nüüd kössitas uksesuu avamisrõngal too taipamatu värvikribal nagu häirenupp.
"Tohib, ma paitan Su pinna särama?" pomises Värv, kaheldes isegi, kas see nüüd ikka just on eesmärk, mille nimel teele sai asutud.
"EI!" sülitas Pleekinudsinine suusügavast liisunud süljepritsmeid.
Värv tegi väledalt sääred.
Kuldne lõng pinguldus käimiskeeluks, kuid tundja tahe oli tugevam.
Hämarik istus Ehaema pilguesise pimedaks ja üha lootusvaesem oli valvata võsukese õnneotsingute üle.

Värv takerdus sünge saabuja sinelisappa.
"Mine ära!" urises Öömust. "Sinu küütlus kahvatab mu tumedust!" tõukas ta ekslejat pimedas peitu jäävate tõkete vastu.
Loojang sikutas närviliselt niidist.
Köidik katkes.
Aga just nüüd - teisel pool järjekordset tõket - kohtas Värv lõket.

"Ma ootasin Sind!" ütles Tuli. Ütles nii ausalt, et Värvi paledel hakkas palav.
"Ma olen ainult värv!" kohmetus Värv.
"Ei," naeratas lõke. "Sa oled Armastus," sosistas ta sädemetest praksuval häälel ja põimis oma pehme ning paindliku keha vastu saabuja hõõguvat südant.
Kõrgele tõusid nad koos. Kas just tähtedeni, mida Öömustki peletama ei ulatunud. Kas just lumepilveni, mis pimeduse põrandale uut hõbevalget puistas. Nii kõrgele ometi, et Loojanguemale üle puulatvade lehvitada:
"Meiega on kõik hästi!"

No comments: