Seda lugu jutustas mulle kümmekond aastat tagasi üks naaberküla taat, kelle juures meie pere piimal käis. Tookord (ma ise juhtusin mannerguga minema) oli papi toredasse tujju tembitud ja kangesti jutusoone peal. Et vanahärra kunagi Albus koolis käis, mina aga tegutsesin selles majas parajasti kui algaja giid, sobis Albu mõisa teema mõlemale hästi.
Taat mäletas selgesti lugusid Albu kurjast parunist. Sellest, kuidas too teolisi nõnda taga kiusas, et need soodesse ja rabadesse rettu läksid. Kuidas neid sealt sõjaväega välja aeti ja härra ise eksinuid karistas. Ikka nõndamoodi, et alamrahvas palja kerega pingile kinni sai seotud ja isand siis tõmmanud neil seljast noaga naharibasid, millest endale ratsapiitsasid teha lasknud.
Taadi kooliajal polnud neid nuute muidugi enam olemas, aga too kast, kus kantsikuid hoiti, olnud toona veel mõisa laka peal alles.
Mõisaalust salakäiku teadis piimapapa samuti. Oli isegi seal sees ringi vaadanud. Õues, pargi poolt maja külje juures, seisnud luuk, millest käiku pääses. Sellega aga juhtunud õnnetu lugu: ega õpetajad sinna luusima lubanud, minek võeti salaja ette. Hämaruses pandud küünal põlema, luuk kangutatud lahti ja ronitud maa-alusesse. Nelja poisiga mindud.
Ega kaugele jõutud, paar-kolm meetrit ehk. Siis lõõtsatanud tuul ja puhkunud küünla surnuks. Poisid ehmatanud ja ramminud rüsinal välja tagasi. Luuk kukkunud raginal kinni. Maa-aluse avastajad plaganud teiste juurde tagasi ja teinud näo, et nemad pole midagi kuuld ega näind. No ja see oli poolenisti tõsi ka, sest üks poiss oli sinna luugi taha lõksu jäänud. Tükk aega saand mööda, enne kui avastati. Too olnud siis hirmust poolsurnud. Poisid võetud ette, näägutatud nägu täis ja no eks natuke lisandunud muud karistust ka. Käigusuu aga suletud selliselt, et rohkem sinna ei pääsenud. (Ega ei kibeletud ka).
"Kas sa sellest käigust midagi veel tead?" uurisin põnevusega. "Mõnd vana lugu või..."
"Muidugi tean!" kergitas vanahärra kulme. "Sellest on paks raamatki ilmunud," mõõtis taat sõrmede vahele 5-6 sentimeetrit õhku. "Nisuke mustade kaantega. "Isabel" pealkirjaks. Mul oli endalgi ennemalt kusagil see raamat olemas."
Papi üritas mõnda aega lugu ümber jutustada, aga oli näha, et tujurohu alt, mis enne keele vilkaks tegi, kõrvaltoime tõusma hakkas. Nii muutus heietus ikka imepärasemaks ja vasturääkivamaks ja siis ühel hetkel sai une tõttu täitsa otsa.
Katsusin seda oma mõistusega siit-sealt üle palistada. Äkki kannatab veel pisuke aega pidada. ;)
***
Albu mõis oli rikas nii maa kui orjarahva hulga poolest. Parunil jätkus järeltulijaidki, aga neist, keda omaks kõlbas tunnistada, kasvas suureks vaid kõige kiduram - mõisapreili Isabel. Kui ema ja isa kannatas veel kuidagi vaadata, siis kahest kokku oli neiule niisugune tegu ja nägu sündinud, mida kogu mõisa vara ning vägevusega tükkis ilusaks ei suudetud näha.
Ilus või mitte, kogult toekam või äbaram - riidesse tuli neidis ikka panna. Oleks tütrele paarilise leidmiseks rõivaehteist piisanud, oleks parimad rätsepad Peterburist ja Pariisist kohale aetud. Siin oli aga selge, et mida uhkem hilp, seda tuhmim piiga pale paistab. Nii telliti rätsep siitsamast Albu lähistelt, Lehtmetsa külast.
Raat oli selline, nagu alamad rätsepad tollal ikka kippusid olema - ihuveaga, mis mõisa põllul täie eest töötada ei lasknud, aga leidliku meele, hea silma ja nobedate näppudega. Silmi oli Raadul jah üksainumas. Teise, vasemaga, oli ta kogemata kombel kadunud noorhärra kantsikupideme otsa komistanud.
Raat kamandati mõisa, preilit rõivisse õmblema. Ajapikku hakkas parunipiiga ikka tihemini põhjust leidma, et Raat tema juurde toimetataks. Viimaks hakkas Raatu suisa taga igatsema. Sest vaata: kui Raat oma ühe silmaga nägigi Isabelist seda, mida kõik muu rahvas, siis teine - too maailmale suletud silm - vaatas juurde selle, mille nägemiseks terve nägemisega inimesel tuleks sutsukese ilmavalgust maha keerata.
Võib-olla polnudki see Raadu õmmeldud riiete, vaid hoopis rätsepa kadunud silma süü, et preili naeratus kenamaks kosus ja rüht vanapalju silma ei riivanud? Igatahes sattus nüüd isegi kosilane majja. Üksainumas küll ja ea poolest majaemandalegi liiavõitu, aga kõrgest soost ja kolme (olgu pealegi kehvapoolse) mõisaga.
Maja sai saginat täis. Pruudil ei paistnud pulmade vastu vähimatki olema. Kuigi tahtja vastu tõrges (noh, eks harjumatu asi ju), lasi ta meelsasti sündida, et rõivakapp uue elu tarvis rikkaks saaks. Raat saalis mõisa vahet, nii et pastlatallad pudedad.
Siis märkas aga mõisaproua, kes pruutkleidi puhkemist pealt läks piiluma, midagi niisugust, mis tema meeltesse ära ei mahtunud, ent mida kogenud naisesilm kahtluseta üles korjab: peegel, mis nurgatagusest pulmarüü sündimist näitas, pakkus paista ka selle, kuidas Raadu mõõdurihm tarvilisest pikaldasemalt parunitütre vöökohta voolis ja kuidas tüdruku käsi, mis tasakaalu hoidmiseks toolikorjust võinuks haarata, hoopis rätsepapoisi rannet rutjus. Ning kuidas matsipoiss merevaigust südamega rinnanõela kaelusekrookeisse kinnitas? Nii ei või ükski meesinimene noorde naisterahvasse puutuda, olgu ta siis või rätsep.
Ja see pilk, mille nurjatud samal ajal silmadest sillaks kokku sidusid - see pilk pussitas mõisaemandat siiski veel, kui ta juba oma magamiskambrisse oli tuikunud ja padjakuhilate vahele nõrgaks jäänud.
Oleks avastatud silmasihis tühi ihuhimu sees olnud - selle oleks ema süda alla neelanud, kuigi ta küll isiklikelt pihamõõtjatelt praeguseni sihukest sitkust ja rõõskust nõudis, millisest mõisnikupaari enda juures tige puudus valitses. Aga paruniproua hing aimas: tollest sandist rätsepast sünnib tõsisem teotus, kui kohemaid kätt vahele ei pane.
Niipaljukest naisel oma nõtruses taipamist jagus, et ta parunile aimatust aru ei läinud andma. Mehe äkiline meel oleks ehk erutuse ajel sealsamas veretöö tekitanud, mis tütressegi ulatunuks. Kus jääks siis saamarõõm kolmest uuest mõisast või kelle kukil parunipaar vanaduspäevad veedaks?
Varem veel, kui Isabel taibata mõistis, miks Raat lahkumisviipeks aknaalusesse ei ilmu, oli mõisaemanda käsilaste käe läbi nõnda sündinud, et Raat sammu pealt sammaskeldrisse krabati, oimetuks koksati ja läbi maa-aluse salakäigu Raadu maise teekonna arvatavasse lõppu - Saareküla sügavasse surmaauku heideti.
Aga sama ruttu, kui ema oli ustavad abimehed leidnud, jõudis toimunu tütre kõrvu. Noh, tema hing oli aastatega peegli ees niipalju karastunud, et ta oma meelehärmi hästiõmmeldud kleidi põue pigistades ja pressides ära mahutas.
Öötunnil, kus muu härrasrahvas asemeid painas, sisenes Isabel käigukaarealusesse. Tõrvik andis tuld, kuigi süda samapalju teed valgustas. Just nagu oleks kuu keldrisuust sisse kukkunud.
Tüdruk rändas rutemini kohale kui pargi, jõe, luhtade ja laante all tuikuva tunneli pikkus ennustada oleks lasknud, tõstis tulelondi käigu lõpus sünguva sügaviku kohale ja märkas esmaehmatusega, et Raat selle põhjas surmaund välja magab. Aga ei! Tunglavalguse või tundehinguse peale tegi mees silmad lahti ja suutis mõne sõnagi lausuda.
Parunipreili nägi, et siin paljakäsi midagi ära ei tee, jättis Raadu toibuma ja tuiskas käigu kaudu mõisa juurde tagasi - toekamat nõu ja abi otsima.
Mõisaemanda vanatüdrukust tädi, kes kunagi armu peale mõisa lapsehoidjaks oli võetud ja hiljem ära ajada unustatud, oli tühja aja täiteks maade ja maja kohta üht-teist tarkust välja uurinud. Koos pandi kaardi järgi rada maha, kustkaudu surmasügaviku katusepealsele ulatus. Koos leiti abivägi, kes katusesse (augupõhjas istujat palju pommitamata) ava sisse raiuda avitaks. Arutuse vahel käisid noor ja vana neitsist naisterahvas vaheldumisi vangile käigu kaudu kehakosutust kandmas.
See, mis lõksu lae peal sündis, jäi parunipaarile märkamata. See aga, et mõisapoolset käigusuud kasutatakse, hakkas härrale silma. Proual ei jäänud muud üle, kui asi ära seletada. Silus, kuidas suutis, aga mehe raev oli ettearvatav.
Tegelikult seisis käik jõude juba sajandijagu. Polnud osanud praegunegi parun temaga midagi mõistlikku peale hakata. Nüüd oli hea põhjus tunnelisuu põhjalikult kinni müürida. Näe, saatus tahtis, et sellega mitmest vaevast korraga lahti saadi, sest õnneks juhtus just tüütu vanamutt Raadule toidupoolist vedamas olema, kui troppimistöö teoks sai.
Pulmapäev ligines. Pruut oli härrastemajas poolsõge. Kuidas sihukest altari ees üle annad? Ei noh, annad veel, aga kas ikka võetakse?
Mõisaemand käis ja miilustas ümber tulevase väimehe, nii et tol juba uued himud tekkima hakkasid. Mõisaisand katsus kalli külalise kruusi täita, et tollel selget pilku ei tekiks tulevikku vaagida.
Siis, viimasel õhtul (ilm ennustas ilusaid jõule - suured krõbedad räitsakad saagisid õhku ja kuu oli just täiskangust kätte saamas, homne pruutpaar andis talli juures ratsmeid peost - üks oli üritanud tülitaja eest pageda ja teine tülitamise tahtmises nahast välja pugeda), kuulis mõisaperemees talli pool tüli tõusmas, löögilaksakat, mis naisterahvaste vihasööstuga kaasas kipub käima ja nime "Raat", mis vanakurja härra seest viimase vindini välja keeras. Kui siis parun nägi, kuidas peig oma tumedal täkul pargiastangut pidi minema traavib ja hädine pruut oma valgel hobusel järele ruttab, tabas meest säherdune raevuhoog, et kõrva kõrvalt seina küljest põleva tõrviku tõmbas ja tütre suunas sõidutas.
Küllap oli kuri vaim härral käe sees, sest tungal tuiskas tüdrukule turja, jäi krae vahele kinni, valas vaesekese tuletoiduga üle ja süütas riided põlema. Kogu majarahva silme all kappas hullunud hobu taamale metsa poole, leegitsev ratsanik seljas.
Matused peeti vaiksed. Tüdruku vanemad ise peiedelt puudusid, sest proua parandas Peterburis närve ja kus härra ära oli, sellest ei vaevunud ta aru andma. Peig? No mis häda teda oleks pidanud tagasi ajama. Tema kadus igaveseks siinse rahva silmist. Kuulu järgi jäid omadki teda otsima.
Kunagi hiljem, umbes järgmiste jõulude paiku, poetas vintis tallipoiss midagi seosetut. Umbes nagu oleks Isabel tol õhtul hoopis musta täku selga hüpanud. Aga siis tõukas kõrtsmik teda nii kareda pilguga, et lobiseja jutt sai otsa.
***
Vanaema andis mulle kunagi ühe pika mineviku ja merevaigusüdamega rinnanõela hoida. Noh, nii, et ma seda päris omaks ei peaks, vaid õiget vereliini pidi edasi kingiks. Sellesse on ühe naisterahva näopilt sisse pressitud, aga kas aja harjamiste, vaigu väsimise või nikerdaja näpuvea tõttu pole sealt suuremat ilu otsida. Midagi tuttavat küll.
Kui ma peeglisse vaatan, siis kipun sageli mõtlema, et äkki tõesti oli tol ammusel lool nii õnnelik lõpp, et sellest igaks juhuks suuremat juttu ei tehtud.
Üks asi sunnib mind veel nii arvama. Kui ma vasaku silma kinni pigistan, tikun maailmast palju rohkem märkama, kui mõlemaga piieldes.
No comments:
Post a Comment